Meie õigeusu kirikus on olemas pühakut. Ei maksa arvata seda, et kui me pühakute poole palvetame, et jumal oleks kõrvale jäetud, ei, kaugeltki mitte seda. Pühakud on sillaks jumala vaimu ja inimhinge vahel, nende eesmärk ei olnud kunagi saada pühakuks, vaid nad püüdlesid kõige oma jõududega kõigest oma hingest ja väest, et jumala kühendas leida ja alles hilisemad ajad on tunnistanud nad õigeteks inimesteks. Meie nimetame neid pühakuteks, kuid nimi ei ole olulise tähtsusega, tähtis on see ikkagi, mis on asja sisu. Nõnda siis ei ole kaugeltki mitte jumal kõrvale jäetud jumalanna ikkagi omal kohal. Aga need inimesed, kes on jumalaga ühenduse saanud, Nendel on olemas võimalus ja nendel on olemas kogemused, kuidas meid aidata ja juhatada. Ja sellepärast on igalühel olla olemas ka oma lemmik pühakut, oma kaitsepühakut, kelle nime nad teinekord kannavad, see on igalühel erinev ja tema poole siis pöördudes meie saamegi temalt kinnituse ja saame temalt juhatuse. Me võime võtta ka ju meie oma kõige lihtsamad tänapäevaelu ja üldse seda maist elukäiku. Kui me tahame kuninga juurde minna, siis meie ei saa ka minna sõnu otse, vaid meie peame väga paljudes paikades enne läbi käima, kuni meid tema juurde viiakse ja lastakse minna. Kui palju enam see toimub? Jumala juures, seal ei ole see asi teisiti ja kuigi jumal on meie eneste sees, aga samal ajal ka väga kaugel ajas, sest väga kauged ajad lahutavad meid jumalast ja sellepärast on meil siiski õpetajat vaja igal sammul. Me näeme ka ju siin maises elus, et me võiksime ju ka ise õppida, lugema ja kirjutama, aga me näeme siiski, et on selleks olemas koolid ja kooliõpetajad, kes meil siiski petavad ja juhatavad ja kelleta meie toime ei tule. See peakski olema see, mis saab meile selguseks meie eluteel, kui tahame töö juurde jõuda. Siingi toimub kõik järk-järgult, ei ole see kaugeltki mitte nii, et see üleöö sünnib. Meiegi peame surnust ülestõusmise jänese sees surnust ülestõusmise kohta on väga palju arvamusi ja mul omalgi öeldud, et kuidas see saab võimalik olla. Kuid surnust ülestõusmine on meie eneste sees, et meie jälle oma jumala leiaksime endasse. Kristus ütleb selgete sõnadega materjale, kui ta kutsub teda oma järele käima ja Mati ütleb, et luba, et ma lähen, matan oma isa ära, aga Kristus ütles, et lase surnud oma surnud matta. Sina käi minu järele. Me peame teadma seda, et päike ei tõuse sealt, kus ta loojus. Selleks, et päikesetõusu näha, peame tegema ümber pöörd. Ja kui me tahame ka surnust ülestõusmist leida, siis peame oma haudade juurest ära tulema ja iseenese sees jõuda vaimse kogemuse juurte ja teadma seda, et elu on igavene ja me kanname igavese elu olemust iseendas. Ja meil ei ole seda maist keha tõesti. Ja peale siit elust lahkumist. Ja ei ole seda vaja ka igavikku ta pärast, siis kui aastasajad ja tuhanded on möödunud ilma selle kehata, siis me seda tõesti ei vaja. Kuid häda seisab selles, et inimesed jah, ei ole suutelised muud elu mõistma kui ainult seda viisilist elu ja sellepärast tullaksegi seleviisilise elu juurde. Idamaal on hingede rändamine ja taaskehastumine, nemad tegelevad sellega, kuid tegelikult need asjad on kõik väga algelised asjad ja nendes peame omama suurt selgust. Andku jumal meile jõudu, et me saaksime elavaks iseenese sees ja elava jumalaga ühinenud, teaksime, et elu on igavene ja surma ei olegi. Aamen.