Kui tuule, minu hakkas puhuma lõunast arvasid nad enese ettevõtmisele kinnitus saavat. Hiivasid ankru ja Loovisid Kreeta ranna ääres. Üsna pea aga viskus saare poolt alla marutuul, mida hüütakse kirde Maruks. Kui sa siis laeva kaasa kiskus ja me ei suutnud enam käila vastu tuult keerata andsimendid tuule kätte triivida. Kui mehe kauda nimelise saarekese tuulevarju vajusime, jõudsime vaevalt toime tulla, paadiga. Laevuritamasid selle üles, kasutasid kaitsevõtteid ja töötasid köitega laeva ja karteris paiskuda Sürty madalale heideti sisse triivankur, lastes nõnda laeval triivida. Kui aga raiumid koledasti vintsutas, loopisid laevurid, järgmisel päeval lasti üle parda. Ja kolmandal päeval loopisid nad oma käega laeva varustuse välja. Kui nüüd mitu päeva joonud paistnud ei päikest ega tähti ja kole kange raju oli laeva kallal lõppes meil viimaks igasugune lootus pääseda. Kellelgi ei olnud enam mingit sööma tahtmist. Siis tõusis Paulus nende keskele püsti ja ütles. Mehed, Te, oleksite pidanud minu sõna kuulama jätma Kreekalt merele minemata. Siht oleksite vältinud seda hädaohtu ja kahju. Ja nüüd ma siis manitsen teid olema heas tujus sest ükski hing teie seast ei hukku. Hukkuvaid laev. Täna öösel seisis minu juures selle jumala ingel, kelle päralt ma olen ja keda ma teenin. Öeldes ära karda, Paulus, sa pead jõudma keisri ette. Ja vaata, jumal on sulle kinkinud kõik su kaasreisijad. Sest ma usun jumalat, et nii see kõik lähebki, nagu mulle on räägitud. Aga me peame paiskama kuhugi saare peale. Kui siis jõudis kätte 14. öö meil meid Aadria mere laeti sinna ja tänna siis kahtlustasid laevamehed keskpaiku, et neile läheneb mingi maa. Ja loodimisel leidsid nad vett olevat 20 sülda. Kui nad natuke edasi liikusid, jälle loodisid, leidsid nad 15 sülda vett. Kartlased Me paiskame karide otsa sõitsid nad laeva ahtrist välja neli ankrut ja palusid päeva valge tulekut. Kui laevamehed aga püüdsid laevast põgeneda, hakkasid paati merre laskma ettekäändel, et nad tahaksid laeva käila Stankrotsisse lasta ütles Paulus ohvitserile ja sõduritele. Kui need ei jää laeva ei või ka teie pääseda. Siis raiusid sõdurid paadi köied katki ja lasid ta merre kukkuda. Aga seni, kui päev oli tulemas julgustas Paulus kõiki rooga võtma, öeldes täna neljateistkümnendat päeva oodates tee püsite söömata egole midagi suhu võtnud. Seepärast ma manitsen teid rooga võtma, sest see on tarvilik. Teie elu pääsemiseks ei lähe teil ühegi peast juuksekarvagi kaotsi. Nende sõnade järel Paulus võttis leiva, tänas jumalat kõige eest, murdis ja hakkas sööma. Aga kõigi tuju läks paremaks ja teisedki võtsid toitu. Ühtekokku oli meid laeval aga 276 hinge. Aga kui nende kõhud said täis, siis nad kergendasid laevaheites nisu merre. Kui valgeks läks, siis nad ei tundnud, mis maa see oli, aga märkasid üht sobiva rannaga lahte, kuhu nad tahtsid, kui võimalik end tõugata lasta. Nad tõmbasid kahelt poolt ankrud üles ning lasksid need merre kukkuda. Samal ajal vallandasid tüürid ikkest tõmmanud siil purje tuulde. Püüdsin liikuda ranna poole sattudes aga liiv seljakule laskidanud laeva põhja kinni joosta. Laev rammis sinna käilapidi liikumatult istuma. Ahter aga lagunes, lainete möllu käes. Sõdurid aga võtsid nõuks vangid ära tappa, et ükski neist ei pääseks ujudes põgenema. Kuid ohvitserile, tahtes päästa Paulust, takistas neid seda nõu täitmast. Ta käskis neid, kes oskavad ujuda, esimestena vette hüpata ja maale taotada ja teisi käskis järgneda. Olgu laudadel, olgu laeva rusudel. Ja nõnda sündis, et kõik pääsesid tervelt maale. Kui me siis olime tervelt pääsenud saime teada, et saart hüütakse maldaks. Umbkeelsed saarlased osutasid meile rohkem kui tavalist lahkust sest nad süütasid lõkke ja võtsid alanud vihmasaju ja külma pärast meid kõiki selle äärde. Aga kui Paulus oli korjanud kokku hulga Hagugi asetanud, kes tuli sealt palavuse tõttu välja üks rästik ja hakkas kinni tema kätte, kui umbkeelsed, nägid seda elukat tema käe küljes rippuvat, ütlesid nad üksteisele. See mees on ilmtingimata mõrtsukas, keda õigluse jumalatari luba elada, kuigi ta mere käest tervelt pääsenud. Paulus raputas need elukad tulla ega tundnud mingit paha. Nad ootasid, küll ta tursub või äkitselt maha langeb. Aga kui nad olid kaua oodanud ja silmasid Paulusele, ei juhtu midagi iseäralikku siis enda arvamusele. Teiseks, nad ütlesid eta olevat jumal. Issand me täname sind, et mõnigi kord elus oled sa meid päästnud tõelisest hädast. Sa oled andnud meile veel elupäevi. Lubajad mõistaksin oma armuaega kasutada etnoma kaduses, otsiksime kadumatut ja poolikusest täiust. Annad oma päevade lõpul võiksime tunda sind. Sinu kättama vaim.