Meie õigeusu kirikus on olemas pühad kujud ja meil on ka selles suhtes tehtud etteheiteid, nagu oleksime meie mingisugused kujude kummardajad. Tegelikult on asi aga sellest väga kaugel. Kui vaatame seda lugu, mis sai teoks siis, kui jumala andis Moosesele käsu et ei tohi kujusid teha ja nende ette kummardada, see pandi käsulaudadesse sisse. Kästi teha ka seaduselaegas ja need käsulauad pandi seaduselaekasse ja kästi sellesama jumala poolt panna laeka juurde. Kaks keerub kujusi on kaks peainglikuju. Kas siin ei ole midagi vastuolulist ja imeliku? Üks seesama jumal annab käsu, et ei tohi kujusid teha ja samal ajal antakse käsk just kujud teha ja sinnapaika panna. Kus see käsk sees on, et kujusid teha ei tohi? Ei, just seda me peamegi teadma kujud või ei tohi muutuda jumalaks, vaid me peame puudavant nägema vetsa. Me peame teadma, iga kuju jaoks on olemas oma looja. Mida suurem on kunstnik, kes kuju loob, seda suurema kunstiväärtus, seda suurem on, mõju, pääseb kujus esile. Kõik väline saab meile ju omakorda sisemiseks kasvuks. Me teame seda, et see, kes on kõrgemale jõudnud, kaugemale jõudnud, see annab kujus edasi kõrged väärtused ja meie, kes me oleme madalam samal ajal meie saame sealt omale toetust ja jõudu ja tuge ja imetleme neid asju, mis kunagi on suurte kunstnikud poolt talletatud nendesse kujudesse. See on muidugi maksab raamatute kohta, sest me teame ka, et raamatutesse on pandud suuri väärtusi, mida suurem on kunstnikes, raamatu kirjutab autor, seda suurem on selle väärtus, kunstiväärtus ja seda suurem mõju on ka see meie hingele. Me oleme kõik võinud välises olla ja me teame, kui on niisugune sünge ümbrus, siis meie meeleolu võib muutuda ka teinekord päris masendavaks. Aga kui ümbrus on ilus, kaunis rõõmus, siis oleme meiegi rõõmsad. Lõppude lõpuks, kui me vaatame elu, looduse elu, siis näeme, et jumala looming, mis on väline on ju jumala enda poolt loodud ja siin me näeme säravat päikest, tähti ja kõike seda looduse ilu. Ja saame sellest oma elamuse. Siin on jumal avaldanud seda, mis tema vaimu läbi väliselt võimalik avaldada on, sest jumal on vaim ja väliselt ei ole meil võimalik teda näha. Ja siin ei ole ju tegemist mitte mingisuguse välise asja kummardamisega, Faid ikka, me näeme selles välises asjas seda sisemist jõudu, seda sisemist vaimusuurust mida me näha saame. Lõppude lõpuks me paneme ju ka oma laudadele või oma seintele oma armsamate pildid, oma isa, ema, pildid või kallimate või laste pildid, kui nad on meilt kaugel. Ega siis meie ütle, et see on meie isa või meie ema või meie meie poeg, kes seal pildi peal on, vaid me teame, et see on jäljend. Ja kui me näeme, et üks kuju, kus peal on kristus, siis see loob meile niisuguse tunde, et me tõesti püüame vääriliselt käituda oma antud olukorras, kus me siis oleme selleks andku meile jumal selgust, et me suudaksime seda mõista ja ei saaks Need asjad meile komistuskiviks meie eluteel. Aamen.