Vanaaseme vana seeme. Peremehe nimi on Paul. Paul on olnud selle talu peremees. Aga talu märksa vanem, seda näitavad siit aknast välja vaadates kasvõi nüüd kaks suurt vahtrapuud, mis on siin kasvanud ikka tükk aega, isegi need väikesed tammed vist on. Talu on muidugi vana, minu teada ta ikka eelmise sajandi talu juba, aga need puud on muidugi hea omal ajal eelmine või talu omanik ja istutanud nad ja Tammeka ja need on nüüd jah, ilmselt ikka juba kellegi poolt pandud, mina natukene kohendasin. Ja noh, pisut korrastantega. Tüüpiline Eestimaa suveilm, õues sajab vihma. Kõik on sel suvel nii roheline, nii rammus, on see, see roheline ise. Nojah, ega loodus on olnud siiani küla inimese jaoks või küllalt soodussooja ja, ja vihma olnud ja kõiki paras, aga nüüd hakkab nagu liiale minema. Praegu võiks vihma juba järgijad. Nojah, kui me siin juttu räägime, on jaanikuu nädal juba see jaaninädal on möödas, on juba järgmine, kohe on juulikuu. Öelge, Paul, missugune suhe teil tegelikult siis selle paigaga siin on? See ei ole see koht, kus on poisina karjas käidud kus mälestused emast ja isast ja. Noh, eks ta sinna lähedale ikka on, mõisa kodu on ja mitte kaugel siit. Talu ma juba lapsena teda talukohtade. Ja tundsin seda vana pererahvast hästi ja ja lihtsalt ükskord tekkis niisugune tunne, et ma tahtsin maale mingisuguse elamise omale sättida ja ja nii, siin osutus võimalikuks asija. Nii et siis oma sünnikodu ei olnud enam alles. Ja see minu soov jäi natukene hiljaks ja maaletuleku soov tähendab oma kodu oli juba ära müüdud linameeste suvilaks. Praegu elavad. Siis oli juba hilja kahetseda või tegu tehtud, oli. Ja hilja oli muidugi ja siis oli kajumalesta tagasi tahtnud. Aga noh, need suvilaomanikud ei taha loobuda, väga ilus, mis läinud, see läinud ja see on läinud. Aga see on siin ka ju imeilus koht. Jah, see on ilus, vaikne kohakene siin ja nagu teda kas teda ikka natukene ja jõudumööda olen proovinud teha, nii et minu arvates üks üks siinkandis üks ilusamaid maa kohta oli ka? Minu arvamine on selline ja ja ma kuidagi. Ma ei oska ilma maa ega maaeluta olla. Vahepeal olite linnas ja no ja eks ma oma töömehe aja ole ikka maalt nagu ära olnud. Nüüd juba natukene enne pensionile jäämist siia juba sai hakata sättima, sõitsid elamist. Aga noh, 40 aastat ikka töömehe aegade on ju, ei ole maaga erilisse jutud olnud. Tööd tegid. Ma olen suurema osa oma töömehe east olnud bussijuht, autojuht, ühesõnaga sõitnud paaris kolmes töö koos oma aja jooksul. Nüüd on vist päris hea jalakäija. Eks ikka haigeks jala, eks maal liigugi jala, aga noh, ja ta nagu eraldatusega tuleb jälle noh, kasvõi kauplus käia, auto on ikka asendamatu asjaga maal ilma autota ei saa küll. Ja peab olemegi selline auto, millega saad liikuda talvel ja mina olin niisuguse muretsenikesis. Nojah, on kindlam tunne, kui on ikka rattad õue peal ja aga ma kujutan ette, et te siiski suurema osa päevast, kui te siin olete, olete just jala peal ja, ja käite siin oma maa peal ringi. Nojah, eks ta on niisugune asi, et maainimesel nii huvitav ei ole, võib-olla linnainimene ei teagi. Tegevust on nii palju, et hommikust õhtuni ja õhtuks oled nii väsinud, jalad löövad tuld, võib öelda. Ja, ja lõpuks vaatad, et polegi nagu midagi tehtud, aga aga kord juba niisugune toimetamine sema töö. Sageli on selline maja ümber siin jama kobistad kui korraldajat. Ega ta nii väga välja ei paistagi alati. Pärast on kuskil lõpptulemusena. Mida siis tähendab see 10 kond aastat siin vana asemel? Suurt tööd? Jah, eks tööd on, tööd on päris palju, aga, aga kuidagi see töö ei ole olnud koormav või tähendab, ta on hoid ehk mind nii vaos rohkem ja võinud hea tervise juures võib öelda kohe rea peal ja päris hea peal, sellepärast et et see töö on, noh, ta on meeldiv ja ega muidu teda ei teekski ja ja see 10 aastat ma ei ole nagu tähelegi pannud, kuna see on mööda läinud või. Need paik oli olemas, aga maja ja kõik see ümbrus natuke mahajäetud, natuke väsinud juba. Nojah, see oli niisugune asi, et ega siin ei olnud parajasti sellist inimest ka, kes oleks teda korrastanud. Ja üks põlvkond, nagu minust vanemad olid, need inimesed ei olnud nagu perspektiiviga, võib-olla enam ei olnud tegijad lihtsalt, aga minule ta meeldis ja ja esimesed aastad oli ikka päris tugev tööd, teda korrastada. No siis ei olnud veel meil oma riikigi Ei olnud, see oli, see oli veel 89 ja vaat siis oli kõige esimene töö, oli elektrit ei olnud siin siis kõige esimene töö oli see elektrisiin tükk maad tuua, siin lõigata ja ja see töö oli kõige esimene, siis sai midagi hakata alles tegema, sellepärast et noh, kui ei ole voolu ei saanud ju, pole tööstusvoolu ega midagi, ükskõik, ei saanud midagi natuke ehitust või kobistada ise. Ja siis leidsid, tegi sealt õuest, mis siis oli üsna võsas vist need väikesed ilusad tammed Ja ma hakkasin seda võsa siin laastava ümber maja natukene palju oli teda ja tuli sealt nii välja niisugused juba inimesest kõrgemad päris ilusad, mõned arvendasin ära, jätsin umbes sellise sellise arvestusega, nagu nad praegu on kanda, ma ei lugenudki neid, aga umbes nii, et noh ja nüüd, kui on korrastatud praegu ja saab muru ära niita, on olnud kogu aeg niimoodi päris ilusat. Õde on palju veel, aga eks iga päevaga ikka midagi ära tee, ka tegemine ei tohigi lõppeda. Siis on elu odaskul tegemisel. No kui ma siit kevadtalvel mööda sõitsin, siis sa tegid oma metsas puid parajasti seal talulani maad, kui metsa. Jah, eks ta enamasti metsamaa ongi või metsamaa kirjas praegu Ateena, ma tean, need on nüüd võsastunud või noh, niisugune lehtpuumetsa moodi seal peal. Ja eks ta tuleb, vaat nüüd mul ei ole aega olnud, mina vaatamegi eelmise nädala torm, mis siin tegi, on nagunii tormimurdu. Med tuleb jah, pidevalt peab metsaga tegelema. Kogu aeg on ju, tuleb tähendab korrastada, ühesõnaga metsa sügise nüüd, kui tuleb jälle niisugune aeg juba september siis siis hakkabki jälle metsatöö peale. Et metsatöö on rohkem see jahedama ja külmema aja töö Nojah, ja suvel on muud jälle ja ta ei sobigi nagu metsatööks Joya. Ta käib ikka sügise ja talvel medalid. Medaljon. Kiri ütleb praegu 32 ja pool hektari jõukas mees, aga noh, varsti ehk paarikümne hektari ümber päris metsamaad. Ülejäänud on nii lepavõsa seal küttepuid muidugi saab, lõigati metsa kaunis palju kahjustatud põtrade poolt omal ajal ja ega siin päris ideaalset metsa ei ole, aga midagi ikka. Mis tunne see on kõndida oma metsa. Kas tuleb üldse meelde, et see on minu oma mune? Metsa pere elas. Ma praegu veel hästi ei tunnetagi, seda asjaga tegemise järgi küll vist tundub nii, et nagu oleks oma sellepärast et kaunis hoolega on saanud ikka korrastatud, halb on teda vaadata, esiteks kui tarrisus ja raisus ja ja siis tulevad igasugused kahjurid ja kõik nii edasi. Nii et. Mul on ikka mõni tükk juba niisugune korras, et siin tuttavad käivad, ütleb, et nagu pargimets. Need aasta-aastalt nende üheksa aasta jooksul olete te saanud rohkem omaks, rohkem peremeheks. Kas seal mingi murdekoht, olete te seda tundnud, et ja nüüd nüüd ma tunnen, et et mind siia vastu võetud. Siin oli ju maja seesama mets, kõik see ümbrus. Mis siis, et inimesi ei olnudki enam siin. Mis te arvate, kas kõik see pidi ka teid vastu võtma peremehena? Kuidagi? Inimene tähendab ise ja koht, nad peavad kohanema. Ma arvan, et üks, üks kolm aastat vähemalt või või varsti ja rohkemgi, isegi kus mina ei tundnud ennast siin kuigi noh, nii hästi ja kindlalt ja, ja ta ei olnud nagu ikka oli nagu no ei tundnud koduna. Aga nüüd ma arvan küll, et ikka sellest on hea mõni aasta tagasi, kui järsku avastasin, et meie klapp on selle paigaga väga hea. Nii et ukselink hakkas ka kuidagi ise tere ütlema juba. Ja tähendab, ükskõik kui tuled väljast juba, siis tundsid, et tuled koju. Vaat see nüüd mõni aasta tagasi järsku avastasid. Ja te olete siin palju sedasama maja remontinud, kõik on uus ja isegi pisut euro, siinsamas köögis, kus me istume on tõesti juba pisut euro lõhna tunda. Noh, ta oli kaunis nii kehva poole ja, ja kuidas siis ikka lihtsalt et teha midagi tegemise, rõõm maksab ka palju ja, ja noh, et ikkagi vähe inimese elu moodi oleks asi Et kas te tahate lõplikult väljas suitsetada? Siit majas need vaimud, kes siin võib-olla on nende esivanemad kes siin kunagi on seda kõike loonud ja, ja siin olnud ja elanud, mis suhe teil nendega on? Kui vaimudest rääkida, siis ma jätan maa vaimu igatahes siia majja alles. Üks tuba peab jääma niisugune, kus on päris maatuba siis tähendab, kus on kiviaia ja, ja niisugune ülejäänud vist ei õnnestu säilitada nii-nii suur. Ja kui rääkida näiteks eelkäijatest, siis mul on veel mõne sugulasega suhtlen ja käivad nad siin külas ja vaatavad, mis siin tehtud on. Kas vaatavad ka, näpp suus, nii nagu teie oma lapsepõlvekodu vaatasite kordet, kui kahju, et ära sai, müüdud? Te olete siin ja tõesti nõnda ilusaks kõik teinud ja ja kuidas tulevad siis need kunagised? Kas lausa omanikud, aga need, kes ka võib-olla on nooruses siinmail olnud ja. Tundub küll, et ja nüüd on see olukord nii palju muutunud siin sees kui väljast ja, või õuest ja tundub küll nii ja on jutuks olnud, et et väga hea koht või ilus koht, et oleks küll võinud veel mõni sugulane või järeltulija ise teda või siin elada või võis huvitada. Aga millegipärast siis loobud ja kõik, eks ta siis nüüd on ta juba tehtud. Muidugi hakkab silma rohkem ja ja. 10 aasta vaja ligemale siini. Jah, no see on juba ikka pikka aega, kui nii võtta, ja eks ta muidugi natukene on muutunud kohta ahvatlevaks. Kuidas teie oma pere osaleb kõiges selles nemad ka ju rohkem linnainimesed. Kui palju neid osalemist? Eks pere käib ikka siin ja, ja mul on üks niisugune tubli noormees, kasvab pojapoeg ja tema on ikka kõik oma vaba aja siin minu juures koolivahekuivana. Ta saab juba sügisel 20, juba täismees oli alles eila läksitena. Ja ikka kahekümneaastast noormeest veel kisub siia vanaisa juurde metsa. Oi, tema tahab, ta on loodusemees ka ja külamees selles mõttes muidu linnamees temale meeldib väga see asi. Sest et ega vist ei saa päriselt ka lihtsalt niimoodi teha, üks pensionile jäänud küll turdja tugev mees, muidu aga ikkagi teades, et keegi järele ei tule, keegi noorem ka ei taha sedasama, mida tema tahab. Nojah, eesmärk peab ikka olema ja minul ei oleks mõtet üldse siin midagi teha, siis eks tegemise rõõm ole, kui nüüd ma juba nii vana mees, et kui ma ei näe, et keegi siia või minu tööd ei jätka, tähendab noh, siis ei kaub nagu huvi ära teha midagi. Ja nüüd on ikka tegelikult juba vist niisugune hasart sees, kui on mingi põhiloodud, õue on juba ilus vaadata. Metsast on ka ikka juba üle käidud ja juba nagu linnulennult ka pilt selge, et mis minu maa ja mets siis kõik kokku on, eks ole. Ja päris palju teha saanud. Siis vist on juba päris hea edasi teha. Nüüd saab juba viimistleda natuke jah. Nojah, see päris suur niisugune must töö on, nagu tehtud võib veel. Ega tegemist on palju nüüd juba näha, nüüd juba näha, mis alguses ei paistnud üldse välja, tegid hulga tööd ja ei olnud ikka kuhugile midagi märki nagu maha jäänud. Töö tulemus on ka juba näha. Kas on siin selles kohas teie jaoks sel suvel kõige tähtsam? Mis mõttega te ärkate, mis mõtet peas kannate, mida te tahate sellelt suvelt siin? Asi seisab ikka töö najal. Ja noh, see suvi on olnud juba pool on peaaegu mööda üks asi, mida ma natukene nagu ootasin ja niisugune ilusad nädalavahetused oli sugulased ja perekond siin ja juhtus nii, et oli üks ümmargune arv jälle ja minul sain vanemaks aastaja. Aga nüüd on natukene niisugune maamehe mõistega, läheb edasi, peaks nagu pisut toa ümbrust või niitma heina ära, et kas või sellepärast, et oleks nägusam seal. Ja midagi erilist ei oska nagu välja pakkuda just. Ja töö peab, see protsess peab jätkuma, ega siin muud ei ole midagi. Nüüd ootan. Kui tuleb jälle noormees siia, siis läheb kahe mehe töö käima ja. Üks elu näinud mees ütles mulle hiljaaegu ühe niisuguse mõtte, ma lähen juurde, vahel tagasi tulnud ja mõelnud sellest, mis te arvate, tema ütles nii, et ega minu jaoks ei olegi alati tulemus nii tähtis. Protsess ise on võluv. Selle nimel tasub olla, et saab kogu aeg midagi teha. Eesmärk peab olema. Aga see eesmärk niisugusel valmis puhtal kujul. Ei olegi minu jaoks nii tähtis kui sinnapoole minek. Jah, see on õige, tähendab tegevus ise on tähtis, muidugi peab olema eesmärk, mille poole püüelda või mis siht on seatud, aga tegevus ise ja kogu see protsess, ta on, iga töö on ju pisut loominguline ja, ja, ja vot see pakub suurt rahuldust. Suvi jätkub ja näib niimoodi, et teie sätite oma elu siin ikka juba aastaringseks. Ja eks ta peaaegu ongi aastaringne juba praegu ja ja ma oletan, et ta ikka vist süveneb veel. Võib-olla hakkab ikka rahvas siin rohkem ka olema praegu ma noh, nii ka rohkem nagu üksi koduhoidjad. Nojah, sest et ära minna enam ei saagi. Kaks koera ja kanad kõnnivad õue peal ja. Ma olen hobusefänn ja ma pean ühte hobust natukene töö jaoks ja, ja rohkem ta muidugi hobi. Aga muud rohkem loomi, midagi ei ole. Ja see paneb asja paika ka peremees peab olema ikka kodus, kujun, hobune. Nojah, ega kui juba ükskõik kui või milline loom ta on, ega siis ei saa ju oma, peate, tähendab, jättega on tarvis hooldada ja ja ta on maaelus vajalik. Mina olen seda meelt, et hobune on talu sümbol. Ka neil meestel, kes võiks, võiks küll nii, ega ta nii kahjulik kahju ei tee, nii palju. Kes teeb suurt talu ja masinatega üks hobune, peaksite talus olema? Ja aitab ta küll teid juba. Jaanuar, siin minul on ta päris asja eest, väikesin kartulimaad tarvis harida ja, ja metsast kütet vedada ja teiste asja ikka nii päris ikka on tegemist, et ma olen oma töö kõrvalt elu sees väga palju õpetanud noori hobuseid ja treeniti oma põhitöö kõrvalt, nii vabast ajast. Ja praegu see oli ka õpetama hobune sai. Aga nüüd on päris tubli asi. Ilusat suve jätku siis.