See osa tänastest kadrijuttudest on lindistatud teisipäeva pärastlõunal Tallinnas asula tänav 11. Ja kodujutud selle jutu kohta öelda on omamoodi väga raske. Ometi puudutab taju kodusid väga sügavalt ja Kesklinna laste öömaja sotsiaaltöötaja Eve, noh. Nüüd see maja on siin värskelt avatud, ühtegi last ei ole veel isegi öömajal käinud, aga aga kusagilt nad tulevad ja kusagil on neilgi kodud. Jah, me arvame, et siin majas võiksid saada öömaja lapsed, kellel on kodus midagi juhtunud kes ei saa oma ööd veeta kodus. Ja muidugi me arvame, et ka siin majas saavad veeta need lapsed võib-olla, kellel ei olegi kodu, see kesklinna nimetus ei tähenda seda, et siia peaksid tulema ainult kesklinna lapsed, vaid see on noh, kõik lapsed, kes tunnevad, et neil ei ole kuskile minna, siis nad võivad siia tulla. See maja on avatud siis koostöös Tallinna Kesklinna linnaosa ja, ja Tallinna linna missiniga täpsult. Lauri Kurvits, teie ametinimetus on projektijuht või kuidas projekti nimi? Projekti nimi ongi kodutute laste emadega last lööma. Öelge, mida te teate praegu nendest lastest ei ole nendest veel mitte kedagi näinud, kes siia varsti tulevad. Arvatavasti nad ikka tulevad, nad on olemas. Mida te neist teate? Ma kujutan ette, et, et selline tüüpiline laps, kes siia ukse taha tuleb või tuuakse, on selline parajalt räämas must, kasimata, pesemata ka vastavate kommetega. Võib-olla jupp aega juba tänaval olnud tõenäoliselt proovinud suurt osa mõnuaineid ja uimastavad ained võib-olla ka osaliselt juba sõltuvuses nendest. Kui vana ta on, kui vanu lapside siin vastu võtate, kuni kaheksateistaastased ja tegelikult rinnalastest alatestes, sellepärast et üks tuba on teil ka emadele ja lastele, sest põhimõtteliselt küll jah. Ema võib sõrmeotsaga tulla, see laps on selline. Aga ma arvan, et on ka selliseid lapsi, kes on täiesti tavalisest formaalsest koduste, kellel on probleeme, kellele öösel mitte kuhugi minna. Ta võib olla täiesti tavaline laps, kellega, kas on midagi lihtsalt halvasti läinud ja nüüd on tähtis see, et ta selle koha üles leiaks. Tallinnas on olemas ju ka veel lilleküla turvakodu ja kui turvakodu on koht, kus laps saab olla kohe palju päevi siis mis on öömaja omapära? See nimetus ise peaks juba ütlema, et päeval siin ei olda päeval. Kas ollakse siis tänaval? Meie öömaja on praegu avatud kella viiest õhtul kella üheksani hommikul. Ja kui sellel lapsel ei ole hommikul tõesti kuhugi minna siis me hakkame arutama tema probleemi, vaatame, kuhu ta peaks minema, miks ta sinna minna ei saa ja katsume leida lahendust. Kui te, laps olete õhtul siia sisse võtnud andnud talle süüa, pesnud puhtaks ja pannud magama, siis hommikul küsitleda ilmtingimata enne kui teda siit ära saadate. Kuhu sa nüüd lähed? Kui see laps on juba 15 16 aastat vana, siis ta on selline piisavalt iseteadlik, et kui ta tahaks, ta läheb oma teed ja tahab, vestleb. Kui ta ei taha, siis mitte. Aga võib-olla tuleks see küsimus seada hoopis nii, kas sul on, kuhu minna ja me selle küsimuse loomulikult teame. Ja me arvame, et kui see lapsi ja siit uksest sisse tuleb siis meil on selline, ütleme, väike küsimustik. Miks ta seal lisaks sellele, mis on tema nimi, vanus, elukoht ja vanemad. Lisaks sellele me küsime ka seda, et kuhu ta hommikul mõtleb minna. Aga kui ta ei taha öelda, mis ta nimi on ja kus ta elada? Ma kardan, et ka nii võib juhtuda. Ega midagi teha ei ole, ikkagi annab tulu alusel me anname talle ulualust ja ta võib ka meile öelda mingi teise teise nime. Aga ma arvan, et kui ta on ennast korralikult välja maganud ja siis hommikul räägime temaga sooja saanud ja kõhu täis, eks ole. Kuidas seda maja siin üheskoos tegema hakkasite, seda projekti looma Tallinna Kesklinna valitsus ja Tallinna linnamisjon. Kas te siis seda ka arutasite mõtlesite, et kui palju meil Tallinnaski näiteks niisuguseid lapsi üldse võib olla, kellel ei ole õhtuti kas regulaarselt või siis mõnikord kuhugi minna magama? Statistikaid on erinevad ja, ja ühe sellise kõige drastilisem pakub välja tõenäoliselt noorsoopolitsei. Kes pakub selleks suurusjärguks Eestis. Lapsi, kellel kas ei ole kodukülatänaval või ei käinud regulaarselt koolis 15000 sellest lõviosa Tallinnas. No see on päris hirmuäratav number, teil siin magamisasemeid on. 25 mina isiklikult sellesse statistikasse ei usu, et see niivõrd niivõrd drastiline on. Aga noh, mingi osa ja see on ka ikkagi tuhandetes, ilmselt ilmselt loeb ta on ikka selliseid lapsi meil küll, tegelikult suuremal osal neist on vanemad, on ka mingi teoreetiline peavari seda võimalust, ainult et nad ei saa seda kasutada. Me oleme nüüd siin kodujuttude saates seda kõike rääkinud jutu tegelikult kodututest, lastest. Me käisime täna siinsele öömaja ruumid läbi, siin on olemas soe tuba pesemisvõimalus. Hommikul ja õhtul saavad lapsed süüa, on voodid, mõned lauad on esialgu lagedad, seinad, paar karvast mänguasja ja see on peaaegu et kõik. Praegu kuulevad meid inimesed, kellel on kodudes võib-olla asju millega nad enam ei oska midagi peale hakata, sellepärast et oma lapsed on suureks kasvanud. Öelge, kas ma võin selle küsimusega praegu niimoodi esitada? Et kui ma pean silmas siin head inimesed, tõepoolest ainult kenasid asju, mis teile endale ka meeldivad ja mis on tarvitamiskõlbulikud, mitte äraviskamiseks? Kui on niisuguseid asju, mida tahetakse teie öömajale siin anda, siis on see tanud liiast minu poolt välja pakutud, et seda võiks teha. Sest seinad on teil näiteks tõesti tühjad, sinna kõlbaks kasvõi mõni ilus pilt peale. Kõik ilusad pillid on teretulnud. Mis veel on teretulnud looriks Te olete mõelnud seda, et mis teil veel puudu on, mis võiks veel olla või kui meid kuulab ka mõni firma või ettevõtte juht, kes midagi toodab? Võib-olla natuke teravam probleem on, on lastejalanõudega, laste sokkidega, laste aluspesuga, asja, mida läheb rohkem vaja. Nii et lihtsalt vahel on vaja mõni laps ka siin hommikuks, kui teda uuesti välja saata, riidesse panna või natukene talle üht-teist selga lisaks panna, välja vahetada. Ma usun, et suur osa nendest lastest vajavad üht või teist riideeset. Enamasti nad on pesemata ja nende liidud peaks välja vahetama. Mida need inimesed, kes praegu kuulevad ja mõtlevad, et oi, ma saaksin siin midagi ära teha, ma kordan veel kord, kui te meid kuuletaja sellele mõtlete, siis mõelge sellest ka, et need asjad võiksid olla ikka kenasti korras, pestud, puhtad ja täiesti tarvitamiskõlblikud. Kui teil on niisuguseid asju, siis kuhu nüüd need inimesed võiksid pöörduda? Meie aadress on asula 11, asume Magdaleena haigla taga ja meie telefoninumber on 556 890, telefon 556 890 ja ööpäev ringi vastab siin keegi. Ja meie majas on ööpäev ringi inimene, kes sõnaga vastab teie kõnedele ja ka kui teil on probleeme, mitte siia helistada, siia tulevad ju lapsed, peaksid saama siia ka ise ja otse tulla, nad peaksid siis teadma, et see kõik siin asub. Kuidas laps satub siia. Me arvame, et teatud laste hulgas niinimetatud tänavalaste hulgas levib see informatsioon. Lihtsalt üks kuulab, et on selline võimalus kuskil soojas kohas magada ja ennast pesta. Leed lihtsalt lastelt lastele. Aga kui vajab meie abi, ütleme laps, kes lihtsalt ei saa oma kodus veeta, siis tema võiks julgelt pöörduda politsei poole lubas meid aidata, et ta toob selle lapse meie juurde. Igal juhul meie siin praegu oleme selle informatsiooni edasi andnud, kordame veel kord seda telefoninumbrit. Siin asula tänav 11 asuva laste öömaja telefoninumber on 556 890 ja tõesti-tõesti täiskasvanud, see on ka teie kõiki asi. Kui te kedagi näete ja kui te teda ise aidata ei saa, kui ta on laps siis jätke need numbrid meelde, siis te saate vähemalt aidata tal kuhugi õhtuks jõuda, et ta saab oma öö magada soojas kohas. Muide, Eve, kas te teate, kus praegu näiteks Tallinnas lapsed, kellel kusagil magada ei ole, siis tegelikult mugavad. Ma usun, et keldrites ja kuskile sooja trassidele Väga paljud lapsed magavad oma nii-öelda kodukoha või endise kodukoha läheduses mitte lukustatud keldrites. Sue trassides. Aga kui nad siit majast hommikul välja lähevad, siis nii nagu me juba eelpool rääkisime küsitakse neilt ikkagi, kas sul on, kuhu minna. Ja sotsiaaltöötaja. Teie ametinimetus juba ütleb seda, et te siiski paljudega nende hulgast töötajatega edaspidi see ei ole lihtsalt niisama küsimus. Kui see laps ütleb, et tal ei ole kuhugi minna või ta läheb tänavale siis loomulikult ta võib siia alati tagasi tulla. Sest temale kodu leidmine on väga pikk-pikk, tee.