Lugupeetud seltsimehed. Täpselt 35 aastat tagasi veebruaris 1929 Tallinnas Tõnismäel, praeguse spordiselts Kalevi majas teisel korrusel kus tol ajal lasus Sotsiaaldemokraatliku ajalehe Rahva sõna toimetus, mis kuigivõrd ei erinenud Juhan Liiviaegsest oleviku toimetusest. See tähendab oli üks suur tuba, pikk laud Uuekesi ümber laua sulest krabisemas ja taamal väike eraldatud toimetaja kabinet. Igaüks astus sinna sisse, nii nagu ta tänavalt tuli. Ja nõnda siis ka ühel külmal veebruaripäeval astus meie töölaua juurde kodukootud riidega kaetud kasukas läkiläkis ja viltides. Mees. Mis teil oli, tõstis Helmi Jansen kunstnik Janseni abi kaasaku vanim neist pea ei olnud midagi niisama, tema juure näitas kasuka kandja meist kõige noorim regi noorema Juhan kärje poole käega. Ja asuski minu ja kärje vahele. Vaba tooli peale hakkas seal sosistama. Toimetuses aeti kõik isiklikud jutud sealsamas omavahel kui võõrastega ja loomulikult üsna sagedasti üsna intiimselt jutud, mis peamiselt seisid raha laenamisest ja veksli pikendamises. Kasukas mees tooli minu ja kärje vahel, rääkis tükaga sosinal. Siis hakkasid minule kostuma sõnad, nöök, omad poisid. Järsku kärje pööras minu poole, küsis, mis sina sirge arvelt. Ma ei olnud asjast teadlik, õieti. Jäin vastu vaatama ja see kasukas mees tõusis püsti. Ütles ah, sirge, saame tuttavaks. Kirbits. See tähendab Stein, Rakvereleheneeger roomlane nimi tol ajal oli Stein. Teadsin, et kuulu järgi vaatasin lähemalt heleda õetava, peaaegu naiseliku näonahaga vaaka, juukseda juuksega terava esileulatuva ninaga ja küllalt teravad näojoontega. Pisut laialiasetatud kõrvadega noormees. Jutt läks nüüd kolmevaheliseks ja Stein rääkis, tegemist on ühe sõbramehe veksli väljaostmisega kes ise on jäänud maksuraskustesse. Lisas, et laseks vaesuse akti teha. Aga siis tuleb isa kaelamaale tagasi minna ja seda süda kahhiga. Maksuraskustesse sattunud sõprade aitamiseks oli meie olid meie võimalused aga üsna nigelad. Stein sai Rakveres 75 krooni kuus meie Tallinnas 100 krooni, aga see oli nimeliselt. Sisuliselt seda raha maksti meile kahe ja viie krooni viisi, nii kuidas talitus lehemüüjatelt raha sai ja kulutajad. Elasime suurel määral poissmehe nii-öelda ratsiooni peal. Heeringas, vorst, leib, tee kohvi ja kaks-kolm korda nädalas siis söögimajas ja mitte kõige paremas sooja lõuna. Nõnda siis ise rääkisime, elame vaheldamisi ühe krooni viie krooni olukordades. Momendil oli meie olukord kahe krooniline ja just kärjel olid püksid lagunenud. Ei saanud neid köit parandada lasta. Sõbra eest tuli seista, võlg maksti välja, ise nälgiti veel rohkem, natukene. Aga sõpratajaidud. Rome oli. Stein tulevane jänkimees kirjanikuna Tammlaan. Ta jätnud kunagi seltsimeeste asja korraldamata, enne kui see ei olnud. Ja mitte ainult rahaküsimustes. 1000 930. aasta suvel vändati Soome lahel esimest filmi salapiirituse reost. Piirituseemalaevad seisid tegelikult tõesti lahel lavasaare taga. Ja film. Osaliselt sai tõsieluline Steintegi ajakirjanikuna selle filmi operatsiooni kaasa ja kirjutas oma majutaks kõige esimesed, aga siiski esimesed parimad reisikirjad filmi tegemisest. Kirjutas värskelt huvitavalt ning tegi end hoobilt jänki mehe nime all tuntuks. Leht, kus see materjal avaldati, vaba maa kutsus. Veini varsti oma toimetusse. Nõnda olid neist saanud ühe linnameed, ametivennad kogu pärastpoole, hiljem natukene koguni ühe toimetuse liikmed. Kokkupuuted Steniga olid igapäevased. Arutamised mõttevahetused, sagedased. Selgusid tema huvid, võimet ja ka tema elukäik. Tammlaan sündis 15-l veebruaril 1904. aastal Virumaal Haljala vallas mõisatöölise pojana. Perekonnaga, mis oli lasterikas ühest mõisast teise rännates ja eluraskustega varakult silm silma vastu seistes. Õppis ta hästi tundma juba noorelt lihtsaid inimesi nende otsekohest suhtumist üksteisesse, nende lopsakat keelt ja võitlevat visadust. Vajaduse korral isegi hädas ja näljas end, sügav tõsise mõttetera või naljaga aidata. Samasugune sõna nii-öelda rahva hulgast tulnud terava sõnaga ja kindla suhtumisega mehena näitas ennast Tamla on ka Tallinna ajakirjanike, kunstnike ja teiste ringis. Mäletan juba tollest ajast, et Stenil olid sõprusvahekorrad endiste Rakvere poistega kunstnikutega mugast, Oja, Romulus, Tiitusega. Steini kaudu sattusime mitmed teisedki kunstnike ringkondi erakondadesse. Kunstihuvid olid Tammlanel peale kirjanduse huvide silmapaistvat kogu aja. Kuid peale kunsti diaatria kirjeldus, huvide olitamlanel ka veel sügavad ühiskondlikud poliitilised huvid. Mäletan ühte talve kus saabus Eesti lipu all sõitev laev Leningradist. Tol ajal ei olnud see mitte igapäevane nähe just. Ja Tammlaan kuidagi omades tutvusi. Meremeeste ringis, korraldas asja nii, et meie kohtusime meremeestega madrustega ühes Viru tänava sööklas ajasime maha üsna pikad jutud. Vahetasime arvamusi ühe ja teise küsimusena ühte kohta nõukogude liidus. Ja saime ise värskeid tähelepanekuid Lagamiste käest. Nõnda õppisin mina Tammlond tundma juba varakult mitmekülgse inimesena. Kui ma ise 30. aastal tulin Nõukogude Liidust tagasi, võtsime Tammlanega ühte korterisse toompuiesteel kaks tuba, seal kirjutasin mina oma reisiraamatut tänapäeva teenima. Stein töötas toimetuses. Kaitses mind teataval määral külastajate, eeskätt tol korral tormasid peale kui Venemaal käinud inimesega aitas lugeda, mul materjale arutada ja mõndagi seisukohta selgitada. Samal ajal õppis Steini vend ott talveti merekoolis. Suvel töötas madrustena. Laevades õppis ott muidugi suurel määral Ewaldi toetustel. Stenidel mõlematel vendadel olid märgatavad merehuvid. Eevalt ei saanud tihti mööda puudutada oma vestetes nii või teisiti mereelu tuua võrdlusi siit ja sealt mis puutus laevameeste elusse, võrrelda neid välislaevade eluga ja nii edasi. Ja alati paistis silma tema niisugune klassiteadlik hoiak oma kirjutises, kuigi seda ei saa võtta nii, nõnda nagu me praegu kirjutame lahtiselt kassi huvidest vaid see kodanlastele kirjutades muidugi oli peidetud, teete teinekord ridade vahele, teinekord teatavate mõistuütlemistega ära näidata. Suvel 1932 alustasid Eesti ettevõtjat heeringapüüki Islandi vetes. Tamla oli sõitnud juba mõningal määral lühemaid mereteid ja ta leidis, et üsna praktiline, õige ja väärt on heeringalaevastikku kaasa sõita Islandi vetesse. Läks gala soolajana tegi tööd nagu teisedki. Kala soolajad, käed verised, nagu ta ise kirjutab ja kirjutas terve hulga väga huvitavaid värskeid meeleolukaid. Heeringakirju Islandi vetest tuli tema tagasi septembrikuus 32 Islandiseeringa pill. Samal ajal septembris 32. aastal tegeles Tallinnas loor purjesportlane Ahto Valter uue üle ookeanisõidu ettevalmistamisega, õieti nagu ta tookord nimetas ümber maailma reisi ettevalmistamisega. Ahto Valter oli paar korda väikse jahiga üle ookeani käinud juba Ameerikas ja otsis ajakirjanikke, kes kirjutaks sõidust. Ta ise ei olnud kirjamees. Mina olin teinud Ahtuga kauba ära, sõidan kaasa. Jagu Tammlaan jõudis Eestirannaga Tallinna sadamat, masse seisis alles üleval reelingu, sama pilt. Mida te seal väljas näete, selles kampsunis seisis kõrgel laeva reelingu. Ma võiksin talle alt, et Ahto sõidab oktoobris välja. Raputas pead, et liiga väsinud Einitsi. Läks, aga paar nädalat mööda me korraldasime sadamas paati. Kui ilmus jänki meest ühel hommikul sadamasse ja ütles, poisid, sõidan ja tuli ka tema siis neljandana. Paati sõitsime siit välja novembris sihiga ah minna ümbermaailma. Kapten Ahto Valter oli lubanud selle kahe aastaga teostada. Aga varsti selgus, et asjad ei lähe nii libedasti, tekkis majanduslikke raskusi, nii edasi. Venis sõit. Ja hakkas meil Tammlanega tekkima niisugune mõte, et kas meeste sõitu kunagi jõuamegi lõpule viia, et võib-olla selle kahe aasta asemel ta kestab 10 aastat, me oleme natuke vanad mehed selle jaoks. Kuid nagu ikka merel ja elus juhtub ette nägema, mõtlesin, nii juhtus katamlanega nõnda, et tema reis jäi veelgi lühemaks, kui ta kujutles. Nimelt Biskaia lahes. Juhtus nõnda, et ta ei tundnud ennast päris hästi, aga rooli läks ja jättis, meil oli niisugune Liflaindrat elu, leer, päästenöör ümber keha, alati jättis selle Lift Line'i või päästenööri ümber panemata. Ja ma olin parajasti algajutist, nägin kajutiuksest, kui üks järjekordne suurem laine paati tõstis, viskas tablane üle ääre merre. No muidugi oli, meie silmapilk tekkis ja võtsime ette, mis võtta andis, et jahti ümber pöörata ja abi anda. Vette kukkumine. Saime, kui nii lähidata viskasin, päästerõngad oli ainult seda jäisukesima, kuulsin, ta hüüdis appi ja nii edasi. No aga siiski järgmise tuuriga olime juures. Tirisemada veest välja. Päästsime ja muidugi tema. Ta ei rääkinud, ta oli vett neelanud juba, kui ta siis rääkima hakkas, ta esimene sõna oli see poisid kurat, kõige parem tunne elus, mis oli siis, kui makest käest kinni hoidsin, ta ei teadnud, kelle käsi oli kulla käest kätt kinni sain ja. Nii aga selle vaheseikluse suplemise tõttu Biskaias katkestas Tammlaan reisu. Kooliajal oli ta põdenud deebeetseed ja ta lõi kartma kopsude eest. Ei olnud teada, mis tuleb ja selles väikses paadis mingit ravivahendite edasi võimatu merele eriti sai, raskekõrvapõletikku ka, keeras liigost tagasi. Tagasisõitu oli tal küllalt suurte raskustega seotud Madridis, muuseas teenis ta leivaraha pliiatsiga, tähendab, joonistas kohvikutes portreesid, šarsse aga kodu jõudis ja Tallinnas asus tookord tööle nädalaleheloole toimetusse. Lool oli aga rahadega üsna niisugune kehv leht. Ja mõne kuu pärast ei pidanud Tammlaan seal vastu. Ta kirjutab sel ajajärgul palju kohutavalt palju isikule, vaatasin vanu lehti peaaegu igas numbris teste või mingi muu kirjutis, pooled leheküljed täis väga mitmesuguseid. Nii hästi, välismaa kui kodumaaelukutselise käsitab. Ja mängib vabakutselist, siis algasid meil vabariigis Vaksismi pealetungi lainet, tekkisid kokkupõrked, nii-öelda peidetud fašistidega, tekkis ma ei ütle, et löömingud, aga üsna teravaid sõnavahetusi kohvikutes, veinibaaridest edasi. Ja veedemonstratsiooni järgi, kus meie vaatasime tänavalt meile näkku, öeldi, et kommunistid vahivad, tuleks ära koristada. Tammlaan ütles väga ilusti, suu sisse, et noh, kui te meid julgete kommunistiks nimetada, siis mina peaksin teid fašistideks nimetanud. Muidugi olid rusikad püsti, aga kaduseliselt kiiremini, kiiremini, korras. Ja tõmbasime ka mõnest muust asjast tagasi. Kodumaal hakkas tekkima üsna sügav ummik. Vaksid panid nendel lehtedel, kes julgesid neist tõtt rääkida. Boikoti peale ametkond oli ähvardatud ära, hirmutatud edasi. Ja jäi jälle see tee, mida varemgi kasutatud kodumaalt eemale. Tammlaan Stein läks merele, sõitis ringi, käis Põhja-Aafrikast edasi. Ja tuli siis värskelt kodumaale, kui olukord mõningal määral oli teiseks muutunud perede vapside likvideerimist, pätsu kliki poolt. Ah, siis sattus ka Tammlaan jänkimees uus Eesti toimetusse. Tema tervis ei olnud kõige tugevam. Tantra olid hakanud piinama teatavad kirjanduslikud teemad ja uus Eesti toimetuses sai tema mõningal määral oma kavatsusi realiseerida. Juba Ahtul sõites rääkis Tamla korduvalt, et reisikirjad heeringalaevast või üldse laevasõidust. Need pole midagi, aga tahaksin kord tõsiselt suurema žanri suurema vormi juures tagasi pöörduda. Mereelu juurde. Nõnda siis need rang ja laev jäiki tema peateemadeks. Ma võiksin tuletada meelde ühe seiga 35. aasta suvel vainupeal suvepuhkuse, seal olid tol ajal ka see Eevald A piri looja, kunstnik Rein Dorfemolid, nooremad kunstnikud. Ühel heal õhtupoolikul ilmus metsa vahel jalgrattaga tolmunud päikese käes pruuniks küpsenud mees. Tammlaan. Kust ta tuleb, miks ta rattaga sõidab? Tekkis mitmesuguseid küsimusi. Tema ütles ta nädal aega juba teel on sõitnud kogu rannajoone SikaSaka Tallinnast kuni valjukani läbi käinud Viinistu ja Kolga piiritusevedajate külades olnud Käsmus Käsmu kaptenite juures, külas ja üldse, nagu ta ütles, et panin tähele, mis rannas sünnib ja kuidas rahvas elab. Rohkem juttu ei olnud, aga järgmisel talvel istus Tammlaan maha ja paberile ilmus esimene tema näitemäng valge lagendik. Nii et ta värskendas oma muljeid rannast tolle pika rattasõiduga. Ja ta ei andnud ju mitte ainult olu kirjanduslikku materjali näitemängus, vaid näitame, kui valgel lagendikku peateema minu arvates tablanisega tsiteerinud. Nõnda seisab sõnades. Seadus on surnud, aga rahvas elab ja murrab surnud seadused kui seda õigeks tunnistab. Niisiis pikk ja põhjalik ettevalmistusteema kirjanduslikus käsitlemiseks progressiivse intelligentsi leppimine pätsu poliitikaga oli ajutine sest väljapaistev orienteerumine Hitleri Saksamaale reaks surve vaimses elus, sõda Abessiinias, kodusõda Hispaanias, mäng mittevahelisi, Gamesi neutraliteediga fašismi kasuks. See kõik sundis progressiivset intelligentsi varsti uuesti ringi vaatama ja uute võitlusvahendite järele haarama. Sellesse järku ja sellesse ümbrusse miljöösse lõiguga Tammlane peateos. Tema hiilgab draama raudne kodu mis on lüüriline ja pateetiline ühteaegu võitlusele vaimu. Vaimustav ja selle võitluse komplitseeritust näitab samuti, kuivõrd Tammlane looming selgi korral nii-öelda tugineb tõsielu teisele paktile. Sellest veel üks väike näide. Vist oli see 37. aastal, kui ajakirjanike ringkonnast teatavaks sai, et Paldiski sadamasse on tulnud Boris Linde laeva kontoriaurik veega või veega. Ma võin nimega eksida, mis laadib peale vanu esimese maailmasõja ajast Eestisse maha jäänud miine, lõhkaineid ja vanu kahureid. Muidugi huvitas igat üht, kuhu see relvalaadung siit läheb. Paremaid küsijaid oli Evald Tammlaan. Ta käis ringi küll kohvikutes, baarides, küll teatri fuajeedes ja pärispeaaegu avalikult igalt inimeselt näidates pöidlaga, niisamuti nagu pärast laval. Näitlejad näitasid kas sinna või sinna. Mul ei ole muidugi kirjalikult tõendit, et raudne kodu just selle relvaveo nii ütleme põhjal aluse sai, aga ma olen veendunud, et üldiselt relvamüügist Haanjas ja selle eriti selle veo teostuminega siit Eestist Francole pani Tamlane sure haarama ja sundis seda ära ütlema, mis ta ammugi nägi, aimas nimelt klassi võitlustele olemust, igas väiksemas ühiskonna rakus. Raudne kodu ei ole aga ainult klassivõitluse teema. Teos raudne kodu on sügav, tõsine inimese draama, raudtee, kodu, tolle hetkeline tähtsus oli tohutu, see öelda avas uue ajajärgu eesti draamas üldse näitekirjanduses. Ja ma usun ka, et raudtee kodu tähtsus ei olnud sugugi väike, edasiste sündmuste puhul ma mõtlen nimelt 40.-te aastate sõja aega. 1009 40 aasta pöörde tegid Amblal kaasa, kui aktiivne nõukogude võimu eest võitleja. Varsti sama aasta juulikuul saadetakse Tammlaan Moskvasse meie pressiatašee, eks jäi aga hiljem ka esimeseks Eesti esindajaks Moskvas tegeles seal peamiselt kultuuriküsimustega ja lõi väga häid suuri sidemeid Nõukogude kirjanikke. Kunsti teatritegelastega esindaja loomulikult pidi tegelema majandusküsimustega ja mul on meeles väga hästi seik, kui ta tuli tagasi järgmisest aastast neljani, esimesest veebruaris. Jutt oli sellest, kuidas tema siis selle majandusküsimustega hakkama says. Ta rääkis niisuguse loo, et plaanimajandus on keeruline ja väga ettenägelik asi. Et mul oli eriti eriti raske, sellepärast et meil ei olnud midagi planeeritud, muidugi ei saanudki olla alles pööre teostuse, Nõukogude liitu vastuvõtmine, teost samal aastal. Et kui sa näiteks Maleksin tahtma sajevile paremalt meil toodiviilid Inglismaalt ja mujalt läänega oli kaubandus siis läbi ja pidime saama nõukogude liidus viilid, siis vabrikut ei saanud talle muidugi ega laod viile anda, vaid neid tuli siis hankida nii-öelda väljaspool Taani ja ta tegi ühe sõidu Uurali ise kuskile vili vabrikusse, ütles, et et midagi konkreetset ette näidata. Ma võtsin vabrikust nalja, kasitlejevilja kaeljastan ise Moskvasse, mis edasi järgneb, tähendab, see tuleb juba siis kaubanduses korras, aga et oleks vähemalt olemas otsekohe midagi operatiivselt olites ja temale siis esinduse töö loomulikult ei võnt võid mitte väga hästi sobida, seda ei olnud majanduse mees. Kui algas sõda, 41. aasta suvel. Juhtus nõnda, et Hamlane poeg Peeter jäi haigeks ja ei oleks saanud teda evakueerida. Minu viimane küsimus oli taanlane, mis sina teed? Jään siia, saagu mis saab. Olime kinni sakslaste, kes mõlemad koonduslaagris ja 43. aasta suvel tegime väikse katse, et kas ma olin siis väljas juba, et kas tema ei tahaks või saaks. Võimalusi oli mõningal määral. Härra Pukkata. Lasin lihtsalt vastata. Ei, perekond jääks nende kätte. Peale selle ei ole ma pikemalt rääkida, tammega enam saanud, ükskord nägin vanglas nagu sõna juttu tahtsin ajada, sain võmmu kuklasse ja sellega meie kohtumine vanglas. Ma tahaksin lõpetada sellega, et paljusid neist töörahvaüsast võrsunud esimesi põlvi intelligentne sunnib tegudele huvide rohkus, teadmistejalu, vajadus ise näha, kogeda, kaasa teha, katsetada kõike varasid alati leegitsevaid. Vaime oli Evald Tammlaan andekas teovõime, liikuv, laiade huvidega. Peale kirjanduse huvitasid teda ka keeled, näiteks ta rääkis hästi, hääldas väga korralikult inglise, saksa keelt. Joonistas suurepäraselt, nagu öeldakse asjaarmastaja kohta peaaegu sama hästi kui mõni kunstikoolis õppinud. Ta armastas laulu, laulis ise, kuigi erilist muusikalist annet. Nikerdas noaga puust või luust ka jalutuskäikudel vahel loomi ja linde. Laagris, nagu öeldakse olevat Enn selle kaines toidulisast. Armastas malet ja sporti, harrastas kalongitsemist ja purjesõitu, oli kodust navigatsiooniküsimustes selle kõige juures alati heatujuline, kindlameelne seltsimehelik. Teost raudtee kodu võib teataval määral võtta kui tema enda isikliku saatuse ette aimamisi peeti kujus, südamega aheldatud, vangis, traataia taga on midagi väga lähidest Tammlane enese hilisemale saatusele. Kuid nõnda nagu jõulud, Tamla nurutaja elus, pole ta seda ka oma loomingus. Ta ütles meile kujukalt oma draamaga. Lihtsalt inimesed võivad tekkida, võivad ajutiselt kaotada, kuid mõte hõõgub ja küpsepp. Ja see mõte, selle mõte, tuli, võidab, murrab need ahelad, mis neid veel köidavad. Usus, võitu avaldub Kamlane kindel revolutsiooniline paatos. Oma mälestusi tamm Laanest kui ajakirjanikust esitab kodumaa toimetuse liige Vladimir Raudsep. Evald Tamm. Plaan oli niivõrd mitmekülgne isik niivõrd laialdaste huvidega, niivõrd. Ja, ja sealjuures ometi inimene, kes jäät jättis endast esimesel pilgul flegmaadi mulje, nii et temast pilti maalida oleks isegi väga rasked. Võis esialgu jääda mulje, et ta oli vastuoluline tüüp, kuid kõik see, mis ta tegi, ometi näitas, et see nii ei ole. Mina puutusin Evald Tammlaan kokku kõigepealt. Muidugi ajakirjanike liidus tolleaegses. Töötasin tol ajal ühe niisuguse huumorikallakuga ajalehe Tallinna posti juures ja kuna Tammlaan oli siiski meil üks silmapaistvamaid sädelevamaid Filittoniste, siis katsusin kuidagi viisiga Tamla sulge selle lehe juure kindlustada. Ta töötas seal ajutiselt uudislehe toimetuses ja soostus kirjutama Tallinna postile oma niisugusi, killukesi jänki mehe kroonika. Sellele joonistas vastava pea karikaturist Walkman, kes oli ka suures isamaasõjas, sai surma Velikije Veliki Luki all. Seal selle seal oli jänki mehe šars, piip suus. Ja ta kirjutas seal peamiselt igasugustest ja kõigist tol ajal esinevatest küsimustest kõigest, mis inimesi erutas kõiges, millest nad mõtlesid, mida nad tundsid. Alati ei olnudki see kroonika väga omoristlik, kuid kindlasti oli seal alati astal sees. Ja kindlasti oli selle aastal üks ja sama suund alati. Nimelt Tammlaan võis töötada väga mitmesugustes toimetustes, olla võib-olla ka oma maailmavaates veel mitte päris kristalliseerunud, kuid Tal oli juba niisugune Brontaarlase instinkt, et ta alati taipas. Õigesti poliitilistes küsimustes ja alati pani oma kaardi rõhutute poolel. Ma mõtlen, jutustan teile vaid üksikuid killukesi kokkupuutest. Temaga töötasime me pikal tänaval toimetuses ja õhtuti kella kuueni rajal tavaliste toimetades. Töö lõppes tihtipeale ühes toas. Kirjutusmasinaid oksimine käis hilisööni. See oli see periood, kui Tammlaan kirjutas oma näidendeid, esiteks valget lagendikku. Muidugi talle ettevalmistav periood kestis kindlasti kauem. Ta kirjutas siin ja seal oma väikese niisuguse iseloomulikult kirjaga ploki plokilehtedele või paberiäärtele või ükskõik kus juhtus. Märkmeid, oli näha terveid dialooge näidendist, mis ta oli kirjutanud ajalehe servale või mingisuguse juhuslikul paberitükile, need olitel käe all ja selles toimetuse toas, kus me töötasime, oli üks kohverkirjutusmasin ja Tammlaan, toetades vasaku käega rasket pead parema Käe ühe näpuga toksis kahe nädala jooksul valge lagendiku paberile. Siis ta ütles mulle, et et mine nüüd töölisteatrisse, et seal on täna peaproov ja kirjutas sellest midagi. Rahvas läheks ka vaatama. Näidendi. Ka see on iseloomulik tammlaanenäidendid, mõlemad esitati töölisteatris. Samuti nagu iseloomulik on see, et vedelvorst esitati selleaegses Estonias. Need olid kaks päris niisugust erinevat suunda Meie draamakirjanduses, õieti peab ütlema, et Tammlaan oli selle teise looja. Ta ise ütles, et tüüp ei ole mitte jõulupuu, millele saab külge riputada ehteid, säraküünlaid ja präänikuid. Tüüpi peab siiski ideoloogia üleval kandma. Haruldane inimene, niisugusi inimesi esineb meil vähe peale selle, et ta oli andekas publitsist, oli kirjanik. Tal oli erakordne. Järv teda võiks võrrelda Egon Erwin Kišiga Kuulsa võõrase reporteriga, kelle põhimõte oli selles, et ajakirjanik peab olema igal pool ja alati uudishimulik kõige vastu ta peab huvi tundma kõik, mis ümberringi sünnib. See, millest räägivad need kaks inimest trammis või see, mis, mis praegu on valitsuses arutlusel, on võib see mikspärast tekkis tulekahju või mikspärast. See mees kannab ühe kingal pruune, teisel musti kinga. Kõik peab reporterit huvitama sellepärast, et kõigil niisugustel nähtustel on oma sügavamad põhjused ja neid põhjuse peab reporter paljastanud. Annad jumal, et meil oleks rohkem niisuguse ajakirjanike, siis kaoks meie ajakirjanduse veergudelt see nii tihtipeale sinna vägisi roomav unisus ja hallus. Näiteid Evald Tammlaaneloomingust esitasid kirjandusõhtul vabariigi teeneline kunstnik Helend Peep, Endel Laimre ja Peep Seppik. Helend Peep esitas Evald Tammlaaneveste Päevakaja. Mulle meeldib vaadelda jälgi värskel lumel siis kui katab maad nagu äsja pakist harutatud valgemat. Ja iga liikuv olevus jätab enesest märgid, läheb ja trükib kõnniteele nimekaardid iga sammuga. Ja võid lugeda kui raamatust. Siin on läinud koolipoisid rabanud Peuga tänavalt lund ja visanud palli vastu planku. Või kaks kooliplikad kätte, nii, kuidas nad ikka käivad käe alt kinni, puusad vastamisi ja hoiavad keha. VTT pole viimas, et mütsinoka alt müüdaminejaile kihistada. Ärkava naise juba väljakutsuvad naeru. Ja kummaline, et kellegist mööda minnes ikka libiseb teesi jala konts mööda Kõllide paasi jätab värskesse lumme kitsapoolkaares kriipsu. Õhtu kaldal ma ikka vahel jälginud paari kaabuga poiss ja mustas mantlis tüdruk. Vahel nad istuvad, tinginud sealt kastanite all postiteenijate suvekodu ees, nii ligistikku, et ei saa arugi, kas on seal inimene vaid kaks. Aga kui sajab esimene lumi, siis nad kirjutavad rannas pääsele, jalgteele oma romaani. Kolm korda on käidud edasi-tagasi mööda jalgteed. Vahel on nad seisnud. Kinganinade jäljed on vastamisi. Ja tütarlaps on tõusnud varvastele. Kontsajälgi ei ole näha. Ja siis on tütarlaps libisenud, lasknud pilte Liu kahel jalal. Aga ega ta ei kuku sellepärast. Mehe jalad on võtnud ainult veidi laiemast sammu, vahel. Lõpuks hoovivärav. Selle posti varjus on valge lumi segi kollase liivaga. Nüüd on sinna tuisanud juba peale värsked lumepuru. Suuremate saabaste jäljed on vaid veidi värskemad. Niisiis alles romaani algusmees on tulnud puistiku varjule, süüdanud siin pabeross ja. Aga pargi radadest eemalkividena pall kõnnib eluproosa. Need pikad Vornitud jäljes kus lamedalt sammuga võtab kaasa tüki tihedaks pressitud lund kruusapuruga. Narvas kui ka konts seovad sammud kokku, kui kaheksa vaoks. Need kõnelevad juba enda eest. Nende kehv trükija kannab paigatud põhjalisi paslaid. Jaol harjunud käima Pikar raske sammuga saha järg. Ja see, kes tallas samasse kõnniteele, lühikesed sammud, varbad veidi sissepoole. See on vist paks mutt, kes läks villane sall ümber pea tooma poest kannuga piima ja sepikut. Ja pikkade kindlate vahedega sammud, need tegi praegu kantseleiametnik, kes magas öösi hästi ja ruttas kella kaheks ajaks tööle. Aga Olga koomilisi jäldi, teate selliseid lühikesed ja mõlemad varbad pöördud tugevasti väljapoole. Võid juba öelda, et sel mehel on peas kõvakübar. Ja ta ei hakka Võrumaa valgeks tõmbuvaid kõrvu. Kuid Haabeta järgi või vastu tuleb tütarlaps. Ja kui on vastu tullut Osama pikka-sammuline pastel tega lähevad väljaspoole pöördud ninadega jäljed otse edasi. Pastlad olla astunud kõnniteelt munakividele. Aga kui tulevad vastu pisikeste potikute kassi käpajäljed Oldo väljas sõnadega Timpinud veel lühemate sammukestega õige kõnnitee äärel. Tõsi, sinul ta korraks isegi libisenud. Kesk tänavas sillutusel olla ka vankrirattad, pööranud üles kaks tumedat riba. Ja nende kõrval astunud vana mees säärsaapa ess. Tonkurmalt maha roninud alles linna vahel. Joped, kasukas don pudenenud sammu juures jälgede kõrvale, üksikuid põhukõrsi. Aga ei ole pudenenud ristikheina, Pep prii või kõrgema aru maakasteheina. Selliseid, mis lõhnavad veidi, terav, magusalt ja toovad vägisi silme ette suure ristikheina märsi direerinale jalgade soojenduseks. See oli neil päevil, kui olin veel pisike poiss ja alustasin isaga lõigatud sabalisel mõisa hobusel linnasõitu. Tookord ristikheina määrsed, isegi papside Kreestliku ninade. Aga nüüd korjan Lääne Talumäe jopel tänavale pudenenud põhukõrre. Ta on vaevalt kaks vaks saun olnud, kaer pikk. Ja mõned tillukesed tühjad libled värisevad selle nigela peksumasinas käigardatud kõrre otsas. Masin pole maha ropsinud, need liblesid. Need on olnud selleks liiga kerged. Tühjad. Lähen ja vaatan inimesi tänaval. Võib-olla on too kaerakõrs samalt vimma staadilt, kes astus praegu välja vest poest omab aeglaselt teise poja uks. Ta paljaks kulunud läkiläki kõrvad looditavad lootusetult allapoole. Võib-olla ta tingib praegu leti taga naelusi aia parandamiseks, mille lahja kesik vesise rokka pärast kärsituma eile õhtul lahti kaagutes. Ja küsib kaupmehelt. Pool nailonleid, nelja tolliseid naelu. Neid peenemaid tolliseid. Tean küll daat peenemaid, nelja tolliseid tähed naela rohkem. Aga sa ei mõtle sellele kesiku, Kärs võib neid juba homme õhtul katki kangutada. Aga egas sinule kisa süüks panna, et elada ühe päeva majanduspoliitikaga nägu tänapäeval kõik. Lõhen põiki üle tänava ja löö kinganinaga laiali. Hobuse nimekaardi. Ei välgata ühtegi heledamat kaeraiva. Oi vabandage, mu daamid ja härrad. Värske lumi hakkab pähe. Ja ma unustasin, et ajakirjanik kuulub paremasse seltskonda. Ei sobi korjata tänavalt põhu kõrsi ja sonkides saapaninaga hobusesitt. Ajakirjanik peab olema ainus hästikasvatatud inimene seltskonnas. Ja selle alla kriipsetamiseks võib ta kanda isegi visiitkuube peale kella viite õhtul. Ja peab kõnelema hästi ilusatest asjadest, mida võib kõik pähe õppida paksudest, raamatutest. Sellepärast. Vabandage veelkord. Ma ei tahagi enam olla, lehemees, hakkan juba jälle igatsust tundma. Õlist haisevad Kohtla kaevanduskäikude tingimust rest libedate heeringasoolamise, kinnaste kähki.