Vasar vasar alasile, löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuurisaade vasar. Olen Peeter Helme koos minuga stuudios veel kaassaatejuht Mihkel Kunnus, tere Mihkel tere. Ning kirjanik ja ajakirjanik Andrei Hvostov. Andrei tere. Täna muide on meie koostööpartneril kultuurilehe sirp sünnipäev. Nimelt saab tsirka 75 aastat vanaks ja soovime sel puhul tallaga siit stuudiost. Palju õnne. Tegelikult muidugi hakkas 1940. seda viiendal oktoobril ilmuma kollaboratsionistlik kobrulehti alles erinevate identiteedi muutuste kaudu sai sellest ajalehes siis praegune sihtasutuse kultuurileht igati Eesti riikluse poole hoida. Väljale nimega sirp. Just identiteedile ongi sirbi tänav 3559. number pühendatud ja identiteediküsimused on need, mis ka meid siin täna stuudios paeluvad. Praegu toimuva aastapäeva konverentsi tekstid ilmuvad trükis sirbis siis alles hiljem. Nii et pidumeeleoluga meie siin ka väga kaasa ei lähe vaid vaatame hoopis enne põhiteemani jõudmist, mida põnevat tänane sirp sisaldab, Mihkel sulle jäised barresse silma jäi, silma jäi päris palju näiteks üks asi, mida ma soovitaksin kõigi poliitikahuvilistele riigihuvilistel lugeda, ühesõnaga kõigil mitte idiootidel siis selle sõna algupärases tähenduses on Kaarel Tarandi artikkel parteilane ja tema isand, et mis on siis põhjalik analüüs kalade partei rahastamisest ja võib-olla nii-öelda ürituseks ma loeksingi ette lihtsalt ühe joonealuse märkuse siin siis on kõlab siis nõnda. On ülimalt kahetsusväärne, et Eestis poliitikat kajastav naiiv meedia talle kokku kogutud ja süstematiseeritud andmestikku ei suuda uurida, analüüsida ja tarbida mistõttu jäävad ka häälekate süsteemselt esitamata nende andmete pinnalt tõukavad olulised küsimused peaaegu olematuks ja, ja peaaegu olematuks ajakirjanduse panus poliitilise kultuuri ümberkujundamisel laiendamisel ning sedakaudu ühiskondliku heaolu suurendamisel. Kaarel Tarandi artikkel on siis hea näide nii-öelda läbimõeldud analüüsist, noh muidugi siin paistavad välja ka, miks päevalehtedes eriti ilmuja esiteks liiga pikk. Ja teiseks, ma arvan, et ta kirjutas seda päris päris pikka aega. Aitäh, Andrei, kas sulle ka midagi põnevat sirbis silma hakkas? No kindlasti ma olen lugenud ka seda, seda Kaarel Tarandi artiklit, aga mina, mina tõstan esile siis sellist asja kits kitsalt, ütleme minu kui kirjaniku selline erihuvi. 19 Triinu Tamm kirjutab keeletoimetaja kui üliinimene on selline väga hariva lustakas tekst. Hiljuti oli Käsmus oli kirjanike Kirjanike Liidu majas suvekool, kus siis tõlkijad olid, olid kõik kenasti kogemusele vahetamise, ma lihtsalt käisin seal huvi pärast kuulamas ja avastasin sellise huvitava asja. Meie kirjanikena oleme harjunud sellega, et meil on keeletoimetaja kõrval, aga keele toimet on sama oluline tõlkijale. Et ma nagu kunagi selle peale öelnud tulnud ja, ja nüüd Triinu Tamm nagu kirjutabki sellest millised, millised nõudmised esitatakse siis tõlkija keeletoimetajana. Ja ta tõesti peabki olema üliinimene, nagu ta seal kirjutatakse üliinimesed väga meeldivad, siis siinkohal tahan öelda kõikidele teile toimetajatele, et ma armastan teid. See Triinu Tamme artikkel ilmub osaliselt ka sel puhul, et Euroopa keeltepäeval 20 26. septembril anti välja esimene Eesti Kirjanike Liidu ja Eesti keeletoimetajate liidu auhind, mis on siis Edvin lembe hiideri nimeline toimetaja auhind ja selle sai siis ajakirja looming pikaaegne toimetaja, maiga Varik, nii et temaga on siin ka intervjuu. Mina juhin tähelepanu kirjanduskülgedele, ka Peeter Sauter arvustab siin Armin Kõomägi raamatut Luivotoonia. Siin on ka intervjuu Peeter Sauter intervjuu Armin Kõomägi mäega, kus muuhulgas räägitakse brändidest ja sellest milline roll neil on ja, ja mida kujutaks endast selline brändide keskne maailm, kui kõik inimesed ära võtta. Nii et tegelikult on siin üldse väga palju väga erinevaid asju lugeda, aga nagu öeldud, on tänane sirp peamiselt pühendate pühendatud identiteedi teemale ja sellega kohe jätkamegi. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme, koos minuga on stuudios kaassaatejuht Mihkel Kunnus ja kirjanik ja ajakirjanik Andrei Hvostov. Nagu lubatud, pühendame tänase saate peamiselt identiteedile, sellepärast et sirbis on väga palju artikleid, räägivad laias laastus identiteedist, internetiajastul ja kohe sirbi. Leheküljel number kaks on Katrin Tiidenberg Ki pikem lugu Endlikendlike seina peal. Räägid siis tänapäeval vohavast enese pildistamisest nende piltide levitamisest interneti kaudu ja Katrin Tiidenberg katsub siis esitada selle küsimuse, et millega on tegu, kas tegu on kunstiga, kas tegu on identiteediloome või pelgalt identiteedi kirjeldamisega? Ei ole üldse, kellele kuuluvad siis need pildid, mida internetis massiliselt levitatakse. Identiteet on selline keeruline asi ja selleks Andrei sind saigi siia kutsutud, et kirjanikuna puutud sa tahes tahtmata kokku identiteedi, konstrueerimise kirjeldamise vaatlemisega. Me ilmselt peame seda teemat mõnevõrra kitsendama sellepärast et öelda identiteeti internetiajastul, noh, see on vist väga laialivalguv. Tead, luba luba ma sind natukene parandan, ei kutsunud mind tühja siin selles sugugi, sellepärast et ma olen kirjanikke siis kirjanikuna tegelenud identiteediga. Ma olen sellega täiesti harjunud, et kui mingisugune saade või mingisugune konverents on pühendatud identiteeti, kellele siis mind kutsutakse kohale kui mingisugused näitliku õppematerjali, sellepärast et noh, et selle saata või konverentsi käigus ma pean kindlasti vastama küsimusele Vostok tunnistolias, kes sa nüüd oled? Et kas oled nagu meie mees või ole meie mees, et, et kuidas seda rahvusliku kuuluvusega nüüd on ja, ja kõik need muud sellised väga reaalsed ja väga valusad küsimused. Et noh, ärme ärme hakanud salgama, et, et see on see põhjus, et miks sa mu siia kutsusid. Sest tegelikult ei, ma pean sulle kohe vastu vaidlema, võib-olla on asi selles, et ma lihtsalt piisavalt hästi tunnen, et ma ei, ma ei mõtle sinust kui sellisest õppematerjalist või sellisest pedagoogilisest lihakehast, nii et tegelikult see ei tulnud mul küll pähe, minul tuli ikkagi tegelikult pähe see, mida sa oled korduvalt enda kohta öelnud, et raske on tõmmata seda piirjoont, ajakirjanik rikkuja kirjaniku vahel ühelt poolt ja teine asi, mida sa oled öelnud, on see keeruline eristumine kirjaniku ja inimese vahel. Sa oled mitu korda öelnud, et ja ajaloolase ja ajaloolase vahel sa oled mitu korda on öelnud, et selleks, et olla hea kirjanik, tuleb tappa endas hea inimene ja sa oled ka öelnud, et kui olla hea kirjanik, siis tuleb endast tappa ajaloolane. Minu meelest on need palju huvitavamad küsimused, kui mingisugused. Ma ei tea, tõupuhtuse mõttes. Jah, selliseid asju ma olen väitnud küll, aga noh, see kirjanikuks olemine, et see tegelikult eeldabki Ellabki nagu mitme tooli peal istumist, õigemini nende nende erinevate toolide vahele istumist ja aeg-ajalt sealt ka läbikukkumist kusagile kusagile hoopis mingisuguse teise dimensiooni. Et noh, selles mõttes ma arvan, et meil kõigil võiks olla ühteteist pihtimusliku, rääkida sellest sellest just nimelt sellest valdkonnast, et et kui Kunskisofreeniliselt ikkagi kirjutav inimene üldse loov inimene ennast aeg-ajalt tunneb, ilmselt peabki tundma, sest tundub, et see on nagu loomingu üks eeldusi. Aga kas sulle ei tundu, et mingis mõttes on praegu sellisel kõikehõlmava internetiajastul suur osa inimkonnast pandud sellesse looja isikupositsiooni, mis oli varem priviligeeritud ja praegu on justkui kõik seal tahes tahtmata nimelt selle tõttu, et teistega suheldes viis sotsiaalvõrgustik, mille üks osa on ka ju tohutud pildipangad, mis on isetekkelised inimesed, Juumad muudavad oma identiteeti ja nad teevad seda ilmselt mitte nii teadlikult kui üks kirja kirjanik teeb, vaid nad teevad seda lihtsalt, sellepärast see filter tehniline filter loob selleks võimaluse või isegi kohustuse. Jah, isegi koostada, et kas täna täna hommikul Ahto lobjakas, kui ta tegi välisajakirjandusega kokkuvõtted, siis seal kõlas selline number, et Facebooki konto on maailmas ühe koma kuuel miljardil inimesel. Ehk siis tundub, et kogu see niinimetatud kuldne iniminimkonna kuldne kuldne viiendik ehk siis kõige rikkamate riikide elanikud, tundub, et neil kõigil on siis Facebooki konto. Ja sellega seoses number kõlas seoses sellega, et siin viimasel nädalal on mitmeid kordi juhtunud selline asi, et Facebook on lakanud funktsioneerima seda, et seal on mingid tehnilised probleemid, Daci variseb kokku. Ja lobjakas siis luges välja Dagens Nyheter ist Rootsi ühest suuremast päevalehest, et et Rootsis on isegi mingisugune psühholoogiline hädaabi number sisse seatud inimestele, kes satuvad paanikasse, kuna neil puudub korraga nagu, nagu Facebookile ligipääs, puudub konto inimest tabab paanika ja siis siis psühholoogid nõustavad ja see pidi olema mingisugune tegelikult üldsegi mitte mingi marginaalne inimrühm, vaid kas isegi kõlas 40 protsenti Rootsi elanikkonnast on ühel või teisel moel sõltuvuses Facebookist. Ja kui nüüd see nüüd kokku panna, siis selle, selle tänase sirbi põhi põhiartikliga ehk sellega siis millele saaga alguses viitasid. Katrin Tiidenberg Ki arvutlus. Miks selfisid tehakse ja miks seda kõike peab postitama? Jõuab, jõuab sellistele järeldustele, millega ma ei pruugi nõustuda, et ta nagu siin tahad kõrvale kõrvale heita, selle kuidagi liiga palju tema arvates kõlanud seletas, et ongi selline nartsiss, sistlik ajastu. Et inimesed inimestele meeldib ennast eksponeerida ja selle tõttu noh, selline hullus ongi levinud. Nagu liiga lihtne tema arvates muidugi muidugi Katrin ta kirjutas, doktorid töö sellest doktoritööst ongi koostatud mingisuguseid huvitavamaid ideid välja välja tooma. Aga ma sellest sellest nartsiss islikust sellisest ajastust ma sellest tegelikult nii väga ei loobuks, kuna noh, kõik need read reality show'd kõik need eesti või ma ei tea, Ameerika või kõik maad otsivad superstaari kus esinemiseelduseks on see, et sa noh, iga igasuguseid enesetsensuuri enesetsensuuri puudumise juures, et lähed ja teed ennast lolliks, sa teed seda kõhklematult seda Tsees keerimine, mis on kuidagi nagu, nagu pealesurutud igalt poolt. Ja võib-olla sa hakkas alguse sai alguse sai juba kusagil kusagil varemgi, et mul tuleb meelde, et et kümnendatel vist Andy Warhol ütles, et noh, et kõik võivad olla kunstnikud, põhimõtteliselt siis tuli Sex Pistols, kes teatas, et igaüks kord tegelikult kitarri osta, igaüks võib hakata muusikuks, noh, nad vahepeal nagu, nagu püüdsidki väita seda, et nad on kusagilt kusagilt põõsast välja hüppanud mehed ja kõik võivad niimoodi teha. Ja see on niimoodi kuidagi aastakümnetega, siis nagu, nagu arenenud noh praegu on, eks ole, võib öelda, nimetati igaüks, võib-olla kirjanik. Sest tõena lihtsalt, tõenäoliselt see, see nali, kibe nali, et varsti on kirjanike kirjutajad rohkem kui lugeja, et, et see ei pruugi enam nii väga nali olla. Ja, ja see, mis toimub Facebookis ja blogimaailmas, et, et seal tegelikult me olemegi kõik väikest viisi kirjanikud, väikest viisi kunstnikud kes diviisi muusikud ja, ja, ja, ja nüüd tulles selle selle, selle paanika juurde, kui Facebooki konto praegu nagu üles ütleb, siis mul on tunne, et selle paanika põhjuseks võiks olla see, et et seal Mao päras Meel, millega sa oled harjunud ise? Pigem pigem see, et selleks, et oma olemasolu üldse tõestada, tõenäoliselt ka iseenda silmis. Et sa pead midagi pidevalt produtseerima, sa pead selfisid tegema ja siis sa noh, nagu tõestati ennekõike iseendale, aga siis ka oma oma lähimale ümbrusele, seda, et sa oled üldse olemas. Ja kui sul see võimalus ära võtta, siis toimub selline nagu isiksuslike kokkuvarisemine. Täkki mind ei olegi olemas. Jah, ma selleks saateks ettevalmistuses ma tegin ühe sihukese eristuse mille ma sind kuulates tahaksin ka kuidagi seda jagada või välja tuua, on see, et on kaks siukest kõlbelist nõuet mida ma Charles Taylori eeskujul kutsuksin autentsuseetikaks kõlbeline kohustus olla sina ise, eks ju, kui kutsutakse inimesi näiteks kapist välja tulema, siis just kohustus on see, et sa pead olema endaga autentne, ise seda eksponeerima kaasas nii-öelda siiruse voorus ja kus autentsus on ise väärtus, see, et, See, et sa oled sina ise, on, ongi juba iseenesest väärtus, et see on autentsus ja see käib kooskõlas sellise asjaga nagu paljastamine. Et see, milline sa oled nähtav, oleks, aga teine asi, kui sa mainid siin, eks, et igaüks võib-olla kirjanik, igaüks, võib-olla muusik ja üks võib olla kes iganes see on seotud eneseloomega, et tahan ja hakkan. Eks tahteaktiga luuakse iseennast, aga teine asi on see, et see tõeline olemus, mis sul on lihtsalt paljastada, et need on 202 radikaalselt erinevat asja. Minu arust kui, kui, kui sellest aru saada. Ma võin tuua sellise näite, et hiljuti mingi nädala eest või võib-olla suurusjärk 10 päevasel ees oli üks lugu siis transseksuaalvõi see jäigi ähmaseks. Käis Saaremaal juuksuris ja siis seal oli sihuke, käratab lõiked. Juuksur on üks koht, kus niisugune sooline segregatsioon on jäigalt säilinud, et kes on tema, kes ütleb, mis soost mina tegelikult olen. Ja see on niisugune siiras solvumine, et enesemääratlemise nii-öelda autoriteetsuse õigus on lõplikus instantsis. Sinul ja see on eneseloomeeetikaga seotud, mitte keegi ei tohi kõrvalt paljastada, kes sa tegelikult oled. Ja kui sinu käest küsitakse ja eks siis viimane instants on sull, sina vastad, kas sa oled eestlane või, või mitte-eestlane või venelane või siis tuleb, keegi kõrvalt ütleb ei, õige, sa ei ole. Kelles instants on määratleda, paljastada? Tead, ma olen juba nii kaugele arenenud, et isegi ma isegi annan selle õiguse juba tõesti kõrval seisatada. Ei, ma ei, ma ise ja ma ise enam selle üle ei arutle, et kas ma olen eestlane, venelane pole midagi seal vahepeal, et seal olnud alati äärmiselt banaalne, ütles, et tõde on vaataja silmades. Midagi ilmselt keegi meist ei salli jäikama, tulen oma elu jooksul selle juurde, pagana õigesti siiski öeldud ja, ja niimoodi ongi. Aga see, mis ennist rääkisid, et et noh, et meil on, meil on võimalus ennast siis nagu kuidagi loominguliseks, siis nagu esitleda, kas see tähendab seda, et siis ennast testida mingisuguseid? Kuulge, te ka, ja siis on meil ka kohustus kohustus olla me ise ja ma ei tea, Vatmann iseendaks olemisega sa ju tead seda fenomeni, et enamus päevikupidajaid siiski viskama sisimas teavad, et kunagi keegi seda päevikut loeb? Jah, tehakse kujutletava autorile ei, seda küll, aga kui me läheme peegli ette hommikul vaatama, et noh, et kuidas ka välja näeme, siis me tekitame endale ise endale väikse näitemänguloomad ja katsume neid mingisugust silmal olevat selliseid hirmsaid patjasid natukene ära siluda ja natuke natuke iseenda silmis natukene paremad välja näha. Lugumise hetk oleme, teeme seda pidevalt. Täiesti alateadlik. No teie teise pilguga siin siin siit peegli puhul saaks jälle tuua tehnoloogia, kuna tegu on suhteliselt hilise leiutisega. Inimesed ei mõtle selle peale, peegel, hiline leiutis ja näiteks pärast selle masstoodangut, mis oli 19 sajandi lõpus need peegel, muutus kõigil inimestel enam taskukohaseks. Enne seda lihtrahvas näiteks kabet ei ajanud, sest aja enda ilma peeglite üksi habet ja habemeajaja juures käi ainult jõukad sama mukimisega, ilma peeglite sai meigi ennast ja, ja nii edasi, et noh, sihukesed väiksed nüansid, et mõtled tõepoolest üks väike tehnoloogiline Julia ja nii palju mõjutab tänavapilti kohe. Aga mis selle taga on, mis ma julgen väita tänu internetile muutunud veelgi võimsamaks, kui see kahtlemata juba varem ka näiteks tänu peeglile oli nimelt, et kui mingis mõttes vale vale sinu enda kohta on alati olnud ju natukene nagu isiklik asi. Et kui ma teen ennast hommikul enne kodust väljumist ilusaks, keegi ei tea, kuidas ma enne välja nägin. Aga kui me lisame siia juurde selle autentsus kohustuse ja selle tahta akti, et ma nüüd hakkan muusikuks, siis tõrjutakse ju see küsimus, et On see autentsus ja mis on vale, veel veel rohkem isiklikku ruumi. Ma võin väita, et olen autentne, Ma tulen ennast paljastama, aga millist mina, ma paljas Need on siis? Jah, see on, valikusituatsioonist ei pääse. Et minu arust on siin oluline näha see, et kui on mingi mingi nii-öelda autentsus väljaspool eneseloomet, siis saavad seda põhimõtlesid avastada ka teised, heal juhul eksperdid. Alati niimoodi need määratlevad, kes ütlevad, kes on õige eestlane, kes ei ole näiteks ütlevad, et seal pole nii palju sugupuid olnud, seda või noh, kas ma saan hakata juudiks näiteks niimoodi, et juudi kogukond võtab mind omaks, kuigi mul sugupuu on täitsa puhas sellest noh, seda võib-olla peaks Lauri piltri käest küsima või et kuidagi hakata kellestki ilma, et ülejäänud kari sind kuidagi omaks võtaks. Või noh, me võime teha siis sihukesele, sellele feministliku liinile siin sihukese kena žesti, näiteks ma tunnistan, et ma olen naine praegu oma viimases instantsis, siis on nagu parem sooline tasakaal siin stuudios. Ja nad ei saa seda vaidlustada, sest mis repressiivorgan ütleb, et et mina olen tegelikult mees näiteks. Et, et ma neid ei samastaks, siiski samastaks. Ja identiteediloomet ka mulle see Katrin Tiidenberg artikkel tegelikult väga meeldib, et. Esiteks noh, siin on palju andmestik, palju lugusid ja ta näitab mingit häbistruktuuri teisenemist. Sest kui me räägime näiteks autentsuse eetikast, siis Andrei, sa kasutasid nartsitsistliku või narditsismi mõistet, siis see ju noh, on alati seotud eneseimetlusega. Aga siin ta ütleb ka, et on näidata nii-öelda mittestandardseid ja mitte normatiivselt kehasid, ütlevad, näete, et ma olengi sellise kehaga ja see ei vasta standardile ja see on ka okei, et ta vaatab seda. Või lausa ainult tükk aega nagu mõtlema, et millest, millest ta kirjutab ja siis mulle tuli meelde, et ma olen ise ka selliseid pilte näinud, kus tõesti noh, ütleme sellised inimesed millegipärast olen muidugi valdavalt läinud naisterahvaste tehtud pilte kes ei vasta täpselt sellele nagu kehtivale ilustandardile. Et siis nad teevad ennast selliseid niinimetatud julgeid pilte, mis nad siis postitavad ja ja ma olen isegi ma tunnistan, et Facebookis ühte sellist sellist pildiseeriat Likinud just nimelt sellepärast, et tunnistada inimese julgust. Et inimene julgeb niimoodi välja tulla, et see on selline nagu mehisuse, kuna juhtida, antud juhul oli tegemist naisega, sest ma tean mitte mehisuse, vaid maise suse aktseline ülim. Ja see mulle meeldis. Aga nüüd, kui inimene teeb sellise sellise julge žesti mida ta siis tegelikult teeb ta tegelikult ta tegelikult näitab iseendale ja teistele avajulgust ja oma julgust. Aga kas see pole mitte? Kas sihuke eetiline, nartsid sism või no sellepärast Ofroidi sarjata ja minu arust põhjusega sarjatud, et me saame põhimõtteliselt iga hea kõlbelise käitu käitumise taha. Kirjutada selle, et sa teed seda sellepärast, et näidata teistele, vot ma olen nii eetiline inimene. Näete, ma aitan lapsi, ma ei tea, kooli minna vanureid üle tee ja annetan raha heategevuseks või ma tean seda sellepärast, et saada hea inimese tiitlit, et noh siin võib ju lähtuda pihivaristlikult, tagajärjed on head, ta ongi hea. Et muidu muidu me jääme selle eneseteaduseks. No hea küll, aga kui head asjad ei tooks endaga kaasa häid asju, siis kas me saaksime üldse rääkida headusest? Huvitaval kombel õpetajad, hea tahe, see on ju olnud täiesti niisugune moraalne asi siiamaani, eks nad ka need lapsevanemad tahavad head, kes oma lastele kloori, odavad mida iganes, eks sina tead, mul tuli praegu hoopis teine mõtteseos, et ma. Kunagi, kui ma siis seal Matsanormaanosse on, siis selline Itaalias asuv noh, üks väike linnake, kus Eesti kirjanikud ja kunstnikud aeg-ajalt käivad ennast tuulutama, sma elasid seal kuu aega ja siis see juhtus kevadel sellesse aega, kui, kas see oli, kas see oli jah, lihavõttepühade aeg ja siis seal toimus selline katoliiklik protsessioon väga, väga väga mingisuguses traditsioonilises vormis, mille siis üheks selliseks kandvaks elemendiks oli rongkäik läbi linna kus siis kanti kanti krutsifiksi ja siis veel mingeid püha esemeid ja need, kes kandsid, nad olid siis sellistes punastes kuplus Klaani rüüdes nende nendes terava tipuga sellised nägu katvad mütsid olid või kapuutsi peast siis ilmuma laugud, sealt ainult ainult seal seal silmad välkusid ja siis see kõik oli natukene õõvastav ja kui ma küsisin, et mida see kõik peab tähendama siis tegelikult, et nagu oli see kõik vastupidine sellele, mis noh, selliste selliste, selliste sellises riietuses inimesi nähes, et milline emotsioon neid siin praegu valdav või näiteks Ameerika Ühendriikides, et see algatatud riiklikus Itaalias selleks vennaskond, kes siis oli noh, kohustatud siis seda protsessi joonis on selle eest vedama ja nende üheks selliseks nagu tegevuseks heategevus ja heategija peab olema anonüümne, tähendab siis ta panebki siis selle meie silmis kukuks plaani mütsi pähe selleks et teda ära ei tuntaks ja sellisena ta teeb head kogud, ei, ei tohi teada või no vähemalt mängitakse seda mängu, et me ei tea, kes on see heategija on kohustatud ennast varjama. Aga noh, et peituse mängijad, see annab siis tulemuseks siis mille tulemuseks selle, et võiks hakata kahtlustama, et ei tea, kes need on ja kusagil mujal võib see tekitada näiteks mingeid tohutuid vandenõuteooriaid. Aga miks need anonüümsed heategijad ei taha ennast siis nagu avalikustada? Ma arvan, et rasu nägi heategijad, ma arvan, et vastus on selles, see on ka vastus Mihkli eelmisele repliigile, sellest, et ka vanemad, kes oma lastele kloori oodavad, tahavad head. Et vastus on selles, et ei loe mitte hea tahe, vaid loeb heategu sind teatud moraalitu just vahetusse, sest noh, mõndades moraaliga nendes ongi just hea tahe on kõige tähtsam. Et noh, ja seda tahet viimases instantsis näeb. Jumal, sinu sinu loogika järgi on handis simmer hea mees, sest ta tahtis head. Aga minu loogika järgi ta ei saa kuidagi hea mees olla, sest tema tegud kui tema teod, kuigi need võib-olla suunatud parema maailma loomisele ei ole mitte kuidagi headeks. Ei, aga see on üks selline mõttesuund ja väga-väga ammune mõte. Meie, meie, meie, meie kavatsused on tegelikult olulisemad kui meie teod, et tagajärjed tegude tagajärjed, tegelikult tegelikult eks ole, et kui me plaanisime head. Kuna aga välja tuli nagu alati See oli niimoodi, et noh, et mingisugune massimõrv üleeuroopalises ulatuses, aga, aga kavatsused olid head, sest et. Aga ma korraks küsin vahele, et kuidas me jõudsime selfie tegemisest heade tegude analüüsini? Vot ma ei pannudki tähele. Vot vot siin on veel üks huvitav asi, eks ju, näiteks peegele see mõiste nagu refleksioon, mis on filosoofia ülioluline ja näiteks kui Aleksandr ütles, et properst oli formaalne majandus, eks ju, et inimene peakski inimeste uurima, et seal temale paslik ülesanne. Siis kust on see üleminek nii-öelda kõige kohasemast eneseteadvusest enesekriitika, mis on väga nii-öelda suur voorus eneseteadlikkus, enesekriitika, kus see läheb üle enese imetluseks, tähendab nagu enesekriitikale ei võiks olla head tagajärge? Või midagi sellist või? Tead, kui nüüd tulla selle artikli juurde, mis siis sirbis on need siis indakse, hakkame diferentseerima, et noh, ei saa niimoodi üldiselt rääkida, vaid et kui kui siin, Facebookis ja selfi maailmas möllavad, möllavad väga paljud inimesed, ütleme, et need on sadu miljoneid, siis igal sellel grupil on ilmselt mingi oma eesmärk. Ilmselt väikestel lastel kooliaegsetel lastel on üks eesmärk matkivad, võib-olla poliitikutel on hoopis teine eesmärk, kirjanikel, kolmas ja, ja noh, igalühel meist. Jah, kusjuures üks on see näiteks siin on veel üks sarnane artikkel või samasse teemasse Liina kammilt kus siis, et propaganda eristamine tõelisest arutelust pole virtuaalses identiteetide maailmas võimalik ja see tuleb kohe võtta trollid nii-öelda eks ju, uus mõiste või kas või nõukogu või tähendab mitte nõukogude, vaid Venemaa trolliarmeed, ekse palgalised kommenteerijad erakondadel, kael läks olnud tulnud juhtumeid väljapalgalised kommenteerijad, kes siis kujutavad nii-öelda rahva arvamust esinedes kellelegi. Rahva seast ühe sellise sellise selliseid imperialismi palgasulased nagu minu noorpõlves öeldi, aga muuseas, ma hiljuti kuulsin, et sellel sõnal troll on selleks internetimaailmas veel üks tähendas et see on selline selline tegelane, kes, Kes, kes nagu mängib, mängib sellist kahekordset mängu näiteks? Näiteks oletame, et hakkab seal väga-väga selliseks ägedaks pooldajaks mingisuguses mingisuguses jutu juturühmas ja siis selles osas oma ägeda positiivsusega ta tegelikult seda asja naeruvääristab, mis ongi tema eesmärk. See pidi olema troll. Troll on keegi, kes mingisuguse muidu asjaliku arutelu võib täiesti seepärast välja viia, milliste ebasiirus sekkunud, aga sellest, et tõesti on teisi, ütlesite erinevatel inimestel on loomulikult erinevad motiivid. Sellest on veel sirbis Piret Voolaiu artikkel, mida kõnelevad Facebook'i ahelpostitused ühe hea rühma kohta, kus ta räägib siis peamiselt teismeliste 10 12 aastaste tüdrukute käitumisest Facebookis ja see on tegelikult täitsa huvitav lugu, sest siit tuleb täpselt välja, et hea küll, meedium on moodne, aga tegelikult tegelevad lapsed sellega, millega lapsed ikka tegelevad. Enesekinnituse saamine, oma identiteedi kujundamine ja selle kinnitamine, sõprussuhete kinnitamine, teatud selliste eluprintsiipide läbimängimine. Nii et selles mõttes ei ole tõesti siin mitte midagi uut. Aga kas kuulame vahele muusikat? No sai välja valitud saate teemaga haakuvalt siis Milli vanillihitte Giorgio nõuets, through ehk siis tüdruk, sa tead, et see on tõsi aastast 1989 see pärineb siis samanimeliselt debüütalbumilt, võitis ka parima uue artisti kategoorias Grammy Jaan millivaliinilt korjakese grammi hiljem ära sellepärast, et tuli välja, et need noormehed ei laulnud sugugi mitte ise, aga kuulame seda võluvat lugu. Jätkub kultuurisaade vasar, mina olen Peeter Helme koos minuga stuudios Mihkel Andrei Hvostov, äsja kõlas siis Milli vanillihitt aastast 1989 nõuits truu siis lugu, mis neile andis grammi ja selle uuesti ära võttis ka välja tuli, et noormehed ei laulnudki ise. Ja see lugu sai siis välja valitud, muidugi, sellepärast räägime identiteedist, identiteedid, teisenemisest, kirjeldamisest identiteedi kujundamisest ja sellest, kuidas internet seda mõjutab. Enne muusikapala kuulamist rääkisime sellest, kuidas lapsed käituvad Facebookis. Sellest kirjutab sirbis Piret Voolaid. Jõudsime selleni välja, et see laste käitumine on selline suhteliselt ootuspärane, võiks öelda. See, et selline meedium nagu Facebook selle suhteliselt avalikuks toob, ei muuda selle sisus midagi. See, mida varem kirjutati salmikutesse, kirjutatakse nüüd lihtsalt ekraanile. Ma vahepeal tegid selle märkused. Laste käitumine meenutab sulle veel ühe teise inimrühma käitumist. Jah, et meie poliitikud, kes on Facebooki maailma sukeldunud, on, tegelevad täpselt selle sama asjaga, millega tegelevad lapsed. Minu meelest on seesamasugune tegevus, ütleme nagu, nagu natuke natukene kõrgemal kõrgemal tasemel. Mul on üks kõige suuremaid lemmikuid peale peale peale keeletoimetajate armastan ka Jürgen Ligit. Et aeg-ajalt käin vaatamas, mis täna Facebookis toimub ja siis on noh, see on täiesti hämmastav, kuidas võib jälgida sellist just nimelt seda iseenda isenda, mingisugust identiteedi ülesehitamist või iseendale ütleme sellist iseendale olemasolule kinnituse leidmiseks kogu aeg omaenda õlale patsutamised, see on täiesti täiesti täiesti võluv tegevus. See kõik sai. Ma ma julgen muidugi väita, et see kõik sai alguse eelmise aasta sügisest, aga lihtsalt siis siis madala, soetasin Facebooki konto ja sain hakata seda kõika toredasti jälgima. Siis kui oli see suur skandaal sisserändaja poja ümber, mis läks maksma ministrikoha ja siis oli seal mingid sellised noh, võib-olla ka mingisugused sellised sellised sellised masenduse hetked ja siis kuidas masendusest Jürgen Ligi välja tuli ta mobiliseeris või, või siis ütleme, see tema toetajaskond mobiliseerub Facebookist hakkas saama tohutult sellised nagu mingisugused toetusi. Ja siis need inimesed, kellel on nüüd Facebooki konto olemas. Nad teavad, et selle ekraani ülemises ülemises servas on üks selline punane ruudukene, kus sees on numbrid, numbrid näitavad, kui paljud inimesed on sulle midagi postitanud, sinuga kontakti võtnud. Ja tol hetkel Jürgen Ligil oli see kogu aeg kahekohaline number, see number algas üheksaga. No sinna lihtsalt kolmekohaline number. Aga ühesõnaga, tal oli maksimaalselt kogu aeg, olid need nagu toetusavaldused tulid. Ja nüüd ta siis tegi sellise asja, et ta ta tegi sellise ekraanitõmmise, see on jälle selline tehnoloogia, tegi sellise ekraanitõmmis, eksis nagu pildistas Taani ja siis pani sellesse pani oma järgmisesse postitusse, näitas, et näete, et 98 on see number väga maksimaalselt suur number, eks ole, ja vaat kus mul on toetus, järelikult minuga on kõik hästi, kuna noh, kogu rahvas toetab mind. Praegu ta tegeleb spordisaavutuste nagu reklaamimisega, et kui mingist suurepäraselt järjekordsel sellisel kestvus kestvusspordiüritusel, ta on saanud hea kohadest, ta paneb kohe pildi üles, siis seda kõikjal haigetakse ja räägitakse hästi niimoodi sadadesse tuhandetesse ulatuvate numbritega seda kõike kõrvalt vaadata, siis sa saad aru, et tegemist on. No ütleme sellise 12 aastase tüdrukuga või poisiga, kes siis nagu nagu hoiab üleval omaenda mina. Nii võluv mulle kui kirjanikule, noh, et ütleme, et tegemist on sellise ülespumbatud lihastega nuhikuga Ma räägin meie haridusministrist, Raivo. Okei üles pumbatud lihastega nohikut seal väga intrigeeriv valdkond, kahtlemata. Ma tahaksin siin juhtida tähelepanu mõningal asjale. Sisend näiteks on üks on avaliku ja nii-öelda erasfääri teisenemine, eks ju, kas Facebook on täpselt niisugune vahevorm, et sa saad olla seal nii avalik kui eraekssisevalid, kellele sa oled nähtav tähendab mõnikord skandaale ja päris korralike poliitiliste Ta ärgitas skandaale veel näiteks mulle meeldib välja tuua sellist seisundit, kui inimesel ei ole tööaega, tähendab ranget eristust tööaja ja, ja, ja nii-öelda eraaja vahel. Sest noh, näiteks need on kõik sellised juhtumid, kus öeldakse, et töövälisel ajal tegi seda või siis töö ajal tegi seda, kus see eristus on väga, väga oluline. Sisend, teatud ametid või ühiskondlikud institutsioonid, kus see eristus nagu ei toimi. Et mõned asjad, mõned inimesed peavad võtma omaks mingi käitumiskoodeksi ka töövälisel ajal. Ja poliitikud, need on õpetajad, poliitikute õpetajad, politseinikud, ka minu arust tundub ka sõjaväelased. Neil pole tihti küll reglementeeritud, aga ja noh, kui eriti kui ei ole regule reglementeeritud, siis on tegu, ma võiks öelda, seisusega seisus on see, mida sa ei saa maha panna. Kohustab ohustatakse seisusele alati au, nagu Sprengler on öeldud, iga au on alati seisvuse au ja seisund on see, millesse loobuda ei saa. Seal 24, seitse nii-öelda. Ja, ja Facebook on ju ka selline asi, mis isenesest kuidagi kaotab ära selle tööaja. Üks asi ta kaotab tööaja. Ja teine asi ta kaotab ära suuresti eristuse nii-öelda era ja avaliku sfääri vahel. Eks ju, et kas Facebooki postitus on nii-öelda eraasi või mitte. See ei ole eraasi just nimelt siis, kui on tegemist selle inimesega, kes kuulub sellesse eespool noh, nagu nimetatud seisuse hulka. Muuseas, ma nüüd jälle eile vist panin huvitava asja tähele, et ma läksin vaatama millegagi, Ilmar Raag tegeleb. Ilmar Raag siis, kui tuli lihtsalt üks filmirežissöör ja selline mõtleja, siis ta oli väga aktiivne Facebookis, siis ta sai blogisse kirjutas ka jah, ja siis siis ta sai siis sellise ameti, mida ma täpselt praegu ei oska öelda, aga ühesõnaga siis ta hakkas tegelema psühholoogilise kaitsega. Ja mingi hetk oli ka selles funktsioonis oli aktiivne, aga nüüd, kui sa lähed tema Facebooki kontole, vaatan kõik ära kustutanud, tähendab, ta on lakanud olemast Facebookis üldse üldse nagu nähtav. Ehk järelikult ta on teinud, teinud mingisuguseid väga olulised järeldused. Ta on aru saanud, et selles ametis olles tab Facebookis möllamine seal ise endale jalga tulistamine. Väga paljudel, eks ole, ametiisikut pole veel aru saanud, et üldiselt õpiga nagu Ilmar raagilt Samal ajal on nii huvitav, et kuna seisus kohustab, siis inimesed jälgivad seda noh, kes siis rohkem, kes vähem, mida nad internetiavarustel teevad. Huvitav on, et nad teevad sellest kohati väga ühesuguseid järeldusi. Samas Katrin Tiidenberg loos on juttu juhtumist, kus siis Nonii peaminister, USA president ja Suurbritannia peaminister tegi endast Nelson Mandela mälestustseremoonial, nagu Tiidenberg rõhutab, see ei olnud matus, see oli mälestustseremoonia, mis oli kohati selline väga kirev ja valjuhäälne kontsert. Nad tegid mälestustseremoonia ajal endast ühise selfi ja Vene meedia, eriti just Briti ja Ameerika leheta, pidasid selle pühaduseteotuseks ja nii edasi selfi käitlev selfi, geid lausa selle kohta samal ajal ma olen täiesti veendunud, et sellise kaliibriga poliitikud ei teinud seda juhuslikult, see oli neil läbimõeldud propaganda samm mis lihtsalt ei läinud ilmselgelt teatud lehetoimetustele nii peale, nagu oleks pidanud minema. Millele ma tahan tähelepanu juhtida, on see, näed, kui Ilmar Raag vajudes, et ta on avaliku elu versioon, korjas Facebookist kõik ära, siis need tegelased panevad endast hoopis seltsi Facebooki, tajudes, et nad on avaliku eluversioonid. Mõningased sellised vabadused, et poliitika on aeg-ajalt disko kohustatud just nüüd, nüüd, uuel ajastul näitama oma nii-öelda inimlikku poolt olla näoliselt tuntud näoliselt tuntud, aga ka inimlik pool, et aeg-ajalt mingisugune väike skandaal Kui ta tuli välja, et tal on ka noh, nagu korralikult abielu suhte kõrvalt on ka keegi armuke, et siis tegelikult oli talle tookord Inglismaal kasuks, kuna ta oli muidu nii korralikke, nii kohutavalt igav tüüp ja siis tuli korraga välja teiega, temal on mingisugused sellised inimlikud nõrkused, et tegelikult oli talle kasuks. Aga ametnik ametnik näitab oma nõrkusi, sest see on nüüd küll liiast, et ametnik ei tohi mitte mingil juhul mitte mingisuguseid nõrkusi näidata. Ametnik pole inimene, vaid eelkõige institutsionaalne funktsioon. Ta on jah, ta on, ta on tööriist, et no ma, ma loodan, et ma, tegelikult, ega ma seal Facebookis liikudes väga osav ei ole, et me ikkagi noh, nagu sain aru, et ma olin õigel Ilmar Raagi kontol see, mis oli ära ära kustutatud kuni augustikuuni oli seal kõik tühjaks tehtud. Et vot, vot see on õige, huvitav märkus, mis sa praegu tegid, sa olid õigel, eks ju, sest see on tehnoloogia, mis võimaldab väga kergelt teha identiteedivargusi. Ja mõne mõned asjad, mõnede identiteedivarguse tüübid on. On just nagu mingile heale usule näiteks meil on hea usk, et kui, kui me teeme meilikonto, mis sisaldab päris nime, et sisuliselt selle inimese oma sest ma mäletan, et kui need nihilisti poisid, see väike Ernits ja suur Kender minu identiteeti varastasid, siis nad võtsid Mihkel Kunnus ät hotmail. Com eks nad võtsid lihtsalt meiliaadressiks, võtsid minu päris nime ja mul ei ole ekse siukest mingit Hoti aadressi ja selle alt nad said, siis sõitis trollide ja noh, ongi sihuke. Sest tegelikult pole kuskil seaduses öeldud, et see su meiliaadress siis, kes peab olema sinu pärisnimi ja just sinoma. Ja siis sa saad nagu täitsa vabalt väga hõlpsalt niimoodi jätta mulje, et see inimene tegutseb ja mulle tulid väga ruttu telefonikõned, et Mihkel, mis sul viga on ja ja oled sa haige või või mingeid aineid tarvitama hakanud või noh, et ju Facebooki kontol ka arstiga millegiga ei, ei tunnista alguses, et sa oled sina, kes seal möllab. Aga samas, kuna see on niisugune uus asi, siis inimesed on harjunud, et noh, enamik on seal ausad ja ongi nemad ja kusjuures enamasti tõenäoliselt nojah, aga igasugune pettus saabki ainult võimalikuks tingimustes, kus valdav osa inimestest on ausad. Jah. Ja kuna tehnoloogini uus sellest räägi pügaja sirbis Liina kamm artiklis identiteeti internet. Ta nimelt arutlebki sellele, et kas on võimalik luua teatud selliseid identiteedi kontrollimehhanisme, mis samal ajal lubaksid inimestel anonüümseks jääda ala ID-kaardi või mobiil-ID kasutamine, aga konto on näiteks mingi suvalise nime või numbrikombinatsiooniga, et kui keegi soovib näiteks mõnes Ajalehes kommenteerida, aga ajaleht samal ajal tahab olla kindel, et ühe ja sama aadressi pealt ei pommitata neid või et nad teavad, et see on selline kindel inimene. Et siis mingi selline võimalus, et ta arutleme nende lahenduste võimalikkuse mõttekuse üle. Aga kuhu me nüüd oleme siin, saate lõpuks oma identiteedi jutuga siis jõudnud, kas me oleme kuskile jõudnud? Kõik läheb aina segasemaks ja kõik on tegelikult see on minus aina tõuseb üha enam näha enam ohutunne. Mul on, mul on, tunnetasin selleni miiniväli, mille me kõnnime ja, ja, ja kus järjekordne miin on ja veel hullem, et mis sorti see miin on, noh, et neil on ka igasuguseid, mõni hüppab enne kui ta plahvatab. Teine, teine reageerib alles siis, kui ta teist korda peale tallatakse, et noh, et tehases, et 21. sajandi tehnoloogiline miiniväli tekitab õõva. Aeg-ajalt on jah, siiski selline sellise ludiitlikud tunded tekivad, et tahaks kõik. Kõik nagu turvaliseks tagasi, siis jah, teeb nagu ka primitiivsemaks kindlasti üks asi on, ma arvan, et häbistruktuuri teisenemine mis, mis nagu paratamatult peab eelmisi põlvkondasid või neile mõjuma alarmeerivalt. Sest kui sa oled mingi maalitüübi ja mingi häbistruktuuri esindaja, siis muutus on sellest nagu definitsiooni kohaselt teine. Ja see, see peab ta in Me peame lihtsalt nagu tajuma seda Hamoraalsena mingi lodevusena või nagu Tiidenberg tooksin näiteid tegelikult kuidas varastati mingeid fotosid, mingeid niisuguseid, eriti siin oli üks skandaal, siis, kus noh, kui need fotosid on tohutult palju siis inimesed olid noh, eriti noored inimesed, osad alaealised olid teinud sihukese endast siukese erootilise sisuga pilte neid vahetanud ise ja siis keegi varastasin ta ära ja siis kuidas, kuidas sellele reageeriti, kui neid avalikustati niimoodi, et osad hakkasid harjutama, et jälle hukas noorus ja nii edasi, mis need inimesed mõtlesid, kuigi need protsendid olid väga suured. Siis Tiidenberg ütleb ka, et mõned mõned avaliku elu tegelased, kelle pilte ka varastati nii-öelda nende erasuhtlusest, siis ütles, et see on nagu üks seksuaalkuriteoliike lihtsalt, et noh, see oli see juhtum, kus keegi vägistamine võiks öelda. Kus kus ohvreid püüti teha süüdlasteks, aga see kuidagi kipub nagu olema selles selles selles virtuaalse reaalsuse maailmas, et see, kes seal vot selle miini otsa koperdab, siis üldiselt ta saab kohe kuuldud, sa oled ise süüdi ta miks, miks sa mängid neid ohtlikke mänge? Et ma noh, seda seda kohta lugedes jäin mõtlema, et muuseas näiteks telefonis on ka üks, üks pilt, kus ma olen porgandpaljas ei ole küll selfie, see on lihtsalt noh, see suvi, suvi lihtsalt lihtsalt juhtus selline pilt sinna klõpsuma minu, minu telefoni. Et tõenäoliselt on võimalik see see piltsalt kellelegi üles leida, kui ta tahab ja siis sellel sellega midagi teha ja kui see juhtub, siis noh, et mis siis nagu juhtum või mis, mis reaktsioonid siis järgnevad. Et äkki me peaks seal ise vabatahtlikult kohe kusagil nagu välja panema oma Facebooki kontol ja siis on nagu sa ilmselt jah, preventiivset, siis on see tehtud ja siis ja siis pärast seda on täiesti kindel see, et, et minu, minu sisenemine suurde poliitikasse, mille peale ma sisend sisemiselt naeran, et see, et see veel veel see eesmärk kaugeneb minust ja kaugeneb, kaugeneb. No minu meelest loo moraal on see, et kõige kergem on elada elu oma elu, nii nagu su elu oleks avatud raamat, siis ei ole vaja mitte midagi karta ega mitte midagi häbeneda. Tammsaare on öelnud, et kui sa tahad elada õnnelikult, ela varjatult, tass tütrele sellised soovitused edasi, nagu nägid, Ilmar Raag on selle kuulda võtnud, mõni võib-olla ei ole, eks ju. Aga aga ma tänan, Andrei Hvostov, Mihkel Kunnus selle vestluse eest, mina olen Peeter Helme vasarat taas eetris nädala pärast ja saadet jääb lõpetama üks muusikapala, mis on samuti selline identiteediteemaline. Tegu on onu Bella looga Ma võtsin viina samanimeliselt debüütalbumilt aastast 1992. Ja sellel lool on iseenesest pikk lugu. Kõigepealt 1971. aastal esitas seda selline Ameerika. Ma ei tea, kas võib öelda neeger bänd. Kuulsin, et järgmisesse sõnaraamatusse läheb siis väide, et sõnal neeger võib-olla halvustav kõrvaltähendus. Igatahes selline Ameerika neegrite bänd nagu šarlaids aastal 1009 71 ja siis aastal 1990 esitas MC hämmer sellesama meloodiaga lugu ja siis võttis onu Bella. Nimelt kirjutas loo Ma võtsin viina ja selle tulemusena need kõik arvavad, et onu Bella võtab kõvasti viina ja ühesõnaga identiteedi lugu on siin hästi segane, hästi mitmekihiline. Kuulmiseni. Aga praegu istun ma oma mersu tagaistmel ja diiselmootor laulab mulle vaikset laulukest. Hea, et sain kupatada rooli taha eide, kellega ma vahekorras olid. Ma kiikan õhtupimeduses tähti, taevas. Kuninglikud veel koju. On kõike aeg jäänud. Sõber Raimond. Tagant jälle. Igasugu rahvast kes päris vahvad Kujad veini pääle ja vanu vantiga suitsus ja peale mõtlesin. Scott, mis round selleks ajaks kuumaks köetud oli Soomes? Ma mõtlesin See aeg, kui naise saunas pesite tuli terve kari. Nemad teevad viinud. Eks vahel julge paljas naine, Jossid, tulge sauna, kes on veel naine? Aktiivne tegevus läks. Kui kätte jõudis, kolmas lasti aga magusa viinauimas. Kes oli ikka kuus mees juba koidikul oma joogid? Marga eest üks naine tekkis ja näitas ka igasugus eksimised. Võtke. Lihtne. Töötavaid, millel puudus sisu, võiksid minult ära piinavõtmisi. Realiteedid ainult tuleval aastal tahaks jälle. Kas siis mahuta Tiina?