Köök, 169. aastal Toompeal sai pandud korstna köiski selle auto külge ja pulmaauto külge, noorpaar olid see moment, kui nemad läksid Toompealt alla vaatama balti jaama poole. Ja siis jälle sokutati, seome nüüd selle köie auto külge ja, ja et las nad ise arutavad siis selle nööri säält lahti see aeg, kui nad sealt alla vaata. Ja muidugi siis oli neil üllatused, korstnapühkija, seda tegi, see pidi siis neil hästi õnnelik elu ja siis nad selle pildi saatsid kah mulle. Siin on seesama teine pilt, nad on siis siin juba lahti arutanud, ma saan aru, lahti harutatud ja kolmekesi olete peal. Pruutpaar ja, ja korstnapühkija. Elmar Veskimägi, millal esimene pilt sai tehtud, kas seda ise mäletatega, kui teil see must munder seljas oli? Jah, mäletan, oli, see oli vist 30. aastal veebruari või märtsikuu sees. Oleme siis nelja korstnapühkija ka. Vot siis te olite, tähendab paar kuud olnud korstnapühkija õpipoisid. Siis ma olin õpipoiss ja siis oli mul prooviaeg hiljem, et kas saab korstnat tühjaks, ei saa. No seda, et prooviaeg hästi läks, seda näitab see poolsada aastat, mis nüüd korstnapühkija ametit peetud. Aga huvitav, kust see pilt on praegu see esimene? Pilt esimene pilt, vot ongi, et kui ma võib-olla hoidsin teda hiljem, aga ma ei mäleta, ma korjasin ta ka, et viin muuseumisse. Aga ma, kas ma viisin või ei viinud, vot ma ei mäleta sellest kusagil eraldi üksikut, panin veel. Nii et seda pilti nad mul tahvad ka. Kui ma nüüd, Elmar Veskimägi teile ausalt üles tunnistan, siis teie juurde tee sai alguse mulle keldrist kärbse sai, nõnda et ma käisin vaatamas fotonäitust kodulinna eile ja täna ja, ja seal ühtäkki nägin Haarald Lepiksoni pilti, mille nimi oli õnnemees ja all oli siis kirjas, et Elmar Veskimägi töö- ja sõjaveteran ja siis ma vaatasin, et et kuue lapsega samuti Toompeal ülesmäge, nägu naerul ja, ja siis ma mõtlesin, et et vaat selle mehega tahaks küll rääkida, seda meest tahaks näha. Kas te ise mäletate seda pildi tegemist? Jah, mäletan küll, see oli umbes samasugune palav päev nagu täna, nii et kohe higistasin hirmsat moodi. Siis me käisime seal Säde tänaval, katus, selle kõik need pildid, mis Lepikson tegi seal. Ta on mul omal ka nüüd, ütleme ajalehes ei, ta saatis ka, saingi selle pildiga. Nii et see jääb ka mälestuseks. Endast pilti teha meeldib. Noh, selle meeldinud, aga nüüd mõtlen vanaks siis võib-olla ei, Taanikordsete läheb nähtavale täpselt. Nüüd leidis Elmar Veskimägi üles selle pildi, mida ta tegelikult pidevalt ja pingsalt otsis. See on pilt, mis tehtud 39. aastal ja seal on nii suur hulk ülikondades küll lipsude, küll küll liblik lipsudega ja mehi, et ei saagi päriselt aru, kes need siin peal on. No siin on Läti või Riia korstnapühkijad, nende 200 aasta juubelipidustustel. Ja siin terve linn ja see teine pilt on siis aktuse ajal. Kus siis noored korstnapühkijad siin tagapool on, kõik silindrites? Sellepärast omal ajal ja Riias kandsid silindrit. Aga muidugi silinder kanti tänava peal, kui majja sisse läksid, siis panivad selle silindri kota maha. Ja toas käijas. Aga kui väljas käisid ja kui korstnad selleks muidugi võtsid säärasest tuulisele peast ära. Aga eesti korstnapühkijad tal oli ka silinder? Jah, oli küll. Aga mitte kõigil meestel. Ma vaatan, et siin pildi peal on ka niivõrd uhked härrasmehed külmonokliga, küll suurte selliste Nikolai aegsete vuntsidega, nii et ei saa arugi, et, et nad pärast seda pidupäeva järgmine päev panevad oma pigimustad riided selga ja korstnapühkijad. Jah, no siin on hulga seest asi, ma ei tea, kas kolm või neli eestlast. Olen teise sõjal vasakult poolt enne mees. Siin on siis ka need mehed surnud. Üks müürsepp ja luud. Ma tean, et te olete tööveteran, aga te olete ka sõjaveteran. Mismoodi see sõjaaeg teid puudutas? Noh, sõja niisama nagu teisigi muidugi tagavarapolgu sõnal ja pärast Kuurama siis käisin lahingutes, siis ühe poole sain kergelt haavata ka täpselt 21. märts, ütleme pööripäeva siis peale selle oli kuu aega haigemajas. No siis, kui haigimast välja tulime, taga nii ettevalmistusele uuest lahingusse minna, siis tuli see üheksas mai ja siis oli ka lõppsisulise juubeldus. 1985. aasta suvi on mitmes mõttes tähelepanu väärne. On möödunud 40 aastat võidust ja on möödunud 45 aastat meie vabariigi moodustamisest. Mismoodi korstnapühkija elu muutus pärast juunipööret? Kodanlikul ajal olid eraettevõtete juures. No ja siis muidugi, kui see pööre ära oli, peale selle, siis moodustati kommunaalosakonna juurde. Me nimetasime Trustiks siis tulivad kõik need ettevõtjad ja pere, media, töölisi, ta sellid siis siis oli ikka selli õpibaste vahe ka tookord veel. Ja siis tulime sena trusti alla, meie asukoht oli praeguses Gorki nimelise raamatukoguga Oll, sinna tehti meile siis see saun. Aga muidugi siis oli ilma leili dushiruumid, tehti tulist vett ja ennem oli muidugi need pesemise võimalused viletsad. Noh, mis meil oli, kas oli siis vanniahjust sai köetud ja kui ma õpipoiss meister, kes siis oli niisugune nagu pesuköögikatel, seal keedeti vett ja sealt vesi tehti, tuli siis sellega siis pesime, säält need siis ei olnud, nii et pesemistingimused on palju paremaks läinud. Reporter lootis Elmar Veskimäe koju tulles, et kohtab ukse peal ikkagi korstnapühkijad, nii nagu ta piltide peal oli harjunud nägema. Aga tuli puhta särgi ja puhta väljanägemisega mees. Ja ma küsin nõnda, et teile vist saun meeldib. Küll meeldib küll, ega ma ei pean ütlema, ka ei saa kaua. Niiviisi ilma pesemata olla, harjunud iga päev pesema, siis tunned kohe tihti. Ei, ma pean ikele saunas ära käima. Milline saun meeldib, kas soome saun või, või suitsusaun? Kuulge, soome saun, sellepärast ma suitsusaunas olen ka pesnud, ma olen isegi noh, see oli sõja Leedus, oli juhus, et 25 kraadi oli külma. Ja saun oli nii väikene, maasaun. Viiekesi mahtusime ainult sisse ja kui siis sealt leilis ja tulime, siis tulime õue riidesse, õlgede peale riidesse panema. Ei kartnudki külma, 25 kraadi väljas külma, panis siva riidesse ja polnud häda mitte midagi. Sellepärast seal oligi siis suitsusaun. Nii et ikka, kui tuled välja, silmad pole, pole ära harjunud, silmad hakkavad vett jooksma. Soome sauna, näete, soome saun etem. Meil tuletõrjes on kah. Iga reede on Soome keris täitsa mõnus marsla püstol, praeguse on korralik pesemisvõimalused, duši all saad pärast käia ja. Elmar Veskimäe kohta on kolleegid öelnud ja ajakirjanduses on kirjutatud, et ta on ikka tervise juures ikka nagu raudnael, aga kuidas tegelikult lood tervisega on? Kuulge, ega seniajani ma pole paljult nurisenud, ma tahan ikkagi raudnael, noh, selles suhtes küll, siin on nüüd üks talvel tehtud suure korstna otsas keskkütte korstent. Nii palju tahma, et need, ma hoian iseennast eemale, mitte ta silmad nii pimedaks, sile. Taasta Nummert, ma jälle ei mäleta, aga see võib-olla jah, üle 25 aasta või rohkem. Aga mis korstnapühkija kutsehaigused võivad olla? Kuulge, kutsehaigus, ma ei oska öelda, öeldakse, et kivise tahmeton pidi andma korstnapühkija kutsehaigust, aga ma leian, et see ei vasta tõele. Sellepärast igasuguse haigus meil on olnud küll südamega mõned ja väga harva kopsuhaigeid olnud, meil öeldakse kopsuhaiged ja minu teada, kes on paar-kolm meest selle aastate jooksul, kel on juhtunud. No te olete 75 aastane, aga ma tean, et ega ta päriselt seda korstnapühkija tööd ei ole jätnud. No praegu võtsin küll esimesest juunist ennast lahti. Tule sügisel tagasi, nii vanaks hakkan jääma. Et paistab, mis sügise toob. Või ka rõõmsada? Ma. Ei leinatamme. Ta veel käib. Te olete öelnud nõnda, et korstnapühkija elukutse juures peaks olema inimesele kolm omadust. Ta peaks olema viisakas. Ta peaks olema aus ja ta peaks olema töökas. Pean ütlema ka, et käed puhtad olema korteris. Et mingisugust, et sa sealt midagi huvitavat ja katsud omale tasku panna. Vot sellist asja mitte. Ja muidugi viisakas ka inimeste vastu. Muidugi on selliseid juhuseid, kus mõnega ei saa viisakas kukuksinud seal natukese nagu ähvardama ja selliseid juhuda. Miks te mulle õigel kellaajal ei tulnud, ma hommikust saati ootan neid tule. Kosmobike üks majana puhastatele, mitu ta ei jõua? Te olete oma kümmekond aastat olnud noorte korstnapühkijad välja õpetaja ja ei ole vist vabariigis meest, keda te ei ole õpetanud. Aga kas te võite öelda, kui paljud nendest õpilastest on saanud korstnapühkija? Eks? Noh, eks sealt on paljud pensionile läinud juba ja ja muidu juba tervise pärast võib-olla mõned ära läinud. Mul on raske ütelda. Vabariigi peale kuulsin, palju neid oli, kas oli midagi? Üle 100, midagi oli neid? Teatud linnarajoonides hiigla vähe, ainult, kus neid kõige rohkem olen Tallinn, Tartu. Ja siis noh, siin Pärnus on veel ja ja Rakvere rajoonis, muidu teistes on juba hiigla vähe. Te ütlesite, et mõnes kohas on hoopis vähe, aga on ka kohti, kus üldse ei ole korstnapühkijad. Mismoodi siis seal need korstnad puhtaks saavad? No ma olen nii kuulnud, et vahest pidi ta Tartu mehed käima seal abistamas ja noh, häda käes. Aga palk ei ole ju kehv, olen ma kuulnud. Nojah, 250 ja 300 rubla vahel on, eks see oleneb ka, kui ta teenivat, kuidas vitsad tööd teha. On neid ka, kes ei viitsi seal võib-olla paarsada rubla Ki välja teenida. Nii et kõik oleneb ikkagi mehest endast. Kõik on töömehest endast ja üks niisugune tore juhus oli aastaid tagasi. Ka üks armees tuli korda tühjaks. Minul oli paar nädalat ära ja ikka tema korstna otsa, kus olin teravad katused, tema sinna ei lähe. Ma ei taha minna, et mul on siin tuttavad tütarlapsed. Oleks siis paar nädalat mööda Lasnamäel ka teravat katust, mõtlesin noortega sul siin ometi, nüüd. Olen siin majad lähedal või katuselt, et aknaid paljud ei pasta. Muidugi läks sinna korstna otsa, kiidab, et temal hakkab paha. Vaja, mõtlesin, lasen nüüd kohe kõhuli maha. Jaa, jaa. Oota, ma tulen su juurde, siis. Luugi vahelt tuli üks pluss neli meetrit siis mina keerasin ennast ka teistpidi, ütlesin, vaata nüüd. Lähme kaksiratsi. Sinaga hoia mulsid selja pealt rihmast kinni. Kui saime, siis sealt luugist alla, siis ütles minust korstnapühkijad lisa. Ja ei saanudki, ei saanud, läks ära, hiljem, muidugi ma nägin, oli taksojuht hoopis. Aga seda hirmu endal ei ole siis kunagi olnud, et alla vaadates noh, enam ei saa, et pea hakkab ringi käima ja nüüd nüüd ei tea, mis saab. Ei, seda ei ole veel seniajani juhtunud. Ma pean, ütleme, praegune kama veel kõrgust ei karda, mul meeldib just alati korstna otsas või katuse ümbruskonda vaadata. Ma pean ütlema, et kui oled alllinnas kusagil või vanalinnast väljas või siis on jälle võtame nagu individuaalosakas nõmmel või siin? Noh, ütleme kus rohkem individuaalmajade tore vaadata ülevalt, näed terves seda ümbruskonda, ütleme kõige ilusama kevade, kui kõik need puud õitsevad. Ja sügisel jälle on jälle omamoodi, siis on juba vaatad nüüd marjad ja igavest õunad, but puude otsas, nii et see on omaette huvitav Issele ikke, kui katustel käid, ikka vaatad silmadega ringi ära. Milline ümbrust sul on, muidugi vanalinn on seal, ega seal näed ainult katused ja aknad. Rahvasuus liigub ringi jutt, et korstnapühkija toob õnne. Kes teile toob õnne? Tea, rahvas räägib, öelda ütlevad küll, et korstnapühkija küll te võite õnnelik olla. Ma ütlen, et ei tea, ei, ei saa aru, kas oled õnnelik, ei ole. Elu on ikka ühesugune, on nagu tavalised teisedki inimesed. Mingisugust toeti leiab. Öelge Elmar Veskimägi kodust väljaminek ja koju tagasitulek on ju ikka nii, et te olete sellises riietuses, kus vaid teie väga lähedased ja teie maja inimesed teavad, et te olete korstnapühkija, on vist nii? Kui sa aasta aastate viisi või tuled tunnevad ära, et saad isegi ümbruskonnas ka tunnevad, kõik teavad, et saad korstnapühkija, aga muidugi kes harva läheb ja kui ta nüüd tahmas näeb puhtalt, siis imestab ja on niisuguseid juhuseid olnud. Et no küll oled tutta, ma ei tea, kuskohal, ma olen teid näinud. See on natuke nagu näitleja elukutse moodi ka, sest et no ma usun, et tänavale ei jäta mitte kedagi ükskõikseks see, kui mööda linnatänavat sammub korstnapühkija. Nojah, nii kui sa ikka mustalt lähed ja kõik inimeste pilgud on ikke sinu peale ja mõni juba hiljemalt kuule vaata korstnapühkijad olema. See kodu, kus me praegu juttu ajame see kodu on Elmar Veskimäele olnud pool sajandit koduks. Jah, on küll nii, et 35.-st aastast kuni tänapäevani olen ma elan siin majas. Ei taha ka minna, kas Lasnamäele või mustamäele? Seal ju soe vesi ja kesküte sees muret vähem, siin tuleb, vaatan, ahjusid ikka kütta. Jah, tuleb küll, aga ma olen ära harjunud ja ma mõtlen, minul on, kui ma ikke seal keskküttega Majas ikka juhtun. Laste juuresolevas, minul hommiku hakkab kurk kuivama, nii et ma liiga kuiv õhk on. Aga ma leian, et siin majas on iki niiske õhk. Ja ma kütan siis, kui ma tunnen, et tuba külmaks läheb. Siin ma veel soojas toas ja külmas toas, nii et mina olen siin. Ei mõtlegi siit enne surma ära minna. Ilmar Veskimägi, kui ma nüüd teie käest nõnda küsin, et missugune teil oma pika kolmveerandsaja aastase elu past selline kõige raskem periood oli, siis mida te selle peale vastate? Kõige raskem elu oli, kui ma korstabiga tahaksin õppima, sellepärast see aeg oli tööpuudus. Ja selle eest ma arvan, nagu saeveskis jooksupoiss ja siis selle oma koolivenna läbi sain siis korstnapühkija. See aeg oli kõige raskem.