Te kuulate vikerraadio, eetris on juttu vaade ja tänasel pühapäeva hommikul on mul hea meel siin stuudios enda juures tervitada teadlast Tartu Ülikooli õppeprorektorit ja ma võiksin selle tiitlite jada, aga tegelikult põhimõtteliselt terve tunnise saate ära täita, aga jääme siinkohal pooleli. Mart Noorma, tere tulemast. Tere hommikust. Ühe Mart, ma paneksin siia tiitli, mõtlen siiski juurde kohe veel, see on Eesti teaduse kaanepoiss ja seda kõige paremas mõttes, sest tegelikult alates SQ abiprojekti suurelt avalik, kus ettetoomisest oled sa ikkagi väga selgelt, et seesama plakatipoiss ja paljuski visiitkaart kõigele sellele, mida tehakse. Ja mulle tundub mart, et liialdamata võib lisada. Mingis mõttes oled sa ka müüdimurdja, sest üsna stereotüüpne nägemus teaduse tegemisest seostub ju pigem ikkagi hämara ja, ja võib-olla arusaamatu nikerdamisega kusagil kambrikeses, mida, mida teie kutsute laboriks ja tudengisatelliidi projekti eestvedajana suutsid sina ja sinu meeskond anda tegelikult teadvusele niisuguse lõbusa kaasahaarava ja isegi meelelahutusliku vormi tundub mulle niimoodi. Ütle, Mart, kas akadeemiline ringkond on sulle tänaseks andestanud Rock staariliku lähenemise? See on väga hea küsimus, millele tamist tuleb alustada nagu mina, kui õppejõud mulle kohane. Ärme anna kiireid ja lihtsaid vastuseid, vaid vaatame suurt pilti, vaatame natukene tausta, sest see aitab paremini aru saada ka sellest vastusest. Ja konkreetse küsimuse puhul võiks me esimese sammuna küsida seda, et kui me mõtleme teadlase või õppejõu peale ühes ülikoolis siis mida see ühiskond, mida Eesti riik, mida inimkond, mida oma kodulinnarahvas midagi võtavad, oma ülikooli töötajatelt ja siin on, võib tsiteerida klassikuid, nagu üldlevinud arvamus maailmas on selline ühe akadeemilise töötaja elus on neli põhilist olulist tegevust, mis peavad käima paralleelselt ja need on number üks teadustöö number kaks, õpped number kolm administratiivtöö ehk siis otsustuskogud, juhtimine ja number neli ühiskond, inglise keeles autritsi, eesti keeles teaduse populariseerimine, avalikud loengud ja Eesti kontekstis tegelikult võiksid meil eristada teadusest veel ühe, ühe hästi olulise poole, see on Eesti ettevõtete ja majanduse arengu toetamine. Ehk siis rakendusuuringud otseselt Eesti ettevõtete toetamiseks. Ja nüüd nagu sa mainisid, ma ilmselt olen üsna tuntud Eestis, sellepärast et ma teadusest üsna palju räägin. Aga kindlasti pane poisi tiitel ei käi selle kohta, nagu ma oleksin nüüd parimatest parim teadlane. Pigem sellepärast, et mind on palju näha ja kuulda. Aga kui me Tartu ülikoolis näiteks oleme arutanud, et kas nüüd igas akadeemilises töötas igas lektorid, dotsendid, professorid peaks olema ideaalne, reaalselt esindatud kõik need neli või viis kutseoskust, mis ei ole tegelikult üks ja sama asi, iga asi vajab neist erilisi oskusi siis ma arvan, et ideaalses inimeses, jah, need on kõik koos, aga reaalselt oleks tore, kui ühe töörühma ühelt labori keskkonnatervikpildis oleks kõik need omadused hästi esindatud. Näiteks üks laboritöötajates võiks olla suurepärane geniaalne teadlane sealjuures võib-olla viimane nohik ja asotsiaal peasedast genereerib geniaalseid ideid ja siis seal peab olema väga osav juht, kes suudab, suudab maandada, pingeid, seada eesmärk kõike jälgida, et selle labori teadus- ja õppetöö jälgis ühiskonna ootusi ja vajadusi, et me reaalselt ka teeksime asju, millest Eesti riigile, rahvale inimkonnal oleks tõsiselt kasu ja siis peab olema keegi, kes, kes suudab kõike seda kommunikeerida riigile ja rahvale ja Maalile ja kõigile neile teistele. Ja siis on veel, kindlasti peab olema olema siin ka see inimene, kes mõistab ettevõtluse probleemi, kellel näiteks on taust kuskil firmas töötades ja peale pikka ja suurt karjääri tööstuses on ta tulnud siis ülikooli juurde. Ja selline komplekt võiks siis tulla ühe kas teadussuuna või, või labori või töörühma kokkuvõttes kõigi inimeste peale kokku ja mina siis üsna selgelt, kuigi ma ei kurda ka oma töörühma teadustulemuste üle, sest sest Esskyuubi missioonis on olnud väga palju põnevaid avastusi ja sellist uudset lähenemisviis kosmosetehnoloogia arendamisele ka maailma mastaabis, mida kas või meie teadusartiklite arvukus kvantitatiivselt hindab, aga, aga ikkagi ja ma arvan, et minu tugevus on olnud selles hingelähedases, tundes, et me peame inimestega suhtlema. Peame inimestele rääkima, miks on oluline teha selliseid strateegilisi tuleviku vaatavaid asju. Sest ma siiralt usun, et sellest on Eesti riigil ja rahval kasu. Üks põhjus, miks Mart minuga täna siin pühapäeva hommikul stuudios on, puudutab jahestkiuubi uuesti, kuidas öelda pildile tõusmist sest valmis on saanud dokumentaalfilm, kuidas ehitada kosmoselaeva, millest me jõuame kindlasti täna veel pikemalt rääkida. Aga siin sissejuhatavas osas võib-olla Mart, kuidas sa ise sinu meeskond ja, ja see projekt nüüd kinolinale vaadates tundub, paistab, ehk kas tooli peal istumine annab sulle väikese kõrvaltvaataja pilgu, et mis siis õigupoolest paar aastat tagasi, noh, kui me räägime kulminatsioonis, juhtus õigupoolest. Ekraanilt paistis natukene ootamatu seltskond, toon siin vabandust, lähen jälle laiemaks, aga tunne toreda hetke Eesti Eesti tudengisatelliidi programmi ajaloost, see oli vist aastal 2000. Kas teist juunis, kui meil oli täppisteaduste suvekool ja siis olles seal siis sellest turismitalus, Eesti noored füüsikud kõik koos sain järsku telefonikõne ja telefonikõnes mulle siis öeldi. Euroopa kosmoseagentuur otsustanud tänu Eesti ja Eesti ettevõtluse arendamise sihtasutuse kosmosebüroo ja Ene Ergma aktiivsele promo tööle Euroopa kosmoseagentuuri juures. Et Euroopa kosmoseagentuuri peadirektori isiklikult on otsustanud ja teinud korralduse Euroopa kosmoseagentuurile, et ESTCube üks võetakse Euroopa kosmoseagentuuri kanderaketiveega S-i projekt oli kogu aeg selline patsiet, madala eelarvega projekt, mis põhines nagu täielikul sellisel entusiasmil ja fännklubil, kes oli kokku tulnud, et teha Eestis kosmoseriiki, aidata inimkond teistele planeetidele, siis meil ei olnud kunagi seda kindlust, et tegelikult ka saame selle tudengitöö kosmosesse lennutada. Meil ei olnud ju raha selle jaoks. Ja see uudis, see tuli nagu täiesti niimoodi ootamatult järsku ja siis ma läksin sinna tudengite seltskonda, kes, kes kõik arutasid siis parasjagu festivali, sellises keskmises faasis juba tehti natuke elektroonikat, paberi peal olid asjad välja mõeldud. Ja ütlesin neile, et vot nüüd on nii, et kui me teeme poole aastaga nüüd satelliidi valmis, jõuludeks valmis, siis ta lendab Euroopa kosmoseagentuuri kanderaketiga. Siis ma küsisin kõigi tudengite käest, et noh, vaatame nüüd oma töö töösektorit, kas me saame sellega hakkama ja siis kõik hakkasid andma lubadusi, elektri alamsüsteemi juhtutasi, et arutasid, ütles, et ei aja hommikut, selle graafiku järgi me tegelikult on lootust ja siis teine alamsüsteemid ja meil loodussidestruktuur tuur kõigi lubaduste komplekti. Lõpuks andsin minagi lubaduse ja ma ütlesin, et mina luban teile, et ma teen teid rikkaks ja kuulsaks. Ja mille peale kõik nagu naeravad ja aga vaadake rikkaks, Te saate nagunii sellepärast, et selle programmi kaudu olete ta saanud nii maailma tipptasemel insenerihariduse, et nende tööoskustega Te saate maailma parimates ettevõtetes tööd, kus on korralikud palgad, nii et rikkus on teile juba garanteeritud. Aga kuulsus, võib-olla kahesugune, kuulsus võib olla positiivne või kuulsus võib olla läbi kuulsus. Ja see, kumb neist skeemidest realiseerub, ei sõltu enam minust, see sõltub ainult teist. Läks nii, et tuli positiivne lugu, tuli edulugu, tuli, õnn ja rõõm kogu meie meeskonnale, ma loodan eesti rahvale. Aga kui nüüd vaadata siis seda dokumentaalfilmi siin kõrval, siis dokumentaalfilm sai koostöös filmitegijatega algatatudki tegelikult selleks, et seda kuulsust luua. Tegelikult see on salaplaan, salaplaan, et aidata Eesti majandus selle kaudu, et rohkem andekaid eesti noori tunneb, et kui ma pühendun hästi reaalteadustele õpin hästi koolis matemaatikat, füüsikat, keemiat, bioloogiat, siis ma saan anda ühiskonnale ja maailmale sellise panuse, et ma saan sama kuulsaks nagu mõni laulja või muusik, kes ka pinguta väga, aga kodus nagu iga õhtu viiulit harjutab. Aga viiuli harjutamine või laulmine ei ole ainuke viis saada tuntuks ja tunnustatud kas oma ühiskonnas vaid ka teadus ja, ja tehnoloogia on see võimalus ja kui me seda dokumentaalfilmi tegemist, siis alustasime koos koos Madis Ligema, Jaak Kilmi ja protsent Kaspar Kaljas, kellega filmi ideed esimest korda arutasime rakett 69 võtetel juba aastaid tagasi siis eesmärk oli objektiivselt jäädvustada seda, mis toimus, see põhiline salvestus käis siis umbes viimase aasta jooksul just see viimane kõige kiirem periood. Ja meil oli muidugi kasutada ka eelnevaid dokumentaalkaadreid uudistest ja mujalt. Aga me ei teadnud siis, kuidas läheb ja selles mõttes see film on täiesti aus. Kaamerad seisid, kõrval jäädvustasid, mis toimub, ja lõpuks see hetk, kui EstCube lendas orbiidile, seisid kaamerad samamoodi kõrval ja samamoodi olid valmis salvestama nii seda õnne ja rõõmu, mis tuleks, kui satelliit teeb oma esimese piiksu ja tõestab, et me suutsime ehitada töötava kosmoselaeva või kui seda piiksu ei tule ja me kõik seal peame tunnistama, et ei, eestlased ikka ei ole võimelised nii keerulisi süsteeme looma. Õnneks läks kõik hästi, õnneks tulid positiivsed tulemused, avafilm on ikkagi taga aus. Ma rihin oma küsimuse natukene täpsemini. Kui sa vaatasid seda filmi, siis kas miski sind ennast vaadates kõrvalt äratas tähelepanu, mõjus ootamatult? Ta tuli sulle üllatusena või sa tunned ennast ikkagi meeskonna juhina ja, ja innustaja juba niivõrd hästi, et sellist momenti sinu enda jaoks filmi juures ei olnud. Ootamatu oli see kui lõbusas võtmes tegelikult see keeruline protsess film jäi, saal oli iga natukese aja tagant naeru hoogudes, mis tule sellest, kui siirad ja mõnikord natukene lapselikult mõnikord natukene nuhiklikul ja mõnikord nagu nagu, nagu noh, noored on meil sellised lõbusad. Need tudengimeeskond oli sinna filmile jäädvustatud, siin müts maha tegijate ees. Arvan, et kui me lootsime, et noh, ütleme, et kõige madalam tase oleks see, kui meil õnnestuks, kui filmitegijatel oleks õnnestunud faktid jäädvustada dokumentaalfilmi kui sinna juurde õnnestub fakti teadvustada, nii et see on nagu seiklusfilm. Et tegelikult ka nagu, nagu kõik läheks hästi ja siis selgub, et kõik on untsus, midagi ei tule välja, riigihanke tegija komponente ei saa tähtajaks, tudeng ei, ei saanud oma asjadega ja muud sellised asjad ja siis meeskond ikkagi võtab ennast kokku, suudab selle olukorra lahendada viimasel hetkel magamata öödega. Kui nüüd selle dokumentaalse faktikihi peale tegelikult õnnestub välja tuua selline seiklus. Minu meelest see film on, on seiklusfilm isegi kogu siiski projekt on olnud nagu tohutu seiklus, nagu päris, nagu nagu elaks filmis. Ja kui nüüd selle peale seiklusfilmi peal õnnestub laduda veel üks kiht, mis on huumor, mis on see, jäta, meil on küll põnev. Meil on lahe, me kogu aeg tegutseme, aga me ei tegutse, hambad ristis ja kurgus ja, ja nagu suremas kuulutusest vaid sealjuures kogu see seltskond saab asjadest lõbuga üle naljaga üle kõigist raskustest ja seega paistab filmist välja, siis minu meelest ongi retsept selliseks ideaalseks filmiks ja minu meelest on siis Madis ligemal Jakil Mil ja Kaspar Kaljas õnnestunudki selline film nüüd ära teha. Väike kõrvalepõige, kuidas sa tänapäeval pitsaga läbi saade koolajookidega, ma kuulsin seda olla Est kiuubi projekti käimalükkamise faasis ikka kõvasti kulunud. Loomulikult on see üks väga oluline juhtimisoskus. Kuidas motiveerida oma meeskonda eriti pitsa peale, nimi sees, aga see pitsa, see on nüüd jutumärkides pitsa, pitsa kui sümbol, Coca-Cola kui sümbol. Ega see IQ tavaline intelligents, mis mõõdab näiteks, kui hästi me matemaatikaülesannetega hakkama saame või kui kiiresti me protsessi me peas igasuguseid keerulisi olukordi, see on küll korrelatsioonis meie edukusega elus, aga seal kõrval natuke uuem termin emotsionaalne intelligentsus on täpselt sama tähtis emotsionaalse intelligentsuse kolm põhitaset mida iga inimene võiks teada, on või komponent olekski nii lihtsad, et esimene, et sa pead aru saama iseenda emotsioonidest, kuidas asjad mõjutavad sind ennast. Teine samm on, sa pead õppima neid emotsioone juhtima, näiteks kui keegi ütleb mulle halvasti, minus tekib vihareaktsioon, aga mis ma siis teen, kuidas ma sellest üle saan kuidas näiteks keerulises olukorras mul tekib lootusetus, mullo, tekib tohutu rõõm, kuidas ma lähen, kas lähen kiitland oma oma rõõmuga, jagan oma rõõmu see seal nagu tehnika asi, kuidas välja tuleb ja kolmas tase emotsionaalse intelligentsuse son siis suuta rakendada seda kõigi teiste peal, ehk siis lugeda teiste inimeste emotsioone, mõista motivaatoreid, mis neid mõjutavad ja siis juhtida. Positiivses mõttes ma pean loomulikult silmas ja kui nüüd vaadata seda komplekti asjust ja emotsionaalsest intelligentsusest ja siis mõelda, et noh, mis on näiteks tööriist, mida nüüd üks akadeemiline nõustaja või juht peaks kasutama sellist tudengite seltskonda, motiveerida, juhtida tegemaks suuri asju, siis muidugi ideaalis on kõigil sisemine hästi tugev motivatsioon ja seal pole üldse midagi vaja motiveerida juhtida. Aga kui me võtame Maslow inimvajaduste püramiidi, mis minu meelest on siin nagu kõige lihtsam ja praktilisem tööriist, kuigi võib-olla psühholoogide arvates natukene vananenud aga seal nüüd turvalisuse tase kuuluvustase sealt tunnustustase ja saavutustase, kõik need on seal, siis erinevates hetkedel on, peab neid neid mõistma ja neid kasutama. Aga selle tudengiseltskonnal, kes kellele mingit palka ei tule, neile tuleb anda ainepunkt, aga andekatel tudengitel on need niikuinii kõik täidetud, õppekavad täidetud ja siis ikkagi nad istuvad õhtul ehitavad kosmoselaeva osa on sisemisest motivatsioonist, aga seda sisemist motivatsiooni tuleb toetada ja konkreetsete nippidega, kuidas seda toetada näiteks? Ja see, see ei ole üldse niisama lihtne, see ei ole nii, et laupäeval okas pitsaste kokastija kommist, mis on väga tähtis muidugi, et see oleks niimoodi, et, et kui, kui tudengid tulevad laborisse, nad tunneks ennast nagu kodus päris laboris labori kõrvalruumis seda pitsat ja kokad juua. Et seal see nad oleks vastu võetud nagu kodus ja keegi hoolitseb nende eest, näiteks ülikool paneb välja selle väikesegi rahamisele, vitsa peale kulub aga veelgi olulisem motivaid vaator, mulle tundub, on ikkagi tunnustus. Tunnustus, mis tuleb väljastpoolt näiteks mitte ainult see, et õppejõud ütleb, et olete tubli, väga konkreetne näide. Firma CGI, üks maailma suur globaalne tarkvaraettevõte, mille haru on ka Eestis, nii Tallinnas kui Tartus. Nende insenerid võtsid meiega ühendust, ütlesid me tahame arendada maailmaturu jaoks satelliitide maa juhtimisjaama tarkvara. Me näeme, et Eesti juures teete nii lahedaid asju, tuleks hea meelega ja, ja Dixcus teiega seda uue põlvkonna tarkvara ja siis see kõrgepalgalised IT arendajad istusid firmast, istun siis Tartu Ülikoolis laboris igal hommikul mitu aastat järjest iga hommikul pooletunnine koosolek, Meie tudengitega tudengid arendasid seda tarkvara. Ja nüüd see tuleb üks suur reaalne tunnustatud ettevõte ja ütleb, et võtted pingelt tudengitele paka, esimene teine aasta mõniga vanema. Te praegu teete nii vingeid asju, mis meie arvates nagu maailmatasemel tegija, vaat see on see asi, mis toidab ülihästi noorte inimeste motivatsiooni. Ja aitab rasketest hetkedest üle saada seda küsimust veel natukene laiendada, siis mis on eesti rahva jaoks suurt pitsa, jutumärkides, mis meile mõjub väga positiivselt, siis siit on minu jaoks eluks ajaks ainult positiivse kogemuse eeskätt programmist, nimelt. Me tegime ekstra uuringu. Seal 2010 aastal. Uurisime, kuidas Eesti rahvas internetis reageerib uudistele, mis räägivad, noh, Delfis ja Postimehes ja mujal portaalides räägivad Eesti kosmosepüüdlustest Eesti püüdlustest liituda Euroopa kosmoseagentuuriga Eesti esimesest satelliidist. Üks uuring näitas, et 75 protsenti internetikommentaarides teile uudistele on negatiivsed. Ja siis me uurisime nagu täiesti teaduslike meetoditega. Käisime käik kõik kommentaarid läbi, uurisime, mis põhjusel 75 protsenti on negatiivsed ja tuli välja, et umbes umbes kolmandik neist sõimasid valimatult. Pooled sõimasid Ansipit ja pooled sõimasid savisaart. Sellepärast, et Savisaar oli seotud selles mõttes, et tema oli tol ajal majandusministeerium, minister kui allkirjastati see lähenemiska või heade kavatsuste protokolli esaga ja, ja Ansipit, sellepärast, et Ansip oli peaminister sel ajal, kui need uudised mehe toes lehes olid. Teine, teine kategooria, need, kes lihtsalt lahmivalt olid negatiivsed, ilma aru saamata üldse, millest jutt käib. Ja siis oli mingi seltskond, kes kellel olid ratsionaalsed argumendid, näiteks see on Eesti jaoks liiga kallis. See on, noh, jätame selle nagu teistel riikidel, tegeleme meie pensionäridega koolidega või midagi sellist, kui neil ei olnud minu meelest õigus on, muidu ei teeks seda projekti, minu meelest projekt aitab lahendada kõiki neid probleeme, aga nad vähemalt argumenteerisid. Nonii, mis siis sai edasi? Tol hetkel ma mõtlesin, et tegelikult lootusetu internetis vist kõik kommentaarid ongi alati negatiivset peaaegu alati. Ja siis juhtus selline sündmus, et me tegime ühe eestkiuubi eesti jubin töötoa, kus meil oli. Me kutsume seda inglise keele terminiga rebiu miiting ehk siis kus vaadati üle projekti, progress kogu meeskond üle maailma, meil ju partnereid Soomest, Saksamaalt tulid kohale, arutasime progressi ja kohal oli üks meie meeskonnast välja pooliks sõltumatu kosmoseekspert Soomest, üks Soome firma firma juht on oma kosmosetehnoloogia firma, tuli siis meie tudengite tööle tagasisidet andma ja selle peale me tegime väikse pressiteate, kus siis ütleme jutumärkides speka Soomest, mitte Pekka jalgu need mitte leiuta, aga nüüd see teine Pekka. Siis ütleb tsitaadi, et ja ma nägin, et Eesti tudengid on teinud suure hea töö ja ma olen täiesti veendunud, et nad jõuavad sihile. Siis see tükid ära paljudes portaalides ja ajalehtedes ja siis ma vaatasin juhuslikult seda kommentaarimaadel. Tublid poisid, hästi panete vingelt pahede, nii vinge, lahe, lahe, lahe, lahe. Ja siis ma sain eluks ajaks aru, et eestlasele ei maksa mitte miski asi rohkem kui tähtis välismaa onu või tädi ütleb, et teeb Eestis lahedat asja. Nii et see on siis selle nagu jutumärk, kuidas pitsas see viimane osa, aga nüüd, kui ma lähen õppeprorektor Tartu Ülikoolis, siis minu esimene asi muidugi sisuliste asjade kõrvalhoid jätkuma õppekomisjoni kokku kutsume siis õppekomisjonil peavad kommid olema laua peal võtta prorektori juures alati peab olema, kui keegi tuleb visiidile alati kommikauss olema laua peal, kõiki tuleb vastu võtta nagu suuri sõpru, kes tulevad sulle koju külla ja see väljendub siis selles mitte enam jutumärkides, aga lihtsalt pitsas. Järjest paremini, saan aru, mis tegelikult sinu väärtus kogu selle projekti juures nimetusega Est kiub on olnud, ehkki sa püüdsid siin oma rolli kuidagi väiksemaks teha, kui see ilmselt tegelikkuses oli. Ja see on Mart, nõndanimetatud motivatsioonikõnelemine, ehk ma kuulan sind siin ja mõtted, mis minu peas läbi jooksevad, on umbes niisugused. Pagan, miks ma seda füüsikat koolis eriti ei viitsinud õppida ja sa oled mind juba nende minutitega siin saates peaaegu ära rääkinud, et on elus valesid valikuid tehtud. Ütle, kas niisugune asi inimeste innustamine, kas see on miski, mis on sul tegelikult juba lapsepõlvest nii-öelda emapiimaga kaasa saadud, et sa olid oma koolis kehalise kasvatuses rahvastepallimeeskonna kapten ja sina ütlesid, et nii nüüd on vaja panna poisid ja tüdrukud. Sa mäletad, oli see juba siis niimodi? Kõigi nende inimeste jaoks, kes ei õppinud füüsikuid keemikuks või arvutiteadlaseks arvuti IT-meheks. Minu sõnum on, et see ei ole tähtis, ühiskond peab olema tasakaalus ja ühiskonnas on, vajad aja inimesi, kes on suurepärased loodusemõistjad ja looduse juhtijad, rõuge arendajad, aga täpselt samamoodi on vaja inimesi, kes suhtlevad inimestega, kes mõistavad sotsiaalseid protsesse, juristid, majandusteadlased ette ja nii edasi ja nii edasi, need on kõik elus tasakaalus, ühiskonna jaoks olulised asjad. Peaasi et me teeme seda asja hästi ja mõtleme selle peale, kuidas maksimaalselt saame tuua kasu oma rahvale, oma riigile enda ümber ja inimkonnale alati juurde panna. Aga nüüd tuleme tagasi küsimuse lõpupoole. Uhkusega ütlen, et olin esimesest, kui esimesse klassi läksin, siis oli kõige jubedam päev mu elus, sest ma lasteaias ei käinud, olin kodulehelaps, mäletan ainult sellest ajast seda, kuidas ma lohutamatult nutsin sellest šokist, et mind on inimeste hulka visatud ja kogu kogu põhikooli ja gümnaasiumi, ma arvan, et ma olin üks kõige vaiksemaid lapsi oma klassis. Olin küll teatud mõttes populaarne baarne, eriti populaarne oli füüsika-matemaatikatunnis, kus kõigile kõigile meeldis kangesti minu kõrval istuda. Seal oli nagu parem, hinne oli kergem olema. Aga ja ma saan kõigiga hästi läbi, aga, aga ma, ma vihkasin avalikku esinemist, ma ei tahtnud midagi sellisest asjast kuulda ja ma arvan, see jätkus samamoodi ka ülikooli alguses. Aga nagu öeldakse, häda ajab härja kaevu ja kui su töö ja su elu läheb järjest edasi ja sa oled sunnitud võtma vastutust, saad sunnitud esinema siis ja suhtlema ja sa, sa, siis sa lihtsalt õpid, sa õpid ja arened, nii et et see sõnum jällegi on kõigile, eriti teistele inimestele, et et võib võib-olla telekas, saatejuht või, või teadlane või, või tippjuht. Tartu ülikool on ju päris suur organisatsioon, kui 3000, siis inimeste eest pool 1000 tudengid seal, noh, ligi 20000 inimese organisatsioonis võib-olla ka tippjuht, selline inimene, kes, kes koolipõlves mõttes, et saaks ainult nokitseda kuskil vaikselt nurgas. Et kuidas me, kuidas me saame siis teha nii, et meie noored, kes tulevad nii koolist kui ka ülikoolist, oleks ettevõtlikud Ettevõtlikkus nagu laiemas mõistes, et olen valmis hakkama uusi asju tegema ja selle alamkate teooria või siis sealt edasi on ettevõtluset ma siis suunan seda mitte ainult kunsti muusikasse ja teadvusse, aga suunan seda ka siis konkreetselt oma firma käivitamise, uute toodete teenuste arendamisse siis minu siiras usk on, et igasugustes koolitustest ja kursustest siin väga palju abi ei ole, aga millest on abi, on see samm-sammuline lähenemisviis, et anname lapsele mingi asja ära teha, kui ta selle ära teeb, siis me mitte ei kiirusta teda kritiseerima, kui hästi või halvasti läks. Aga me anname talle ennekõike positiivset tagasisidet. No muidugi, ütle, mida oleks saanud paremini teha, aga kõige tähtsam oled see teeb esimese sammu, sa saad positiivse tagasiside siis see laps julgeb teha järgmise sammu järgmise sammu ja senikaua, kuni ta iga kord saab selle positiivse tagasiside, Zarenesid, said tubli, sa said hakkama. Järgmine kord võta siis seal arvesse seda, seda, seda, siis saad veel paremini hakkama ja niimoodi tegelikult ma vaatan tagasi oma ellu, siis täpselt niimoodi on olnud, on õigel hetkel olnud minu kõrvale inimesed, kes on mulle andnud sellist positiivset tagasisidet, julgustanud mind niimoodi minule oskused rääkida, suhelda, arendada on välja kujunenud. Kokkuvõttes eesti noored, palun, ja õpetajad ennekõike õpetajad, teil on väga vähe aega kooli, seal küll on lihtne kirjutada lihtsalt hindeks kolm, sa tegid valesti selle, selle, selle, selle asja. Aga niimoodi me treenime, pigem selliseid keskpärasus, sellist keskpärasust tuleviku jaoks, kes kes tegelikult ei julge, kes ei ole ette võtlikeseid hülge teha suures, aga pange sinna alati juurde ja ma kindlasti paljud õpetajad seda ka teevad, aga pange alati juurde, kas positiivne moment läks paremini kui eelmisel korral? Paistab, et sa olid ikka ette valmistanud küll natuke muud sellised asjad. Tunde särama tugevad küljed, kas sa olid valmis tegema kompromisse muude ainete suhtes, ehk? Ma ei taha öelda, et noh, sihilikult nii-öelda lati alt läbi jooksma näiteks kehalises kasvatuses, jättes mõned lõuad tõmbamata, tühja kah. Ma panustan füüsikale. Kuidas sulle esiteks see asi käis omal ajal ja teiseks, kas niisugune taktika on mõistlik või mitte, nii väga? Kõigepealt kooli ajal võib öelda küll niimoodi, et ega mind motiveerisid ilmselt hind, et aga ma peaaegu alati jooksin lati alt lati üle, tee nii madalalt kui võimalik. Minu jaoks ei olnud nagu mingisugune noh, oleks tore olnud Kukigos viied olnud tunnistusel, aga reaalselt ma seal võimlesin kusagil sellel piiril, et ei oleks kolmesid või et oleks keskmine hinne oleks parem kui 4,0 ja siin taustal muidugi oli see, et ega ma ei õppinud ka kodus peaaegu üldse see on ja see on see, et tegelikult see on traagika nende inimeste jaoks, nende noorte jaoks, kellel vaimsed võimed on sellel tasemel, et kooliprogramm tuleb naguniisama kätte. Kui keskmine kodutööde tegemise aeg on, mitte loeme tundides ja me ütleme, et keskeltläbi viis minutit päevas on kogu see töö, mis sa kodus teed ja siis nagu genereerib sellist suhtumist. Okei, midagi teen ära, saan oma kolme, nelja kätte, suurepärane. Ja need tegelikult need noored, kui nad ülikooli jõuavad, mul juhtus täpselt sama moodi, et kui ülikooli jõudsin, järsku sain aru, et vot nüüd on see moment, kus minu sellest haikivust enam ei piisa, nüüd mu peavad ka tööoskused olema nagu eelmine, 12 aastat, minu tööoskused ei olnud peaaegu üldse välja arenenud, sellepärast et kogu aeg seal niisama läbi siis siis ülikoolis tekkisid tõsised raskused. Selles mõttes ma tegelikult usun, et need noored, kes keskoolis head rohkem tööd tegema või nad on sellises koolis, kus lihtsalt nõutakse oluliselt Ta rohkem iga konkreetse lapse käest. Et nad neil on palju lihtsam ülikoolis ja edasises elus minu jaoks need oskused tulid siis pigem hiljem siis tööl ja ülikoolis käies pidin nad välja arendama. See oli siis mõni aasta peale kooli, kui minu elus juhtus üks murranguline hetk ja see murranguline hetk oli seotud tüdrukutega. Täpsemalt kaks murrangulist hetke. Üks oli see moment, kui üks tüdruk ütles mulle, et talle meeldivad väga poisid, kes kitarri mängivad, mis minusse sütitas kohe kalduvused muusikale ja soovi kõvasti pilli harjutada. Ja teine moment oli see, kui siis üks tüdruk mind teise poisi pärast maha jättis. Peale, mida ma tegin, nagu ma mäletan, väga hästi, ma tegin põhimõttelise otsuse, et ma olen sellest punktist edasi, ma olen igas asjas, ma olen lihtsalt nii hea, et mitte ükski tüdruk elus mind mitte kunagi enam maha ei jäta ja seest suhtumis viis siis sellest hetkest, kui ma olin juba natuke ikka vanem kui koolis aga ka peale seda ma olen kogu aeg elanud elu, nii et ma, ma olen püüdnud saada iga päev paremaks, kui ma olin enne, ükskõik, kas on füüsiline trenn või see on, see on mingisugused käsitööoskused või lihtsalt kasvõi elektrit panna kodus või veevärki panna või, või füüsikaülesandeid lahendada või juhtimine või innustamine, mis iganes rahvusvaheline suhtlus läheb järjest suuremaks, aga ma mäletan, et kogu selle protsessi käivitas üks fakt, et keegi teine poiss oli lihtsalt nii palju parem kui mina, et tema pärast tasus mind maha jätta. Inimene miinimum ühiskonnas on suhteliselt mõttetu, kui tema eesmärk ja tema töö ei ole suunatud sellele et aidata ühiskonda paremaks saada, uskuda helgesse tulevikku ja elada oma elu, nii et sinu ümber inimesed oleksid võimalikult õnnelikud, sest mina siiralt usun sellesse, et meie ümber inimesed on õnnelikud, siis meil on seal hea elada, see toob kaasa õnnega meile ja see lähenemisviis, et me nüüd püüame aidata teisi oma professionaalse töö kaudu või meie igapäevases suhtluses, ükskõik kas me mõtleme selle teiste all oma kollektiivi, oma linn oma riiki või siis oma naist või oma lapsi, on põhimõte, on sama, kui aitame neil olla õnnelikumad neil elus paremini hakkama saama. Sa siis see kõik peegeldub meie peale tagasi. Ja nüüd, kui panna nüüd see need kaks asja, kuhu see pidev eneseareng, pidev püüd olla igas asjas parem kui eile ja see usk, et me aitame ühiskonda enda ümber paremaks muuta, see on ka egoistlikud meie huvides siis, siis me saame minu meelest ideaalse komplekti, et püüan kogu aeg olla paremad, et aidata rohkem teisi. Sa oled väga palju kokku puutunud äsja gümnaasiumist tulnud noortega mis kvaliteediga praegusajal noored gümnaasiumis tulevad ja oled sa täheldanud lihtsalt selleks, et mõtlemiskohana välja tuua. Kuskohas on, on meie noorte puhul kõige suurem puudujääk, mis võib olla tingitud? Ma ei taha öelda, et koolisüsteemi süüdet aga et midagi olulist jäetakse ikkagi tulevase tudengikvaliteedi koha pealt tegemata, kas see on seesama ettevõtlikkus, millest sa rääkisid, või soovid sa midagi lisada või, või vastupidi kiita, kui hästi meil kõik on? Ma olen tõepoolest käinud hästi palju Eesti gümnaasiumites ja põhikoolides, noh siin suurusjärk mingisugune 20 kooli aastas, kus tihti mind on kutsutud rääkima kosmosest, aga Ma olen pigem rääkinud ikkagi õnne valemist ja elu mõttest. Minu meelest on lihtsalt nii palju tähtsam noorte jaoks. Ja kui ma vaatan neid noori, kes tulevad Tartu Ülikooli või keda ma seal koolides näen, siis mina olen küll õnnelik seda seltskonda vaadates. Minu meelest on meil väga innustunud noored ja kõige rohkem teeb mulle rõõmu, et mulle tundub, et enamus noori jagavad seda seisukoht, seda seisukohta, et nad on nõus sellega, et, et õnnevalem on aidata teisi ja nad on valmis sellele pühenduma, iseasi, kas laiskus lubab või ei luba. See on teine küsimus, aga vähemalt see tahtmine, see mõtteviis on õige. Meie mõtteviis Eestis ei ole selline, nagu me vaatame kuskil ameerika filmist, et kas winner või sa oled luuser, sa oled võitja või kaotada, aga mingit vahepealset varianti ei ole. Et sa pead nagu teistest üle trügima, et olla parimatest parim. Meil ei ole seda mentaliteeti Eestis, meil on, meil on selline sõbralik arengumentaliteet minu meelest üsna üsna hästi paigas. Ja kui nüüd vaadata, mis siis eesti kool meie noortega teeb, kuidas eesti kool meie noorte arengut, et mõjutab, kas on õige suund siis mulle tundub, et meil, meil on ka nagu piisatestki ütleb, et tegelikult faktiteadmistest teadmiste poolest me oleme peaaegu et kõige paremad maailmas väga kõrgel kohal. Ja selle üle võib väga uhke olla, see on, see on väga tugev positsioon, mida me võiksime veel paremini osata. Ta on siis faktidest kaugemale näha, näha faktide taha taga seoseid ja ja, ja sisu ja kool, mis on praegu suunatud riigieksamiteks tuupimist ära. No räägin kohe väikse loo siia juurde, seal suvelist. Olin ühel üritusel, kus olid koos kõik Eesti riigigümnaasiumite õpetajad, direktorid ja rääkisin ka igasugustest maailma asjadest. Lõpuks küsisin, et noh, et, aga kuidas Tartu Ülikool võiksid kõige paremal võimalikul moel toetada teie tööd teie gümnaasiumis ja minu jaoks täiesti üllatavalt tuli peaaegu ühehäälselt üks vastus loobuge riigi riigieksamite kasutamisest sisseastumiskriteeriumina mis võib tulla meile natuke üllatavamana, sest riigieksami mõõdab seda kunstimehe, matemaatikat oskame kui eesti keelt oskama, aga kui nüüd hakata mõtlema, mis see endaga kaasa toob kooli jaoks riigieksam siis tegelikult see tähendab seda, et riigikooli jaoks on surve treenida roboteid, seda testi hästi täitma. Testi täitmist on võimalik treenida ilma sisust aru saamata. On võimalik treenida lihtsalt oskusi selle konkreetse mõõdiku täitmiseks. Aga kõik see laiapõhjalisem asi, näiteks ettevõtlikkus ja juhtimine ja muud sellised teemad, need on ja suhtlemisoskused. Need, need võivad jääda selle surve all tagaplaanile. Ja jällegi üks teine näide, käisin ka mõni kuu tagasi Rakveres, kus oli Virumaa õpetajate koolituspäev ja seal ma võtsin kaasa oma tuttavad, üliõpilased või koolilapsed, kes olid suvesuvises teadusmalevas Tartu observatooriumis, kes olid pärit Rakvere kandist. Ja ma mõtlesin, et õpetajatele äkki oleks hea meel, ma läksin sinna ja, ja siis üllatusena õpetajale televõtsin, et noored ette ritta igaüks ütles tagasiside oma koolile, mida tema nüüd praegu tunneb selles osas, mis kool talle andis nende sõnu nende üks põhiline sõnum muuhulgas näiteks rakett 69, eelmise hooaja võitja Karl Reinkubjas ütles väga selgelt, et koolis palun õpetage suhtlemist rohkem kõige muu füüsika, keemia, mis iganes asja juures, suhtlemisoskused on need, mis inimesed aitavad elus kaugele. Mitmes mees Mart on õppeprorektor ülikooli administratiivses hierarhias. Tartu Ülikoolis on rektor ja rektoril on teadusprorektor, õppeprorektor arendusprorektor. Kui me jätame kõrvale senati ja, ja nõukogu, mis on siis sellised suured otsustuskogud, siis ülejäänud kolm prorektorit jagavad siis rektori järel teist kuni neljandat kohta selles hierarhias. Aga reaalselt on kõige tähtsam ikkagi meie akadeemiline töötaja ja meie üliõpilane. Poliitiliselt korrektne vastus, järgmine küsimus, kas õppeprorektor on piisavalt tähtis mees ja sinu eelnevast jutust kinni hakates on õige koht küsida. Mis saab riigieksamitest tulevikus? Tartu ülikooli sisseastumise koha pealt? No riik tegelikult siin ei ole mingit vastandumist vaja, sellepärast et ilmselt seesama loogika on ka olnud selle otsuse taga, et enam riik ei korralda eksameid igas aines või paljudes ainetes, et on jäänud meil ikkagi ainult inglise keel, eesti keel ja laia kitsas matemaatika ülikooli jaoks on sellises olukorras, noh, kas me saame igale poole võtta tudengid vastu eesti keele inglise keele ja matemaatika baasil? Peaaegu igale poole me üsna hästi saaks, aga tegelikult veel parem lähenemisviis ja kui ka Tartu Ülikooli ja teised ülikoolid on läinud, on oma vastuvõtukatsete korraldamine, Tartu ülikool on teinud akadeemilist testi, mis võimaldab vastuvõtu praktiliselt noh, peaaegu kõigile õppekavadele kui see, kui see läheb hästi. Aga ma mulle tundub, et tulevikusuund on järjest rohkem sisseastumiskatsed, erialakatsed ja siin, mis on selle selle juures ilusat? Muidugi seda hästi keeruline teha, seda on keeruline, on hinnata. Komisjoni ka neid lapsi, kui ei ole eksami alusel on lihtsalt nii lihtne ja mugav hinnata, võtad selle keskmise hinne, ongi laps kategoriseeritud. Aga kui me mõtleme selle peale, et mida need tublid tuleviku liidrid, kes tulevikus ühiskonnas on tegijad, mida nad kooli all võiks teha, nad võiks äkki nad olid koolilehetoimetajad näiteks või rääkinud, käisid füüsika suvelaagris või semiootika, et kuskil välismaal õppimas või või, või tegid midagi sellist põnevat, lahedat putitasid traktorit või mootorratast kodus ja ühtegi neist asjadest me ju tegelikult ülikooli sisseastumisel hinda, kuigi tegelikult need näitavad päris hästi seda, kas sa teed, kas see tüüp on tegija tulevikus või ei ole või ta on ainult üks tuupur, kellel, kellel seal taga ei ole mingisugust mingisugust muud motivatsiooni peale heade hinnete või see, et vanem on lapsevanema piitsaga selja taga seisnud. Ma rääkisin oma hea sõbraga ahhaa keskuse juhataja Andres Juurega hiljuti, kes ütles, et tal on üks töötaja, kes on töötanud McDonald sis et tema arvates võiks edaspidi võtmise kriteeriumina kasutada seda, et see töötaja on varem töötanud McDonald, sis või koristajana või poemüüjana või noh, põhimõtteliselt sellise koha peal, kus sa oled? No ütleme nii, et kui, kui sul kollektiiviga vedanud on kõik hästi, aga kollektiiviga vedanud ei ole, siis igaüks võib sulle kõri peale astuda, sul ei ole nagu mitte midagi teha, sest öeldakse, järjekord on ukse taga. Ja kui inimene on sellest olukorrast läbi käinud, siis ta suudab palju paremini väärtustada, mis asi on haridus, mida haridus annab, mida annab see, kui sa oled iseenda peremees ja saad oma elu ise juhtida ja sa ei pea alluma teistele sellepärast et sinu sinu pagas ei võimalda sul paremat töökohta. Nii et miks mitte kirjutada vastuvõtukriteeriumid sa sisse, et see, kes on olnud nõudepesija gümnaasiumi kõrvalt, et see saab lisapunkti vastuvõtul? Sa oled saanud õppeprorektoriks ja, ja tead väga hästi, mida seal korrus allpool või kaks korrust allpool tehakse, arvatakse asjadest, kuidas käitutakse. Mis sinuga seal õppeprorektori positsioonil on juhtunud? Tegemist on nii-öelda vaatenurga küsimusega ehk järgmiselt korruselt paistavad hariduselu küsimused ja ülikooliga konkreetselt seotud küsimused teistmoodi. Kui nad paistsid korrusel. Kaks madalamat sadamas on nüüd kujundite keeles räägitud. Ja ma saan täitsa aru, et sind ei huvita see, mis toimub Tartu Ülikooli kunstimuuseumis, mis on rektoraadi allkorrusel, vaid sa pead silmas hoopis midagi muud. Ma arvan, et minu õnn on see, et ma olen kõik need astmed läbi käinud. Ta alustas hinnaassistendina Helsingi tehnikaülikoolis, mis on nüüd Aalto ja ja Assistendist roninud vaikselt ülespoole, nii nagu minu akadeemilised tulemused on võimaldanud ja enne seda ma olin juba kuus aastat ikkagi ettevõtetes tööl, mis on ka nagu maailmapilti olulisel määral arendanud. Ja, ja ma olendiga selles etapis näinud nii neid, kellega ma koos töötan, kui ka vaadanud, et mida küll see juhtkond seal teeb ja, ja noh, üsna levinud selline seisukoht on, ma arvan, teise kuulajad kindlasti tunnevad oma organisatsioonis ära, et küll see tüüp oli lahe tüüp, senikaua kuni ta siin meie osakonnas töötas, aga nüüd edutati ta sinna kuskile tippjuhtkonda. Nüüd keeras täiega ära. Ja siia sellel pildil on tegelikult ma arvan, täiesti ratsionaalne põhjendus, miks alati niimoodi peaaegu alati niimoodi läheb. Sellepärast et mida kõrgemale karjääri, karjääri tasemele inimene satub, seda rohkem tal tegelikult on sellist põletavat. Neid põletavaid küsimusi, seda igapäevatööd, mis vajavad hästi kiiret otsustamist ja just seda lülitumist nagu ühe teise, kolmanda, neljanda, viienda küsimuse vahel. Kuna oleme lihtsalt tippspetsialist, näiteks insener, siis me saame keskenduda ühe probleemi lahendamisele pikemat aega. Kui me oleme samas organisatsioonis tehnikadirektor, siis meil on vaja mõista nagu sajainseneri igapäevatööd teha kiireid otsuseid neis kõigis kõikides küsimustes. Ja nüüd, kui püüda selles olukorras siis võimalikult hästi endiselt nagu varem, mõõt mõteldes, kui ma nüüd olen kõrgemal positsioonil, püüan teha ikkagi väga inimsõbralik ja väga häid otsuseid, siis järsku sa saad aru, et sul ei ole aega käia seal osakondades kõigi inimestega sõbralikult asju arutada? Sa tahaks, aga see lihtsalt ei ole ajaliselt võimalik, sest sul on nüüd juba 100 osakonda, mitte üks osakond, kelle inimestega rääkima peaks. Ja teine asi on see, et kui sa nüüd vaatad selle sajaosakonna asju enne sa vaatasid ühe osakonna seest, aga ülevalt vaadates sa pead aru saama, et sa enam ei saa oma vanade sõprade huvides seista, see labor võib tegelikult eristada, võib olla vabalt olukord, et sa pead oma labori kinni panema, sellepärast tegelikult kui sa vaatad suurt pilti, siis teised on Eesti riigi ja rahva jaoks on maailma jaoks veel olulisemad asjad kui see, mis sa ise enne mõtlesin. Õnneks kosmosetehnoloogia muidugi ülitähtis Eesti riigi ja rahva jaoks ja see Teoreetiline näide oli teoreetiline ja dokumentaalfilm on valmis saanud, kuidas ehitada kosmoselaeva, minge kindlasti vaatama, see annab meie tänasele jutuajamisele Mart Noorma ka sellise lisadimensiooni, isegi juhul, kui te Est-klubi saavutustega siin paari aasta tagant väga lähedalt tuttavad ei ole. Sellega juhatasin sisse ühtlasi meie jutu viimase osa, mis, ma loodan, jääb väga lühikeseks, sest Mart aeg on piiratud, aga kaks väga tähtsat küsimust ootavad veel vastust. Esiteks mõistan, seda on väga keeruline iseendal hinnata. Aga siiski, kui üks inimene valitakse aasta inimeseks Postimehe poolt, nagu sinuga juhtus 2013. Kui üks inimene on osaline aasta teo juures, milleks Est kiub nimetati ERR-i poolt. Ja küllap neid austavat tunnustusi tuli veel ja veel. Niisuguses olukorras mart, kus sinust on saanud teadlase rokkstaar. Ma tulen meie jutuajamise alguse juurde tagasi. On jalgadega maa peal olemine väljakutse, millega tuleb teadlikult tegeleda või kuidas see sinu puhul oli, tead, oled kuulnud hõlju väljendit ära tõusma. See on väga hea küsimus, mille jaoks ma tegelikult olin valmis selles mõttes, et minu jaoks, et ma ei olnud küll valmis selleks, mis kõik eest klubi edu endaga kaasa toob ja see on, ma olengi elanud nagu mingis unistuses selles mõttes, et see siiralt tuleb pisar silma, kui sa mõtled, et kõik need magamata ööd mis sa ise ja sinu tudengid on, on pidanud kannatama, et see kõik, et seda pannakse tähele ja see on tegelikult meie rahvale loeb mu vend kunagi mulle mulle väga-väga sark rände kunagi seletas mulle, et kas oskad sa ette kujutada, mis asi on. Ja ma muidugi ei osanud ette kujutada see täiuslikus õnneseisund, siis ta ütles, aga kujuta ette, et sa said, see oli veel kooliajal, ta ütles, et kui sa said kontroll viie Pisaid eksami viie siis vaata esimesed viis sekundit peale seda tunnet või 10 sekundit või minut, mis sa naudid seda tohutu pingutuse, vilja see ongi see nirvaana tunnese absoluutne õnn surub sinu peast välja kõik mured, kõik kõik kurbuse. Ma arvan, ma olen enam-vähem sellisesse Nirvana seisundis juba juba päris mõnda aega, ma arvan, et mu elu on olnud kordades ilusam, kui see üldse oleks saanud olla ja ma naudin seda täiega, ma ütlen, et kui ma peaks homme ära surema, siis ma suren ära väga õnneliku inimesena ja ja ma olen oma elus kõik saavutanud, mis ma tahtsin, sealhulgas mulle on väga tublid lapsed ja ja väga armas naine ja ma iga päev elan, nii et et kui ma järgmine väära sureks, siis mul oleks õnnelik iga hetke üle, mis me oleme koos veetnud ja mis me oleme elus teinud. Ja selles olukorras olles lugenud ka teoreetilisi käsitlusi ja teades, et niipea, kui sa saad tippjuhiks või niipea, kui sa kuskil sellisesse roni, satud, siis hakkad automaatselt kaugenema inimestest, sest inimesed ise tõmbavad ennast ka eemale ja suhtuvad nagu natukene teistmoodi selle positsiooni tõttu. Siis see ongi hästi põnev nagu akadeemilise inimesena, nagu kõrvalt jälgida ja vaadata, mis ma nüüd teen, mis ma teen, kas ma lasen seda juhtuda või ma teen nii, et seda ei juhtuks. Ja jällegi, see ei ole koht, kui mida ma saan ise. Aga näiteks seesama, kuidas ehitada kosmoselaeva dokumentaalfilm. See on nüüd see koht, kus siis kaamerasilma järgi on näha, kas siis projekti juhendaja oli üks kõrk diktaator selles seltskonnas või, või tal õnnestus teadlikult kogu aeg jälgides, kas tal õnnestus tegelikult lükata esile tõelised kangelased, need üliõpilased, kes pingutasid seal satelliidiehitusel või tal ei õnnestunud põnev vaadata, jällegi ma ise ei saa seda otsustada, seda peavad vaatajad otsustama. Mart, kas keegi on sind kunagi näinud? Muud värvi lipsuga kui punane. Ja ma ülikooliballil tavaliselt käin valge lipsuga, sest fragi juurde ainult valge kiki sobib ja, ja muudes sellistes kohtades ka, aga punane lips, kui keegi kunagi mulle kenasti seletas, et punane lips on agressiivne värv ja kui sa lähed koosolekule punase lipsuga, siis sa, või kui sa lähed koosolekule, kus sul on vaja oma mõtteid läbi suruda või veenda inimesi, siis pane punane lips. Ja kuna minu elu on tegelikult peaaegu kogu aeg olnud selline olukord, kus ma pean inimesi milleski veenma või jah, diskuteerima, vähemalt siis reaalselt punane lips käib seal elustiiliga hästi kaasas ja nüüd see ongi enam-vähem kaubamärk. Mulle väga meeldib mu sametpintsak, see on mul juba vist kolmas sametmust, sametpintsak, täpselt ühesugune järjest juba üle. Ma ei tea, millal ma alustasin sellega seitse aastat tagasi ja sobib väga hästi pidulikuks puhuks kui ka kui ka hipster olemises või tsikliga ringi kihutamisest. Nii lahe on tegelikult võttama tsiklitagi ja visata see maha ja sealt alt tuleb siis punane lips ja ülikond välja ja marsid sinna rektori prorektori kabinetti, et mulle meeldivad sellised stiili kontrastid ja jällegi see on osa sellest, et elu tuleb, tuleb nautida iga külje pealt vaadata, mitte mitte kapselduda ühte, näiteks kosmosetehnoloogiasse nautida ka seda, mis on kultuuril ja, ja näiteks sellel samal minu mootorrattaklubi elul mulle pakkuda. Jah, pikk vastus lühikesele küsimusele. Sa veensid mind, ma ei tea, kas küsimus on lipsu või milleski muus, aga aga läks kordama. Tänan vestluse eest. Oli avardav jutuajamine Mart Noorma, aitäh. Aitäh. Ja kuulajatele. Kena pühapäeva küsija rollis oli Sten Teppan.