Meie vestluse teema, teadus ja kultuur pole päris korrektselt sõnastatud, sest on ju teadus, ka kultuur, vaimse kultuuri tähtsamaid elemente. Formuleerides arutelu teema siiski selliselt pidasime silmas vajadust rääkida teadusest veidi avaramaks kontekstis teadusest kui vaimsest, tootmisest, tema kohast ja ülesannetest ühiskonnas. Ma olen kuulnud, ütlevad, et teadust tasub teha ainult maailmatasemel. Eestis on praegu umbes 7000 teadustöötajad, kellest üle kolmesajateaduste doktorid ja 3000 teaduste kandidaadid. Kui palju neist teevad maailmatasemel teadust? Nii nagu ballett ei saa Baleriinid ja sport siis kui on ainult tippklassi sportvahed, nii ei saa ka teadvus kunagi meelest olla. Ei maailmaaega mingil tipptasemel, kasvõi selle data, et ei ole olemas teadlaste tööbörsi, tead, lahedkasvad ikkagi töö käigus ja selge, et igaüks jõuab erinevale tasemele. Noh, veel üks vardumus, ütleme sõjavägi ei saa koosneda ainult kindralitest, seda enam marssalitest. Ei, ma võiksin selle peale öelda, et suur osa Zooloogia ja Botaanika Instituudi teaduritest teeb oma uurimistööd arvestataval rahvusvahelisel tasemel ja näiteid võiks tuua ka teisi. Siiski meie hulgas ei ole ühtegi Nobeli preemia laureaati. Nii et see on omaette märk, nüüd võiksime lugeda, palju meil on Lenini preemia laureaat, mis annab umbes teise oma tasemelt mõõdu välja. Neid ka teadus- ja minu teada ei ole. Aga siiski võtame niisugused inimesed, nagu on meie akadeemia president koos oma kooliga on minu arvates küll üks võimsamaid kujusid praegust meie teaduses kelle töö käib väga kõrgel tasemel. Tema õpilased on silmapaistvate tulemustega, siis on akadeemik Lippmaa, kes juhatab keemilise ja bioloogilise füüsika instituuti on kahtlemata üks äärmiselt särav kuju. Kui natukene leebem olla ja vaadata koori poole ka ja siis ma arvan, et noh, suurusjärgus 100, võib-olla isegi võiks ära nimetada küll kes töötavad maailmatase, kes on seda märki, kes häbenemata lähevad, eks ole, ja kedagi tõesti nägu kolleeg Raukas ütles, kutsutakse siiasinna. Aga miks te ei seadnud näiteks Einasto koolkonda või mitmeid teisi siin, mis tähendab rahvusvaheliselt, pole sugugi vähem ei kõlapinda leidnud, aga siin meil vähem reklaamitakse ja ma ütleksin juurde eakade mingi alune. Olete olnud ka paljude komisjonide liige, mis määrab preemiaid jänes minule kõige toredamaks komisjonis olnud leninliku komsomolipreemiate komisjon Moskvas, mis näitab, kuidas neid preemiaid antakse, siin on niivõrd kauged teadvuse välised asjaolud. Hääletamine toimub niimoodi, et keegi ei süvenegi üldse sellise protsessi iseenesest ja siis pärast imestada, loete ajalehes, kes on Preinad saanud, nii et nähtavasti need kriteeriumid ja paljud teised ei ole päris objektiivsed kriteeriumid. Kuulge, aga teatavasti Nobeli preemia, teist teine ei saanud. On ju nii? Relatiivsusteooria ees sai koid Metter mitte relatiivsusteooria eest ööd, aga ta on 10 korda jõnu teada. Sellepärast ongi tore eabeli preemia antaks tõesti teatud ajavahemiku järel, kui juba klaarunud, jaga, kui paljudes Lõssenko Sai tähendab riiklikke preemiaid? On saanud on peale Eesti on ikka niisuguseid inimesi, kes on varju jäänud. Hiljuti tehti teatavaks, et 63. aastal on Eesti Teaduste Akadeemia töötaja Vesman leiutanud või koostanud ühe mudeli külma termotuumareaktsiooni jaoks. Praegust tsiteeritakse Vesmanni 63. aastal, aga mingisugust preemiat ei ole ta siiamaani saanud. Ma ei tea, kas teha nii, et väga palju jääb ikka märkamatuks. Maailma teaduses kitsal alal muidugi need, kes asja tunnevad, need märgivad, tema tõi väga tunnusta aga laiemat lihtsalt edu isegi Teaduste akadeemias. Meie ise ei tunne seda meest Bonni. Tunne tunneme, aga tähendab, ma ütlen just, et kuna ta ise on suhteliselt tagasihoidlikke juhtkond teda juhtkond teda ei reklaamina, kuidas siis ta tõesti rahva saab? Tahaksin teile esitada ühe niisuguse intrigeeriva teesi. See kõlab järgmiselt. Meie väikese vabariigi teadus peab olema suunatud meie rahva keele, kirjanduse, rahvaluuleajaloomajanduse, looduse uurimisele sest seda tööd meie eest keegi ära tegema ei hakka. Ja vastavalt tuleb siis ka teaduse materiaalsed vahendid põhiliselt ja kõigepealt nende valdkondade uurimisele suunata. Niisugune oli tees, palun. Tähendab intriigile muidugi provokatsioonile järgi ei anna, aga sisuliselt ma püüan esitada oma mõtteid veidi, võib-olla teises sõnastuses. Teaduse tegemisel ja teaduse organiseerimisel kanname meie vabariigis erilist vastutust just nende teadusharude eest. Milledel on nõnda kohalik objekt, rahvuslik kultuur, kohalik sotsiaalmajanduslik areng, kohalik loodus üleliidulise tööjaotuse alusel vastutava just meie ise selle eest, et need valdkonnad normaalselt jõudsalt arenevad. Ja teadus siin oma jõukohast kaasabi osutab. Seda tööd, nagu te õigesti ütlesite, keegi teine kuskil mujal meie eest ära ei tee. Ja kui väga jämedates joontes visandada nendes valdkondades tähtsuse järjekord, millega minu arvates siin ma rõhutan, just, et mälestada oma positsioonidelt millega teadus peaks tegelema meie vabariigis, siis pakuksime järgmise astmestiku esimesele kohale. Asetasin looduse keskkonna, teadus, mis peab kindlustama, et meie lastele ja lastelastele jätkuks õhku, vett ja loodust. Teisele kohale asetatakse vaimse kultuuri, keele ja kogu humanitaaria ning selle arendamiseks vajaliku sotsiaalmajandusliku baasi tähendab kohalik sotsiaalmajanduslik areng. Sest humanitaaria ja see kaunis pealisehitus ei saa elada, kui meil ei jätku süüa. Meie tootmine ei arene. Ja kolmandale kohale selle teaduse, millega me osaleme üleliidulise siia ülemaailmses teaduses, tähendab astronoomia, füüsika, keemiainformaatika ja nii edasi ja nii edasi. Ja see on karm loogika minu arvates elust endast välja kasvanud. Akadeemik Ahkiga võiks muidu nõustuda, kui me tuleks tagasi küsimuse juurde. Küsimus oli niimoodi seatud, et kas me ei peaks sinna koondama kõik vahendid? Jumal sellega mitte kõik vahendid, aga suur osa vahel suur osa ilmselt nähtavasti küsimus on mõistlikes proportsioonides. Väike täienduse tahaks teha täppisteadust, samuti filosoofia loogika mõne teise käe puhul. Nad ei ole ainult sellepärast meile teha mingi panus üleliidulisse või maailma teadvusesse. Vaat nüüd nad on vajalikud eelkõige meile endile, kultuuri tähtsa osana, mõtlemise tasandi hoidmiseks ja nii edasi, kuigi palju peab tingimata olema. Mis on teie arvates selle põhjuseks, et vabariigi avalikkust erutavate probleemide nagu fosforiit, rahvussuhted? Wabariigi täielikule isemajandamisele ülemineku ettepanek, et nende probleemide puhul kõigepealt reageerivad kultuuritegelased, kirjanikud, kunstnikud, teatriinimesed, meie loomingulised liidud, ajakirjanikud aga teadlaste, kompetentsed hinnangud tulevad hilinemisega siis, kui avalik arvamus on juba välja kujunenud. No mina arvan kõigepealt, et kunstiinimesena natukene emotsionaalsemad kui teadlased ja peale selle iga teadlane teab hästi, kui lihtne on teha järeldusi, kui sul on vähe faktilist andmestikku. Mida rohkem seda koguneb, seda vastuolulisemaks andmestik muutub. Ja eriti need teadlase, kelle käes on suured andmepangad kes tähendab näevad otsuste langetamise raskusi. Nemad tule aga alati välja tagasihoidlikumalt, argumenteeritumalt ja teatud ajalise intervalliga. Ja minule tundub, sellele küsimusele andis mõni aeg tagasi väga hea vastuse juba akadeemik Naan ühes oma artiklis tähendab küsimus on mänguruumis mängu reeglites. Ühed, reeglid kehtivad publitsistile, teised reeglid kehtivad teadlasele, mitte tsensuurireeglid, vaid enesetsensuurireeglid. Teadlane peab juba ülikooli lõpetamisele andma vande, et ta annab ainult sellist informatsiooni, mis on 10 korda läbi kaalutud ja kontrollitud ja saab otse viidata. Ja peale selle selline hilinemine esineb ka mujal. Hiljuti meenutati mulle seda, et näiteks Soome ajaloos on viimase 10 aasta jooksul toimunud radikaalne murrang kodusõja hindamisel. Varem oli see kangelaslik vabadussõda venelaste vastu, aga praegu ta on kodusõda, kes seda esimesena välja ütles, mitte ajaloolased, vaid Väino Linna, kirjanik. Aga praegu võtke viimased Soome ajal väljaanded, seal on valge terror näidatud kui julmem, kui punane terror on pildid, fotod inimestest, kes nälgisid surnuks nendes valgete laagrites ja nii edasi. Nii et see on selline nähtus, mis esineb ka mujal ja paratamatult ja peale selle see hilinemine ei ole alati nisu. Kas te olete kokku puutunud ka niisuguse probleemiga, mis mind ennast natuke vaevanud, nimelt avaliku arvamuse ja kompetentsuse vahekord? Avalik arvamus on võtnud mingisuguse seisukoha üsna üksmeelselt hoiab seda või peab sellest seisukohast kinni ja kui siis teatud hilinemisega tuleb kompetentse inimese teadlase spetsialisti arvamus või hinnang, siis avalik arvamus ei võta seda omaks. Ja kindlasti, vaat see on tõepoolest küsimus, mis vajaks spetsiaalset uurimist sellise avaliku arvamuse ja, ja stereotüüpide püsimine psühholoogida. Seda uurinud. Ma arvan, et akadeemik naabrid meile kohe selle kohta loengupidajad on ju palju kirjutanud, massipsühhoosid. Siin on jah, mitmed tegurid, millest kaks on nähtavasti kõige tähtsamad, ühte juba möödaminnes märgiti kole tähtis, kes ette jõuab. See on näiteks Lääne ajakirjanduse töös ärakordse tähtsusega, sest kui on kaks võrd väärset, ütleme seisukohta, CMS jõuab massiteadvusse kas või poole tunni võrra varem kipub jääma peale. Aga see Messiline peal rohkem ütleme, kui argumenteeritud ta hiljem ka ei oleks, tekitab vähemalt kahtluse või lihtsalt ei pääse mõjule. Ja teine äärmiselt tähtis tegur massiteadvust mõjutatakse mitte niivõrd vaagika faktidega kui emotsioonidega. Ja seepärast siin näiteks tuntud mehe argumendid või ilusa naise väitlejad on olnud alati palju veenvamad, kui, kui vähetuntud või vähem ilusa naise oma. Ja siin on vastu olemas teadlane vajab väikest aega, et süveneda ja tõepäraseid fakte välja tuua. Rahvas ootab aga kiiret reageerimist ja siis paratamatult reageerivad need, kes ei ole kõige kompetentsem. Tavainimesele või lihtinimesele, kuigi need terminid on väga vaieldavad, tavaline alt ei meeldi seda tüüpi vastus seda, et ühelt poolt On nii, kuid teiselt poolt naa või küsimus nõuab bioloorimistada kategooriliselt kõik, mis on must, see Olgo mustem kui ta ja kõik, mis on valge, see olgu valgem kui lumi. Vaimsuse ja vaimse kultuuri üks komponent võiks olla ka ja arvatavasti on diskussiooni kultuur. Mis te arvate meie kõigi teadlaste, ajakirjanike, kunsti ja kultuurirahvaoskusest, vaielda ja väidelda? Väga raske küsimus, seda on ka rohkem treenitud võib-olla parlamentides ja on muidugi kole suur vahetegemist näiteks Suurbritannia parlamendiga, kus mehed võivad vaielda, teravusi öelda, kuid väga-väga nii korrektselt, elegantselt ja pärast lähvad koos sõbralikult puhvetis õlut jooma või mida nad seal EL-i d loovad teedel. Ja siis on sellised parlamendid nagu ütleme, kodanlikus Eestis, kus alles hakkas kujunema kultuur ja see on nii nagu paljudel teistelgi algajatel aeg-ajalt mendiga käsitsi kokku. See väga suurel määral sõltub ikkagi treeningust ja ja üldkultuurist sinnapoole peab püüdma, et kõik oleks väga korrektne ja, ja reeglipärane. Aga see on küllaltki raske, kõigepealt tuleks, saavutab ta kasvõi elementaarne austus loogika faktide vastu kuid isegi selleni on väga raske jõuda. Kõnekunst on ka ju kunst ja paljudes maades seda õpitakse. Õpitakse kõrgkoolides, selle pööratakse tähelepanuga juba keskastme õppeasutustes, kui meil aastakümnete jooksul seda, kas naeruvääristati või sellele pööratud, mingisugust tähelepanu. Aga praegu, isegi nähes meie silmapaistvad lektorid asudes loengut pidama, unustavad ära pöördumise kuulajate poole. Nii et meil puudub elementaarne kõnekultuur sageli. Ja kui meil puudub elementaarne kõnekultuur, siis on väga raske oodata, meil peaks olema elementaarne diskuteerimise kultuur. Siin on meil veel väga palju vaja ära teha. Ja selleks on vaja spetsiaalset tähelepanu pööramist nii ajakirjanduses, kõrgkoolides, kõige erinevatel tasanditel. Ja mulle meeldib see tekstidest alguses väitlemise vaidlemise kultuur, maa nimelt räägiksin paar sõna väitlemisest, tähendab 20 aastat olen ma kramplikult hoidunud tagasi mitte kirjutamast artiklit selle kohta, kuidas meie kunsti ja kultuurivaldkonnas kirjutavad inimesed. Milline vapustav väitlemise loogika neil on, väidetakse ilma igasuguse tõestama. Ta esitatakse teineteise vasturääkivaid mõtteid ühes samas artiklis veedame autori poolt nii edasi. Need alustades kuidagi see kajastab meie intelligentsi, väitluse või loogika kultuuri, madalat taset, mis on enne vaidluse kultuuri veid. Vaidluse kultuur on, olen kõigega nõus, on meil lubamatult madal ajaloolised põhjused samuti nõus, aga ma ütleksin, et vaidlemise puhul on meil suurem häda kui see, et meil on madal kultuur. Et teda on siiski veel liiga vähe oma humanitaarteaduste valdkonnas, nüüd viimasel aastal on tekkinud paar diskussiooni aga ajaloo alal, millised diskussiooni, tõelised diskussioonid meil oli, kas vaieldi mõne küsimuse üle asjalikult või, või toredasti on teatud erinevused Tallinna ja Tartu teadlaste vahel, kas keegi on julenud üldse välja tulla nende Ülle vaim? Mõtlema, et kas teadlased oskavad vaielda ja ma arvan, et ei oska, meil on siin praegu neli Teaduste Akadeemia presiidiumi liiget ja Ma julgen väita, et vaidluskultuur on ka meedia sagedane presiidiumis üsna madal. Ja peale selle, mis teeb olukorra sageli raskeks. Vaat näiteks Leonardo da Vinci oli teadlane, kes oskas oma sõna kaasa öelda, nähtavasti suures osas sel ajal teadaolevatest teadustest. Aga kahjuks leidub meil tänapäeval ka teadlasi, kes arvavad, et tal on kodus kõigi küsimustega või ilmeksimatult orienteeruvad tehnikateadustes loodusteadustes, ühiskonnateadustes ja kuna nendel on sageli küllaltki kõrge ametikoht ja peale selle kuidagi kõrged tiitlid, nad unustavad kahjuks elementaarsed vaidlus aabitsatõed ja selle tulemusena loogika ja selle tulemusena me ei saagi kõnelda ka meie teadvuses kultuurses vaidlemisest. Ega olukorda vist päästaga see, kui me vastava kursuse keskkooli või ülikooli sisse seame, on meeles. Ma võin nüüd küll eksida. Kristeli heegelile kuulub see mõte, et et loogika õppimine õpetab meid mõtlema samavõrd kui füsioloogia õppimine seedima. Tähendab ma kujutan asja niimoodi, et et me õpime vaidlema ikka vaieldes. Seal küll, aga tähendab meil vaidlemiseks, nagu siin ka Juhan Kahk märkis, on vaja teatud demokraatlikke eeldusi sotsiaalset õnni meil, kuna meelde seni tähendab vaidlus toimub sellel tasandil, et teatud küsimuste ringi oli üldse mitte vaieldav ja peale selle ametipositsiooniga kaasas ka tõde sellest möödas elus on palju, tõdesid, eks, aga alati kõige õigem tõde on kõige tugevama tõde ja kõige kõrgemal ametipostil ola mehe tõde siia. Seetõttu tähendab teni, et me jõuaksime veel nüüd mõistliku, tähendab sihukse vaidluse juurde see vajab väga pika demokraatliku perioodi, kus inimesed õpiksid vaidlema. See periood on saabunud ja nüüd me peamegi. Aga ta pole veel pikk olnud, hall ja sona algus, õigus. Selleks, et mind on ja minu tuttavaid kolleege teadlaste majas on vooglaid õpetanud, on niisugune spetsialist, kes tunneb seda klassikalisel kujul diskussiooni väga heasti. No see on ikka ülitõsine protseduur, diskussioon, sabet nii täpselt defineerima ja siis teine otsib seal tühjad kohad üles, pead uuesti vastama, mitte korrata seda vana jama, eks ole, või seda nii et see on ikka ülitõsist, ettevalmistus nõuab loomulikult ka vastavat kultuuri ja kogemusi, aga lihtne see asi ei ole. Räägime teadusest ja kultuurist. Ja järgmine küsimus kõlab nii, mis on rahvusteadvuse, mis on rahvuskultuur? Ja tõepoolest kõnepruugis ja kõne kirjapildis sageli esineb väljend rahvusteadus või rahvusteadused on tegelikult ebatäpne ebateaduslik väljendus. Teadvusel võivad olla mõned objektid ja ainevaldkonnad, mis on otseselt seotud meie rahvusega meie puhul näiteks eesti keel, rahvaluule, muusika, Eesti ajalugu ja muud teised asjad, valdkonnad. Kuid ka nende uurimisel on välistatud vaid nõnda öelda rahvuslik lähenemine. Ka eesti keelt uurime Me siiski kogu maailmakeeleteaduse meetoditega. Kogu inimkonna kogul kogemustele tuginedes ning uurime me seda, mitte üksi oma rahvuse jaoks, sellel on muidugi ka suur tähtsus. Me peame keelekorraldusest osa võtta, kuid teadlane peab alati püüdma anda midagi maailma inimkonna, teaduse varasalve isegi siis, kui ta uurib näiteks võru murret. On kolm, vähemalt kolm termineid, rahvusteadvus, rahvusteadvus, rahvuslik teadvus, neelast rahvusteadvus, rahvuslik teadvus või rahvuskultuur ja rahvuslik kultuur on lihtsalt üks sama. Aga rahvuskultuur on vast laiem kui, kui rahvuslikult toorsiin teatavat vahet on mõtet teha, ütleme Tõravere on kindlasti rahvuskultuuri osa, kuid väga vaieldav, kas ta rahvuskultuuri osa Rahvusvahelised teaduskeeled on inglise keel, vene keel, saksa keel, prantsuse keel, hispaania keel, eesti keel nende hulka ei kuulu. Ometi on vaja arendada ka rahvuskeelset terminoloogiat. Miks ja kas kõigis teadusharudes? Ma pean veid õnnitlema, see on nii ootamatu küsimus, osades meile kõigile ja väga tark küsimus. Elu praktika räägib sellest, et me areneb ja kõik rahvused ega eestlased ei ole selles mõttes erandlikud, püüavad luua oma tinimioloogiat, võib olla seotud mingisuguste mõtteprotsesside, msn, keeleprotsessidega ja keele formuleeringuga väga tihedalt seotud. Ma ütleksin, et sellele küsimusele tasub kohe tõsiselt mõelda ja, ja praegu muidugi jätkame terminoloogiaalast tööd. Aga siin on raudselt mitmesuguseid lahendusi võimalik. Selleks ajaks täpselt väljendada, selleks peavad olema sümbolid ja selleks peavad olema Su terminid. Muidu ei saa olla kama mõtteloogilist edasi arendada, aga nad võivad olla võõrkeeleküsimus, on ka selles, tähendab, et mul on küsinud väga kõrged ja teaduskraadiga kolleegid Moskvast, Leningradis, milleks teil on vaja näiteks entsüklopeediat kastil ei piisa siis suuresti väiksest Nõukogude entsüklopeediast. Aga siin pole mitte küsimus ainult selles, et seal on suur hulk termineid. Kusjuures suur hulk nendest võib leiduda ka paljudes välismaises entsüklopeediates vaid küsimus on selles, et entsüklopeediat tegemise käigus. Meil kontakteeruvad erinevate teadusharude esindajad ja väga sageli ühed ja samad mõisted on täiesti erinevas tähenduses 11 ja Sarus. Ja, ja see tähendab, protsess on niivõrd vajalik. Oma erialase terminoloogia loomine ja ta peab olema tähendab kahtlemata kõigis nendes teadusharudes viljelemine. Ja loomulik on selles, et me võtame üle teistest keedes osa termineid, aga nad on selgelt fikseeritud kui terminid, mida me kasutame oma erialases töös. Eesti NSVs. Ma olen kokku puutunud pidevalt nende asjadega, vähemalt 20 aastat on olnud võimalus ja on praegugi võrrelda ka Komassaalne tähtsus üldkultuuriliselt siis keele enda seisukohalt, rahvuskultuuri jaoks tervikuna. Et oleks ka küllalt arenenud terminoloogia, teadus, tehnika ja kõigis enam-vähem kultuurivaldkondades. Neil õnneks on seisund olnud küllalt hea juba pikemat aega ja entsüklopeediat tegemise käigus loomulikult pidevalt täpsustatakse ja täiendatakse, tulevad uued uued mõisted või meil on meeles, annaks erakordselt tähtis osa rahvuskultuuri arendaja. Me võtame, sõnade valik ei ole sugugi juhuslik, võtame kasvõi lindude nimed. Sellega pannakse paika süstemaatika, küsimused ja see peab olema väga hoolega läbi mõeldud. See eeldab heatasemeliste spetsialistide olemasolu, sest muidu korralikku teaduslikku terminoloogiat ja keelt ei ole võimalik luua. Siiski tagasi tulles Siimanni küsimuse juurde, tähendab, ütleme, kui on olemas võõrkeeles inglise või vene keeles olemas sõna, kas see oleks siis meil kergem võtta siis sama sõna ja lülitada meie mõistete süsteemi sisse. Paljudel juhtudel me saame seda teha, aga paljudel juhtudel ei saa, nagu ma siin toon näitlejanna nimede puhul ja paljud teised on, pole seda võimalik, aga näiteks arvutustehnikas ja seal me oleme võtnud üle ju villagival ingliskeelseid sõnu uut ja ilmselt see otstarbekas ei saanud ka sageli kergem siin üksteisele teatavaks. Võtame juba mõnest suuremast keelest, siis meil on kergendatud kontakt ka maailmateadlased, eks ole, mõnes mõttes. Ja see läheb vist olema loomulik, protsessini ei tohi väga kiirendada ega ega plekke lende panna. Peaasi, et need arvutustehnika spetsialistid, kes kõige rohkem vajavad seda ingliskeelt, sellepärast et ega arvuti ei oska ju vene keelt ega eesti keelt, ta oskab ainult Ingliste või kui sa hätta ja sa pead ikkagi vaatama kuskilt manuaalist järgi, eks ole tahes või tahtmata. Et nemad ei hakkaks oma reostama eesti keelt selle tõttu, et nad inglise keelt hästi tunnevad. Võtke, saangi. No muidugi, et kas ta ongi reostamine ta muidugi, vot see, see võib olla Juhan, ma olen osalenud ka näite, kes geoloogilise terminoloogia väljatöötamisel, muud eesti keelel oli ikkagi väga sellised spetsiifilised lähenemisviisi sageli ja seetõttu mõned mõned sõnad me saame üle võtta, neis on hea tuletada mitmesugusi tiitleid, teiste puhul on see väga raske teha. Ja siin peame. Ma tähendab selle küsimuse lahendamiseks erialaspetsialistide koos heade keeleteadlastega, kusjuures keeleteadlasi on ka erinevaid, sest me teame, et me vaatame oma oma nüüd terminoloogia kujunemist aastakümnete jooksul. Meil on siin ka olnud ebaõnnestunud perioode ja natuke õnnestunum materiaalne. Ma ei taha minna praegu nüüd konkreetselt nimede nimetamisele, aga siin on, meil on ka küllaltki suuri tõuse. Argument. Nüüd veenastele tõepoolest, arvestades keele üldist süsteemi meil seal vältel ja kõik nii edasi, need peavad sobima meie, vaat nad ei tohi tõepoolest reostada. Ilmselt võib öelda, et rahvuskeelset terminoloogiat ei vaja teadlased, kes valdavad võõrkeeli, vaid rahvuskeelset terminoloogiat vajab meie kultuur. Raha ja populaarteaduslik kirjandus see kirjandus oleks üleküllastatud inglisekeelsete terminitega distantsilt niivõrd raskesti loetav, et aegutsuga noori lugema. Kuidas te mõtestate nii tõsist probleemi nagu rahvuslik ja internatsionaalne teaduses? Kõigepealt on need teadus ei tunnista riigipiire, sellepärast et ka kui on tegemist Miingast loodusliku objektiga või ka siis ühiskonnateoste valdkonda kuuluva kuuluvate küsimustega siin ei ole võimalik vahele tõmmata riigipiiri. Võtame Läänemere uurimine sellepärast, et ta ei kuulu mitte ainult meil ei ole saanud nõukogude territoriaalvetega, vaid tähendab ühe loodusliku objekti kunstliku jaotamisega või siis või siis näiteks. Me kõnelesime juba keelekontaktidest, sellepärast et eesti keelt me juuri ainult selle jaoks, tähendab, et meil siin oleks võimalik teda kasutada vaid eesti keele uurimine kujutab ka ühe itena saalse protsessi lahutamatud osa. Tõepoolest on üldse raske kujutada ette midagi internatsionaalsemat kui teadus ja inimeste rahvaste rahvuste kontinentidevaheline teadmiste vahetus on alati kaasa aidanud inimkonna progressile. Suletus ja vaenulikkus aga toonud alati kaasa halbu asju. Teadvuse esimene internatsionaalne ülesanne on teenida inimkonda aidata kaasa tootmise arengule, kultuuri progressile, kuid samal ajal ja võib-olla ma kordan natukene eelmiseid mõtteid, teenib teadus ka iga konkreetse rahvuse vaimset ja kultuurilist kujunemist ja arengut. Eesti rahva vaimse kultuuri arengu seisukohalt pole matemaatika sugugi vähem tähtis kui rahvaluuleteadus.