Kui kuule ja ütleb, et nüüd algab saade, on konjunktuur see iseloomuga, siis on tal õigus. Me räägime kultuuride erinevusest ja suhetest eri kultuuride esindajate vahel. See on valdkond, millega Läänes praegu väga usinalt tegutsetakse. Selles vallas töötab palju inimesi, seal liiguvad suured rahad. Ja seekordse saatekülalised on Silva Tomingas ja Tiina Aug. Ja seda saadet Me alustame viitega ühele väga tuntud inimestele, see on inglane Richard Lewis. Silva Tomingas, kas Richard Lewis on nimi number üks, selles valdkonnas täiesti õige? Euroopas üks tuntumaid kultuuriuurijaid ja ka kultuuridevaheliste erinevuste koolitajaid on Richard Lewis Inglismaalt. Kas võib öelda, et Eesti tunneb seda inglast paremini kui Läti ja Leedu on ju Eestis mitu korda käinud? Kaugeltki mitte. Vaatamata sellele, et Eestis on lihtsalt levis palju käinud ja siin on tema raamatuid välja antud. Läti ja Leedu aga on viinud läbi kultuuridevaheliste erinevuste koolitust tunduvalt rohkem, kui on seda tehtud Eestis. See tähendab valdkond, kus toimuvad loengud, kus toimuvad koolitused ja selle tegevuse maht on väga suur. Mul on mulje, et Richard Lewis on oma tegevuse ette planeerinud päeva täpsusega juba mitmeks aastaks. Vaatamata sellele, et ta on juba praegu päris eakas mees on paar aastat tagasi veel makstud tema ühe päeva eest 250000 dollarit ja seda tegi USA. Parlament. Paneb mõtlema ja see paneb tõesti mõtlema. Ja seda koolitust on ka meil olnud võimalik siin saada. Ta on elanud paljudes riikides aastaid on elanud seitse aastat panis. Tema abikaasa on pärit Ameerikast, ta on Ameerikas päris kaua elanud ja ta on oma reisidel veetnud suurema osa oma elust. Ma arvan, et võib-olla sama kaua. Kui Inglismaal elades ta on olnud ka kaheksa aastat Soomes, see juba näitab ka midagi. Tõepoolest ja ta valdab vabalt soome keelt. Tal on mitu firmat Soomes, kes tegelevad keelekoolituse ja kultuurikoolitusega. See on siis niisugune valdkond, mis laieneb, mis muutub järjest tähtsamaks, kuna inimestevahelised kontaktid suurenevad. On vist niimoodi, kui laias laastus. Võib-olla tänu Richard Lewisele ja tema firmale on ka Nokia olnud niivõrd edukas sest siin on olnud aasta, kus 2500 inimest on saanud eraldi koolituse. Nokia inimestest on saanud eraldi koolituse kultuuridevaheliste erinevuste tundmaõppimiseks. Ka Soomes on küll ammu juurdunud arusaam, et välismaale ei saadeta inimest tööle ega oma firmat või maad esindama, kui sellekohane ettevalmistus puudub ja viiakse läbi ka kultuuri, teste, kultuuri, sobivust testi, kas üldse inimene sobib töötama ühes või teises? Keskkonnas Tiina Aug, teie olete tõlkinud tema võib-olla kõige tähtsama raamatukultuuridevahelised erinevused. Mida see raamat püüab saavutada. Ei, no see raamat kõigepealt tahabki teha just seda, millest me siin rääkisime, et inimesi ühendada, neid rohkem kokku tuua ja ületada just neid samu kultuuribarjääre ja mis minule selle raamatu puhul väga meeldib, on just see, et, et siin ei jagata lihtsalt mingisuguseid nõuandeid, noh nagu tavaliselt tehakse mingites giidides või muudes sellistes brošüürides, et kuidas välismaal käituda, vaid siin minnakse sügavuti. D ja näidatakse ka neid põhjusi, miks üks või rahvuskäitub nii, nagu ta käitub ja millest on siis need rahvustevahelised erinevused üldse tingitud? Ja siis tulevad soovitused. Ja siis lähevad soovid ja soovitused on täiesti olemas ja pärast siin raamatu lõpuosas on kohe eraldi riikidena siis välja toodud kuidas siis jah, ühes või teises riigis käituda. Meil on muidugi huvitav teada saada, et nüüd selle raamatu kordustrükis on ka Balti riigid juba omaette sees. Eelmises raamatus Eesti nime vist ei olnudki üldse. Ei olnud, et Eesti, Läti ja Leedu on need siin jah, mingi, mis on siis nagu, mis peaks meid kõige rohkem rõõmustama, et me oleme siis kaalud nagu tänu Richard Lewisele jõudnud rahvusvahelisele tasandile, sest noh, see raamat on levinud üle maailma, ma arvan. Ja, ja siis muidugi siia tulnud terve rida täiendusi siia lisatud neid riike, mis siis pärast kommunismi kokkuvarisemist iseseisvus siin? Jah, maailmakaardile jõudsid jälle uuesti. No alguses on mõned niisugused teoreetilised küsimused on jagatud rahvusi selle järele, kuidas nad suhtlevad, missugused on nende suhtlemistüübid, kes on aktiivsed, kes tegelevad ühe asjaga, kes on rohkem teisi jälgivad näiteks on ka niisugused küsimused, et väga erinevaid tahke või tasapind on näiteks leping, mida tähendab leping ameeriklasele mida tähendab leping jaapanlasele tuleb välja, et nad on päris erinevad. Opositsioon ja erinevad asjad täiesti. Richard Lewis siin rõhutab, et kui näiteks šveitslased, skandinaavlased ja ameeriklased, inglased ka, kui nemad võtavad lepingut kui sellist lõplikku dokumenti millelegi võetakse alla, millest tuleb rangelt kinni pidada, siis ütleme, lõunapoolsemad rahvad, itaallased, hispaanlased, nemad suhtuvad lepingus pigem sellisesse kui mingisse juhtnööri, millel kirjutatakse küll alla, aga noh, mis asjade käigus võib ka muutuda või tähendab nendest tingimustest lepingu tingimustest ei ole vaja nii rangelt kinni pidada, kui seda nüüd jäävad, ütleme, inglased, sakslased näiteks. Ja muidugi, jaapanlaste jaoks on see pidev, mingisugune deklaratsioon, kavatsuste deklaratsioon. Just niisuguseid näiteid võib muidugi sellest raamatus palju tuua. Aga kas me räägime veel mõistetest näiteks terve mõistus? Ta toob siin väga ilusana näite. Kui Šveitsis ja Saksamaal tähendab terve mõistus bussipeatuses ühte asja siis Napolase jaoks tähendab seda teist asja. Kuidas selle terve mõistusega on? Künnap olla see eesmärk on iga hinna eest bussi peale jõuda, tema leiab, et see on terve mõistuse näide, siis inglased viisakad, nagu nad on, nemad siis seisavad korralikult sabas. Kuidas on niisuguse asjaga nagu vaikimine? Paus vaidluses viimine on väga oluline asi ja seemneid tuleb muidugi eriti välja nende kultuuride juures, mida Richard Lewis on liigitanud reaktiivsetekskultuurideks on siis eelkõige soomlased ja jaapanlased. Nendel on, vaikimine on tihti nagu, nagu positiivse märgiga kusjuures enamik Euroopa rahvaid, eriti, mida rohkem lõuna poole minna leiab, et vaikimine on ikkagi nagu negatiivne nähtus, et nad, nad ei oska sellele vaikimisele reageerida. Aastaid tagasi siin suur grupp Eesti ettevõtjad oli Soomes ja meile pidas loengut hollandlane pooleldi hollandlane, pooleldi soomlane, kes oli harjunud kogu aeg kaupa korge kuulus loengut pidama kuid soomlastele ja vaheajaks oli ta täiesti endast väljas. Tuli minu juurde küsima, kuna mina olin aktiivselt kaasa noogutanud esimese seas istujana oli meil ka silmside, tuli ta minu juurde küsima. Mis on lahti? Et ma pean vist selle loengu katkestama nimelt kaks esimest inimest, selle seminari korraldaja ja mina olime ainsad, kes üldse endast elumärki andsid selle loengu jooksul. Ülejäänud 32 eestlast istusid täiesti tuima näoga meie selja taga. Ja oli hetk, kus Pekka Flang ütles, et ta mõtles, et ta lihtsalt katkestab selle seminari ja läheb uksest välja. Mõtlesin, et see ongi meie tavakuulata, et lihtsalt meie ei sega vahele. Meie käest sai kuule ühtegi heakskiitvat hüüdu kuid vahel on ka nii, et me tegelikult ei nooguta ka, et see viib teised inimesed, küll väga paljud rahvad endast täitsa välja läbirääkimiste laua taga, koosolekute laua taga ja ka seminaril. Ja sedasama ütleb Richard Lewis siin eestlaste kohta ka selles oma raamatus, et just eestlased vastavad vaikimisega, mis võib olla nii positiivne kui negatiivne. Aga mul tuli meelde veel üks seik seoses sellega siit raamatust, et siin oli juttu ühest Itaalia tippjuhist, kes oli Soomes ja koges seal umbes sedasama. Ta ütles, et et tal oli pidevalt tunne, et ta on viis päeva nädalas on ta näitelaval, kus ta mängib peaosa. Just sellepärast, et tema oli see, kes kogu aeg rääkis, ülejäänud vaikisid, mis meile, kui eestlastele oleks väga oluline või kas vist oluline, aga mina isiklikult leian, et me võiksime tähele panna ka seda, kuidas teise rahvuse esindajad suhtuvad Soomesse, sest meie eestlaste suhtumine soomlastest on ju noh, nagu teada, et noh, põdrad kõik ja sellepärast on nüüd see peatükk ka Soomest, mille autor on siis Richard Lewis. See on tunda, et inimene on kirjutanud selja südamega ja ta suhtub soomlastesse väga positiivselt ja ta on välja toonud kõik need sellised asjad, millele meie tähelepanu ei pööra. Et kõik see, et soomlased on tasunud oma reparatsioonid Nõukogude liidule, kõik see karjalast ümberasustamine, millest me võib-olla üldse ei olegi midagi suurt kuulnud ja Richard Lewis nimetab soomlasi kangelasrahvaks. Nii et minu meelest meil siin, eestlastel oleks nagu midagi kõrva taha panna, et, et võib-olla me peaksime iseenda suhtlemist soomlastesse natukene korrigeerima vaatama, et just tipuna Richard juhisa nüüd inglane, et mismoodi tema näeb soomlasi, kusjuures ta on tõesti seal pikka aega elanud mida ei saa öelda kõigi eestlaste kohta, me oleme seal käinud ja korduvalt käinud, aga ikkagi jah, meie suhtumine on võib-olla nagu teistsugune. No nüüd, kus esmakordselt on inglise keeles ja suurest iraažis avaldatud ka eestlaste kohta peatükk siis siit me loeme ju küll nüüd selliseid asju, et eestlased on uhke, organiseeritud ja individualistlik rahvas. Ning võrdlus soomlastega ei ole neile mokka mööda, ainult me ise arvame, et, et ega me eriti sarnased üldse ei ole, kuid kellega siis teised rahvused meid nii väga ikka võrrelda saaksid? Ega nad ei hakka Meidjoomet digiaraablasega või näiteks hiinlastega võrdlema, me peaks nagu sellest aru saama, et loomulikult võrreldakse meid ikkagi meie sugulasrahvaga ja naabritega. Ja tulemus on nendel ka nii, et, et kokkuvõttes ikka eestlased olevat kõige rohkem sarnased soomlastega. Täiesti tõsi ja niisugusele arvamusele ka Richard Lewis ikkagi siin jõuab. Nüüd on muidugi välja ka keelte sarnasuse, tema ju rõhutab ka seda, et inimese mõtlemise määrab keel, keel on üks neid aluseid, mis määrab inimese mõtlemise ja käitumise. Juba see keeleline sarnasus näitab, et noh, kas me tahame seda või ei taha, aga noh, me soomlastega peab midagi sarnast ikkagi olema. Kuid ütleme muidugi ühes asjas, mis ka siit raamatust ilusti välja tuleb ja ka paljude teiste rahvuste, ütleme esindajatega rääkides välja tuleb, oleme me ikkagi päris erandlikud. Me oleme kindlasti veel individualistlikud, mad veel enesekesksemad, kui on meie naabrid, soomlased. Ja selle raamatu järgi tuleb näiteks välja, et eestlane on üldse selline inimene, kes kõige rohkem kardab teise inimese füüsilist puudutust, mis tegelikult teisest eemal olema. Jahase isiklik ruumivajadus on inimesel eestlasel tähendab suurem kui, kui ükskõik millise teise rahvuse esindaja, et vist isegi suurem kui soomlasel. Tuletaksin meelde ühe seiga meie Nõukogude Liidu ajast kus seda distsipliini ju mitte keegi ei käsitlenud ja seda ei õpetatud, vaatamata sellele, et me elasime multikultuurses ühiskonnas ja Me ei saanud sellest aru, miks teised meid puudutavad. Ja miks nad nii lähedale tulevad. Eriti olid need muidugi ukrainlased, venelased ka mingil määral ja eriti muidugi lõunamaade rahvad. Meile oli see arusaamatu ja see ärritas meid ja see vihastas meid. Põsemusid. Isegi olid ju ütleme, et öelda riiklikul tipptasandil, riiklikul tipptasandil olid ka põse, seda ka meile neid telekas aga ütleme ütleme, bussis tänaval töö juures sabas seistes tuldi liiga lähedale ja see meid kohutavalt ärritas. Kohutavad elamused. Bussisõidud. Mul on veel meeles sellest Eesti peatükist, ta ütleb, et Eestis ei ole eriti campu tänavanurkadel logelemas. Tänaval ei ole palju purjus inimesi, eestlane joob end purju kodus. Päris täpne tähelepanek. Seda on jah, lühis märganud, et nii see tõesti on, et alkoholism, nii kurb, kui see ei ole, on jõudnud nüüd ka inglisekeelsesse kirjandusse, kui eestlasele üks iseloomulik nähtus pikalt sellest ei räägi. Ja kuigi ta ütleb samaga soomlaste kohta selles samas peatükis, seal on seda soomlaste joogiarmastust mitmes kohas mainitud. Üldiselt ta siiski suhtub eestlastesse hästi, ma ütleksin võrreldes ka meie lõunanaabritega paaris asjas, ta peab meid nagu noh, ütleme eespool olevaks, et me oleme nagu äriasjades ja kaubavahetuses, nendes asjades me oleme jõudnud jõudnud nagu edasi, kuna meil on olnud paremaid õpetajaid Sindi lähinaabruses. Ja see tähendab, et välja küll jah, et eestlased on nagu osavamad äri ajajad ja et nad oskavad neid ärivõimalusi leida ja neid üles noppida. No nüüd suured rahvad peabki ära nimetama ameeriklaste agressiivsus ja niisugune noh, tahumatu keelekasutus on tar, kogu aeg hambus ta võrdlev inglast, inglise keelt ja ameeriklaste inglise keelt ja toob välja väga suured põhimõttelised erinevused. Tõsi küll, kuid samas. Me leiame Richard Louise raamatutest ka väga-väga palju positiivset ameeriklaste kohta ja kui me siin nüüd räägime meie endi eestlaste hoiakutest teiste rahvaste suhtes siis kas seda on teinud need 50 aastat nõukogude liidu all või veel meie varasem ajalugu ja kultuurilugu, mis iganes. Kuid Me ei ole teiste rahvaste suhtes tolerantsed ja meil on oma kivinenud stereotüübid ameeriklaste kohta, näiteks, et nende teadmised on pinnapealsed või türklaste kohta, et nad on mustad või midagi muud sellist või et seal varastatakse, mis absoluutselt paika tegelikult ju klassikalises mõttes ei pea. Need on ilmselt mingid kunagi välja kujunenud stereotüübid ja selles suhtes tuleks eestlasel oma arvamusi teiste kohta väga ja väga revideerida. Ma pean ütlema, et näiteks Ameerikas esimene inimene, kelle poole ma tänaval pöördusin, et teed küsida oli üks neeger tume mees, kes lahkelt mind ja võttis mu enda vihmavarju alla lahkelt saatma mind hotellini ja küsis, kus te olete Eestist. Et no mina olen küll imetlenud, ütleb ta, et kuidas te ikkagi selle iseseisvuse uuesti saavutasite. Ja ausalt öeldes, kui meie kõik teaksime Ameerika Ühendriikides sama palju, kui seal keskmine inimene teab Euroopast Balti riikidest siis seda oleks päris palju. Sellepärast et kui me mõtleme hetkeks, kui suur on Ameerika ja kui palju miljoneid seal elab siis me võiks vähemalt teada, mis on Ameerika osariigid, sest sisuliselt on need juba sama suured nagu Euroopa riigid ja veel suurematki. Seda me ju tegelikult ei tea, mida me teame näiteks üksikutest osariikidest. Andke andeks, väga vähe. Nüüd on. Kas me räägime araabia maailmast moslemitest, see on väga tähtis maailm ja muutub järjest tähtsamaks. See on mitmes mõttes kindlasti väga tähtis maailm ja väga oluline on ta kindlasti inimeste arvu poolest, kes araabia maailma kuuluvad. Sest kui juba kuuendik või enam kuulub araablaste hulka inimestest, siis on selge, et sellest mööda minna mitte kuidagi võimalik ei ole. Ja eestlastel on Araabia ka järjest ja järjest tihedamad kontaktid turismi kaudu sest iga nädal vähemalt lennukitäis inimesi näiteks Egiptusesse või teistesse araabia riikidesse. Nüüd on küsimus selles, et mida me siis tegelikult araablaste teame, kas meil üldse ongi vaja ennast ette valmistada, noh, kasvõi turismireisiks näiteks? Mesin Tiina Augiga rääkisime enne selle saate algust, et kas turismireisiks on vaja ennast ette valmistada või ei ole vaja ette valmistada. Minu arvamus on see, et kui me tahame, et see reis meie jaoks oleks hea lahe. Me saaks aru teistest, teised saaks aru meist, siis oleks igavesti vahva, kui me natuke selle rahvakohta ja selle kultuuri kohta, kuhu me läheme võõra inimesena. Ja külalisena natukene eelnevalt õpiksime. Ma tahaksin siin vahele segada ja öelda, et ei tekiks valearusaamu, et mina arvan isiklikult täpselt sama moodi, et inimene peab ennast turismireisiks ette valmistama. Aga iseasi on see, et kui sügavuti selle ettevalmistamisega, tuleks nüüd minna, et, et kas neil selleks on vaja ilmtingimata näiteks sedasama Richardi juhise raamatut lugeda? Muidugi see erinevaid riike tutvustav osa kahtlemata ma leian, et seda võiks ju võiks ju lugeda. Aga kas neid eelnevaid teoreetilisi teadmisi nii põhjalikult tarvis on, et võib-olla turismireisile minnakse ikkagi rohkem siiski lõõgastuma ja et seal võib-olla ei ole nii põhjalikult neid selliseid teoreetilisi teadmisi vaja, aga kahtlemata on tarvis ikkagi teada, kuidas võõras riigis käituda. Ja millised on sealsed inimesed, mis võib neid solvata Nissanite ja nii edasi. Eriti oluline on see kindlasti ka meie jaoks täitsa võõras religioosses skulptuuris tulevad jah, need usumas ja ja väga oluline on ikkagi araablasega suheldes teada seda, et eriti naised, nad peavad käituma tagasihoidlikumalt teadma ja tundma mõnevõrra kehakeele tähendust. Ei saa vasaku käega ulatada asja, kui vasakut kätt peetakse roojaseks käeks ja ei ole mõtet sellega teisi solvata. Lihtsam on see teha endale selgeks, kui vasaku käega midagi ulatada. Mingi ütleme ka raamatut ei tohi ulatuda mitte midagi, ongi nii. Või näiteks ei ole mõtet visata jalga hooletult üle põlve, kui on kutsutud sind teed jooma see nende austusavaldus sulle kui võõrale, kui külalisele või sirutada jalad ette, jalatallad väljapoole paistmas, see lihtsalt ei ole viisakas, seda ei peeta heaks kombeks. Ja neid vega elementaarseid lihtsaid asju võiksime me lihtsalt teada. Ja noh, ütleme et siin, kuidas mõist, araablasi, mis siin tean välja andnud, noh, see raamat on üpris põhjalik raamat, võib-olla tõesti nagu tina ütles, polegi nii põhjalikult vaja lugeda sellel, kes tahab niisama lõõgastuma minna. Varem on mõnda asja rohkem teada kui pärast olla pettunud, et oled valesti aru saanud ja tagantjärele tark olla. Ja näiteks, kui kellelgi tuleb pähe suvalises araabia riigis kedagi suudlema hakata, kes on araablane, ükskõik kumba pidi, see toimub siis täitsa kindlasti osades riikides sekkub kombluspolitsei ja ei maksa väga kurvastada, kui, siis selle järel. Te veedate nädalakese trellide taga ja olete isoleeritud sellepärast et seda ei peeta sündsaks ja seda peetakse moraalituks. Kui te tänaval hakata näiteks kedagi suudlema Kas tuleb veel meelde mingeid niisuguseid markantseid näiteid kommete kohta, kus eestlane võib komistada? No võtame näiteks Türgis, kus ka väga palju meie inimesed käivad. Üks on pea raputamine, kui ma midagi ei taha, eestlased on väga sageli, raputab ja vehib oma peaga. Nüüd ütleme igas kultuuris kahjuks ei tähenda eitamist, teie käest küsitakse, soovite seda teraputate pead? Pea raputamine Türgist tähendab seda aru, inimene seletab teile siis loomulikult uuesti asja üle, terve keerleb jälle pead veel energilisemalt, loomulikult te saate veel vähem aru, no inimene püüab ikka teile selgitada. Sama võib juhtuda Jaapanist või näiteks, ütleme Haanjas muide, aga seal ei tähendada täpselt, et ei saa aru. Seade tähendab jah, Jaapanis tähendab ta pigem jaotust jah, et hoopis hoopis vastupidist tähendust. Kehakeelega ükskõik mida te teete, peate olema üpris tagasihoidlik, kui see kultuur täitsa võõras on. Kui täitsa võõras on. Me oleme kuulnud bulgaarlased juba nõukogude ajal, sest siis käisid turistid seal, et ärge peaga vehkige, et see märk on täitsa vale, et see ei tähenda eitust. Teie pearaputus. Kas tuleb näiteks Jaapanist veel meelde näiteid selle kohta kuidas võib eksida, kuidas seal kombed erinevad? Mis väga sageli ja seda tõesti on läinud kõik, kes jaapanlastega on kokku puutunud mõtlemise märgiks ja mõtlemise ajal jaapanlane suleb silmad. Kui te vaatate kasvõi suuri rahvusvahelisi nõupidamisi läbirääkimisi, siis osa jaapanlasi istub kinniste silmadega. Kuna tegemist on ka enamasti eakate inimestega, sest jaapanlased ei saada verinoori rahvusvahelistele läbirääkimistele siis juhid ei olegi noored just näiteks eestlastest. Ei maksa nüüd arvata, et papid on magama jäänud, et on liiga vanad inimesed saadetud, kes on magama jäänud tähtsal rahvusvahelisel nõupidamisel. Ei, inimesed lihtsalt mõtlevad. Jah, nendele anemised nad kuule, vaat lihtsalt paremini need silmad kinni, inimene kuuleb paremini, seda võib igaüks ise katsetada. Mina olen näiteks ühel kontserdil seda katsetanud, et kuulamise ajal lihtsalt silmad kinni pannud, see oli sümfooniakontsert ja siis juhtumisi oli tegu Pajusti jaapani sümfooniaorkestriga. Ja see elamus, mis ma seal sain, see oli küll nii, et, et ma tegin ruttu silmad lahti, sest mul oli selline tunne, et ma hakkan kohe lendu tõusma, sest et kontserdil ise niivõrd hea ja siis kui meil silmad sulgeda sinna juurde täiesti vapustav elamus. Kas India või Hiina kohta on ka midagi rääkida? Meie mõiste hiina viisakus, mida me tunneme niisuguse ülima viisakuse siis tähistamiseks kasutame sõna eesti keeles hiina viisakus, mis on nagu naljatlemisi või irooniliselt natukene antud siis hinnang, see tegelikult see viisakus ongi seal ülimalt oluline. Tähendab, kui te segate teisele vahele rääkimise ajal ei lase lõpetada kas või visiitkaardi, annate ühe käega või topid teda oma rahakoti pärast seda või mingisugusesse muusse imelikku kohta, seda peetakse ääretult ebaviisakaks. See on teda tutvustada, see on tähtis, et ulatate kahe käega visiitkaardi. Seda asja tahaks rahulikult selle peale kummardatakse ja igal pool ikkagi täna on see, see, see, see, see kogu aeg igal pool, aga see kaart ikka lõpuks taskusse jõuab ju rahakotti. Tähendab selle hoiate enda ees kogu läbirääkimiste aja selle visiitkaardi, mitte ei torka seda hooletult juba läbirääkimiste ajal või kohtumise ajal mitte kuskilgi. Kuigi siin muidugi hiinlaste puhul mingi tõetera meie jaoks võib-olla on, et, et näiteks nende lauakombed ei ole võib-olla nii head, kui kui meie eeldaksime, sest et seal on üsna levinud seegi ei, lava taga võib luristada igasugu muid hääli teha ja ja isegi näiteks põrandale sülitada. Aga seal peetakse seda normaalseks ja noh, ma leian, et kas me peaksime siis selliseid asju hukka mõistma, kui me nüüd ise näiteks sinna Hiinasse sattuma. Lähme komistama Indias. Kas see asi on, mis seal seal on tingimise komme, et Indias näiteks kuskil turul olles ei ole soovitav osta see ese, mida te soovite osta selle alghinnaga vaid Indias on see lausa kaupmehe solvamine, kui sa ei hakka tingima, et sa pead hakkama pakkuma ikka madalamat hinda ja siis jõuate niiviisi kuskil keskel siis kokkuleppele. Aga et jah, et see oleks osa lausa kaupmehe solvamine. See on muidugi paljudes idamaistes. Paljudes ja ma ütleks India kohta ühe asja veel. Et hindud peavad väga oma rahvusrõivast lugu ja rahvuslikus stiilis rõivast ka tänapäeval. Ja kui siin teil tulebki hindu tööle Teie asutusse, nii nagu meilgi teas juhtus näiteks, et meil oli siin poolteist aastat oli tööl hindu oli meil India regiooni esindaja, siis ta tuligi rahvuslikus rõivas, mitte küll sariga, aga väga rahvuslikus stiilis rõivas, kes tema tööl ja see tundus teistele eksootiline, võib-olla natukene, isegi ebaprofessionaalne, aga nad hindavad oma rahvusrõivast sedavõrd, et tõepoolest rahvusvahelistel messidel igal pool mujal ikkagi nemad oma rahvusrõivaid kasutavad. Me ei ole rääkinud prantslastest Prantslastega seoses tuleb minul meelde üks selline kurioosne asi, et nimelt on Prantsusmaal mis te siiamaani kasutuse sellised lahtised Pisuaarid ja prantsuse meestel üldse on selline veider komme, et nemad pissivad igale poole, kus juhtub ja seda peetakse täiesti normaalseks. Aga nüüd seoses nende lahtiste Pisaaridega oli kunagi isegi niisugune asi. Prantsuse valitsuse tasandil arutati küsimust, et kas prantsuse vees, kui tema parasjagu seal lahtises Pisuaaris nii-öelda toimetab, kas tema sel ajal Peab mööduvat tuttavad naisterahvas tervitava või mitte, et kas tuleb kaabut kergitada hüvitaja, sest prantslased on muidu oma viisakuse poolest väga tundma. Ja ma mäletan selle sama asjaga seoses, kui ma esimest korda olin Prantsusmaal ja hakkasime Inglismaale sõitma Prantsusmaalt ja siis avanes kohutav pilt, et minu jaoks kohutav pilt, et kõik olid ühe suure pissuaari ümber või ääres, õigemini see ulatus viinamarjaistanduse kohale all oli veel üks kapsapõld, kus ema tütrega klass ja kõik rahulikult seal ajasid oma asja. Ja ma mõtlesin, püha jumal, alastus, kas see võib tõesti tõsi olla? Doyle, ma sain ka seda teada, et see nii erandlik tõesti ei olnud. Kui rääkida prantslastest muid tõsisemaid asju, siis kindlasti on prantsuse inimesed ääretult sõbralikud ja tähelepanelikud. Seda ei maksa tingimata segi ajada kõva külge löömisega, kui prantsuse mees tänaval vastutulev mees teeb võõrale naisele komplimendi. Kui te lähete mööda tänavat, te saate paljude komplimentide osaliseks ja kui te tulete Eestisse, siis te hakkate vaatama. Ega teil järsku nägu tahmane ei ole või üldse nägu pähe tegemata jäänud, et miks keegi komplimente ei ütle? Niisugune asi jääb külge kiiresti, jah. Kui kenad asjad, siis me ju kõik harjume nendega kohe ära. Nonii, selle jutuajamise eesmärk ja mõte oligi osutada sellele, et rahvad on erinevad, me peame neid tundma õppima, siis me saame paremini hakkama. Rohkem kontakte, rohkem haridust. Taas maailmapildi saatekülalised olid Silva Tomingas ja Tiina Aug. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand.