Paaride pidulik kutse ja ühendkoorilaul meenutavad meile, et täna 40 aastat tagasi, 28. juunil 1947 algas Tallinnas 12. üldlaulupidu. Esimene laulupidu pärast sõda ja esimene üldse nõukogude korra ajal. On selge, et see sündmus pidi äratama Jäärataski tähelepanu üle kogu Nõukogude liidu. Praegugi on erutav lugeda ülivõrdes hinnanguid külalistelt, keda kõigist vennasvabariikidest oli üle 300 siia sõitnud. Neile oli nii suur ühendkoor uudis. Neid üllatas lauljate, distsiplineeritud ja laulurõõm. Ühesõnaga suur peo hea organisatsioon, aga samuti kuulajaskonna kaasaelamise aste. Kiideti kõike, mida kiit andis aga ometi oli lauljate rongkäigu teel veel rohkesti varemeid, mis ei lasknud hiljutist sõjatulekahjut unustada. Ka lauljate read olid veel meeste poolest hõredat sest paljud lauluvennad ei tulnud sõjast tagasi. Tagantjärele võib vaid imetleda suurürituse korraldajate optimismi, kes uskumatute raskustest hoolimata suutsid laulupeost teha ununematu elamuse sadadele tuhandetele. Tõsi küll, enne pidu polnud puudus ketikutest, kes kahtlesid, kas nendes oludes niisugusel üritusel üldse mõtet on. Selleks et pidutseda, peab inimesel kõht täis ja meel hea olema. Aga mis rõõmu kasin tseki toitika pakkuda võis? Küllap oli neidki, kes nurisesid, et rahvas kibedate tööde juurest ära kutsutakse. Las teevad parem heina ja Moldovat kartuleid. Aga oli ka inimesi, kes ütlesid suisa välja, et mina sellel kommunistide laulupeol laulma ei hakka. Eks selles suunas vaenulik agentuur tegutseski, et suurt ühisettevõtmist nurjata. Nii metsades, redutajad kui ka eetrihääled manitsesid inimesi, et laulupeole sõitjatega võib mõndagi halba juhtuda. Kui ajalehtedes kirjutati, kui palju erironge lauljate sõidutamiseks planeeritakse, siis hirmutati laulusõpru, et need rongid on mõeldud peoliste Siberisse küüditamisega. Pole sugugi juhus, et just suur peo eel langesid mitmete valdade kultuuri organisaatorid bandiitide ohvriks. Elu oli keeruline ja vastuoluline. Klassivõitlus julm ja kompromissitu. See polnud sugugi erandlik lugu, mille nüüd jutustab parteide veteran Ella Mui kes 1947. aastal töötas partei Pärnu maakonna komitees. Audru valla täitevkomitee sekretär läks laulupeole Tallinnasse, selle ajalehes leiti ta majas, kus ta elas bandiitide punker. Juhuslikult miilitsavolinik läks mööda ja nägi nisust väiksest aknast, et üks mees käis lussikutega, mõtlesime, kes seal käiduslikud läks sinna kola täiskamber ja luuk läks alla põrandalt, nii et lastist miilitsavolinik sealsamas maha. Lasud äratasid tähelepanu, bandiidid pidid põgenema. Siis oli meil tarvis sekretäri kätte saada, kui ma eksi, lell mindi vastu, et sekretär seal kinni võtta, aga juba enne Lelle tuli läinud välja, oli juba hoiatatud. Otsus üldlaulupeo korraldamise kohta langetati juba enne sõja lõppu. Kolmandal märts sil. 1945 võtsid Eestimaa kommunistliku bolševike partei keskkomitee ja Eesti NSV rahvakomissaride nõukogu vastu sellekohase määruse. Kohe alustasid tööd üldlaulupeo peakomisjon, mille esimeheks nimetati toonane partei keskkomitee sekretär Eduard Päll ja üldlaulupeo büroo. Mida juhtima kutsuti pedagoog ja lauluentusiast. Mari Braun. Mari Brownilt kuulemegi, millest büroo kui suure peo peaorganisaator alustas? Alustas tööd, mitte millekski ei olnud veel üldise kava ja ei olnud ka isegi päris õigeid Luune ka, kõik tuli muretseda, kõik tuli saada, tegemata ei tohtinud midagi jätta, sest see laulupidu, mis oli nõukogude korra mõeldud, oli mõeldud siiski paremini korraldada kui eelmised. Laulupeod olid korraldatud aga ei teadnud ju, kas maal kusagil koolid töötavad, kuidas nad töötavad. Ühendus oligi ka kirjat käisid halvasti, midagi ei teadnud, kas seal on kultuurimaja või ei ole, on seal niuhti või on seal koori viia ja nii tuli salata. Gustav Ernesaks tegi üleskutsekoolidel tööle asuda. Ja siis, kui büroo oli juba loodud, repertuaar vaja kiiresti välja anda, et kooritsaksivad õppida. Ja see muidugi sai ka tehtud. Õpetajal komisjon valis laulud ja nüüd läksivad siis trükija näts trükkimisega oli niisugune lugu, et noodid sai giidid trikki aga trükikojas, öeldi, et me neid trükkida ei saa. Sellepärast et nootide trükkimiseks on vaja kanamune. Meie limiit on läbi, meil neid enam ei ole. Klapiga teinud, munad välja, viisin trükikotta ja, ja siis Saika noodid kaevalmis ja said ka kohe ära saadetud. Lauljale. Mäletatavasti 1947. aasta üldlaulupeo repertuaari põhiosa moodustasid juba tuntud laulud enamus varem laulupeo repertuaaris olnud. Millest uute laulude vähesust, seda küsin maestro Gustav Ernesaksa Alt. Nii üks ikka see oli, ma ei mäleta täpselt seal mees, kuri oli ka mitu uut asja. Seal muidugi väga palju ei saanudki olla, sellepärast et laulupeo ettevalmistus võtab isegi üks aasta. Nii koostamine ja valimine, see võtab tavaliselt väga palju aega. Noodi trükkimine ja harjutused maakondlikud proovid. Need kõik võtsid aega, nii, võib-olla 46. oligi juba rohkem uusi laule, aga jõutud lihtsalt veel rakendada. Aga see, et 47. algas laulupidu sul andis kohe niisuguse hoo sisse ja. Enne laulupidu korraldada vabariiklik laulupäev üks aasta varem see oli 46 ja, ja selle ette veel maakondlikud laulupäevad, mis näitavad, et koorid tegutsevad, et nad on siiski võimelised laulma. Niisiis sealt valiti välja parimad, kes siis tulivad vabariiklikule laulupäeval vabariiklik laulupidu oli mõeldud muidugi väikeses ulatuses. Umbes 5000 esinejat. Enne eelproovi korraldati ka kohe koolijuhtidele kursused, et ühtlustada seda lõpetuaar ja koorijuhid, oleksivad kõik teadlikud, mida nad tegema peavad ja kuidas nad tegema peavad. Laulupeo hea kordamineku huvides ei peetud miskit vaeva paljuks. Regulaarselt ilmus väljaanne üldlaulupeo teataja, mis avaldas näpunäited koorijuhtidele informatsiooni laulupeo ettevalmistuste käigus ja ka rahvarõivaste lõikelehti. Kooriliikide üldjuhid käisid palju kohtadel. Aga Alfred Karindi oli sellel sügaval maania naiskoorijuht. Karindi sõitis suurematesse punktidesse naiskooride proovi läbi viima, aga ta võttis kaasa siis ka oma naiskoori. Ja see naiskoor laulis seal kaasa. Loomulikult, selle naiskoori mõjul läks proov palju libedamalt ja palju kiiremalt, kui see tavaliselt oleks läinud. Me käisime Saaremaal Viljandis mitmel pool, käisime nimed ka väiksemates kohtades. Niisamamoodi toimisid ka teiste kooriliikide üldjuhid, kelleks segakooridel oli Tuudur Vettik, meeskooridel Gustav Ernesaks, lastekooridel Riho Päts ja puhkpilliorkestritele Leopold Vigla. Peale selle esinesid üldjuhid veel spetsiaalsetes raadiosaadetes näpunäidetega. Kõige kaugemale aga viis peoks ettevalmistumine. Lembit Verlini. 47 kutsuti mind välja laulude büroosse. Tehti ettepanek, et ma sõidaksin ette valmistama ka. No ma võtsin selle pakkumise vastu ja oligi nii, et ma jõudsin sinna 12. aprillil. Nii kuupäev veel selgelt meeles. Lennukiga sõitsin Tallinnast väljudes Moskvas ja Moskvas sedasi lennuki kaadleris. Kõigepealt oli seal kaks päeva lausvihma, midagi teha ei saa, kolmanda päeva õhtul toimus esimene proov ja seal oli üks vanem inimene oli koorijuhiks, aga tema nime ma enam ei mäleta. Ta oli teinud päris ilusat tööd, seal osa laul oli veel õpetamata. Kolhoosi esimees oli siis veel seltsimees Seewerin. Ta ütles küll, et ma tulin pahal ajal natuke maisi külvamine oli parajasti. Aga siiski ta lubas õhtuti hiljem, lubas meid proovi teha ja, ja seal käis siis töö. Niimoodi seal ei olnud, mitte kaks korda nädalas nagu meie siin proovi teevedased, proovid toimusid pea igal õhtul üks õhtuti siis koor teinud orkestri sisele, koorsis meeste. Ja nii ma siis suutsin selle tööga seal toime tulla, et nii mõlemad, nii koor kui orkester koos andsime, siis esimesel mail seal nende klubis kontserdi. Asi läks korda. No kõik olid nad eestlased seal, kes kooris laulsid selgelt ja puhtalt häält, inimesed toredaid nendega tööd teha ja siis ootasime juba neid laulupeolisi. Tallinnas käisid ettevalmistused peoks omasoodu ja tõusva tempoga. Ikka laulupeo büroo eestvedamisel. Järelikult oli ju iga asja peale ka määratud, komisjon oli, tal on spordikomisjon, oli majutamise komisjon, need pidivad kõik, mis selle asja ära teema. Aga mis kõige hullem oli, see oli, et tuli ju ehitada ka laululava sest eelmine laululava seal seda enam ei olnud, see oli täitsa maha lõhutud selleks vabariiklikus laulupäevaks see laululava veel valmis ei saanud, sai ainult nii kaugele, et seal pead sai ära laulda. 47.-ks aastaks oli siis ikka kõik korras. Jah, ega me ei oska praegu ette kujutada, mis ehitamine sel ajal vaeva nõudis. Aga vaeva nõudsid muudki asjad, näiteks rahvarõivaste muretsemine. Oli ju üleskutse, et võimalikud kõik koorid esineksid rahvarõivais. See rahvarõivaorganiseerimine oli täielikult laulupeo büroo peal, teda rahvariiet vajasid muidugi kõige rohkem rahvatantsijad. Sellepärast et koos laulupeoga oli otsustatud ka korraldada rahvakunstiõhtu üks osa inimesi saivad riide valmis kootud ka seda ei olnud mitte nii palju, kui vaja oli, need olid linna maainimesel pidi omal olema ja villa vastu vahetati mõnel pool lõnga, siis neile anti kudumiseks, lõime värvimiseks värvi ja maarahvas, siis ühinesid nii gruppides, kuidas keegi kohapeal tegi, ära sai tehtud ka Tallinnas oli siis muidugi osa koori tellisivad, aga see oli ikka väike arv, mida sai tellida, ikka tuli ise teha. Mina laulsin tol ajal filharmoonia naiskooris, see oli praegune Tallinna haridustööliste naiskoori, meie saime riide ja tuli meil eksinspektor abistas meil kõik teha, näitas, kuidas õmmelda, nii et päris algusest kuni lõpuni kõik õmblesime, ise tikkisime, pluusid ja tikkisime, need mütsid ja kõik, tekkisime ise ja tegime ise valmis. Sindi kudus seda puuvillast riiet ja Sindi direktor ei tulnud oma ülesandega toime, ta võeti maha paluge tõttu sest oli vaja, et see oleks õigeks ajaks valmis, et inimesed jõuaks ära teha. Nüüd väikene selgitus. Me oleme harjunud, et üldlaulupidu on seotud vabariigi aastapäevaga kuid 40 aastat tagasi oli see teisiti. Rahvakunstiõhtu määrati 27.-le juunile, laulupidu aga 28.-le ja 29.-le juunile. 12. märtsil 1947 põhjendas seda rahva hääles üldlaulupeo peakomisjoni esimees Eduard Päll. Nagu möödunud suvel vabariiklikul laulupäeval, nii tõmbaks ka tänavu üldlaulupidu 21. juulil kohtadelt Tallinna kümneid tuhandeid inimesi lauljate ja piduliste näol mistõttu kujuneks märgatavalt raskemaks tähistada vajaliku pidulikkusega Eesti NSV-aastapäeva kohtadel. Laulupidu juulikuus langeks ühtega kibeda tööajaga maal heinateoga. Koolinoortel, kes moodustavad küllaltki olulise osa lauljaid, on sel ajal aga kõige parem puhkeaeg. Oli isegi tore, et laulupidu määrati kõige valgemale ajale. Mäletan hästi, kuidas ööl vastu 20 kuuendat juunit asus Haapsalust teele erirong Läänemaa ja Hiiumaa lauljatega. See oli lõbus sõit kaskede ja lilledega ehitud vagunites. Varahommikul olime Tallinnas kuu, siis saabus rong rongi järel. Lauljate kohaletoomiseks oli käiku pandud 24 erirongi. Transpordiga oli suuri raskusi, Lätist toodi isegi vaguneid, lauljad, kõik saaks siia ja maalt tuli ju oma transpordiga. Bussid, mis olid ja veoautod kohandatis, läks sõiduks. Hajutamine toimus koolimajades seltsimajades igal pool, kus sai, aga peale selle oli veel üleskutse inimestele, kellel olid suuremad korterid, et nemad ka korterist loovutaks. Laulupeokülaliste jaoks isegi imestasin, et oli inimestele nii suuri korteri, kus võeti vastu 10 inimest. Laulupeo aeg toitlustati kõiki lauljaid tasuta. Üks kord päevas tallinlasi ka, see küll polnud ette nähtud, aga seda suppi oli niivõrd palju, et Tallinnas vaipa ja lapsed selja taga kaks korda päevas sooja toitu. Ja peale selle oli organiseeritud igas majutuskohas einelaud ja soe tee. Ilmataat oli siis laulupiduliste poolt kuigi polnud eriti palav, pidas ometi kuiva ja päikesepaistet ja päikesepaistelist, täna need laulupeopäevad on meelde jäänudki. Kuid nüüd peost endast kõigepealt avaakord rahvakunstiõhtu. Seda palusin meenutama sel õhtu ühe peategelase, teenelise kultuuritegelase Laine Mesikäpa. Ja rahvakunstiõhtu oli uus nähtus laulupidude ajaloos, seda ennem ei ole olnud, see toimus siis dünamo staadionil, staadion mahutas siis 15000 pealtvaatajat, aga vähemalt 5000 inimest jäid aia taha, ta oli aiaga piiratud, sest see oli siis niisugune pilt, et sellel ei ole sõnu, sest kõik trügisid, kõik tahtsid näha, mis seal toimub. Sest siis inimesed olid roninud puude otsa ja Miia mitte tipsi, poisikesed, vaid täismehed, naised kuni üles latvadeni oli inimesi täis üle peade, mismoodi kordoni, nii vägev ja nii tugev, et Eino huulil oli lavastaja sel korral. Ja Eino oli unustanud oma selle pääsme koju ja ta trügis seal rahva hulgas ja, ja rääkis, et teda astub sisse ja rahvakunstiõhtu algas peale, meie olime täiesti ilma peata, mis nüüd saab uulid kuskil? Meil oli küll üks proov olnud ennem siis ei olnud ju aega, et nii nagu nüüd mitut proovi teha. Aga meie umbes teadsime, kus me väljume ja kuhu läheme, aga juht puudus siiski, aga Eino huuli valutas rahva hulgast. Ta vaatas oma seda pidu pealt aia taga. Muidugi üldjuht oli Tomi rahvatantsurahvas oli kohutavalt vaimustatud, sellepärast et 38. aastal olid rahvatantsud küll, aga need olid väiksed, väiksekujulised, suur sõõri, suuri jooniseid niisugust ei olnud inimesed ennem näinud. Ja see kutsus esile väga suure vaimustusega. Üksikesinejateks olid siis pillimehed? Jaa, Leelotajad. Joosep kotkas oli tol ajal väga kuulus kandlemängija, Peeter piilberk oli jälle väga kuulus torupillimängija Anne Vabarna esines seal oma lastega ja lastelastega. Mari kilu oli siis 96 aastane, kuulus rahvalaulik, tema esines siis noorematest olid mujal veeta ja mina esimest korda avasin selle 47. aasta üldlaulupeo osa teksti on meeles, millega ma algasin ja see tekst oli, nii ma muidugi Leelutasin selle virunäidiseid nägusat Saaremaa sulatsuse ära, Pärnu paremad poisid, tulge nüüd seltsis laule majja, kirved viita veeretama. Ma olen ühes ja dimeetria nõuda. Siin on luba lusti lüüa, paras paika naljatel meie pik alla peol rõõmupäeval rohkell ühte käigu meie hääled, meie hääled, meie meeled, ühte, sündigu südamed selles kavas oli veel jõu- ja osavusmängud, mis võeti ka väga hästi vastu ja see õhtu lõpes Tuljakuga. Aga nüüd siis, 28. juuni 1947 kell 15, null null läks liikvele laulupeoliste hiigelrongkäik. Uhke oma suuruses ja ilus nagu alati. Mis meeles, Laine Mesikäpp? See oli väga ilus päev. Võidu väljakult läksime üle ja võidu väljaku kohal tiirlesid lennukid päikese kullas, hõbedased ja sealt lennukite pealt loobiti alla lilli ja värvilisi linn. Ja orkester mängis ja see oli võimas pilt. Terve selle Narva maantee läbirahvas oli akende pealkaatustel kõik hõikasid, karjusid, juubeldasid, niisugust juubeldamist, vappi nagu iga kord on. Igal laulupeol on oma juubeldamine rongkäigus aga nii tugevat või tundus see nii sellepärast et rahvas oli ju pääsenud sellest sõjakoledustest ja janune silu järele. Nüüd aga pisut vahetut osasaamist. Meil on olemas arhiivilint, millel reportaaž rongkäigust. Reporter on meie raadiominevikku kuulsamaid mikrofoni mehi. Felix Moor. Asume oma mikrofoniga praegu lauluväljakul. Juba üks, 10 minutit. Võib-olla ka pisut rohkem aega tagasi saabus lauljate piduliku rongkäigu esimene osa. Laulu. On üles seatud suur Le Pallo ääristatud siis, ega kellel on üles asendatud laulupeo märk ja selle kuldadeks. Nüüd rõõmulaul oh Elysee maade enka. Rongkäik pöördusse Aaltola Pirita teele ja mööda Pirita teed kuli näituseväljakule, mis on lauluväljakuga pühendatud. Tere ei olnud alistatud lippudega. Nimelt umbes kümnemeetrilise vahemaaga on tee Paristatud valgete punaste. Lavad juurde lapsuunduvad verepoolses tiivas sisse mööduvat laululava ees ja siirduvad Narva maantee poolsesse tiiva, et minna uuesti tagasi näituseväljakul mis on reserveeritud ainult Laulupeotegelastele. Katkestame siinkohal unikaalse reportaaži, et seda jätkata laulupeo avamise eel. Seega siis, kui kõlab avasignaal ja see oli kell kuus õhtul. Muide laulupeo üle kanneteks oli lisaks kahele kesklaine saatjale käiku rakendatud veel tsiviil, õhukaitse, vabariiklikule raadioklubile kuulunud lühilainesaatja. Et meie laulupeost saaks kuulda kogu maailm. Kas keegi kuskil juhtus kuulama? Selle kohta andmed puuduvad. Aga nüüd jälle lauluväljak ja Felix Moor 40 aastat tagasi. Noh, nagu kuskilt aru senisest avaramad laululava, millele on asetatud meie laulupidudel seni lahutamatu. Elan, kui 20000 liikmeline võimas laulja. Ei ole elukutsetega tööalane, kelle esindaja oleks tulnud siia ühiselt laulma, rahvale saabunud õnnes ja tööst meie sotsialistliku kodumaa ümberehituse teel tunduvalt avardatud ja kõla pinnalt paremaks muudetud laulupeo kontsertide asupaiga kumer tagasein on värvitud taevasse. Seda toetab 18 saledat heledat hoolilist sammast tagaseina ülaserva, mis on kaunistatud uut teistkümmet. Nõukogude liiduvabariike sümboliseerivad punalippudega. Vaatab lauluväljaku poole Lenini ja Stalinit kaunis. Mõlemal pool bareljeef, pilk Lääne-Eesti NSV hümni sõnu. Kui kants, nii seisavad su kodurannad, Sueizmaid lainetavat laiadki. Sa kõrgel Winimlikku lippu kannad suurt staari juhtimas su tõusutee. Palju oli selle laulupeorituaalis, seda, mis kandis Stalini isikukultuse aja pitserit loosungid teda ülistavate tekstidega, lõpmata hulk juhi portreesid rongkäigus ja ega jäetud ka laulupeoliste nimel suurele juhile ja õpetajale tervituskiri saatmata. Kuid kell lähenes kuuele. On saabunud oodatud silmapilk laululava esiservale keskele laulupeo üldjuhtide dirigeerimis, puldi ette ilmub 16 alfa risti ühtlases valgetes pruunides ja mustades pükstes. Nad on praegu rivistunud pöördusite publiku poole näoga. Ja nüüd me saame tagasi, kerkivad hõbedased fantaarid, punased. Nii oli teoks saamas Nõukogude Eesti esimene üldlaulupidu mida oli oodatud, mille heaks tööd tehtud mõnikord siiski ka kaheldud. Kas pidu ikka tuleb? Avakõne pidas Eesti NSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Eduard Päll oma kõne. Ta lõpetas nii. Õnnitlen kõiki lauljaid, külalisi ja laulupeost, osavõtjaid meie rahva suurpäevade 12. üldlaulupeopäevade. Ja soovin kõigile parimat laulurõõmu. Üldlaulupeo peakomisjoni nimel. Ava on Eesti Nõukogude Sotsialistliku vabariigi Kaheteistkümnenda üldlaulupeol. Pikema kõnega esines partei keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm, kelle esinemise teljeks oli Eesti rahva elu on nende aastate jooksul, mis on möödunud 11. laulupeos toimunut ajaloolise tähtsusega sündmused. Nüüd on murrangulised aastad meie rahva elus. Jah, mis nendel aastatel juhtunud oli, see oli selgesti meeles. Aga ega lauljad sellele seal laululaval toona küll ei mõelnud. Mäletan, et olime väsinud ikkagi üldproovid hommikul kella kuuest seitsmest siis rongkäik rammestab lõunasöök. Pikalt, kahes keeles peetud kõned väsitasid veelgi. Kõik ootasid, millal laulma saab. Ja lõpuks kontsert algaski. Ei, see olnud ühendkooride esimene laul, esimeseks lauluks oli hoopis Vano Muradeli raud tahtel Stalin juhib meid. Mäletan, et ühendkooride proovidel oli selle lauluga palju tegemist, sest kooridel polnud see veel päris selge. Oli ju laul alles vahetult enne pidukavasse lülitatud kuid laulmata ei tohtinud see jääda ega jäänudki. Aga nüüd, laulupeomuljeid. 29. juunil avaldas rahva hääl vestluse Hanno neemega, kellel 1947. aasta laulupidu oli juba kaheksas laulupidu. Esimest korda oli ta suurel peol olnud 1894. aastal. Tema muljed on lehemehed sõnastanud muidugi oma ajale vastavalt. Olin alles 15 aastane, kui esimest korda laulupeost osa võtsin. Laulsime nagu tänagi, oh, laula ja hõiska. Kuitmise hõiskab, kui sandarmi diabristavaid sulle kurjade silmadega otsa vaatavad. Nagu oleksid nad iga minut valmis kallale kargama. Olid ju siis isegi eestikeelset kõnet keelatud. Süda oli raske, aga suu laulis laulist tulevasele vabadusele, mida tuli kaua oodata. Kuid ta jõudis siiski kätte ning alles nüüd tundsin, et võin laulda täiel rinnal. Nii nagu pole kunagi laulnud, sest nüüd ei ole südamel enam mingisuguseid muresid. Niimoodi oli siis ajalehes, aga kuidas aastate tagant mäletatakse laulu veteran Ilze Veermäe 40 aastat tagasi spordikomitee, raamatupidaja ja filharmoonia naiskoorilaulja? Kõige parem esines naiskoor. See oli, selles räägiti väga palju. Karindi oli meil siis juht ja tema tegi teiste väga vägevat tööd meiega ja laulu tõid väga meelepärased kõik teate meeleolukad, laulud, ise olime oma juhist väga vaimustatud, üle meeleolu vaimustab või ma ei tea, miks pärassegi kahesti väga soe. Võrumaa taidlusveteran Endel Saaron Sinu osa koos linnamäe segakooriga sellepärastsõjaaegne kokku kutsutav segakoor minu mälestuste järgi on, oli tookord 32 laulukoori liiget. Kõik need muidugi ei saanud laulupeost osa võtta, kuid peaaegu 20 800 ringis oli meid väljas. See oli väga huvitav sõit. Niisugust vaimustust hiljem teistel laulupidudel ei olnud kui sellel esimesel laulupidu, kuigi meid viidi niiütelda prahi rongiga. Tookord ei olnud veel sõiduvaguneid nii palju. Aga see vaimustus oli minnes ja tagasi tulles veel eriti koplijaamast pandi meid veale tagasisõiduks. Päiksetõusu ajal ja Ülemiste jaamas oli peatus, kuna see kaubavagun oli seal, ei olnud muud mitte midagi, kui ainult paljas põrand ja sisselöödud pingid. Siis kooriliikmed hüppasid vagunist välja. Heina saavut olid seal iga Oxfordi siledale Heilasel raudtee äärest ja tõid vagunisse sisse ja siis algas Meil oma tagasisõidulaulupidu. Ja mälestused mehed, keda kõik laulupeolised hästi tunnevad, Reta Rauperk. Ma olin noorte segakoorivanem ja 47. aasta laulupeol minnes kooriga lauluväljakule rivistatuna laululava taha, et liikuda laululavale. Järsku vaatan laululava ees, et naishääled on oma kohad muutnud. Teatavasti sopranit peaksid lavale minema Kadriorupoolselt taldid. Pirita poolselt, aga vaatan, et minu osa lauljaid on millegipärast Kadrioru pool. Ütlesin rutul, värviline, et seitsverlyn, et midagi naishäältega lahti. Mis seal on, ma ütlesin, pooled on ära vahetatud, mine juhinad ümber. Läks ruttu Alpide juurde, ütlesin, tee on suund, on seal. Ja sopranite kinnistusristkäiguni ütelda, et jaa kõik rivistasid õieti lavale. Verlinits ärast kori sisse, mine, ole hea, mine nüüd toominga lapi, et aita tal koorid paitada kadu ja nii ma sattusingi Voldemar Toominga käe alla. Suuremuse oma laulu pidusi viisime meie koos läbi ka juubelilaulupidu. Selgituseks Voldemar Tomingas, Gustav Ernesaksa konservatooriumi kaaslane oli aastakümneid Tallinna teise keskkooli muusikaõpetaja. Aga nüüd veel Lembit Verlinilt teavet Salme laulukooripeol käigu kohta. Nad olid siis noortemaja segakoori külalised, pidasime nendest hoolt, püüdsime näidata nendele, siis mis meil Tallinnas siin kõik ongi, tegime nendega väikse kohviõhtu noortemajas, laulsime seal vastamisi paljuline kaasas, pulje jagasid neid meilise ja nemad tegid siis omamoodi vastuvõttu meid Pirita jõekäärus. Tegime sinna lõke ja lõkke ääres, siis laulsime seal ja ta oli väga-väga tore õhtu. No nendel on seal oma kombed, niisugused rohkem looduse lapsed ja rääkisin, et läbivalt kusagil ruumidest ja ei, nemad tahavad loodust. Aga just see õhtu oli niisugune võrdes jahe, sellele ideele seisneb üsna pea külge juba ära kustus, siis siis pidime jälle tagasi Tallinna poole tulemused, aga millega nad rahul ei olnud, oli see, et nad ei saanud magada, kuna kogu öö oli valge valged ööd tähendasid sellega harjumatu. Vast sellega piirdu mägi, kuid siiski oli ju ka vabaõhuetendus, see on praegugi silme ees Juhan Sütiste, Lembitu Laine Mesikäpp, mis on sellest etendusest teil meeles? Olite ju siis Estonia näitleja? Põhiliselt tegid kaasa draamateatri näitlejad, Ratasepp Kalju, olla Panso Alev Eduard Tinn lindau, ja tegin ka mina selles kaasa. Kuna Draamateatris ei olnud nii palju inimesi võtta, siis osa inimesi laenati nii-öelda Estonia teatrist ja see oli väga-väga võimas, aga kõige võimsam oli see laulupeo lõpp. Siis rivistusid laululava ette ratsanikud, need, kes tegid vabaõhuetenduses kaasa lillesülemite ka ja siis algas saluut mere pealt suve hämaras õhtus, ilutulestik, nii võimalused. Võttis kohe südame soojaks. Puudu polnud kaugeltki mitte kõik, mida võiks 12.-st üldlaulupeost meenutada. Ei andnud hinnangut, et kuivõrd see pidu kunstiliselt õnnestus. Me ei ole rääkinud põhjalikumalt ka laulupeo poliitilisest tähtsusest. Vaieldamatu oli see, et laulupeolt viidi kaasa tugev laeng, tahet tegutseda. Et peopäevadel varises põrmu mõnigi eelarvamus ja sai olematuks mõnigi kahtlus. Aga mida andis laulupidu organiseerijaile? Maestro Gustav Ernesaks? See andis siis juba julguse järgmise laulupidusid kavandatud siis iga nulli ja viienda aastal lõpuga numbril olev uus laulupidu, see oleks nii riiklikud tähtpäevad, vaata ka koos viisaastaku ka igat moodi ja ja see välja arvatud siis 1969. aasta laulupidu, mis oli juubelilaulupidu siis see oli ja väljaspool seda süsteemi, aga nüüd on jälle igav.