Olime äsja tunnistajaks muusika keeles, vahendatud lõigule erakordsest inimsaatusest. Tõsi, Se mässab hüsteeriline vastuvaidlematult oma armastushullusele alluv endale ja ümbrusele hukatuslik. 16. sajandi sakslanna on elanud vaid oma loojate ooperi tuli ingel autori Sergei Prokofjevi ning libreto alusromaani kirjutanud Voleerib Jussovi fantaasialennus. Ent lugege, mida kirjutas Prokofjevi-le tema äsjavalminud ooperiga värskelt tutvunud kompromissitu kriitiku kire poolest paljukardetud sõbrast helilooja Nikolai Moskovski. Kallis Sergei Sergejevitš, teie tulingi muusika ja selle esile malatud saatuste inimlik suurus on täiesti uskumatu. Vaata, see pole diaatri kuju, veel vähem on ta ooperitegelane vaid täiesti elav inimene. Sedavõrd sügavad ja ehtsad on kõik tema installatsioonid. Sesteierena, aga ta on elus isegi noodipaberil. Muusika tekitab ere Taima kujutluspildi. Tõepoolest hiiglaslikku läbi elamisjõuga, kuid haiglaselt ülierutunud peaaegu pidevas närvivapustuses. Renato on koguteost siduvaks jõuks. Oma peaaegu lõputus kahevõitluses kurjade jõududega lahkuda lavalt osade grandioossed kombinatsioonid nõuavad vaagnerliku hääle võimsust koos piir võimalike näitlejaoskustega. Lotot loetakse kogu ooperiliteratuuri üheks monumentaalsemaksja raskemaks vaid erivõimetega osatäitjale jõukohaseks, soprani partiiks. Kogu ooper meenutab tohutut suurendusklaasi, mis keskendub meie tähelepanu selle nii teisi kui ennast hullunult rebivaia kiskuva ülidramaatilise teatri, nõia vapustavale saatusele. Ometi äratab Renata meist sümpaatia ja kaastunde tänu tema sisemisele kaljukindlale otsusele mitte ühegi hinna eest loobuda oma pöörasest kirest. Jälgides ooperiloomislugu selgub, et üllatusrohkuse poolest ei jää see alla. Lavategevusele. Alustame Prokofjevi inspireerinud kirjandusteosest. Aastal 1907 ilmus sümbolistlikus vene ajakirjas visii erakordselt laia kultuuriajaloolise silmaringiga kirjaniku Valeri priossovi poolt tõlgitud ja kommenteeritud mahukas saksa käsikiri. Üsna pika pealkirjaga tuli ingel ehk tõestisündinud lugu, kus tuleb juttu kuradist, kes ilmus püha vaimu kujul korduvalt ühele tüdrukule ja ahvatles teda mitmesugustele patutegudele jumalavastastest tegudest, maagia, astroloogia, ekromantsija vallas, kohtupidamisest, sele, sinase, tüdruku üle, tema kõrguse, Trieri peapiiskopi eesistumisel samuti ka kohtumistest ja vestlustest rüütli ja kolm korda doktori Agrippa fon eedes Faimiga ja doktor Fausti ka pealtnägija poolt kirja pandud. Brüsseli poolt mingist erakogust avastatud rüütaline Rupechti ränduri sõdalase humanisti skeptiku memuaare, käsikiri äratas laialdast tähelepanu. Ajapikku ainult selgus, et priosof lugejaid peenelt ninapidi vedanud ja tuli ingel kujutab endast ainulaadset ja hiilgavalt õnnestunud katset jäädvustada Tüüreri ja Fausti aegsed Saksamaalt läbi kaasaegse silmade. Õnnestumiseks aitasid kaasa priossovici ühinenud erakordne talent, erakordne eruditsioon. Olen tohutult sisseelamisvõimet, mille tõttu kippus isegi aeg-ajalt ähmasema piir reaalsuse ja kujuta silmade vahel. Sõbrad moskvalased muutsid Brüsseli jaoks Erasmuse ja Lutheri kaasaegseteks. Kölni Jabaaseli ümbrus kandus tihtilugu Harbati lähedusse. Kirjaniku Andrei bee lõid aga sunniti kuude kestel baseerima romantilises mantlis ja vastama 16. sajandi madis. Kõige erinevamad telepriossovi küsimustele. Parima soovituse paljudes maades kiirelt levinud romaani ajaloolisele tõepärale andis mitmete saksa kirjanduskriitikute kompliment. Nimelt keeldusid nad uskumast renessansiaegse Saksamaaelu-olu nii täpselt kirjeldav tuli hingel on kellegi teise kui tolleaegse sakslase kirjutatud. Prokov nägi libreto tublisti vaeva priossovi mina-vormis, jutustusest pidi saama dialoog. Ooperi sisu on üldjoontes järgmine. Ameerikas Saksamaale tagasi pöördunud rüütlevad Utrecht veedab viletsas võõrastemajas esimest ööd kodumaal. Äkki lõhestavad vaikust, kõrvaltoast kostev meeletud karjed. Appi rutanud trüpright näeb noort ja kaunist neidu, keda ahistab vaid neiule endale nähtav kummitus. Veider roninud, jutustab neiu oma loo. Tema nimi on Renata. Lapsepõlves ilmutas end talle madieli nimeline tuli ingel ja ennustas Renato lepp pühakuks saamist. Ta harjus vahetpidamata palvetama, valmistus oma missiooniks. Kuid aga neiuks sirgus, tärkas tema hinges madieli vastu kirglik ning pidurdamatu laisa armastus. Kuulnud vaata pihtimust, madjal kadus, ent tagasi pöördudes lubas, et saata armsamaks graaf Heinrichi maises isikus. Kehastununa. Renato tungis Heinrichi lossi, ent varsti lasi hanista sealt välja visata. Noor naine on meelt, heitmast kuskil ei saada rahuldada jälitavatest jubedatest nägemustest. Ühtaegu rabatud ja võlutud Rutrid pakub Renato sõbravi armastatu leidmiseks, lootes Salakkisi sellest küll ise saada. Hoolimata külaleja halva endalistest tulevikukuulutustest rändavad nad koos Kölni konsulteerivat maagilist kirjandust ja rubriik otsib abi isegi kuulsalt maagilt. Muide, ajalooliselt isikult. Agrippa Fonnetes Haimilt. Kõik osutub asjatuks. Gruprichtjorina Ta peavad laskma veel palju sündmusi endast üle veerida. Rutreestolex duellil aines peaaegu surma saanud Renata otsib varjupaika kloostrist putka seal jälitavad teda kummitused, kes hakkavad järjest julgemini teisigi hullasid nakatama. Asjasse sekkub inkvisitsioon. Millega lõpeb ooper? Kuulen, saate lõpus kõik oma kõrvaga. Brüsseli mahukad Taani libreto sulatades oli Prokofjevi küllalt lihtne, ainuüksi materjalivalikuga aktsendid soovi kohaselt ümber asetada. Välja jäi suur hulk peategelaste kuldsete harrastustega seotud detaile. Põhitähelepanu koondus nagu mainitud. Vaata pöörastele konfliktidele iseenda ja ümbritsevaga, mis määravad Cooperi üldilme, kõlade, külma, kohati taevase hiilguse, mis paiguti jälitab kuulajad. Puuriva väsivad. Kuid ka kõige ekstaatilisemates ja pidurdamatutes muusikalõikudes säilitab Prokofjevi talle nii omase vaevaltmärgatava mõistusliku distantsi. Sageli on vahendiks meile tema populaarsematest teostest nii tuttav, ulakas muie. Üdini koomiliselt võib mõjuda Mehhistoffelise vemp külakõrtsis mis annab muu hulgas tunnistust, et olmesfäär oli ühiskonna murelapseks ka kaugelt 16. sajandil. Aga anname sõna priossovile. Teise korruse saalis, ei suuda leida vaba lauda ja olime õhtustamiseks sunnitud võtma istet nurgas kahele tünnile asetatud laudade taga Mehhistoffelis haaranud kõrist. Pärast kavast ootamist käeulatusse sattunud teenril tegi hirmsa grimassi ja karjus talle otse näkku, et poiss tooks meile silmapilk veini ja liha. Tükk aega hiljem pöördus poiss tagasi veinia kolme klaasiga. Me küsisime kohe, kuhu jäi liha. Ent teener vastas jõhkralt. Oodake veel. Ka teiesugustest paremad ootavad. Sellist vastust kuuldes lasid mõningad külastajad kuuldavale purjus naer. Keegi kaugemalt hõikas isegi. Paras neile frantidele. Ehkki keegi meist polnud peenutsevat riides. Minu tahtmatud soovi rumalat noormeest õpetada, ennetas Mehhistoffelis, kes haarates ühe käega teenrile õlast, karjus liialdatult valju häälega. Poolvarjus. Arvad, et me joome ilma suu pisteta? Tubli klaasi veini juurde kuulub ka tubli tükk liha. Ja et sa keeldud mind veini juurde lihaga kostitamast. Panen su enda nahka. Nüüd hakkasid kõik naeru lagistama, ent Mehhistoffelist tühjendas rutakalt veiniklaasi, ajas suu ebaloomulikult maolõugadega sarnalevalt ammuli, tegi näo, nagu tahaks tõepoolest vaest teenrit alla kugistada. Ja nii imelik, kui uskumatu see mulle ka ei paistnud. Pean tunnistama, ühe hetkega oli pois silmist kadunud, aga toffelless istus nagu peale maitsvat suutäit keeldindsatest lauda tagasi ja palus endale valada veel klaasikese. Saalis valitsev purjus mürgel asendussilmapilkselt hauavaikusega meie juurde ruttas, kübar näpus, endast väljas kõrtsmik ja heitis põlvili nagu vürstide ees. Head armulised, härrad, ärge pange mu tobu tähele. Talmenolhoolik lapsest peale. Palun, ainult halastage, andke ta mulle tagasi. Täna on liiga palju rahvast, Maidule pani toime. Hea küll, sõber vastas Mehhistoffelist käheda. Ja üldse mitte lõbusa naeruga. Jäägu esimeseks korraks sinu soovi järele. Leiate Henri Trei, Pealt. Kõrtsmik ja kõik külalised tormasid alla. Tõepoolest, trepi all küttepuude keskel istus vaene teener ja värises nagu vastsündinud vasikas. Kõik hakkasid läbisegi seda küsitlema, kuid tema ilmselt hirmust ei vastanud sõnagi. Ka ooperi enda hüppeline ja seikluslik tee helilooja fantaasiast lavalaudade, nii oli ebatavaline. Prokofjevi ise kirjutab oma autobiograafias. Detsembris 1919 tekkis mul huvi Uuessüse poleeribryossovi tuli ingli vastu. Peale lõbus kergelt apelsine oli huvitav teha tegemist mässava kirglikku rele. Ataga ahvatles ka keskaegne tegevustik rändavate Faustide ja needusi puistavate peapiiskopiga. Tegelikult polnud see sugugi soodne innustus. Kolme apelsini alustasin lepinguga taskus ja ikkagi asi soikus. Asuda tuli inglisarnased suure töö kallale, ilma mingit kindlat perspektiivi omamata oli kergemeelsus võimalik, otsustas alateadvuses kogunenud kangekaelsus. Ei vedanud, ühel ooperil kirjutan, teise. Tuli ingli kallal. Töötasin suurte vaheaegadega seitse aastat. Muusikat sai sinna palju rohkem kui kolme apelsini, kuid ooperil polnud, on. Võib liialdamata öelda. Tuli ingel oli Prokoffeviljani lemmik, kui valulapseks. Helilooja alustas ooperit Ameerikas, põhitöö sai tehtud aga maalilises vaikses maakohas Lõuna-Saksamaal, Taali kloostri läheduses Baieri Alpide jalamil. Ümbrust tuletas Prokofjevi elavalt meelde biossovi romaanis kujutatud tegevuskohti. Jalutuskäikudel armastas kompanist näidata abikaasale paiku, kus romaani üks või teine sündmus, nagu oleksidki aset leidnud lähedal asuvas linnakeses toimuvad keskaegsetele traditsioonidele toetavad ministeeriumi etendused mõjusid Prokofjevi mõtteline oli samuti virgutavalt. Lõplikult valmis ooper aastal 1927. Mitmete teatrite pealiskaudsest huvist hoolimata ei õnnestunud tulihinged kuidagi lavastada vaid kus Savitski dirigeeris aasta pärast ühel Pariisi kontserdil paari lõiku. Edasist kirjeldas ooperi kontsertkorras esiettekande dirigent Charles Bruck, kelle esinduses on ka meie täna kuuldav lindistus. Ühes intervjuus järgnevalt. Peale, kus Savitski ainsad poolikult ettekannet saabus, pikaajaline vaikus, periood. Kogu ooperi noodimaterjal, orkestripartiid, klaviir, partituur pakiti hoolsalt kokku, jäeti tolmuma ühe Pariisi muusikakirjastuse keldrisse. Algas sõda, ent saare ei köitnud okupantide tähelepanu, kellel muidu oli nii hea haistmine peidetud väärtustele. Lõppesid lahingud, fondid leidsid uue peremehe. Aastal 1952 tekkis mõte anda kuulajale võimalus kuulata nii kaua aega unustuse seisund, ooperit kõrge auteose, esimest täielikku esitas, dirigeerida sai osaks mul. Esiettekanne toimus napilt paar kuud enne Sergei Prokofjevi surma ja võeti vaimustusega vastu. Aasta 1955 tsiteerib esimest lavastust nimelt Veneetsia festivalil ja siitpeale oleks nagu tamme Est murtud. Ooper saab tormilise edu osaliseks kõikjal. Peaaegu igal pool alates Metropolitan ooperist ja La Scala kahe erineva lavastusega lõpetades pühitseb kriitika tuli inglid hooaja naelale. Millega siis seletada, efektse lavateos on kauaaegsed tööta olekut mis põhjustab tänapäevani kestvaid vaidlusi, tuli ingli plusside ja miinuste üle. Ooper on vist tõepoolest raskelt lavastatud? Asi pole üksnes vokaalpartiide keerukuses, mitmed kohad jäävad tegevustikult lavavaeseks. Üldtempo võib-olla peadpööritav. Ent süžee tuumaks pole reaalselt lavalised sündmused, vaid tegelaskujude teravad läbielamused. Nii kestab näiteks vaata esimene jutustus, tubli kaheksa minutit. Kivist külaline, lohe Fafner Meyer Mary, finaali katastroofid, küll muinasjutt, ülikud, küll pool, reaalsed, kurjad võlurid. Õudusega vürtsitatud stseenid on alati tänuväärt ooperimaterjal olnud. Kuid sama tuttav ja möödapääsmatu on ka headuse ja humanismi printsiipide vastuvaidlematu moraalne peale jäämine. Terasemal vaatamisel kiirgab inimlike põhiväärtuste siiruse enesele ustavaks jäämise ohvrimeelsuse eetiline suurust. Ka tuli ingli nõiasabati judinaid tekitavast udust. Ent teoses lühenemate tunnete ja ajastulise eksootika järeldus võib vaatajat kergesti pimestada ja tekitada nõutud kahtlust. Mida sa ooper üldse pühaks pead ja öelda tahab? Igal juhul ei käi kahtlased tuli inglimuusika kohta, sest selle helistama maailma võib kindlasti lugeda Prokofjevi kogu loomingu õnnestunud mate lehekülgede hulka. Kuigi see ebatavaline ooper on ainulaadne ka helilooja enda loomingus on muusikast tugevaid seoseid nii eelneva kui järgneva Prokofjevi muusikaga. Näiteks kirjutab helilooja aastatel 1916 kuni 17 tahtsin luua valget kvartetti, see tähendab absoluutselt Diatoonilist keelpillikvartetti, mis klaveril mängitud, piirduks vaid valgete klahvidega kuid ülesanne osutus liiga keeruliseks. Kartsime olnut toonsust ja 1921. aastal otsustasime kogunenud materjali käiku lasta. Suur osa materjali kulus tulingi loomiseks. Peale ooperi valmis saamist toimus muusikalise materjali nii-öelda edasine ülekanne. Heliloojal hakkas kahju, et ooperil pole minekut ja palju head muusikat lebab praktiliselt sahtlis. Tuli inglimuusika kombineerival töötlusel tekkis kolmas sümfoonia üx, Prokofjevi tuntumaid ja armastatumaid teoseid. Kuulame nüüd lõiku ooperist, mis on kolmanda sümfoonia kõige lähedasest sugulasest nimelt kolmanda vaatuse orkestri vahemängu ooperis sümfoonilise arengu üht tähtsamat Selbu. Midagi enda jaoks muusikaliselt absoluutselt uut pole, Prokofjevi tuli inglisavastanud väljendusrikka orkestripartiid toetatud, dramaatiliselt küllastatud retsitatiiv oli valdav juba ooperis mängur. Traditsioonilisest numbrijaotusest all tuli inglist loobutud. Ehkki igas partiis võib eristada suuremaid ja väiksemaid episoode. Väga vabalt kasutab Prokofjevi leitmotiive, mis on selles ooperis õnnestunud ja reljeefsed. Hoolimata sümbolismi kalduvast kirjanduslikust ainest lähened tuli hingel oma teravdatud ülidramaatilises tundlikkuse ekspersonismile. Olukordade ja tunnete pöörasust annavad ooperis edasi väikesed ostinaalset motiivid, mis pideval peaaegu ennast peale Soldivad moel kordades panevad. Voolama tuli ingli vahetpidamatu kontrastide, rikka dramaatilise arengu matoorsus. Ostinaatsus on aluseks ka, sosistab Salmeerivale vokaalstiilile mis tõuseb aeg-ajalt hümnilisekstaažini. Ka muusikastiililt on tuli Ingi Prokofjevi loomingus eriline koht. Võib öelda teosel teetähiseks, mis märgib helilooja pingelisemad, otsinguperioodi otsingud tekitavad vaidlusi, millele omamoodi lõppsõnaks sobib Nikolai meeskovski arvamus ooperis tulingel tervikuna. Just praegu mängisin läbi tuli ingli ja tundsin, et kuni kirjutatakse veel sellesarnast muusikat tasub veel ilmas elada. Kuidas te küll oskate haarata härjal sarvest kui lihtsalt ja ühtaegu täiesti omamoodi? Minu meelest on tuliinglit igasuguste esteetiliste mõõdupuude alusel väga raske hinnata. Ei saa ju mõõdupuuga läheneda näiteks tsüklonile või maavärinale. Kuigi teie ooperis on tegemist vaid inimtunnetega, on nende väljendatud sellise jõuga sedavõrd küllastatult, et helikujundid rõhuvad oma eredusega, muutuvad peaaegu silmaga nähtavat, eks minu jaoks on tuli ingel midagi muusikast elamut ja arvan, et selle teose võltsimatu erakordselt tungiva sõnaline inimlikkus annab talle igavese väärtuse. Meil on jäänud veel täita saate algul antud lubadus ning jutustada, mis saime kangelanna Stranatast. Jubedate nägemuste all kannatav noor naine otsis varjupaika kloostris. Nii algab viimane, traagilise lõpplahenduse toov viies vaatas. Nunnade laul. Renato rahulik vestlus abtissiga. Miski ei ennusta lähenevat tormi. Kõik algab saladuslikelt koputustest mitmel pool seintel. Varsti tundub enamikule kloostrist viibijad sellele, et neid ründavad nähtamatud jõud. Järk-järgult muutub hullustus üldiseks, isegi Renato vastu tõstetud süüdistuste uurimiseks kohale sõitnud peapiiskopi Stinkwsiitor ei suuda tasakaalu säilitada. Äkki lõikuvad kaosesse, brutaalselt trompeti ja trummihelid. Vahtkond lööb korra, Maya Renato mõistetakse, tulesurmaooper lõpeb lõikama marsoorse, ent jubeda külalisakordiga. Tänase saate lõpuni anname nüüd sõna Valeri plussevile ning Sergei Prokofjevi le. Seintelt, ümberringi kaikusid hirmsad löögid. Kõikide ärevus tõusis sellise pinge, nii et keegi ei suutnud end valitseda. Inimesed karjusid, nutsid ja lagistasid pööraselt naerda. Isegi peapiiskop oli lõpuks tasakaalust väljas. Kõrgendanud häält alustas ta ühte tugevama jõulistest ladinakeelsetest palvetest. Järsku üks õde pärast teine langesid nutesse kriisates põrandale ja varsti paljud teisedki ei suutnud end enam kaitsta ahistavate kurjade vaimude eest. Õnnetud naised langesid üksteise järel hoiates pikali ja pekslesid kiviplaatidele hirmsal moel karjudes jumala tõotusi, nimetades peapiiskopi saatana teenriks Järnatot taevaingli puhtaks mõrseks. Vaid kaks inimest säilitasid selles kaoses teatud rahulikkuse. Ikka veel. Kuigi väriseva häälega üldises müras juba kuuldamatuid palveid kordav peapiiskop järenada kõrgusse suunatud pilguga, seisis ta keset karjeid ja oigeid hümni ja needusi otse peapiiskopi vastas ja tema näo liikumatus näis graniitkalju vankumatu sena keset raevuseid laineid. Äkki silmapilgu kestusel Renato näojooned värastasid. Algul vaevumärgatavalt kõverdasid huuled, siis moonutus välkkiire, kogu ta näo pilgus peegeldus sõnul väljendamatu õudus ja hullustus hoos langes ta ümbritsevate nunnade hulka. Kohe kadusid ruumist viimased korra jäänused ümberringi kuhugi suunama. Ta pilk passidvaid deemonist. Vallatud naised ja nakas jooksid ringi meeletult kõverdudes endale vastu rinda, tekstides. Kätega vehkides vähklesid põrandal üksi või paarikesi vääneldes õmmeldes surudes 11 embusse. Kirehoos 11 suudeldes. Loomad hammustades. Või istusid paigal moonutades, nägu, metsikus kli massides. Pungitaside küsitlesid silmi, pistsid keelt suust väljajääki, kukutasid end põrandale lüües kukla vastu kivi. Plaate Ühed, neist ulgusid, teised naersid, kolmandad needsid, neljandad teatasid, viiendad laulsid. Veel ühed sisestasid. Ola võik lähvisid koera moodi. Rehkesid nagu sead. Tõesti, see oli põrgu hullem kui see, mida nägi vaimusilmas. Vaata. Eks?