Läinud kolmapäevases muusikalises tunnis jäi meie jutuajamine Rein Rannapiga pooleli. Täna jätkame seda ja kuulame ka muusikat, mis salvestatud 19. juunil Estonia kontserdisaalis toimunud Rein Rannapi klaveriõhtul. Jaa, alustaksimegi muusikaga kõlab 1990. aastal valminud pala unede rumm. Sügisel ma teen kontserdi 31. oktoobril, kus siis kõik need teosed, mis ma olen kirjutanud selle kahe aasta jooksul, ma pean ette kandma. Nii et see saab olema siis kõige suurem sündmus sinu loomingulises elus seal Ameerikas, et tuleb sinu oma loomingu kontsert. Ja no see iga õpilane peab selle tegema, et saada omase teadeski aitäh, isegi juba algas me üliõpilased, kes õpivad Paczylori erialale neli aastat, nemad peavad selle tegema ja mina siis oma nende kahe magistriaasta eest Martin seal õieti tegema, juba kevadel, aga küllaltki raske korraldada, sa küsisid, kes mu lugusid mängivad, ma ei tunne ju nii hästi kedagi. Eestis oleks küll vanad klassivennad, semud lihtsalt aitaksid välja, aga seal? Ei, ei, selle lühikese ajaga ei ole nii palju kontakte ja kontakti nendest heliloojatega, aga mitte mitte pillimeestega. Nii et ma pean lihtsalt palkama kogu selle seltskonna, kes seal mängima hakkaks, on küllaltki keeruline leida. Jah, kas sa oled nüüd interpredina leidnud ka oma nishi Ameerika muusikas või on see ikkagi raske seal? Läbi lüüa, see on küllaltki kurb teema, küllaltki kurb, kurb lugu interpreetide selles sellel maal. Seal ei ole sellele ühiskonnale mingit tarvidust üldse klassikalise muusika järele. Ja kui muud pillimehed saavad orkestrites tööle ja orkester on nagu me rääkisime, see esinduslik, see, see traditsiooniline, mida kõik siis toetavad vanad rikkad inimesed ja nii edasi. Pensionärid käivad ja. Siis siis klaver ei kuulu sellesse valdkonda, seal on võib-olla kümmekond nime maailma, keda siis kõik Diaaliane samad nimed siis käivad ja see on niuke prestiižne asi siis sinna minna, kontserte korraldada ja aga, aga allapool seda, seda niisugust üle maailma supertähestaatust allapoole, seda igasugune klassikamuusikaelu kipub puuduma kogu selles vahepealses alas. Täiesti kõik see, mis on Eesti muusikaelu, siin ei käi niisugusel, ütleme nagu viimane kuu. Ma käisin klaveri kontserditel ühe kuu vältel, ma kuulsin kaks korda Brendaleid, kaks korda Boworeliksiti, üks kord poliinit. Niiet, et ütleme noh, niisuguse suurusjärgu tähed, kes võtaksid orariks 50000 dollarit või midagi sellist, muidugi Eestis praegu ei käi kogu siin muusikaelu mis, mis oleks just, eks ole võimalik uutel interplaatidel alustada ja, ja võib-olla kogu elu selles töötada näiteks, ega siis see, kes kuidas saab selleks supertäheks ja, ja mida see üldse tähendab, see, see on väga vaieldav asi, seesama sama head muusikat võib võib olla selles vahepealses astmes, kus, kus inimesed ei ole nii kuulsad või, või nii, nii suure reklaamiga, aga nii, et see täiesti puudub ja ainuke asi, mis on siis seal all on muusikaelu mis tehakse põhiliselt peaaegu ilma rahata, mis siis on kirikud ja koolid ja ja niisugune asi ja noh, seal on ka erandeid gammalal. Ma olen Los Angelese kandis, olen ju mänginud seal orkestrites klaverikontserdid ja mõne ülikooli orkester, mõnel igal linnal väiksel linna allesse koosneb, eks olemegi 50-st väiksemast linasse. See suur Los Angeles ja on oma nagu orkestrit, kus inimesed käivad lihtsalt ilma rahata lihtsalt lõbu poolest mängimas ja, või noh, palkavad jõudusid ka muidugi kirikult palkavad orkestri ja, ja noh, niimoodi male mingiks kolme oma kirikukontserdiks ja nii ma olen mänginud orkestriga ja viimase hansa Los Angelesi kandis ja muidugi enne alguses esimesel paaril aastal esinesin päris palju ikka üle kogu Ameerika, Kanada, Austraalia ja need kontserdid nagu initsiaatorite, eks olid siis kohapealsed eestlased, aga mõned kontserdid olid ameeriklaste korraldatud ka ameerika publikule, aga ma ütlen, et jälle kui sa seal kohapeal oled ja kontaktis oled ja niimoodi ja siis siis tehakse kontserti. Alati on kõik väga hea ja ütelda ainult komplimente, nii et mulle tundus, et ah mängingi hästi näed, et meeldib kõigile, aga muidugi tegelikult ega inimesed veidi palju vahet, see. Muusika muusika puhul võib-olla ei peagi seda vahet nii palju tegema, tähendab tähtis on see, et sa lähed kontserdile, kuulad ilusat muusikat ja sa sulle midagi pakub ja ja nende supertähtede esinemised on sageli niivõrd ettevaatlikud ja kalkuleeritud ja, ja külmad ja rutiinsed ja näiteks eriti pol liini puhul, et noh, et mida, mida ta siis pakub rohkem seal kusagil Brüsselis maailma parimat Afganistanis, ma saan seda kuulata ja oinad Saile mööda ühtegi korda ja ilus kõla ja kui ma ütlen, et, et isegi kriitika on taraga maha teinud need kontserdid, mis on seal käinud, et lihtsalt, et niisugune kuiv ja tuim ei paku midagi ja nii, et muusikafunktsioon tuleb ikka mõelda, milleks muusikatelt luuakse ja milleks teda kuulatakse ja mitte lasta ennast. Kuulsuste kontserditel on tore käia, Emalati käin ka, aga, aga ei saa taandada kogu muusika olemust, ainult ainult sellele saavad mõelda sellele, kui neil on vaja seda klassikalist muusikat, aga ei ole selles ühiskonnas, inimesed oli vaja, seda käivad nende kuulsate esinejate kontsertitel ainult ainult prestiiži ja traditsiooni ja harjumusi kõikide niisuguste asjade pärast. Mitte mitte selle muusika muusika puudutamise enda pärast. Kahjuks väga vähe, kes käivad nii ja nende tavaliselt ei saa lubada endale kallis kontserti piletid. Aga üliõpilased muidugi nendele odavad piletid. Nii et see väikese muusikaelu on jah, mis niisukese täitsa pisikeste ühiskonna rakukeste raames ja, ja, või kirikute koolide raames ja, aga sealt vahepealt on kõik puudu algus, siis ma esinesin ja raadios televisioonis, aga, aga ma ütlen ka, eks ole ka see kas Eesti ühiskontserdi vajanud ka mitte seda muusikat, lihtsalt nagu seda sensatsiooni, et näed, et keegi on tulnud kodu-Eestist ja sina viitsisid korraldada, pärast nad lihtsalt enam ei viitsinud. Ja noh, lätlastel leedulastel on seal teistmoodi, seal on, neil on palju välisinterpreet, kes elavad, on elanud kogu aeg seal või on hiljem tulnud ja kes käivad regulaarselt iga aasta lihtsalt puht muusikaline sündmus on, see käivad kontserditel, onu, eestlastel ei ole muusika vastu muidugi mingit huvi muusika vastu, nad tahavad muidugi, et oleks muusika selle nende rahvusliku meenutamise teenistuses, eks ole, et kui sa mängid mõne vana rahvaliku viisi või, või midagi, mida nad teavad, siis lihtsalt meenutavad noorust ja on hea meel, aga puht muusika mitte. Ja kogu Ameerikas ja no kui, kui niukses võimsas kommunikatsioonivahendis nagu nagu televisioon, klassikaline muusika täiesti puudub siis noh, mis sa siis tahad saada nii et interperedina, jahi klaverimängijatele ei ole selles mõttes seal suurt midagi teha, aga noh, ma olen ikka kas Joinakuses, Minaiivsusest, ma olen ikka mõelnud, et kunagi, muigas Igajale, mängin esinenud, nii et selles mõttes ma ka klaverit mängin ja ja mõelnud, kuidas mängida, noh, sest ega seal seal mõte tegevust ka suures osas, nagu sa käid headelt headel kontserditel, siis kogu selle pilguga kuulad ja analüüsid, et kuidas see on saavutatud ja. Nii et eks mitte mingisugusest päevasest pingsast harjutamisest nende aastate jooksul, aga ma arvan lihtsalt lihtsalt mõtlemisest ja kuulamisest on mu mäng kindlasti paremaks. Kas sa oled aru saanud ka Ameerika kultuuripoliitikast toimib? No eks muidugi saab sellest iga päevaga järjest rohkem aru, kui kaua sõnumeid esimesed aastad muidugi ei saanud midagi aru sellest erinevatest tasanditel natukene rääkisid, et on ülikoolide ja koolide ja, ja selline selline tasand, aga ilmselt on väga palju ja väga erinevaid tasandeid veel olemas. Filharmoonia kontserdiorganisatsioonid, ka erafirmad. Mesinik taandub ikka sellesama asja peale ära, et kõik need, need firmad ja organisatsioonid teevad ainult seda, seda kõrgesinduskunsti ja seda muud muud ei tee, mitte keegi. Aga kui rääkida üldse kultuurist, siis muidugi tahaks rõhutada, et et väga huvitava niimoodi keset elu täiskasvanuna minna mingisuguse teise kultuuri hakata nagu seda õppida ja kogema ja sellepärast, et kui sa sünnid ja lapsena omandab mingi kultuuris, omandas seal ebateadlikult ja sul ei ole nagu mingitelt Se noh, kriitikat või nagu niisugust lihtsalt teadlikkust, sa lihtsalt võtad selle üle. Ja, ja see on aga minna niimoodi hiljem teisele maale ja, ja see on väga huvitav ja ma loodan, et, et mingit pidi rikastav ja arendav ja kõik see see kokku. Aga Ameerika kultuuripoliitika, jah, jah, ma usun, et seal on ikka poliitikat ka. Ja muidugi väga palju määrab raha. Ja ja klassikalisele muusikale ja üldse nihukesele eksperimenteerivaid huvitavale muusikale seal midagi head. Head ei ole selle maa olukorras, nagu ta praegu on. Siiski on mõned fondid, mis aitavad just nimelt uut muusikat. Ei, kuna kardan, et, et nad aitavad seda uut muusikat, aga mitte seda uut uut muusikat. Kui sa küsisid, mis eri keeles üliülikooli õpetajad kirjutavad, siis, siis on see uus muusika, mis on kuskil 30 40 aastat tagasi sellest ajast, kui nemad läksid, aga see, see kunst, mis on uus, see ei leia mõistmistega toetamist, kitsamatele ringkondadele? Ei ta ei pea olema kitsamatele, aga lihtsalt ta ei saa seda niisugust massilist kõlapinda endale, eks ole, inimesed ei pane sellele taha mingisuguseid rahasid ega reklaame ka kõike seda, kui nad ei mõista seda, sest et kui on ikka mingi mingi ballett või suur suur tuleb see punakasakate rahvatantsuansambel, see on, see on ikkagi selge, mis asi seal ja suurte saalide tehakse, palju reklaamiinimesed lähevad seda vaatama, samuti on selge, mis on ooper, mis on sümfoonia selge ajal, mis on, mis on Rihazdraos, aga pärast seda tuleb, see ei ole enam selge, nii et nüüd Salanen tuli meile peadirigendiks ja tema on väga palju uut muusikat ette kandadele keti autoriõhtul mitmed ja niuksed asjad. Ja loto Slovski käib seal ikka iga aasta, juhatab oma autorikontserdid viimases phonysi, et maailma esiettekanne oli seal ja ei, seal oli palju inimesi läbi ja ja juhtub asju. Käia Pärtja. See ei ole üldse Pärti, kuulu kultuuri nagu see mainstream, see, millest me räägime, tähendab ma ütlen, teda müüakse kuskil nagunii väikesi Lätis ja vahel mängitakse, aga aga ta ei kuulu sellesse sellesse esindaja, skulptuuri või sellesse niukse fassaad, kultuuri või niisuguse. Noh, kus sa, need suured nimed ja reklaam ja inimesed lähevad lihtsalt ainult selle selle nime ja selle prestiiži pärast, millest me räägime siin ja kulus nimelt ei ole üldse ei ole seal. Oled sa temaga kontaktis olnud veel hilisematel aegadel või korvi käsitleda? Bostonis ja tantsida selle lindistuse, mis me nägime neidki esimesest sümfooniast. Paul Mägi mängis viiulit. Ma mängisin klaverit. Meil oli igavene uhke kadents, seal jaama neli, viis minutit, me tegime oma muusikat seal, aga minu nimel on seal täitsa maha võtta, sealt taheti mul isegi endal seda ei ole. Nii, et kuigi see anti välja ja nüüd hiljuti, 90. aastal siis poleks pruukinud ja seda maha võtta. Tsensuur, nende aastatega, mis ma olen näinud, on kohutav, olen, olen näinud, et seal on kohutavalt kasvanud. Nii et minu meelest nagu kunstniku, eneseväljendamisvõimalus või õigus, see on, see on umbes sama, nagu ta oli siin stagnaajal ja kui siin öeldi seda, et ei saa, ei või seda teha, sellepärast see on vastuolus ideoloogilise õpetusega või nagu niisuguste põhimõtetega, siis seal öeldakse õieti, et inimesed ei maksa raha. Raha, kus on midagi niisugust teed, tähendab meeldi inimestele, jalad võtad, tõmbavad oma raha tagasi ja, ja kõik on kadunud. Nii et selleks on suuri põhjus, on, see on, on erineva tulemus, on täpselt sama ja tulles tagasi jutu alguse juurde, kui sa küsisid, et kas elulaad on teine ja kuidas ma olen kohanenud ja niimoodi see ei puutu küll sinnasamasse rubriiki, nii et ega nagu iseenda või, või selle eest ära joosta, eks ole, ei õnnestu, ma ütlen, et kõik needsamad samad probleemid, mis siin, et siin sa ei saanud kõike teha ja, ja sa olid ahistatud ja sa pidid, kui sa tahtsid natukegi mingit mingit tunnustust või saavutada või kuhugi jõuda, sa pidid täpselt tegema nii, nagu ühiskond sulle ette kirjutab ja mis on traditsiooniline ja omaks võetud või, või sa siin peeti, eks ole, mingiks mingiks narriks lükati täiesti kõrvale tera, sama asi on seal ja, ja ma ütlen, et selles mõttes ei saa öelda, et seal oleks mingit loominguvabadust. Aga vabadus on teha endale ja, ja kunstnikud teevadki. Kuigi tundub, et see ideoloogiline töötlemine, mis Ameerikas toimub, On isegi mõjuvam. Võib-olla kui see, mis toimus omal ajal omal ajal siinsest, et neil on tohutu võimas vahend. Televisioon on ka ajalehed ja ajakirjad muidugi. Ja see on kontrollitud ja noh, väga väga täpselt ja inimesed on, maksavad rohkem sarnased, kui nad on olnud siin kunagi ma olen näinud, tähendab, see, kuidas sa täpselt mõtled, kuidas sa käitud, kuidas sa räägid siis muidugi, mida sa mõtled, on üks, aga see, kuidas, kuidas kõik räägivad ja käituvad ja ja see on väga täpselt ära määratud, väga kitsalt ära määratud ja see ja see, see mõtlemise ja suhtumise mudel on väga täpsel dikteeritud massimeedia poolt. Ja selles mõttes ma nimetasin seda oma analüüsi õpetajad koolis Robert moori, kes on just siukseid erandlik isik, sus, kes on, kes on vastu sellele, kes oma oma muusikaanalüüsitundides väga palju õpilastele ka õpetab kriitiliselt vaatama kogu selle ühiskonna ja suhtes ja, ja nagu püüdma läbi läbi naha vähemalt osa seda valet, millega need massikommunikatsioonivahendid inimesi päevast päeva üle valavad. Tema toetab sellist isiksusekeskset kunsti individuaalne, mitte kunagi üldse elamislihtsalt, lihtsalt olemas solvuvad inimene mõtleks, ei oleks kriitiline ja, ja ei usuks seda, usuks seda, mis, mis räägib televisioon. Sest seal on ju, on ju muidugi mingid väiksed ajalehed või mingid väiksed üksikud raadiosaated kuskil mingi pisikesel jaamal keset ööd laval ja väga harva, kus, kus on tõde, natukene inimesed räägivad, aga ma ütlen, teda on sama vähe, nii nagu oli, ütleme, oli, oli Brežnevi ajal seda, seda tõde meil ega, ega ei saanud ka üldse oli, vahel oli mõni mõni Runneli luuletus või kuskil keegi salaja midagi sulle rääkima, aga see samaks samaks sellele jääb nii et kogu see ühiskond läheb niukse hurraaga mäest alla. No siin see olid populaarne igas muusika valdkonnas, kas sul veel mingit huvi on roki ja džässi vastu või? Või on see nii harrastuse ja kuulamise tasemel, kuidas? No esiteks neid asju ühte lausesse on raske panna, sest käes ja rock, need on täiesti erinevad asjad. Ei, rocki vastu mul ei ole, käes on, on keerulisem, sellepärast et see muusika, mida mina siin tegin et seda ei peeta Chaasiks seal Ameerikas, nii et see, mis on seal väga täpselt raamistatud ja väga täpselt eraldatud ja samasugune staaride kultus on seal, nagu me rääkisime klassikalise muusika puhul ka nii, et iga ikka ainult ühed samad esinejad, kõik kolmekümnefestivale on seal iga nurga peal, iga nädal, aga niimoodi suur niisuguse vabaõhufestivale uuem ja sünteesivam ja katsetavam ja, ja väljenduslik ja üldse omapärase helikeelega muusikaga, siis on raske seda avastada, avastada ja üldse seda leida. Ulatab aga senine muusika, nagu mina tegin, mis oli suurte mõjudega rahvamuusikas klassikalisest muusikast rokkmuusikast see ei, ei ole seal üldse jääs. Ja isegi Kiisczarid tähendab Ameerikas kunagi ei mängi oma spontaanseid improvisatsiooni, mis oli sarnane mingil määral vormiliselt ja, ja tunnetuslikku sellele, mis mina tegin. Nii et seal ta on, on väga ära kadunud ka täiesti ameeriklaste nime üldse ei esine ja, ja kui ta midagi teeb, siis muidugi ainult neid traditsioonilisi, see asi teemasid traditsioonilises laadis. Ja isegi ta tuli hiljuti mingi uus plaat impratsioonidega Väljase lehekriitika oli täiesti täiesti jama, mis mitte kuhugi ei kõlba. Nii et kriitikud, kes kirjutavad lehtedel ääretult vanade konservatiivsed, nii et see on jälle see, et kindlasti tehakse huvitavat muusikat, aga raske on sinna juurde saada, sest need inimesed, nad ei saa seda ka välja kuulutada, sest üürideks saal ja panna, panna välja kuulutatud see on erakordselt kulukad. Kas ja, ja ma olen seda proovinud teha aga kahjumiga alati, niuksed ettevõtted, nii et sama sellest see asi ka, et ega sa õieti ei teagi, mis selleks tuleb käia, ma ei tea, mis, mis urkaid pidi, et võib-olla võib-olla üles leida see, mis, mis toimub õieti tša sisemisse on, aga, aga mis on huvitav räppmuusika, mis, mis minu meelest on ääretult elujõuline ja huvitav muusikastiil. Räppija, Tšaias koos. Ma olen väga palju sealt kogenud ja, ja mõjutanud minu kujundamist ja, ja annab mulle ideesid ja impulsse veelgi, aga mitte ma ei usu, et ma, et ma võib-olla ma teen midagi, aga, aga muidugi eeskätt eeskätt ma tahaks praegu siiski veel kui, kui heliloojad, kasutades neid mõjusid ja impulsse, aga et see muusika ikka tasuks kuhugi kuhugi lahterdada, tähendab kõige kõige laiemas mõistes, et oleks siiski ikkagi üles teatud muusika või tähendab mitte Tšaias, eks ole, seal seas muusika, poprock ja nii edasi, et oleks ikka ikka muusika all, sest et noh kui Charlesi minna, siis peaks olema, eks ole, täiesti see, kõik see traditsiooniline Charles peaks olema näpus ja, ja mõistuses, mis mul ju ei ole. Nii et Ma ma, ma õpin, siis võtan üle seas on, mõjutab kogu aeg olnud, aga mu muusika olemas on midagi muud. Ja mis puutub improviseerimis, siis ega jälle sealses kontserdielus ei ole kohta niisuguse nimburjetatsioonil, nagu ma tegin ja, ja, ja see ei ole võib-olla suur just sellepärast, et ega ka helilooming on ikkagi improidiooniga seotud väga suures mõttes, sellepärast et kui sa ikkagi lugu loodis alguses teda improviseerid, atarist, see asi võib olla oma võib-olla kunagi isegi isegi proovin teha selles, kui ma, kui ma tunnen, et ma et ma leian nagu mingi võib-olla oma erineva keele selle tegemiseks. Aga ma kardan, et, et isegi kui ma teen, ega see kaugemale mingis koduklubist või esimesed nurga pealt ei jõua, sellepärast et et selge on see, et seda ei peetaks siis ei Chadiks ega siis ka loomulikult mitte millekski muuks. Kuna ta ei tugine niisugusel traditsioonilisel ja tüüpilisel see asi võtetel. Ja, ja kui ma kasutan ainult mõningaid väljendusvahendeid, siis seda siis teda selleks kindlasti ei peeta. Aga siiski, ma ei tahaks jätta oma selles koolis nii konservatiivset muljet seal samase Kruscontraalse autopilootlugu, neile väga meeldis seal õpetajatele, nii et nad andsid isegi mingi mingi preemia, sellele nad aasta lõpul annavad üliõpilase, mis on kirjutanud teoseid ja see on ju lõpuks üks väike lühike klaveripalaga, nad ikka andsin mingi 750 dollarit selle eest. Nii et pole paha. Nii et nad ikka mõistavad rohkem, kui nad isegi õpetaja nende enda helistina küllatki. Konservatiivne tähendab, ta ei oleks konservatiivne mitte kui mitte, kui teda siin Eestis ette kantaks, aga ütelda selles mõttes konservatiivne, kuhu kõik need Ameerika muusikaotsingut niuksed ja. Ja siin olid sinu improvisatsiooni õhtut vägagi menukad. Ja kas tõesti on siis nii tähtis, kuhu seda muusikat lahterdada? Võib-olla et olulisem on ikkagi see, millist mõju ta kuulajale avaldab. Ja noh, mina arvan täpselt, niisiis sa ei saa lihtsalt oma kontserdikuulutus lehtegi panna, kui sa teda ei lahterda, ses lehes on kontserdid, jagatud ära muusika, sääs popp või siis nii, et või tants või või teater või kino või kuhu sa kuhugile alla vanemaks. Ja see on see, kui sa ise kontserdikorraldajad ütleme või kui sa tuled Eestisse sisse, et inimesed tunnevad ja teavad su nime ja tulevad kuulama, aga kui minna kuhugi mujale, siis keegi ei võta seda kontserdite keegi korralda seda, kui ta ei ole täpselt lahterdatud kuhugi ära. Milline strateegia on sul siis edaspidiseks, sest loominguinimene oled sa ju läbi ja lõhki. Kas hoiad tugevamalt sidemeid siin kodueesti muusikutega või leiad endale mingi nishi ameerika? Kas strateegia on selline, et kõik see, mida ma tunnen, et ma pean tegema ja tahan teha, kus on lihtsalt helilooming ja teine on ikkagi klassikaline muusika, tähendab, ma võin mängida oma loomingut ja ma võin seal teha igasugu kummalisi asju? Ma võin, ma võin mängida nendes kavades oma loomingut või, või isegi improviseerida mingil määral. Aga ma pean siiski ta viima klassikalise klaveriõhtu määrangu alla, vastasel korral ei ole seda lihtsalt võimalik üldse arendada. Strateegia võtta nagu, nagu need asjad ja püüda-püüda, valmistada uusi klassikaprogramme ja omapäraseid programme ja muidugi alati mängida omaloomingut ja kaasaegset muusikat. Jaa, aga kui sa küsisid selle nishi kohta, siis, siis see lootus seda leida Ameerika ühiskonnas on muidugi muidugi väike. Ja isegi nendel, kellel mingi niisugune väike nišš, eks ole, käivad näiteks ainult kaasaegse muusikaga või mingeid ega neid ka sellest ära elada kellelegi ei ole võimalik, need kontserdid on ikkagi siis väga juhuslikud ja väiksemates saalides ja siis ta läheb täiesti mõelda ka pedagoogi ameti peale. Ja no tõenäoliselt ja elatussaab tulla ikkagi sellest, kui ma saan oma doktorikraadi, et ma saan olla ülikooli õpetaja. Aga aga kontserdite mõttes, ega heliloomingust ei ela seal keegi, isegi need kõige suuremad John Adams, keegi kõik töötavad, teevad mingit muud tööd kontserdite andmise mõttes ja oleks tore katsetada siin siin Euroopas, enne käisin esinemas, aga nagu Londonis esindatud päeva Londonis või kolmepoolne. No mida sa näed, mida sa sellest üldse tead, kui ma hakkan tööle õpetajana ja kui, kui mu karjääris intervjueedina midagi enne ei muutu siis siis ma pean seda hakkama tegema. Mitesse, mu esimene armastus oleks või kutsumus, aga aga lihtsalt seal. See on nii, nagu see elu on. Aga ma ütlen, et nagu siin oli juttu, et see ülikooli õpetaja amet vähemalt Ameerikas, kus ma tean, ei täida ära kogu elu, tähendab, seal on neljakuused, suved, kus sa võid kogu maailmakontsertidega siis ringi reisida, kui sa saad. Ja et iga päev ja mitmed päevad tervena nädalas jätab aega ka heliloomingu tegemisele. Kõik sinna uued lood ei ole helilindile veel jõudnud, küllap saame neid kuulda sinu järgmise külaskäigu ajal. Tänase saate lõpetuseks aga kuulaksime sinu Tallinna kontserdil lisapalana kõlanud George kösseni populaarset kontsertpala räpp, sodin Liu.