Kes me ka ei oleks ja kus me ka ei oleks, igal meist on kusagil oma kool oma kooli mälestus. Noorusmaa. Tänane noorteraadiosaateaeg on nende päralt, kellele Rakvere esimene keskkool on erinevatel aegadel olnud kodukooliks. Richard Leemets. Ma lõpetasin Rakvere Gümnaasiumi tookordse poeglaste gümnaasium reaalgümnaasiumi 1922. aastal. Peale seda astusin ülikooli peale ülikooli, olin siin Rakveres ühistegelik kindlustus, Eesti Rakvere osakonna juhataja, praegu olen pensionär. Laine leet lõpetasin kooli 1949. aastal ja pärast Pedagoogilise Instituudi lõpetamist töötas Rakvere muuseumis praegu peavarahoidjana. Kirss, mina lõpetasin 52. aastal ülikoolis, õppisin ajalugu ja nüüd olen muuseumis teaduslik töötaja. Mare rosman. Lõpetasin kooli 1957. aastal. Õppisin ülikoolis geograafiat ja olen praegu Rakvere esimese keskkooli klassi- ja koolivälise kasvatuste organisaator. Ervin Kukk Rakvere esimese keskkooli direktor, 64.-st aastast Ado Pajo 43. aastal lõpetanud kogu aeg matemaatikaõpetaja siia saati. Heino, kes lõpetasin kooli 52. aastal. Töötan Eedeegaavelli tootmiskoondis Rakvere peaagu instruktorina. Lõpetasin Tallinna Polütehnilise Instituudi. Kalev Leipalu lõpetasin Rakvere esimese keskkooli 60. aastal, seejärel töö kõrvalt õppisin Eesti põllumajanduse akadeemias. Praegune töökoht on koolera sovhoosi direktor. Eestis on palju vanemaid koole kui meie nüüd juba 70 aastane kodukool Rakvere esimene keskkool. Aga 70 aastat. See läheneb juba ka ühele keskmisele inimeale. Mida ta õieti ühe koolielust tähendab? Ta tähendab väga palju. Meie kool on üldse välja kujunenud ju paljudest koolidest, ta ei ole mitte seesama kool, mis siin alguses tehti 70 aastat tagasi poeglaste gümnaasiumi esimene Virumaal. Jaga hiljem liitusid temaga mitmed naisgümnaasiumid ja ka Rakvere teised naasiumid ühisgümnaasiumit. Nii et ta on nagu üks paljude gümnaasiumide liit. Ja kaua aega oligi tema ainukene Eesti keskkool Rakveres, nüüd on teine kõrval praegune kolmas keskus ümmarguste sünnipäevad, seal tehakse ikka kokkuvõtteid ja vaadatakse tagasi. Mõeldakse läbi käidud teed, mida siis meie kooli kohta võib. Kuule on kujunenud rajoonis üheks suuremaks kooliks õpilasarvuga 1296 36 komplekti õpetajaid 74. Kool töötab kahes vahetuses ja tänu heale õpetajate kaadrile. Täidame neid ülesandeid, mida meilt kaasaja haridus üldse nõuab. Me oleme tõesti uhked selle üle, et meie koolis on tublisid õpetajaid, et meil on palju tublisid vilistlasi, kes meid on aidanud. Et siin majas on ikka töötanud niisugused inimesed, kes on oma töösse loominguliselt suhtunud ja sellepärast tõepoolest on meie koolielus palju rõõmustavat, mis teeb kooli laul, ma peaksin siin eelkõige silmas õpilasomavalitsuse korraldamist ja selle abikooli direktsioonile koolielu huvitavamaks muutmiseks. Samuti oleme terve rea kooli traditsioonide edasiarendamisel tänu õpilaste õpetajate abile suutnud muuta kooliaastad. Emotsionaalsemaks õpetaja, paju kui palju õieti neid aastaid siis nüüd on, kus ta siin selles majas olete matemaatikat õpetanud? Kusagil 50.-st aastast peale või 49.-st 50.-st kui nüüd lahutada jah, 82. seal 50 siis kätte enam siis saab 32, te olete tõesti siis rohkem kui 30 aasta jooksul õpetanud ja küllalt rasket ainet matemaatikat. Selle põhjal võib-olla saab midagi ära öelda õpilase kohta läbi aegade. Õpilased on jäänud vähemalt viimase 50 aasta vältel ikka samasugusteks. Nagu nad olid 50 aastat tagasi. Mida see tähendab? See tähendab seda, et on läinud niisuguseks naasuguseks nord vilets olnud alati kui endised ja see mina seda tõeks ei pea. Noored on samad. Kool ise kool kui asutus, kool kui hariduse andja, kool, kui kasvataja on ta muutunud. Muutunud on selles osas, et aastaid kümneid tagasi ta haaras väikese protsendi elanikkonnast, nüüd haarab suure protsendi. See on see kõige suurem muutus, mis sinul. Aga täna me tahame rääkida hoopis neist, kes selle kooli on lõpetanud Rakvere esimese keskkooli vilistlaste eest. Öelge, kui palju meid on. Praegu on meil Viistas üle 5400 Rakvere esimese keskkooli vilistlas on kõikidel elualadel nii poliitikuid kui õpetajat Asta, kunstnike, kirjanike ja tublisid töömehi vist ei olegi ühtegi eluala, kus meie vilistlased ei tööta ja võib kohe päris kindlalt öelda, et nad töötavad hästi. Vilistlased käivad mitte ainult aastapäeval koolis külas, vaid käivad ka kohtumas klassides ei möödu ühtegi õppeaastat, kus vilistlased ei vestle lastega ja see aitab muidugi kaasa kogu meie õppekasvatustööle. Öelge, kas meie koolis on palju niisuguseid perekondi, mis on juba läbi käinud, isad ja pojad ja pojapojad, kiuga? Minu klassis on õppinud, ei saa siis selle isa poeg. Ja nüüd tuleb pojapoeg ka veel peale seda õpetasin ju endavanuseid, juhtus niisugust asja ja siis olen nüüd nende lapsi õpetanud ja lapselaps. Ja küllap niisuguseid peresid on Rakvere linnas hästi palju. Kes ikka ja jälle oma lapsed siia kooli saadavad ja nii saavad jälle uued, uued ringid täis. Mina võin oma perekonnast näite tuua, minul. Mehe ema on selle kooli vilistlane, mees on mehe vend, mina minu tütred, iga kool tahab ikka rääkida nendest inimestest, kes elusana hästi kaugele jõudnud, nagu öeldakse, kuulsaks saanud tänu oma tööle, oma andele. Ja eks meiegi koolis on neid inimesi, kes on teaduses või poliitikas või kunstides jõudnud ikka esimeste hulka, pole meenutada algusaastatest. Meie lennusse, see on 22. aastal teadvusele tulnud Orviku siis peale selle on veel tuttav nimi kõigile Alar Kotli, kes selle maja on ehitanud ja siis veel palju-palju teisi, advokaadid, arstid, aga kahjuks neid oli 24 inimest, kes lõpetas, elus on praegu ainult kolm inimest. Poliitikategelasteks võiksime me kooli kasvandikke nimetada, Artur Sirk, partei keskkomitee sekretär, siis Arnold Green Ministrite nõukogu esimehe asetäitja, seltsimees ranne, seltsimees kaik, kirjastuskomiteest ja palju täis. Näiteks üks terve seltskond neid lõpetas kahekümnendatel aastatel. Need olid siis Romulus, Tiitus, Richardsi lagrits käis siin koolis siis Richard Tuutma, Eevalt Tamla. Osvald Tooming õppis siin kuigi kaua neil aastatel kunstnik Roman Treiman ja Hando mugazdov põline Rakvere poiss, nii et see oli kõik niisugune enam-vähem üheaegne kirjanike kunstnike seltskond siin. Aga ka hilisemal ajal on olnud selliseid perioode sõjajärgsetel aastatel ja kui nüüd Rakveremuuseumisse inimesed juhtuvad sisse astuma, siis võib näha kuue meie kooli lõpetanud tarbekunstnikku väga huvitavat näitust, seal on siis nii nahakunstnikud, tekstiilikunstnikud, kui siis klaasikunstnikud oma töid eksponeeritud ja, ja tõesti, väga head kunstnikud, väga ilusate tööde näitus Rakvere koduloomuuseumis on siis ka kodukooli aastapäevale pühendatud ja selle kooliaastapäeva auks korraldasime ja ta jääb meile avatuks. Kuuks ajaks. Me loodame, et meie oma kooli õpilased selle kindlasti ära vaatavad, aga ka vilistlased ja küllap pakub see huvi ka kõikidele teistele mis näitab õieti kooli õppeasutuse kvaliteeti. Kas palju on tulnud sealt välja nimekaid inimesi või äkki hoopis see, kui vähe sealt on tulnud praaki, mis te arvate? Mõlemad näitajad iseloomustavad. 26 aastat on joont veetud ja joonistama õpetasid mind just selle kooli õpetajad sest siin olid tõesti omal ajal väga head joonestamise õpetajat, kõigepealt Riho lahi praegu televisioonis veel kell oli siin siis Avo keerendi, õpetas mind nagu kõige viimasena ja tänu nendele tõepoolest polütehnilises instituudis ei olnud igatahes joonistamisega küll mingit probleemi, kuivõrd. Üks pedagoog, üksainus inimene koolis oma õpilase saatuse mingis mõttes paika panna, ära määrata. Kindlasti pedagoogi osa võib-olla ehk selle kooli õpilase kujundamisel on küllalt suur, sest teinekord õpetaja hea sõna- ja suunav käsi võib-olla ka elukutse valikul küllalt määravaks. Ja nii ta tavaliselt ikka tegelikus elus ongi. Meie õpetajad on seda väärt, et neid hea sõnaga meenutada. Aga kindlasti on igal meist olnud oma lemmikõpetaja, oma õpetaja, kes väga hästi alati silma ees on, kui meenutada. Mina meenutaksin suure tänutundega, meie koolide rektorid, tolleaegsed Artur luvad ja siis oli seal veel Christoph veel ja siis eesti keelt andis meile keeleteadlane Leetberg, oli ka teisi, aga üldse. Meie suhtumine õpetajatega oli tol korral seltsimehelik. Seltsimehelik sellepärast, et, et palju poiss on, meie olime juba teistest üle kasvanud, olime sõjaaegsed poisid ja nii mõnelgi tuli tuisk käes sõjaväljal olla. No mina oma kooliajast õpetajana mõtlen, kui ma siia kooli õpetajaks tulin, siis noh, oma koolis õpetaja olla on teatud omad probleemid siis oli üks esimene inimene, kes mul majas vastu tuli, oli õpetaja, Pajom ei räägi mitte seda sellepärast, et täna vestlusringis osaleb. Siis oli tema esimene, kes mulle sõbralikult vastu tulid, karta pole midagi, lähme aga edasi. Neljad, need õpetajad, kellest ma kooliajal olin väga lugu pidanud, tol ajal töötas peale õpetaja Paju minu matemaatikaõpetajale õpetaja keeluk, minu ajalooõpetaja ja õpetaja milliuksi. Minu matemaatika, füüsikaõpetaja, kunagine Mul oli väga tore kogeda, et need, kellest ma olin koolipõlves õpetajana lugu pidanud osutus ikka väga meeldivateks ja muhedateks kolleegideks ja et need suhted meil meil nagu jätkusid ja näiteks siiamaani mina oma õpetajatöös pean ideaaliks õpetaja pajut, aga praegu ma ütlen, et tema võib minna tundi panna portfelli lauale ja üldse mitte midagi teha ja lapsed on kõik targad. Õpetaja paju öelge, kuidas te seda ometigi saavutate, teil on hirmus hange õpetaja kuulsas alati olnud luua, nii et kui satud kokku õpilastega, kes tahavad õppida ja kellel on kindel eesmärki, siis aitab, kui seal klassi ees seisab üks inimene, kes ütleb, et nüüd sa oled õigel teel, mille seda teed mööda edasi ja ja sellest piisab juba siis, kui mõni ütleb selle kohta pärast, et oli hea õpetaja, tuleb aine küll ära seletada, milles, mis ta endast sisaldab ja nii, aga kõige härra õpetada või pähe sisse taguda kõiki fakte, mida inimene ise ei taha sinna meelde jätta, on see vist mõtet. Mina. Tatajat nagu ei oskagi nimetada, ma, kui ma ikka mõtlen tagasi kõige paremate tunnetega, siis kindlasti ma mõtlen ikka kahte õpetajat. Üks nendest oli minu matemaatikaõpetaja Linda Kolude ja teine oli muusikaõpetaja Jaan Pakk. Praegune amet üldse töö nõuab väga palju suhtlemist vene keeles ja selle eest ma pean tõepoolest tänulik, oleme kõikide poolt armastatud Flavia Alexandra una Christopheri üle kes meile tõepoolest vene keele tegi, ikka päris selgeks peale selle muidugi, tal oli väga huvitav vene keele näitering, millest sai osa võtta ja sellest on igatahes väga-väga palju kasu. Sel ajal, kui mina koolis õppisin sõjajärgsetel aastatel, siis toimus meil nagu õpetajaskonnas selline vahetus, terve rida nisukesi, vanu, väga markantseid, õpetaja kujusid, hakkas minema pensionile või siit ära ja hakkas tulema noori juurde, et mina olin nagu sel ajal, kus veel see üks saba, neid vanu ja väga huvitavaid õpetaja tüüp, oli alles koolis juba nimetatud õpetaja Christopher ja, ja õpetaja Kolugefia väga meelde jäänud õpetaja, Talmreilisevita talvrehv, vene keele õpetaja ja terve rida teisi kõrval juba tulid noored tuli õpetaja, Ernesaks, hilisem Molotok võõrkeeli, et väga tugev õpetaja, ühtlesime kooli vilistlane, kes lõpetas kuldmedaliga kooli varem ja terve rida teisi, nii et ühesõnaga, meie olime nagu sellest ajast, kus me saime siis vaadata, kuidas vana plejaad veel õpetas, milliste meetoditega, kuidas siis noored juba tulid, värsked ülikoolist hakkasid õpetama. Eriti soojalt ma tahaksin meenutada oma klassijuhatajat õpetaja Kingsu kes praegu siin ei tööta, tema oli meile selle poolest lähedane. Ta oskas meiega sõbralikult alati läbi saada. Samuti andis ta meile eesti keelt ja kirjandust. Ning nii mõnigi, kes ei olnud suuteline korralikult kirjandit kirjutama varem sai sellega siiski tema juhendamisel ja õpetamisel küllaltki hästi toime. Nii et 50.-te aastate alguses oli siis koolis juba üks õpetajate vahetumine ja nüüd vist on kätte jõudmas. Praegu me kollektiiv tunduvalt noorenenud pealt sõja-aastatest hakanud õpetajaks, need lähevad pensionile ja rõõmuga võime öelda, et meie koolis üks kolmandik on oma kooli kasvandikest hullud lõpetatud kõrgkooli on siinsamas majas, siis õpetajana. See on ka muidugi kutsevaliku osas väga hea, meie anname ja hoolitseme ikkagi pedagoogilise kaadri eest ka. Kui koolis on vilistlasõhtud meie koolis, on tavaliselt veebruari esimesel laupäeval, see on üsna tavaline pilt, et saali täidavad ikka need, kes äsja kooli lõpetasid. Huvitav on ju esimest aastat ja teist aastat tulla. Aga missugune on õieti meie kooli lõpetanu, side oma kodukooliga? Pigistas nõukogu on siinsele sidemepidajaks, aga meie endised lapsed armastavad oma kooli, nad ei tule ainult siia vigistas õhtutele, vaid nad ikkagi külastavad kooli päris tihti ja otsivad oma direktori ja õppealajuhataja või õpetaja ülesse ja räägivad, kuidas neil kõrgkoolis läheb ja kuidas teil tööl läheb. See on vana traditsioon sellel koolil ja muidugi meie nüüdse koolijuht, kuna ülesanne on neid traditsioone kõik ikkagi tugevdada. Ja oleme muidugi väga vaimustatud oma õpilastest, kes praegu õpivad ja oleme ka vaimustatud oma vilistlastest, kes tõesti nii nii tublid inimestena. Kui ma tulin täna õhtul siia, siis ma käisin ümber koolimaja ja ega see mul nüüd nii vilistlasena esimene ring just ei olnud ümber oma kooli minna, käia see maja tekitav enda vastu mingisuguse alustasin, ma ei tea, kas see on sellest, et see nüüd minu koolimaja või on see natukene siiski sellest ka, et ta on täitsa teistsugune koolimaja Meie kooli maja projekteeris meie kooli endine õpilane. Ta tegi selle koolimaja nagu, nagu oma koolimaja ja tõepoolest on ju meil mitte ainult Rakveres ja meie rajoonis, vaid ikkagi Eestis üks ilusamaid koolimaju. Ehkki ta nüüd juurde ehitatud ja, ja juba õpilasi on niivõrd palju, et nende õpilaste jaoks ta ei piisa, teda enam. Aga, aga koolimaja see põhiosa on ikka jäänud samaks ja, ja ta on tõepoolest. Ta on väga ilus ja mis tänase kooli kiituseks öelda, et on ju alati väga korras. Ta on nii puhas alati ja nii tore, see on alati väga toredaks, mis näiteks teid seob selle majak oma ühiskondliku ameti tõttu juba olen selle majaga seotud vilistlasnõukogu kaudu pikki aastaid. Aga enne seda, kui neil vilistlasnõukogul ei olnud ja mind seal ka ei olnud, siis sai siia ikka tuldud. Mina juba käisin siin sellepärast, et kooli ajal ma tegin sporti siis tol ajal kooli võimla oli ainuke niisugune võimla saal Meil Rakveres. Ja ka pärast seda, kui ma siit ära läksin, siis võistlused olid ikka siin võimes, kui ma tulin üliõpilaseni Rakveresse võistlusi vaatama, tulin ma ikka siia võimlasse hiljem, kui tehti teine võimla juurde, noh, see siinsamas kõrvalosavõistlus oli juba seal. Kooliõues oli liuväli siin ma käisid nii koolipäevil kui vilistas hilistlasena pärast ja kui ma juba Rakveresse tööle tulin, siis ka nii oma ameti tõttu puutusime kooliga hästi palju kokku, sest et muuseum ja ja kool, nendel on väga palju ühiseid toimetamisi, lapsi, käidu väga palju muuseumis ja, ja kool vajab järjest muuseumitöötajate, küll vestlusi ja, ja kohtumise jutuajamisi igasuguseid. Nii et niisugused mured juba teine asi oma lapsed on siin õppinud ja kõik oma pere ja, ja, ja isateemad ja juba sedapidi nagu kangesti seotud selle, selle kooliga, selle majaga. Nii et neid kante, kus teda nüüd vaadata, miks see kool omaseks on saanud, on lõpmata palju. Minul on kooliga sidemetest praegusel momendil tänu oma töökohale selle töökoha kaudu. Paraku põllumajandusettevõte on juba niisugune asutus, mis küllalt rohkesti papptöökäsi ja just seda eriti sügisel. Ja hästi palju on meil selles osas aidanud üllatused. Rakvere esimese keskkooli õpilased. Eston avastagi tegid meil kusagil nelja-viiesaja inimpäeva vahel tööd ja seal on küllalt suur panus juba meile endile. Me omalt poolt oleme püüdnud koolile vastu tulla alati busside andmisel ekskursioonidele. See, seda me peame nagu enda esmaseks kohustuseks ka tulevikus. Tütar õpib samas koolis. Et sidemed on olemas ja loodan, et need ka siiski jäävad. Praeguse ametikoha tõttu oleme me kooliga väga seotud, ütleme nii, karis šefluskorras, sest ega vist praegu ei kujuta vist ette, et päris üks kool nagu ilma šeff abita hakkama saaks. Ja naermas juba sellest ajast peale, kui siin õppida sai. Vahepeal oli rohkem, võib olla tegemist selle kooli sellepärast, et kooli lõpetajast ka tütar ja paar aastat tagasi poeg möödunud aastal ja palju öiseid muresid raevu, nimelt sellega, et ega siis kõik see, mida koolide jaoks tehakse, alati võib vist päris niimoodi öelda, et ei kõlbagi selle pärast nende kabinettide sisustuse valmistamisel ja muretseme selle välja nuputamiseks. On küllalt vaeva nähtud. Ja see sellest on ta juba nagu oma kooliks saanud. See on pandud päris kümneid kilomeetreid juhtmeid maa sisse ja ja gaasitorusid veetud, et praegustel lastel oleks tõenäoliselt tükk maad parem ja kergem õppida ja teatud erialaaineid omandada, kui meil omal ajal oli. Sest meil ju selliseid kabinet siis ei olnud. Meie ajasime kaunis nurga taga, läheb 30 aastat tagasi, ma mõtlen Vaata paju, öelge, kas teil ka mõnikord meelde veel tulek, kui iga pähe tulete kooljasele ukse külge oma käe, panete seal uksele lahti teete, et et see on ikka algusest peale nagu teie kool. No ikka tuleb meil. Kui mõni räägib, et vanasti olid lapsed paremad, jäid, jäin tulla akustes, mul tuleb alati meelde, mis ulakusi meie ajal tehti ja mis tühi otse midagi jutti. Tähendab, mida? Kõige aeg on meeles. Midagi niisugust nimetud nagu ta ei oskagi ära seletada seda, seda just seda oma kooli ja selle maja tunnet. Jah, ma ütleksin tõepoolest midagi nimetud tal selle juures lisaks kõigile neile äraseletatavatele suhetele. Minule 57. aasta kevadel siin kooli aulas lõputunnistus üle anti, siis ausalt öelda ma küll ei kujutanud ette, et 25 aasta pärast ma elus mitte kusagile kaugemale ei jõua, kui ma olen jälle täpselt selle sama koha peal tagasi ja mind tõesti see saatus pannud, sest tänavu meil oli kokkutulek 25 aastane ja siis, kui tüdrukud ja poisid ütlesid, küsisid mu käest, et kas sul ei tule ega midagi meelde, et kuidas sa siin saalis näiteks istud, kui teised tantsivad rumalal kõik ju siin tantsisime. Kas sul ei ole nii kahju ja imelik, et kui sa käid meie klassist seal möödas, seisad linki ees, annab tundi, kus sa ise kogu aeg istusid. Kas sul tõesti mitte midagi ei tule meelde, ma mõtlesin, et miks ma nüüd pean teile 100 just ütlevad, eks mul ikka tuleb, aga harjumus teeb ka oma töö ja ja võib-olla iga päev tõesti nii palju ei tule. Tule, kui seda vaja oleks. See suhe on alati, kui ma olin Rakverest eemal üle 25 aasta ja siis ma tulin jälle Rakvere tagasi, siis esimene käiku liike ma käisin, nagu te ütlesite, ümber koolimaja ja, ja see soe tunne oli ka sellepärast, et selle maja on valmistanud minuga pullivend. Alar Kotli. Teiseks ma ütleksin, niipalju veel tänu tundeid meie praegusele direktorile Ervin kukele, kes on palju teinud selleks, et ühendada vilistlasi ja eriti vanimaid vilistlasi. Alati kui tuleb kokkusaamine Vadja kuulutatsioon, meie vilistlane, siis juba traditsioonist ütled juba temale, sina. Meie kooli juures ja küllap paljude teistegi koolide juures on olemas vilistlasnõukogu. Mis siis õieti on vilistlasnõukogu ja mis asju ta ajab ja kas ta on kogu aeg olemas, kuidas temaga üldse need asjad on, vilistlaste nõukogu ei ole mitte kogu aeg meie koolil olnud, tema oli juba kodanlikul ajal olemas, tegeles oma ettevõtmistega ja siis vahepeal oli pikk paus, kus teda ei olnud. Aga tänu õpetaja Alvigrosteli ettevõtmisele sai teema uuesti teoks ja nüüd praeguse dile, Tarja Ervin Kuke käe all on tema siis kogu aeg ikkagi edasi tegutsenud. Sest et tema ei saa nagu tegutsemist katki jätta, sest Ervin kutsub meid jälle kokku ikka jälle uuesti tuletad meelde ja ja ülistas nõukogu siis siis ka tuleb kokku ja tegutseb. Aga mis ta siis teeb? Tema ülesandeks on ikka seesama, seesama vilistlaste ja kooli kokku hoidmine, et vilistlased ei läheks mitte nii väga laiali, unustaksime kooli ära, sest eks neid vilistlasi ei ole ju ka, kes ei ole nii väga, mitte oma vanakoolilembesed, kes kipuvad seda ära unustama, aga kui siin kooliga üheskoos saab organiseeritud kasvõi neid kooliaastapäevi või, või ajalehtedes siin kirjutatud oma koolist, oma vilistlaste eest ja ja, ja siis niisugust kokkukuuluvusest ja siin kui kuule andis välja oma almanahhi mõtte, Tungal, seal olid vilistlaste veerud sees ja eks see kõik aitab nagu meelde ikkagi oma kooli tuletada. Ja igasugused muud niisugused ühised ettevõtmised ka kooliaastapäevade auks enne ja pärast seda. Nii et see nagu kuidagi tuletab ka nendele meelde, kes, kes oma igapäevase töösaginas ja, ja perekonna murede kõrval nagu võib-olla kipuks seda unustama. Ma usun küll, et vilistlasnõukogu, kuigi palju on selleks ikka kaasa aidanud hetkelist teriaadan üsna nihukesed koondunud koolimaja ümber. Siiski võib mõni inimene küsida, milleks see kõik tarvilik on? Jah, eks selliseid on ka küllalt. Ega seda ei saa öelda, kes just nii mõtlevadki. Muidugi oleks väga kurb, kui selliseid oleks palju. Ja siis oleks ju meie inimesed ühest ilusast tundest vaesemad. Ja, ja ka pool oleks kindlasti traditsioonidelt vaesem. Kui vilistlased hoiduksid kõik koolist eemale, siis kahtlemata ei oleks koolil ka nendest ülevaadet ega teaks, millega nad tegelevad. Mis neist on saanud, mida siis kool ikkagi pool välja on lasknud. Ja sellepärast kahtlemata on ikka nii ühele kui teisele poolele see side väga vajalik nendele, kes ikka tõepoolest seda sidet vastu võtavad ja vajadust selle järele tunneb. Eks kooli tunne oma kooli tunne on nagu oma kodutunde kõrval just teine niuke tähtis komponent selle koduma tunnetuse kõrvale või selle kadunud muljet heaks. Tänases saates esinesid Rakvere esimese keskkooli direktor Ervin Kukk ja vilistlased Richard Leemets, laine Leet, Odet Kirss, Mare rosman, Ado Pajo, Heino keskKalev Leipalu ja Heidy Tamme.