Eesti mälu Kanadas pärast mitmeaastast vaheaega käis Eesti kultuuriloolise arhiivi juhataja Piret Noorhani jälle Kanadas töötada sealsetes Eesti arhiivides. Ja ta jagab oma muljeid ning alustab sellest, et ilmselt on Toronto Põhja-Ameerika kõige tugevam eestlaste keskus. Niisiis Piret Noorhani. New Yorgi kogukonda ma ei tunne nii hästi, aga tundub ka, et ta ei ole nagunii kontsentreeritud või või, või organiseeritud. Aga Toronto oma jah, seda tõesti oli ja neid seltse, organisatsioone ja klubisid, mis seal kõik tegutsesid ja neid on seal ju väga palju ja neid hooneid õieti, kus eestlased tegutsevad või kus on nende kooskäimise kohad, on ju seal lausa mitu lisaks Eesti maja, vale on ju tähtis paik Tartu kolledž, mis on siis eestlastena ütleme selline hea äriprojekt ehitatud omal ajal siis üliõpilasühiselamuks ja selle maja poolkeldrikorrusel on siis ruumid, kus saavad tegutseda Eesti akadeemilised organisatsioonid põhiliselt. Aga seal asub ka Tartu Instituudi arhiiv. Uuemal ajal tundub, et sellist värsket verd on toonud ka need inimesed, kes Eestist on läinud sinna elama. No lühemaks või pikemaks ajaks tänu sellele Tartuga platsile õigupoolest on ju ka Eesti õppetool Toronto ülikooli juures seesama Tartu Instituudi arhiiv, Tartu instituut on siis üks, ütleme selle kolledži allasutusi ja see toimib siiani või siiski hästi. No ma elasin ka selles samas Tartu kolledži majas ühes üliõpilastele mõeldud tõsis elamu toas ja parasjagu toimus seal suur remont, Tartu kolledžisse ehitati seitsmekümnendatel, nii et ta on ikkagi üsna vana maja juba ja nüüd oli siis põhjalik ehituste toimumas ja vahetati siis välja seal tubade sisustust, mis oli tulnud Eestist mööbel või õieti need mööbliosa, nägin seal töötamas ka eesti soost mehi, kodueesti mehi, nii et on endiselt ikkagi eestlaste projekt ja see toimib ja majas oli üliõpilasi täis selle maja puhul eriti tähtis on see asukoht. No see on küll täiesti jumalik asukoht, sellise suurlinna puhul, nagu Toronto seda on, sest maja asub ühel peatänavatest bluuril seal lähedal on kohe ülikoolilinnak. Ja noh, kõik see, ütleme see seda südalinnas asuta praktiliselt, nii et see koht on iseenesest juba väga hea. Nüüd see arhiiv, mida see endast kujutab, kuidas ta tegutseb? See arhiiv on koguda mõttes juba üsna suur arhiiv, kui mõelda, et see on olnud vabatahtlik, õieti ju projekt või ettevõtmine algusest kuni tänase päevani. Arhiivi veab algusest peale tegelikult juba doktor endale aru ja kes nüüdseks on kõrges eas, aga ikkagi väga vitaalne ja tegus. Koos käivad kord nädalas talgulised, nagu nad endid nimetavad sentsis bibliograafia Klubi, kuhu kuulub umbes 30 pensionieas inimest ja see on siis vabatahtlikud arhiivitöötajad, kellel enamusest puudub, või õieti praktiliselt küll kõigil puudub see, see professionaalne ettevalmistus. On mõned ajalooharidusega inimesed ja nii edasi, aga nad on tõesti vabatahtlikud ja endale aru ja nende juht ja, ja organisaator ja nii nemad seal siis tegutsevad, nii et kogu see materjalide laekumise ja töökorralduslikud ja organiseerimine ja tööde laiali jagamise pool, see on siis endale aru ja korraldada ja teised siis täidavad neid ülesanded, mis neile on antud. No mis nad seal teevad, kas nad lappavad raamatuid või saadavad nad neid välja või milles see töö siis seisneb? Inimesed tulevad vabast tahtest kokku. Väga suur osa neist tõesti tegelebki raamatukoguga, sest arhiivist suure osa enda alla võtavadki raamatud ja noh, siis nad teevad seal neid töid, mille raamatukogudes ikka tehakse, et neil on vaja sorteerida need raamatulaekumised või saadetised, mis arhiivi jõuavad ja viimasel ajal üha rohkem ja rohkem on ju neid inimesi, kes annavad raamatukogusid, sest neil ei ole endil sellega midagi teha või inimesed kaovad ja nende raamatukogud nad saatuse hooleks nendest kogudest väga suur hulk satub just endale aru ja juurdearhiiv ja neil on suur vaev, et sellest materjalist nii-öelda läbi pureda ja see kõik sorteerida sellisel moel, et asjad jõuaksid sinna, kus neid tõeliselt vaja on endale aru ja on aastaid teinud väga tänuväärset tööd ja varustanud Eesti raamatukogusid. Noh, meil puuduolevate trükistega Wabariigi taastulemise ajal ju olid suured puudujäägid raamatukogudes pagulaskirjanduse osas ja endale aru Jaan seda tööd nüüd nende aastate jooksul tublisti teinud. See on nagu seesamalaadne transiit või ma ei tea mingit dispetšerpunkti. Just seda ta on, minule jäigi arusaamatuks, et kuidas ta sellest kõigest üle käib ja kas ta nüüd päriselt käibki, sest need laekumised on väga suured, tõesti, need sorteerimata raamatute kuhilad olid hirmuäratavad. Aga just minu seal olles ikkagi jälle pandi valmis järjekordne saadetisi missis konteineritega laevadega Eestisse tuuakse, kus oli siis raamatuid meie muuseumi arhiivraamatukogu tarvis, aga ka teiste Eesti vaata kogude jaoks, kellega siis Arujal kontaktid on? Aastaid on tehtud ka arvutiandmebaasi, millega minul ei ole küll õnnestunud tutvuda ja kuuldavasti see on üsna eakad tarkvara peale tehtud andmebaasi juba. Aga see tee selle kallal ikkagi toimub. Kellega te tegelesite, kelle arhiividega, kes olid teie huviobjektid? Tervikliku ülevaate saamine sellest olukorrast ja kogudest, see oligi nagu noh, esimene ja kõige tähtsam ülesanne tegelikult. Aga mul oli ka konkreetsemaid huvisid mõnede kogude osas, üks neist on Ella Ilbaku kogu, mida ma möödunud korral juba sain ka vaadata. Ja põgusalt sellega tutvusin. Ja tol korral mal õieti tekkiski idee, et oleks tore välja Ella pakkuja August Gailiti kirjavahetus, mille mõlemad pooled küll kumbki neist ei asukirjandusmuuseumis, Gailiti arhiiv teatavasti on Rootsis Balti arhiivis, see tähendab Silbaku kirjad ja Gailiti kirjad systerantas, aga autoratast on luba juba avaldamiseks olemas. Loodetavasti me saame sellega Rootsi poolt. Gailit oli see, kes innustas Ellail pakut kirjutama oma raamatuid, kui tal oli kõhklusi ja kahtlusi, siis Gailit oli see, kes tegi selgeks, et ta siiski peaks oma mälestusi just katsuma kirja panna. Nii et Gailiti on tähtis roll selles Elailbakult raamatuid üldse on ilmunud ja noh, see nagu selle kirjavahetuse võib olla põhihuvi. Aga Relback, noh, muidu on ka loojana väga põnev natooria. Tantsuajalugu on hetkel minu erialavaldkonda ei kuulu, aga Ella Alback oli väga mitmekülgne naisterahvas, lisaks sistantsimisele, mida ta ju harrastas ka väga kõrge vanuseni, tegelikult oled mitmesuguseid muid vaimseid huvisid ja teil on sellised põnevad isiklikud huvid olnud juba aastakümneid, mis tema arhiivis näiteks kajastuvad ja, ja mis on väga huvitav, on just Ellailbaku rahvusvahelised kontaktid, sest no teatavasti ta ju liikuski ka eelmise Eesti vabariigi ajal rohkem ringi Euroopas Eestis ta õigupoolest peale seda Edaljasta veel Euroopas ja Prantsusmaal ja ja siis tema arhiivi põhjal ongi võimalik kaardistada tema isikuna ajal näiteks seda ühte Euroopast väljarändamise lugu, et no ta hakkas otsima võimalusi minna mujale ja kuidas ja miks ta siis jõudis, mina tahtsin oma kontaktide või mitte Kanadast teda elas Ameerika Ühendriikides ja tegelikult kuidas ta jõudis Ameerikasse ja, ja mismoodi ta seal Ameerikas siis toime sai, sest et ei olnud ju kellelgi mingisuguseid tugipunkte, kedagi kusagil ei oodatud ja Ella Ilvaka Rändas ringi palju nii et neid aadresse õieti ma üritasin hakata kirja panema neid aadresse Ta on saanud kirju või millelt on saatnud oma kirju ja neid oli tohutu hulk, nii et ta on ja tõesti noh, lihtsalt oma ellujäämisega tegelenud aastaid selles mõttes, et saada siis elatist ja, ja et leida endale sobilikke elukohti ja selliseid elamispaiku, kus ta saaks tõesti tegeleda ka oma kirjatöödega. Nii et tema Ameerikas hakkama saamine ei olnud kahtlevad üldse mitte kerge. Ja seal ta kirjutaski oma raamatuid ja pidas loenguid mitmel pool ja eesti kogukondadesse, teda kutsuti esinema olgu siis tantsima või siis tõesti loengute pidamise eesmärgil. Nii et noh, selline oli see tema tegevus seal. Kelle vastu te veel huvi tundsite? Ja siis Tartu Instituudi arhiivis ma jõudsin ka läbi vaadata Salme EKbaumi kogu selline põnev kultuurilooline skandaali lausa puhkestorantas Ajal, kui Nõukogude Eesti kirjanikud hakkasid seal külas käima ja seltskondlik kogukond jagunes kaheks, kes arvasid, et neid inimesi tõesti tuleb vastu võtta, nendega suhelda ja teised, kes siis pidasid seda väga ideoloogiliselt vääralt käitumiseks nende kodueestlastega üldse suhelda ja ja Sirge külaskäigust on siis, et ma olen kirjutanud koguni romaani ristitants ja vot selle ristitantsuskandaaliga seotud materjalid on tal siis ka kokku kogutud ja need on seal arhiivis tallel, seal on siis küll kirju, küll toetas kirju. Igaüks siis avaldas arvamust, mida ta siis mõtles sellest pommid olid need, kes siis nendega tol korral seal suhtlesid ja noh, selline väikene terviklik materjali kogumise oli näha tõesti, et kirjanik on seda oluliseks pidanud ja kuni ajalehe lõigeteni välja on ta siis selle ristitantsuga seotud materjali ise kokku koondanud. Teie kui professionaal jälgisite seda tegevust, tundub, et niisugust süstemaatilist, selle arhiivi korrastamist ja, ja läbitöötamist ei toimu. Nad töötavad muidugi järjekindlalt ja oleneb neid iga töötaja võimekusest või kogemustest mida siis keegi teha suudab ja oskab, aga selge, et see ei ole professionaalne tegutsemine ja ja noh, minu sealoleku ajal ka nii palju, kui ma suutsin vähegi, andsin man õunu möödunud korral ikkagi konsulteerida inimesi ja nad küsivad alati, kui neil probleeme on. Aga kahtlemata see töö on üsna ebaühtlane ja noh, seda ikkagi ei saa võrrelda nüüd mingisuguse professionaalse arhiiviga kaugeltki neid kogud siiski, mis on sorteeritud omal kombel süstematiseeritud. Nendest siiski on võimalik saada head ülevaadet, hullem olukord on nende materjalidega, millega ei ole üldse töötatud, mis on lihtsalt laekunud omal ajal arhiivi ja neile on leitud säilitamispaigad kusagil, noh, kus siis ruumi on ja mõned kogud on väga suured. Praegu toimub näiteks Tõnu Parmingu arhiivi üleval, milline suur osa sellest juba on jõudnud? Tartu Instituudi arhiivi osa on veel tema juures kodus ja Armingu lesk siis tegeleb materjalide sorteerimise ja üleandmisega. Kogud on väga suured ja arvata võib, et seda segadust on seal ka, noh peab, peab olema korralikult, sest et seda tööd ei saa niimoodi üks kord nädalas vabatahtliku tööna, noh see see ei ole piisav või seal sellise mahuga arhiivi jaoks kahtlemata mitte. Vahepeal oli Tartu Instituudi saanud arhiiviruume juurde noh, võrreldes nüüd selle ajaga, mida ma nägin, siis seitsme aasta eest on lisandunud suur selline garaažiruum või keldris üks selline noh, peaaegu terve garaaži korrus, siis on neile juurde tuntud, nii et selles mõttes ruume nad juurde saanud. Küll aga eestlaste keskarhiiv Kanadas tema materjalid olid varem küll jah, Vana-Andrese kirikus, ma tean, kuidas praegu see olukord täpselt on, ma ei julgegi öelda, sest et eestlaste keskarhiivis ma käisin ühel kiirvisiidil, no ma olin seal varem käinud, kus mulle siis tehti jälle ringkäik või õieti näidata, mis on siis nagu praegused nende töösuunad. See suur raamatukogu ei ole avalikkusele kasutamiseks. Sinna on tekkinud üks teine raamatukogu kõrvale, kas anne? Noh, see Tartu Instituudi raamatukogu ka muidugi põhimõtteliselt noh, ei ole kuskil öeldud, et ta ei ole kasutamiseks, aga kuna inimesed käivad seal korra nädalas ainult siis lihtsalt puht füüsiliselt sinna ei pääse muul ajal juurdegi. Aga noh, seda saab kasutada kokkuleppel endale aru ja ka nii, et temaga kontakti võttes ja paludes seda võimalust, siis see võimalus ka leitakse. Aga et ja inimestel oleks pidevam juurdepääs raamatutele just uuemale Eestis ilmuvale kirjandusele, mille vastu on sealsel lugejaskonnale huvi vabadust silmas pidades, nüüd siis avati uus raamatukogu või käivitus uus projekt ja selle nimi on siis laenuraamatukogu. Selle initsiaatoriks on Toronto ülikooli eesti õppetool. Tiina Kirss ja Jüri Kivimäe tegelevad palju praegu eesti kogukonna heaks Torontos. Ja sügisel nüüd laenuraamatukogu avaüritus toimuski, seda raamatukogu saab kasutada kahel korral nädalas laenata siis sealt raamatuid ja neid raamatuid tagastada? Ei no see valik praegu ei ole muidugi koguseliselt suur, aga seal on tõesti palju põnevaid trükiseid, mis nüüd viimastest oli, aastatel on ilmunud, sest Galojan mälestusliku kirjanduse valdkonnast ja siis ilukirjandust ja teatmekirjandust, need on nagu need valdkonnad, mida silmas peavad, sest et väike raamatukogu ei saa mitte kõike pakkuda. Ja selle raamatukogu avaüritusel oli mitukümmend inimest kohal, kes kõik suure huviga neid raamatuid seal uurisid ja paljud neist ka raamatuid laenasid. Nii et eks tulevik näitab, kuidas raamatukogu funktsioneerima hakkab. Aga see näitas seda, et lugemishuvi on kuigi noh, teada on ju ka see probleem, et et eestikeelne lugeja olemine seal ikkagi paljudele eestlastele ei ole enam väga-väga lihtne tegevus või noh, ikkagi paljudel on lihtsam juba lugeda kirjandust inglise keeles, aga see lugejaskond kuigi väike on seal siiski olemas ja selge, et nende nende vajadustele peab ka mõtlema. Ja ka nüüd siis Eesti majas asuv Kanada eestlaste keskarhiiv. Niisugune on selle nimi vist jah, see on siis teine arhiiv Torontost. See on teine arhiiv ja see küll mahult juba ruumide mõttes on, on näha, et see on oluliselt väiksem arhiiv aga nende spetsiifika on ka võib-olla kitsam. Nad on keskendunud eesti organisatsioonidele, kuigi seal on ka mõned eraarhiivide personaalarhiivid. Aga just teatavatele organisatsioonidele. Seal on põnevad filmi ja fotokogud raamatukogud, seal on ajalehti, ajakirjandust, Nad koguvad lõigendite kogusid. Praegu tegeleti just seal Londoni saatkonnast, Kallase ajal Londoni saatkonda tekkinud lõigendite kogu mikrofilmimisega näiteks ja nii edasi. Nii et Sealse tegutsemise põhimõte on sama, koos käivad vabatahtlikud, neid on vähem, ka vabatahtlik on seal vähem, võrreldes Tartu Instituudi arhiiviga. Kes siis neid töid seal teevad, kes korraldab fotokogusid, kes mikrofilmi vaja, leheti, kest, kataloogid, midagi, nii et see on, on pisut väiksem arhiiv. Kuidas on ühes linnas kaks Eesti arhiivi, kas toimub mingi koostöö, kas mõeldakse ühinemise liitumise peale? Nad on vast ehk ikkagi kursis, mis ühel ja teisel pool toimub, aga mulje jäi küll, et arvestades seda vähest ressurssi inimressurssi eeskätt ja kana ressurssi, et võib-olla ikkagi veel suurem koostöö tuleks asjale kasuks. Sellist ralleelsust ikkagi on ilmselt rohkem, kui see nüüd asjale asjale hea on. Aga noh, eks see oleneb muidugi inimestest ja nende sobivusest tahtmistest. Nii et noh, mingit vaenu loomulikult seal nende asjade vahel ei ole, aga jah, just sellist teatavat dubleerimist võib, võib seal kindlasti märgata. No ja, ja oma sõltumatuse eest raske loobuda. Liitumisega. No igal asjal, mis tekib ja millel on ajalugu, sellel on juba välja kujunenud oma identiteet ja ja omad liidrid, Janov inimestel tekivad sellised hingelised seosed asjadega ja neid on väga raske muuta. Sageli. Kas seal on ka puht meie mõistes, siis öeldi ühiskondlik töö või vabatahtlikud mingisugust riigi toetust? Tartu Instituudi arhiiv on saanud toetust küll, kuna Kanada on ju paljurahvuseline maa ja nad peavad mõtlema kõigi rahvusgruppide peale, kes selles riigis elavad ja ka nende rahvusgruppide mälu jäädvustamise peale. Kanada poliitika on selles suhtes erinev, kui ühendriikidel niisugust ühtesulatamist ei forsseeritud. Ei, seda seda ei saa küll jah öelda, sest et paljudel rahvusgruppidel on seal just sellised omad struktuurid, jaga arhiivid suurematel võib-olla või ka ütleme Kanada riigiarhiivis näiteks, kus mul õnnestus kaotada, rabas käia seal nende muude kogudega muidugi palju ei jõudnud tegeleda, aga kui ma vaatasin näkku nendele eesti asjadele, siis on ka näha, et seal see paljurahvuselise printsiip jookseb väga selgelt läbi. Noh, selge, et ega ükski rahvusgrupp ei leia kunagi ja kusagil, et oleks saanud piisavalt toetust, kui tal võib olla vaja oleks, aga ei saa öelda, seda toetust pole olnud, seda, seda on olnud küll ja data Instituudi arhiiv on ka neid, seda toetust Kanada riigilt saanud. Kui me räägime veel Eesti majast, mis seal praegu toimub, missugune meeleolu seal valitses? Käisin korra eesti koolis rääkimas kirjandusmuuseumist, mis oli minu jaoks väga huvitav, sellepärast ma ei tea, kui palju, huvitav see nüüd lastele oli, aga näha neid lapsi, kes seal koos on, kuuldavasti käib seal 50 60 eesti last praegu erinevates vanuseastmetes, mis on ju väga suur arv. Eestimaal on palju külakoole, kus õpib oluliselt vähem lapsi. Nii et neid lapsi, keda eesti kooli viiakse, on paras hulk. Ma nendega siis ka kohtusin veel käisime Aabel-le juubelinäituse avamisel. Eesti maja on see koht, kus korraldatakse kunstinäitusi ja kus tegutsevad nende kunstiklubid. Mulje jäi just sügisel, nüüd, kui hooaeg oli peale hakkama, statisti kogukonnas toimub nii aktiivne tegevus kultuuri ja muu elu. Et igale poole ei ole võimalik mitte jõuda, ma pidin, lõpuks hakkame hülitasi valima, sest tööd oli ka tarvis teha ja muid asju ajada. Kuidas on nüüd näiteks ajalehtedega, kuidas on kirikutega, kuidas nende tulevik on, mis laadi nihkeid seal on toimunud? No teadaolevalt nüüd kahest Eesti ajalehest Sa oled üks järele on jäänud siis Eesti elu mis on kolinud ka tänaseks päevaks Tartu kolledžisse Tartu kolledzi üsna värskelt remonditud ja välja ehitatud uutesse bürooruumidesse möödunud korral seitsme aasta eest mahtus büroo paari pisikesse tuppa, nüüd oli neid tubasid sinna palju juurde ehitatud ja lisa kas siis nendele bürooruumidele sealsamas, ütleme siis majatiivas on ka kabinetid. Toronto ülikooli eesti õppetooli professoritele, Jüri Kivimäe ja Tiina Kirsikabinetid asuvad seal ka. Ja ühes neist Tiina Kirsi kabinetis siis füüsiliselt paiknebki, õieti ka see eelpool räägitud laenuraamatukogu. Nii et noh, võite ette kujutada, suur see ei saa olla. Kabinetis ei olnud väga suur. Te käisite ka Kanada pealinnas Ottawas sari siis ilmselt riigiarhiivis. Ja see oli nende esimene visiit Ottawasse ja riigiarhiivi, kus ammugi oli teada, et seal on kirjastus Orto arhiiv, aga keegi neist ei olnud seda. Seisin küll enne läinud, ta oli siis võimalus selle arhiiviga tutvuda. Ja Kanada riigiarhiivi koduleheküljelt arvutis sai juba eelnevalt uurimistööga kodus algust teha, et saada siis ülevaadet, millised eesti kogudused üleüldse on ja neid on seal tõesti veel lisaks siis ortoarhiivile. Pharta arhiiv on muidugi suur ja huvitav, seda on üle 100 kasti. Selle ortosaamise lugu on ju väga põnev ja dramaatiline. Kui Lauri ette võtta kõrvale hakkas tekkima kirjanike omaalgatuslik Kirjanike kooperatiiv ja siis jälgida seda inimsuhete dünaamikat ja dramaatikat, mis hakkas toimuma. Kes saab, kelle endale? Jah jah, no nende nende jõudude paiknemine ja ümberpaiknemine ja ja nende leeride kujunemine ja, ja suhete püsimine või muutumine või no see kõik on väga-väga põnev ja see kajastub selles arhiivis väga ilmekalt. Kuidas oli, Kumpol oli agressiivsem, Laura oli vist rohkem niisuguse ärimehe vaimuga. Andres Laur oli see mees, kes lõi oma kirjastuse Orto. Jah, noh, tema oli tõesti ärimees ja oma algusaegse tegutsemisega tegigi noh, väga palju õieti ka eesti kirjanduse ja raamatute kirjastamise jaoks ära, aga tundub, et probleemiks ongi olnud see, et ta ärimehena ei olnud siiski piisavalt vaimuinimene. See, tema ärimehelik suhtumine pahandas teinekord kirjanikke ja kirjanikud tundsid, et nad on alamakstud ja ja nende loomingut tervelt arendatakse nii-öelda võõrast projekti. Sellisesse põhjus, miks hakati looma oma kirjastust agana väga selliseks, tundub, et otsustavaks sai ka see Lauri otsus kolida Kanadasse. Sest kui ta oli veel Euroopas ja noh, ütleme kirjalikonnaga otseselt kontaktis, siis seda tema sellist puhastust ärilist vaistu võib-olla kirjanike ümbrus nagu siiski leevendas või noh, ütleme tõesti, see mõjus talle harivalt jah, hästi. Aga kuidas siit nii ruumiliselt eemaldus, siis paljud suhted praksatasid kohe katki või see distants süvendas neid vastuolusid, noh, mis seal eos juba olid olemas. Missuguseid üleminekunäiteid teil praegu meelde tuleb ka siis Kirjanike kooperatiivil Tartusse või vastupidi? Noh, väga selline äge sõnavahetus ja kirjavahetus toimub Lauril, Kailitiga Gailiti oli Lauriga või ortoga algselt lepinguid tehes. No need olid üsna karmid tingimused, ta oli palju oma õigusi ära andnud Laurile oma raamatute kirjastamise osas ja see väitlus Nende kahe vahel seal ongi nüüd tegelikult vaja töötada arhiiviga, et kes keda süüdistas, milles noh, kas alusetult veealuse ka, et millised olid siis need kokkulepped honoraride osas ja mida maksti tegelikult? Noh, seda kõike tulekski need arhiivi uurides siis tõestada. Et kas kirjanikke, süüdistused selles, et et kirjanikud said alamakstud ja Lauril nii-öelda kogus kapitali enam, kui ta seda väitis, koguvad, et kas see kõik vastab tõele ja kuivõrd see vastab tõele, selleks olekski vaja nende arhiividega nüüd tööd teha. Kas kirjastuse lõppemise lugu kajastub ka selles arhiivis? Jah, no seal kajastub ka õieti selle arhiivi ajalugu ongi selles ortoarhiivis olemas või kirjastus ajalugu on selles arhiivis nähtaval nende kirjavahetuste kaudu jaga muude materjalide kaudu, noh, see allakäik, kuidas siis tõesti nende originaalteoseid Laurini jõudis üha vähem ja vähem ja ta tegeleb tõlgete väljaandmisega ja kuidas siis hääbub või kõik need mahud ja asjad kokku kuivavad. Piret Noorhani, kui te käisite seitse aastat tagasi Torontos iste tegelesite niisugusi mehe arhiiviga nagu Karl Aun. Mälu värskenduseks seal oli mees, kes hoidis Eesti üliõpilasseltsi sinimustvalge lipu jälitas seda. Ta läks pärast ka Kanadasse. Kui suur on Karl Launa arhiiv, sealt varandus? Karlaona arhiiv on nüüd üks suuremaid arhiive, mis Tartu Instituudi arhiivis hoiul on, kindlasti ka üks hinnalisemaid. Kangelaste, kui see sai tehtud ju Eestis tegelikult mida kajastab see arhiiv, mis on nüüd Tarandus? See kajastab ka antud kangelastegu ka sellega seotud materjale on seal küll. Aga põhiliselt ta kajastab muidugi kar Launa tegevust paguluses. Ja Karl Aun oli eesti kogukonnas seal väga oluline figuur sest tema palju teinud näiteks selle heaks, et on olemas suur koguteos eestlased Kanadas, et sellist eesti kogukonna ajalugu Kanadas uuriti ja raamatuteks vormistati, selles on nüüd suur osa Carlaunal. Eelnes siis muidugi on tal olnud ka väga oluline tähtis koht ja üldse sellisena arvamusliidrina ka kogukonnas või kaalustava versioonina selles kogukonnas aegadel tõesti, kui leerid, nagu väga lahknesid niinimetatud tagurlased ja, ja niinimetatud sellised prantsemad kogukonna liikmed just Eestiga suhtlemise küsimuses, tema tegevusvaldkonnad olid väga laiata, tegutses seal ülikoolis õppejõuna, see on omaette suur valdkond EVSi materjale selles kogus on väga suur osa või õieti tema käsikirju, mida ta rajal seal viibides kirjutas. Väga suured kirjavahetused on tal erinevate valdkondade inimestega. Missugune mulje jäi nende arhiivide tulevikus te ütlesite, te püüdsite seda atmosfääri nagu kompida seal. See on suur kogus materjali, mis on Eesti ajalooteadmise seisukohast väga oluline, kuigi seal on palju selliste isikute materjaliga, kes ei ütle enamusele eestlastest just palju, aga see, see kõik kokku räägib selle kogukonna ajaloost. Esiteks aga nende kogude sees on ka palju sellist materjali, mis kõik kokku on väga oluline meie kultuuriloo jaoks näiteks ja nüüd, kui need kogud asuvad seal teisel pool lompi. Selge, et Eesti ajaloo uurijad, kirjanduse, uurijad, kultuurile uurijad ei saa neid kogusid ja kasutada see nii-öelda surnud materjal nende professionaalsete uurijate jaoks, kes Eestis olemas on. Kas te kompisite neid võimalusi, et see materjal hakkaks siia tulema, kas te võtsite seda teemat üles ja kui ütleme, siis noh, aktiivselt. Jah, tõesti majalist sel teemal rääkisin inimestega, kes arhiiviga on seotud ja noh, juba möödunud korral oli mul ikkagi jõudnud kujuneda arvamus, et varem või hiljem peaksid need arhiivid või osa nendest vähemalt hakkama Eesti poole liikuma. Ja seda enam olen ma veendunud selles nüüd nüüd selle viimase visiidi järel, sest noh, sellest, et arhiive seal professionaalselt pidada ei saa, noh, oli juba juttu sellest, et Eesti uurijad neid kasutada ei saa, seda maga mainida. Aga mis motiivid on nende kogude seal hoidmiseks? Aga need kogud on olulised seal selle kogukonna jaoks, sest see on asi, mida nad on ajanud aastaid seal nende hinge asi ja ja ma saan sellest inimlikult väga hästi aru, et loomulikult ei taheta sellest loobuda, on ka neid, kes ikkagi veel mõtlevad ka, näiteks materjalide turvalisuse peale, kastik on mõistlik neid siia üldse tuua ja kas on mõistlik koguda kõiki olulisi materjale kokku ühte kohta, kohal mõeldakse siis Eestit, eks ole, tibla on targem neid hajutada. No üks asi on jah, see mõtlemise viis kuigi noh, lõppude lõpuks katastroofid võivad tabada arhiive igal pool ja rääkida nüüd säilitustingimustest, siis, siis seal on nad ka kaugel ideaalsest. Loomulikult, sest need ruumid ei ole tegelikult arhiividele mõeldud. Ja Kanada suvist kliimat ka tundes võib arvata Ta kui, kui soojad ja kui niisked need ruumid on veel suvel. Kui nad seda ka sügisel juba mitte nii palava ilmaga ikkagi veel on rohkem, kui sa nüüd vanale paberile meeldiks. Nii et seal on väga palju probleeme, mis õieti on seotud just nende samade kogude säilimisega. Aga need kogud on sealsete eestlaste jaoks olulised. Noh, minu arvates tulekski nüüd leida mingi mõistlik lahendus, on selge, et seal võiks olla üks aga korralik raamatukogu, mille kasutamine oleks kindlasti ka aktiivsem, kui juurdepääs sellele raamatukogule oleks püsivam kuivõrd ja kas ja milliseid arhiivmaterjale sinna nüüd jätta, selleks tuleb tõesti nende kogudega põhjalikumalt tegeleda. Olen lubanud siis teha raporti nii-öelda, kus ma siis Tartu Instituudi direktorite kogule edastan oma arvamused, mis võiks olla nende arhiivide saatus. Kuuldud saates kõneles kirjandusteadlane Piret Noorhani Eesti arhiividest Kanadas. Teda küsitles Martin piiranud.