Eile oli kehakultuur lastepäev. Eks sel puhul sattunud ka mitte kehakultuur, lase silma ja kõrva mõndagi, mis häälestas mõtted spordilainele. Seepärast pakungi täna põgusa sissevaate Eesti spordis sõjajärgsetel aastatel konkreetsemalt 1947. aastal. Tervikpilti pole poole tunniga võimalik kanda, kuna 40 aastat tagasi registreeriti NSV liidus tulemusi tervenisti 46-l spordialal. Eestis oli neid alasid küll poole vähem, aga ikkagi oli palju. Teeme neist suvalise valiku, et nooremgi põlvkond võiks pisut osa saada toonastest tegudest ja võitudest. Aasta 1947 11. jaanuaril avati pidulikult taastatud tennisehall Tallinnas Kadriorus. Veebruarist oli Paul Keres esmakordselt Nõukogude Liidu malemeistriks. Märtsis võitis vaike paduri NSV Liidu iluuisutamise esivõistlustel hõbemedali. Aprillist oli Prahas Euroopa meistriks klassikalises maadluses Johannes Kotkas. Seal võistles Johannes Kaubi, kes oma kehakaalus sai neljanda koha. 27. aprillil peeti maanoorte spordiühingu jõud esimene kongress, millega oli uus spordiorganisatsioon valmis tegudeks. Esimestel sõjajärgsetel aastatel küündisid Nõukogude sportlaste saavutused ainult üksikutel aladel rahvusvahelisse klassi. Tänapäeval võib see kurioosumina tunduda, et Eino Zip näiteks sai kuulitõukes enne jagu Nõukogude Liidu kui Eesti rekordist. Esialgu osalesid Nõukogude sportlased rahvusvahelisel areenil aruharva ja vähestel spordialadel. Osalemisest olümpiamängudel polnud veel juttugi ja seepärast ei antud meil ka mingit teavet ettevalmistustest Londoni olümpiamängudeks, mis olid esimesed pärast sõda. Esialgu konkureeriti omal maal ja seegi pakkus palju pinget. Meie aga alustame tänaseid meenutusi sellest, kes siis 40 aastat tagasi juhtisid Eesti spordielu mida tehti sportimisvõimaluste avardamiseks ja kuidas käis kergejõustiklaste käsi. Selleks annan sõnameistersportlasele georkildele, kes pärast sõda töötas vabariiklikus kehakultuuri ja spordikomitees Sõe rajal aga oli meie sprinter number üks. Siis, kui sõda lõppes, meil eesotsas olid spordikomitees esimeheks saav Adam viies ja Konstantin Vitsud. Saavutan piir, rahvuselt armeenlane, kes eesti keelt ei valdanud. Põhiliselt tegeles küsimustega, mis oli vaja lahendada partei keskkomitees Ministrite nõukogus. Ja Konstantin Vitsut tegeles põhiliselt spordiküsimustega. Organiseeris võistkondi, kutsus kokku sportlasi Ministrite nõukogusse, kes tegeles spordiorganiseerimisega, oli Arnold Kress keskkomitees, Nikolai Karotamm, tema isiklikult juhtis sporti ja aktiivselt kaasa, aitas kõikide küsimuste lahendamisse. Raskusi oli palju, ei olnud spordibaasi, staadioni võimlaid, kodanlikust ajast jäänud, paljud spordibaasid olid lagunenud purustatud pommitamise tagajärjel. Sisebaasiks Tallinna linnas oli vist ainukene dünamo tennishall. See oli küll väike, aga sellel ajal täidis, otstarbed siin. Mul jäi ütlemata, et ametiühingu nõukogus oli Leonhard Illisson, kes võib öelda, oli aktiivsemaid tol ajal vabariigis spordirajatiste ehitamisel. Tema juhtimisel on meil praegust komsomoli-nimelisel staadion, ujula, tema oli see mees, kes oli algataja ja isegi võib öelda juhti ja nende ehitamise või nüüd võrrelda kohe sõjajärgsetel aastatel Nõukogude Liidu sporti üldse ja Eesti NSV sporti. Mõningad alad olid lapsekingades. Võtame korvpall kui Baltikum ja Eesti andis tõuke korvpalliarengule nõukogude liidus. Samuti me mäletame ka hokit Kanada hoki, just. Kus meie võistkond võistles Nõukogude Liidu koondusega oli täiesti võrdvõimeline aasta või kaks hiljem. Me olime siis suured peksupoisid, kergejõustik ei olnud ju eriti kiita. Hiljem ka hakati teistes nõukogude liidule vabariikides tegutsema kergejõustikuga ja, aga siiski too aeg võib öelda, Baltikum andis palju eeskuju. Kes siis meie, kergejõustik, lastest pärast sõda kõige rohkem meelde jäänud on? Teise ka muidugi olid ju siis üks juhtivaid ikkagi oma tulemustega võitudega selgeks, mul olid ka peale sõda mõningad saavutused, aga ei saa ennast võrrelda niisuguste sportlastega nagu Erich Veetõusme. Maavõistlustel saavutas kõrgeid kohti mitmistes mitu rekordit. Heino tipust ei saa mööda minna, kes oli parim kümnevõistleja, kettaheitja, kuulitõukaja, 110 meetri tõkkejooksja armi, kes kolmikhüppes tuli Nõukogude Liidu meistriks. Harri Valmann, kes tuli oda, heitis Nõukogude Liidu meistriks ja teisi samal ajal ka meie naissport tõusis kõrgele kodanlikus, Eestis oli naissportlasi vähe ja noh, võib-olla teame paar nime sealt, eitan Baumu sarja. See on kõik. Aga peale seda Nõukogude liidu areenil jube hästi esinesid. Jevgenia Laasik. Piisang nüüd. Jutas Sandbang. Lea Marene, Helve Karilaid Ungern nüüd peale seda ma mäletan, et Eesti võistkond esines küllaltki hästi liidu võistlustel ja me olime teiste vabariikide hirm. Samuti maavõistlustel Gruusiaga, mis oli traditsioonile toeg. Üks aasta käisime Gruusias, järgmine aasta Gruusia käis Eestis üks paremaid võistlusi oli, mäletan, nagu Tartus oli staadion puupüsti täis, nii et inimesed, kes hiljem tulid ei saanud näha distoimus platsi peale. Samuti dünamo staadionil lätlastega, maavõistlusolijad staadioni puupüsti täis, nii et rahvas armastas, kergejõustikud külastas ja elas kaasa meie saavutustele. Aga tagajärjed ka olid meil kõrged. Baltikumis me olime parimad. Ka Gruusiaga oli, vahest nemad võitsid naist, meie, nii, kuidas juhtus, aga küllaltki niisugune tihe võistlus oli. Nii et võistkond Ta oli väga tugev. Võisteldi Leningradiga, sõpruse karikas. Leningradiga oli sõpruse karikas mitmel alal, seal oli poks, maadlus, kergejõustik, jalgpall ja teised alad. Alul olime võrd võimelised, aga hiljem oli Leningrad juba meist tugevam. Mõnikord ta saatis isegi oma võistkonna teised numbrid meie vastu. Nii et meil oli tegemist nendega mõnedel aladel, me olime võitjad nagu, nagu ütleme, Heino lipp ja Veetõusme tegid oma töö ära ja mul tuligi. Need olid ikka tugevamad, neist Leningrad arenes isegi kiiremini, kui meil on, aga siin tuleb arvestada Leningradi, ikka oli nelja miljoni lindu aeg ja me olime vast miljon. Nii et valik oli suurem. Siis seal olid keha, kas instituudid ja teised ülikoolid kustub, kehakultuur ja sport oli juba nii igapäevases elus. Nii palju sellest aga nüüd alale, mida kodanlikus Eestis peeti jõukama rahvaspordialaks ja mis alles pärast sõda sai tõeliseks rahvaspordiks meenutama, palun teenelise sporditegelase Johannes nytimi. 47. aastal, kui ma Deboliseerisin Nõukogude armeest ja asusin tööle, siis paralleelselt sellega ka tekkis huvi kehakultuuri ja spordiprobleemide vastu. Sõbrad olid juba siin varem juba elus, näiteks. Tenniseelu ja siinsamas praegusel Suvorov Puiesteeväljakuid taastati, ehitati paviljoni ja see oli suur ja suur töö ja peab ütlema, et meie inimesed võtsid aktiivselt sellest osa ja kõik tahtsid näha, et luua omale niux sportliku kodu. Ja selle saimegi valmis ühiskondliku tööga 49. aastal tenniseelu tol korral minul paralleeli tõmmates praegu oli väga tiimne, väga laialdane jää, laialdane ühiskondlikul alustel. Näiteks koolipoisid olid tol ajal veel Boris Tamm, kes praegu on TPI rektor, temaga koolivennad seal Kalju Lepik, Eiki Sommer ja terve klassiga tulid omas koolis, tulid spordi juurde, nii et see oli väga meeldima, et meil olid nimekad. Samuti esineja oli tol korral laadi kallame Heldur Iiob, need olid meil ju nisukest tähed, tol korral ka dünamo, seal oli Eerik keedars palm võtamegi vanameister ida Lellep suurkuju tennises mitmekordne mitmekordne Wabariigi meister ja selle järgi tulite noortel ka joonduda. Sõjajärgsel aastal esimene reket oli, sõitsime Riiga, kord, neil on kaheksandal aastal, siis kõik ootasid, et Paul Kerese tennist mängima. Ta oli tõeline niisugune vaba aja veetmise vorm ei olnud mingit sundust. Et me peame olema tegema nii edasi, vaid inimesed ise tahtis. Tennis oli siis ka üleliiduliselt küllaltki arvestatav. Ta oli arvestatav juba algaastatel, iga aastaga tõusis tema tase, tema populaarsus väga palju võistlusi toimus meil ju sõjajärgsetel aastatel siin ja juba see tõmbas kaasa noori, meil palju. Ja sama peab ütlema ka teiste alade kohtagi. Tol ajal olid ju võimalused äärmiselt minimaalselt ja baas oli seda rajati alles parandati sõjaväega koos sellega, kui heakorrastatud linna kerkis ka spordibaasid. Jüri Rebane oli tenniseföderatsiooni esimees ja tema tegi väga suurt tööd tennise populariseerimise mitte ainult Tallinnas ehk Tallinnas. Kui me mäletame, kui palju väljakuid oli meil praegune isegi väljakult arv kahanenud võrreldes selle ajaga. Aasta 1947 31. mail ja esimesel juunil oli Tallinn-Riia linnavõistlus. Kergejõustikus võitis Tallinn 130 517. Kaheksandal juunil püstitas Heino lipp uueks Eesti Nõukogude Liidu ja Euroopa rekordiks kuulitõukes 16 meetrit 72 sentimeetrit. Juunis Nõukogude Liidu esivõistlused klassikalises maadluses, kus kuldmedalile tuli Edgar Puusepp. Kergekeskkaalus. Wabariigi seitsmendal aastapäeval tehti. Ma tahaks Nõukogude Eesti preemia vastsed laureaadid, kelle hulgas oli ka kaheksa sportlast. Heino lipp endale edasi Jevgenia Laasik, Jutas antak ja teised. Juulis korraldati Pärnus Nõukogude Liidu paremate maletajate treeningturniir, milles osales seitse suurmeistrit, viis tugevat meistrit. Kaks eesti noort maletajad, Raul Renter ja Jüri Randviirturniiri võitis Paul Keres. Kuigi Renter ja Randver jäid viimasteks, sai esimene neist kolm ja teine kaks. Eespool Georg kilde juba mainis korvpalli ja väitis, et eestlased andsid tõuke selle spordiala edendamisele Nõukogude liidus. Jah, juba sõja ajal tagalas anti tunda. Seal oli moodustatud kaks Eesti meeskonda. Kalev ja Spartak, kes 1944. aastal osalesid edukalt mitmel tugeval võistlusel. Kuid mis oli pärast Eesti NSV vabastamist? Seda meenutab teeneline meistersportlane Joann Lõssov. Nimetada avamatš Kalevi võimlasse Spartak ja Kalev 44. aasta sügis oli kas 15. või 18. oktoobril ja mängisid siis need korvpallurid, kes olid siis Nõukogude Liidu tagalast ja sõjast tulnud ja need, kes olid siis siin veel säilinud samal aastal juba detsembrikuu seas toimusid ka Eesti esivõistlused. Ja 45. aastal tuli teha koondus, tähendab kuigi mängisime Tallinna nime all. Aga praktiliselt oli meil mängus ka Kullam. Mängisime Kaunases kaheksal turniiril, Nõukogude Liidu meistrivõistlused toimusid diviisis ja sinna me sõitsime juba oma vaguniga ja koos naiskonnaga. Nii et ka naised olid juba haaratud selle korvpalliga. Ega naiste korvpalli enne sõda õieti olnudki. Naiste korvpalli oli võrdlemisi kesisel tasemel, praktiliselt mängisid ju kaks või kolm naiskonda omal ajal enne seda oli Kalevi naiskond, siis oli russi naiskond ja Tartu ülikooli spordiklubi naiskond ka, nii et see oli see kolmik, kes omavahel nii-ütelda jaga siis nüüd medalid peale sõda 45. aastal meistrivõistlusel olid juba rohkem meeskondi, oli juba noorte Kalevi naiskond vana Kalevit, tähendab Kalevi naiskond. Pluss selle Tartus oli Tartu Kalevi naiskond, oli ka Pärnus ja kuidas siis need esimesed liidu meistrivõistlused läksid, õnnestus mängida oma nivoo välja. Võib-olla, et oleks võinud paremini minna, kuid Ühes mängus vääratasime, sest tol korral olid veel määrustevahed, Nõukogude Liidu kasutatavad määrused ja rahvusvaheliselt määrused. Ja meie siis ei olnud veel päris sajaprotsendiliselt üle läinud nendele määrustele ja me tulime siis kolmandaks. Ja meie naised olid ka tublid. Nad olid nii paljudele peavalu valmistanud, sest nende tehnika oli teistest üle ainult füüsilise, teeme siis alla. Ja 45. aastal sügisel me tulime juba ametiühingute meistrivõistlustele täie teadmisega. Nüüd peame esimeseks tulema, see põhimõtteliselt mängud Riias ja nii me siis ka seal võitsime. Meiega raske vastane oli Riia Daugava ja Moskva Lokomotiv, õieti 45. aastal peab veel ühte asja meelde tuletama, toimusid noorte meistrivõistlused, kaheksa turniirina. Need toimusid veel huvitaval ajal suvel. Tallinna meeskond sõitis välja oma naiskonnaga sinna. Minul juhtus olema austav ülesanne, et ma olen mõlema treener. Ja selles meeskonnas mängisid tol korral niisugused mehed nagu Heino Kruus, Polov õun, Huno Kiivet, Heino Kreekal, Heino Sild. Need nimed peaksid olema tuttavad ka paljudele. Mängisime Voronises. Me võitsime poistega selle turniiri tüdrukutega tulid teiseks üllatavalt mängides tol korral harukordse tagajärjega Moskvaga kes oli eriti kuulus oma sportlaste tasemega. Kaheksa kaheksa, aga 46. aastal toimus kaheksane turniir Leningradis ja sinna me sõitsime jällegi Tallinna meeskonnana täiendatud kullamiga. Selles, kus oli Butma Heino Kruus, Ilmar Kullam, Renee prees nüüd manalasse varisenud Oskar Eriksson Jevgeni tilling, Eduard raamat ja mina ja sellel võistlustel meil õnnestus tuua sisse kahe tsentrimängu ja see tekitas teatud revolutsiooni, korvpallis võitsime mängud. Just tänu sellele, taktikaliselt oskasin varieeruda ja tulime esimeseks, nii et 46 oli meie korvpalli suur trumm. Ja 46. aastal me sõitsime liidu meistrivõistlusele, aga juba absoluutselt noorte koosseisuga, see tähendab, et see koosseis oli moodustatud Kalevi noortest mängijatest. Sõitsime Kiievisse ja me tulime neljandaks. Meie keskkonnaaastate vanus oli 19,6. Nii norra meeskonnaga pole veel siiamaani keegi mänginud. Järgmised aastad olid meie korvpalli ka. No ma ütleks eriti pingerikkad, sest hakati moodustama Nõukogude koondvõistkonda. 46. aastal olin mina sinna koosseisu määratud 47. aastal Euroopa meistri võistleks pääs sinna ka kulla ja treenerina Jaroslav Tutkin. Ja rahast tuli Euroopa meistriks ning need olid esimesed Euroopa meistritiitlit. Mida siis toodi ka meie Eesti sportlaste poolt Eestisse. Aasta 1947 31. augustil algas Eesti spordiajaloo pikim teatejooks. 35 sportlast läks teele marsruudil Tallinn-Leningrad, Moskva. Joosta tuli 1160 kilomeetrit, et üle anda meie tervitused pealinlastele Moskva 800.-ks aastapäevaks. Seitsmendal septembril jõuti pärale. Septembri alguses toimusid Nõukogude Liidu esivõistlused kergejõustikus, kus Heino lipp võitis kulla kuulitõukes ja kettaheites ning Friedrich Issak odaviskes. Septembris olid Tallinnas esimesed üleliidulised meistrivõistlused ringrajasõidus mootorratastele. Need kestsid nädalaid. Eestlastest võitis kulla Juku Tomson. Septembris võideti Lätit kergejõustikus tulemusega 164, poolsada 35 puhul. Oktoobris võistlesid Tallinnas medalite pärast Nõukogude Liidu vabamaadlejad. Eestlastest said kulla Juhan Loo aru Johannes Kotkas, hõbeda Runge ja Edgar Puusepp ning pronksi Johannes Kaubi. 1946. aastal jätkati sõjaeelsest ajast pärit üleliiduliste kehakultuur lasteparaadide traditsiooni. See pidustus oli oma aja kohta ülimalt suurejooneline. Kui uskuda ajakirjanduses avaldatud fotosid televisiooni, siis veel ei olnud ja raadioülekandeid ma ei mäleta. Meenutagem siis neid pidustusi. Rääkimas on teeneline kultuuritegelane Nikolai vana selja, kes ELK nüüd keskkomitee sekretärina. 1946. ja 1947. aastal oli Eesti NSV kehakultuur laste delegatsiooni üks juhte. Kõigepealt siis kehakultuur, laste paraad aastal 1946. Igas liiduvabariigist oli välja valitud 150 meest, 150 naist, siin toimus siis Tallinnas ennem seda, eks kahe nädala pikkune treeninglaager treeninglaagri ülemaks oli saavada piir ja kehakultuuri spordikomitee esimees. Väga tore mees ja väga energiline inimene ja kes oskas kõikides instantsides tuua välja seda, mida oli vaja spordi arendamiseks ja Jeusser käega kultuurse paraadi ettevalmistus ka seda hulka arvatud ka riietus mis oli juba selle arvestusega, et pärast seda, kui paraad lõpeb need riided antakse ilma rahata meie delegatsioonist osavõtjatele. Valge villane riietus, stress, survern, reedel sel ajal oli väga suur, siis osalt isegi sõjaväeriietes käisid, veel polnud midagi, aga see oli Sparaad, riietus tema asetäitjaks olin siis mina. Ja see oli meeste osas võimlejate juhiks Konstantinil. Ja Arnold annus naiste osas olid siis Hilda, Preiko, Herta Niitra. Ühesõnaga kõik, kes olid ülikoolikasvatuse saanud ja õppejõud üldises kehakultuuritehnikumis. Ja peamine koosseis oligi võetud. Käo tuli tehnikumi õpilasi peale selle veel Estonia balletitrupist inimesi Nendel peaaegu turneel haridus olid juba olemas. Tuleb välja, et see osutus meile tõesti häbematu suureks abiks. Moskvas. Sellepärast, et kui me tegime esimese peaproovi dünamo staadionil siis vaatas seda peaproovi ka tolleaegne ülil spordikomitee esimees Romanoff. Ja Roman ütles niiviisi, et Eesti esinemisega ei saa mitte kuidagi rahule jääda, sest et see on rohkem ballett kui võimlemine. Me olime siis päris tummaks löödud, sest et ülejärgmine päev pidi olema esinemine ja seal pidid olema terve valitsus eesotsas Jossif Staliniga. Mina siis rääkisin naistega, sest puudutas peamiselt naisi. Rääkisin Illabreigohhiga ja Niitriga ja nemad vist nii käteseltsimees varasel. Ja nüüd on niisugune asi, et me paneme kohvrid kokku ja sõidame täna õhtul otsekohe Tallinnasse tagasi ja ongi riik moodi, kuidas te siis lähete tagasi, jätad oma oma lapsed siin maha ja tulemus on see, et Eesti jääb Kääpturbaradist eemale üldse? Ei, meid ei huvita see asi, kui meid ju niimoodi sõna otseses mõttes solvati, siis me ei tee. Andis mulle siis rääkida, kuidas ma rääkisin ja õnn oli see, et naised said minust siiski ka aru. Ja lõpuks nad võtsid kätte ja hakkasid öösel tegema kava ümber selle ühe päeva jooksul harjutati ja, ja õpetad ise kava selgeks kogude naisdelegatsioonile. Ja me esinesime suurepäraselt valitsuse tasemel oleval paraadiks, aga eks sellest olegi midagi huvitavat muudki meelde jäänud, arvatavasti see oli 47. aastal, jah. Siis oli kehaga tulles paraadist osavõtjate kokkutulek. Kremli Georgi saalis oli kutsutud meie delegatsioonist midagi 10 inimese ümber. Terve poliitbüroo oli presiidiumilaua taga. No lauad olid ikka nagu lauad olid pikk presiidium laud ja siis teisele poole terve selle saali pikkus oli osavõtjate lauad, sel ajal ju ükski nii suurürituse läinud mööda niimoodi, et ei pakutud ka vene kombel korraliku pruugostja korralikkusele pruugosti alust ka komme on ju neil. Nii et kui toost öeldakse, siis doosi peale tuleb ka vastavat klaas, tühjendatakse, kellelgil on ja ma ei mäleta mitte endana, siis läks meie poolt esinema Johannes Kotkas, igati tunnustatud võimas kuju, ökoloni volutavad teisel pool Stalin ja tema läks nende vahepeale, mikrofonid olid seal üles seada ja ma Stalin tema käest midagi küsib. Vaatame alt üles talle ja kotkas midagi, siis pobises talle ülevalt alla, midagi ka vastu ja ja Stalin noogutas, noogutas pead. Kotkas siis luges oma kõne maha, tal oli venekeelne tekst, oli siis etteantud ja luges selle maha. Muidugi üle kivide ja kändude see asi läks, selle peale, tehti siis toost talinlai kokku. Kotka Keeaa, mul kotkas tuli tagasi. Ma küsin tema käest, et mida seal sinu käest küsis? Tema ütleb, et Stalin, küsid, tõiko, kõndiasid kõmbudiskaarid. Nagu öeldakse, tantsupidu lahtisel, see oli sisse muidugi poliitori ära läinud. Eks leiumine. Jaani Bloody vea papa ning ma ütlesin, hoia siis tüdruk seda kompvekipaberit elu lõpuni alles. Põhjala kangelane, papa, kes on sulle armastust avaldanud selle kombaini paberiga pärast lõppes asi väga pidulikult Baskitorni väravate juurest välja ja terve rida laulis seda võimast laulu širaka strana või arvad laia igas keeles me siis muidugi eesti keeles miilitsad, kes olid, viskasid kulpi, nagu öeldakse, jämemarssimis piduliku marsi saatel kremlist välja. Kui nüüd aga tagantjärele kogu seda suurürituste sele nähtud vaeva hinnata, kas teenis oma eesmärki? Ta näitas noortel ka, et, et midagi, kui tuleb teha ja üldse hästi teha, siis tuleb koledasti vaeva näha. Kolets tuleb vaeva näha ja harjutada ja harjutada ja harjutada. Ja see nähtavus oli selle käega. Paraadi sügav mõte.