Täna tähistab oma juubelit Vanemuise juhtiv solist Endel Ani, Endel Ani, nüüd meenutada teie lauljateed siis missugune osa kõige südamelähedasem on olnud? Ma pean nimetama kõige südamelähedasemaks osaks Ülo osa Evaldava ooperis Gerlased see millegipärast mulle meeldis, kohe alguses, kui hakkasime õppima teda ja kuidagiviisi on nii jäänud tänapäevani südamelähedaseks ja meeleldi kuulan seda muusikat. Mis ka suu sellesse? Kui siin S küll teha ehk võõra rahva keskel seal kaugel. Õnnelik ja küll see, sa ei näe elu suurena. Armastusse. Ei. Ei see või siis. Häälse eesmine murit teisiti. Mõtlesin kaenla alla. Aadsin haavel. Traditsiooniline intervjuu lavakunstnikuga, kes on jõudnud juubelini, eeldab kohe küsimust. Kuidas teist sai laulja? Ma töötasin Tartu piimamasinate vabrikus, õppisin seal Treialiks. Aga teater mulle meeldis, noh, juba lapsest saadik nii palju, kui ma kokku sain temaga puutuda seal kodukohas ving, resu etendused, draamastuudiost, samuti Estonia etendused kodukandi laval. Ja hiljem, kui ma siis tulin ametit õppima siis ma hakkasin juba tihedamalt Vanemuises käima. Ja korra siis ma lugesin, sest et Vanemuise teater avav stuudio võtsin südame rindu ja läksin siis ka katsetama, et mind vastu võetakse stuudiosse. Õnn sai osaks ja võeti vastu. Hiljem tulin Vanemuisesse üle ooperikoorikooris hakkasin paralleelselt muusikakoolis käima ja nii see läks, siis hakati ülesandeid andma ja püüdsin need ülesanded hästi korralikult täita. Ja hiljem siis juba edutati solistiks ja noh, nii see asi on läinud. Missuguste tükkidega alustasite? Esimene lavastus üldse, kus nimikavalehel oli, on Carlo koldoni, kahe isanda teener. Seal oleme siis teise teenri nime all, see oli 1942. aastal. Sellele järgnes siis väiksed osakesed lõbusas talupojas Fally operetis siis Sevilla habemeajas ja kolmes muuskataris Havai lilles vaikses toonis. Mis šokk see oli juba suurema osa 47. aastal siis terve rida lastetükke seal 12 kuud ja saabastega kass ja sellised lavastused, lõbus unenägu, vihalkovi noori, siis üks suurematest ülesannetest oli 49. aastal tšeki osa Smettana ooperis müüdud mõrsja mis pakkus mulle endale palju huvitavat. Küllaltki rasket ja ka palju huvitavat. Ja savist õnnestus ka. Ma vaatan neid lavastusi, millest kaasa teinud olete, on nii prete kui ka oopereid, suurvorme. Suurvormid on peamiselt Tallinnas kaasa lauldud. Kõigepealt 56. aastal, Roman Matsof kutsus mind Mozarti reekviemi kaasa tegema. Sellega käisime siis eesti kunsti dekaadil Moskvas, hiljem Tartus, Pärnus, Viljandis ja nii edasi, siis veel Händeli messias oli kaheksandal aastal siis Beethoveni üheksas sümfoonia 59. aastal Mizzasoleemnis 62. aastal Hayden loomine, Beethoven, üheksas sümfoonia, veel teistkordselt oli siis Hamolmess. Kuid nende taga peitub kindlasti suur ja pingeline töö. Kuidas ütlete teie, Endel Ani? Ma pean ütlema, ega iga uut osa, ma võtan kaunis tagasihoidlikult. Käin selle osa ümber tükk aega ringi, ma ei julge teda nagu puudutada. Ennem peab nagu kõrvaliste materjalidega tutvuma. Ja alles siis kui oled niidid, aga selle osa ümber kõndinud siis hüpatale krapsti kallale ja hakkad tõsiselt tööle, kuidas te avastasite endas laulan üldse laulu, seal oli nii juba lapsest saadik looduse poolt loodud. Aga suuna nii, ütleme lauljaks saamisel andis mulle siiski ikka Vanemuise teater, kus sai käidud etendusi vaatamas ja ja siis muidugi oli palju sõpru, kes soovitasid lihtsalt mitte treiali seada, vaid muusikapõllul edasi püüda. Te olete seega siis ka Vanemuise teatriveteran ja kõikide nende probleemidega, mis siin olnud hästi kursis, peab ütlema, viimasel ajal siiski mani kursis ei ole olnud, sest et tervis ei olnud viimasel ajal päris kodus. Aga muidu üldiselt jah, peab ütlema, et ma olen jäänud liha Vanemuise lihast ja veri Vanemuise verest ja kui nüüd paneme pöörlema jälle ühe lindi, meie fonoteegist missugust pala enda esituses sooviksite nüüd järgmisena kuulata? Ta võib olla vürsti kavatiini. Tarkovski ooperist näkineid. Jaa, toot. Nojaa. Küllo. See oli nüüd siis vürst näkineiust, aga Endel Ani, teie ühiskondlik töö. Kui astusin Vanemuise uksest sisse, siis arutasite juhtiva Kuusega parasjagu tähtsaid probleeme. Mind on valitud rahvakontrolligrupi ja see töö tahab korraldada ja, ja selles oligi siis Ivo Kuusega meil natukene seal nii ühe kui teise küsimuse lahendamise suhtes jutuajamist. Ja enne kui on öeldud, et Endel Ani on aktiivselt ühiskondlikus elus kaasa löönud. Ega päris meeldiv on nii olla aktiivselt nii ühel kui teisel rindel. Ja mina üldse ei armasta nii vaikset elu, ma tahan olla aktiivselt igal poole. Jah, ametiühingu liinis ma olen teinud samuti spordikomitees, löönud osa jõudumööda, mis aladel saite kaasa spordis? Me tegime tõstetreeninguid kõvasti, Kõve, noored poisid, olime siin nende Laimre ja Harri Jõgi ja sellest on veel pildid, hirme tõime medaleid vanemusele. Praegu peaksite külla raskekaalus võistlema, aga mis kaalus siis võistlesid. Siis võistlesin krahhiga alust tõstmises just. Aga aeg on edasi läinud, väga raskekaal on jäänud raske, kaaluks ise ahjust, nii, ta on. Nii, nüüd tuleb kalaspordiga tegeleda ja purjespordiga vahest ja need on niisugused meeldivad tegevused. Jutt läkski nüüd tasapisihuvi ladele peale nimetatute, mis veel on puhkuse ajal kahtlemata väiksed nikerdused mere ääres Maiga aastas huvitan teatriühingu puhkekodus. Lahekülas seal on väga tore, väga vaikne ja saab nii närvi puhata. Saab siis igasuguseid nikerdused tehtud. Metsast leiab ühteteist, mille peale oma aega ja ja kätt proovida, mille pärast siis põhjarannikule drugsalt jäänud. No lõuna poolsed mehed tahavad ikka nii mere äärde ja ja väärsed mehed nagu ihkavad jälle lõuna poole ja nii ta on senini olnud sel aastal juba 11. aasta olemas muidugi teatriühingule ütlema suur-suur, aitäh, et ta on selline hoolitsenud nii hästi näitlejate puhkuse korraldamisega. Sellist nikerdamist, asju ja neid muidugi hooaja jooksul ka ju teha, sest aega on kaunis vähe, need kalduvad rohkem nii puhkuseperioodi. Aga talvisel perioodil on sellised nii koduse arhiivi korrastamised ja mul on peaaegu eesti teatritest praegu kõik arvustused on korjatud. See muidugi võtab palju aeg-ajalt neid kõiki nii korrastada ja joonde sättida. Muidugi lugeda, ma armastan väga palju. See võtab oma aja ja nii ta läheb, Öeldakse, et puhkus kasutab jõudu, mis praegu käsilane, praegu õpime mad, hambad, slaid, minul on seal kooru osa. See on mul neljas pater lavastus. Ma olen laulnud siis ükskord pingetoni ja no neid Jälle Koro osa uuesti käsile võtta siis siin on veel muid asju, ka selliseid pisikesi asju, mis tuleb täita. Ja kui teie juubeliarv nüüd lavale kirjutatakse, siis sinna läheb kõrvale ka lavategevuse arv 33. Sest teatrisse ma tulin 1942 ja selle aja jooksul on umbes kaasa tehtud Kahekümnes lavastuses kellega te koos laulnud olete. Minuealiste lauljatega. Lehte margiga Vanemuises muidugi Tordik enbay. Vanematest lauljatest, Linda, Danny, Elsa la Johannes lüüki tooniast muidugi, Tiit Kuusik, Georg Ots, Elsa Maasik ja noh, väga paljudega, aeg on koos lauldud ja koostetatud. Ja teie juubelipäeval sai meil nüüd päris töine jutt traditsioonilises intervjuus. Ja nagu ikka, tugev tugev käepigistus teile juubeli puhul, palju jõudu ja jaksu edaspidiseks, aitäh.