Tänaseni on meeles, 1947. aasta suvi meil maa, noorukese rahandusinspektorina ameti tõttu-Läänemaal rohkete inimestega kokku puutusin ja nendelt igasuguseid jutte kuulsin. Aastate poolest ma polnud küll võrdväärne jutukaaslane maamehele aga ometi oli neidki, kes mulle oma südant puistasid. Rääkida oli palju, sest siis oli õhus juba tunda, et kolhoosid on tulekul. Kuigi ametlikult ja avalikult polnud kuskil teada antud, et sellesama, 1947. aasta 21. mail oli Üleliidulise Kommunistliku bolševike partei keskkomitee vastu võtnud tähtsa otsuse kolhooside loomisest Leedu, Läti ja Eesti NSVs. Maamehed siiski teadsid, et mitmel pool oli hakatud organiseerima nõndanimetatud initsiatiivgruppe kolhooside moodustamiseks. Ka ajakirjandus, mis esimestel sõjajärgsetel aastatel polnud kolhoosi teemat peaaegu puudutanudki hakkas nüüd avaldama kirjutisi põllumajandusliku artelli. Siis nimetati kolhoose niimoodi põhikirja, kolhoosnike õiguste ja kohustuste, normipäeva olemuse ja muu kohta. Ja eks ka maakonna parteikomitee töötajad olid nüüd agarad külades kolhoosi hüvedest pajatama. Talumees suhtus asjasse umbusklikult. Ikkagi võõras värk. Värskelt olid meeles need hirmu ja õuduse jutud, mida fašistlik propaganda oli okupatsiooniaastatel laialt levitanud kolhooside kohta. Sageli võis kuulda puskariuimas meestelaulu jorust sõnu. Olen vaene, Venemaa kolhoosnik ja nõnda edasi. Kuid oli ka tarku põllumehi, kes olid veendunud suur majapidamise eelistes ja kinnitasid, et kolhoosis võib elada küll kui asju õigesti hea peremehe kombel ajada. Ja tihtipeale need targad mehed polnud sugugi üksnes kehvikute hulgast, kes oma proletaarlased teadlikkusega pidanuksid teistele teed näitama. Mäletan mitudki endist suur maapidajad Märjamaa kandist ja Noarootsist, kes omaenda kogemustest teadsid öelda, et suurtelt põldudelt, kui masinad appi tulevad, saab ka suurt saaki. Ja nendest meestest ma küll ei usu siiamaani, nii et see jutt olnuks üksnes lojaalsuse teesklus. Samas tean mõnda asuküla ja Taebla valla uusmaa saajat endist poksi võimata meest, kes kolhoosi perspektiivi põrgupõhja vandusid. Aga eks tule neidki mõista. Nadolid alles üürikest aega peremehe seisusest saanud olla igatsenud olitseda kaua. Nii et tegelikkus ei taha mõnikord ametliku ajalookontseptsiooniga kokku klappida. Kuid umbusklik eesti talumees hakkas 40 aastat tagasi just ajalugu tegema. Nagu ma ütlesin, tähtis otsus kirjutati alla 21. mail 1947. Ja see paber muutus kohe käsuks. Et käsk tulemas on teatri Tallinnas juba varem. Ega muidu poleks partei keskkomitee esimene sekretär Nikolai Karotamm ühte või teist meest maakondadest enda juurde jutule kutsunud ja käskinud härjal sarvist kinni võtta. Teisisõnu, kolhooside tegemisega peale hakata. Ta teadis ju, et üksnes kiire käsu täitmisega saab Stalini juures plusspunkte koguda. Üks mehi, kes siis välja kutsuti, oli Saaremaalt Herman Kuning kes jõudis Tallinna 28. aprillil 1947 30. aprillil kell 10 õhtul võttis esimene sekretär kuninga vastu. Nende jutuajamine lõppes esimese mai hommikul kell kolm. Saaremaa mehel oli lahkumisel kaasas käsk vähemalt üks kolhoos kibekiirelt valmis teha. Nüüd aga, kes Herman Kuning üldse oli mõni sõna Ella muilt, kes pärast sõda kuningaga koos partei maakonna komitees töötas. Kuningal, ma tean, tegelikult juba enne sõda käis meil maalt, me olime ühes poliitkoolis, no siis, kui tuli mobilisatsioon, läks ta mobilisatsiooniks Nõukogude tagalasse ja siis ta oli eesti rahvuskorpuses. Ja säält ta läks partisani ettevalmistusi keskuse. Mis kohaga täpselt seal oli, seda ma ei tea. Aga parteikomiteesse tööle tuli ta kusagil 44. aasta lõpus. Ja siis ta oli org osakonna juhataja, see asjalik omamoodi nõudlik mees, oli, tuli korraldus, et on tarvis kolhoosi hakata vaatama, siis tema kui org osakonna juhataja langes talle ka see ülesanne ja ta kõigepealt oma kodu lähedal hakkaski seda kollektiiviroom. Ei Karotamm polnud kohe mõelnud tema kodukanti Valjala valla Sakla küla, mis piirnes uue lõdvel asuva Teaduste Akadeemia abi majandiga. Esimesel sekretäril oli silme ees hoopis teine paik mille nimetab nüüd teine Saaremaa naine Reet Kipper. Talgud lääne suunas, mis Debora Vaarandi? Poeemi sellest ja vaata enne tulema, aga vaata, seal ei olnud niisugust baasi mitte selle uuele, veel oli parem baas, seal oli ju riigimajand all, võib olla. Kuidas oma tühja koha pealt rohkem hakkan tegema. Eks kuningvõis ka seda silmas pidada, et Valjala kant oli ammu kuulus oma ühistegevuse poolest. Seal oli olnud Saaremaavanemaid, põllumeeste seltse, Saare esimene piimaühistu, esimene masinaühistu ühiskauplus. Kokku 10 ühistu ümber. Ja mitut neist oli eest vedanud Herman Kuninga isa Mihhail. Nüüd sai siis pojale osaks luua Saaremaal esimene kolhoos, millest tuli ka Eestimaa esimene kolhoos. Pärast sõda. Ütlesin pärast sõda siia juurde sellepärast et juba 1940. 41. aastal jõuti Eestis organiseerida üheksa ühismajandit millest, tõsi küll, pole praeguseks peaaegu üldse jälgi jäänud. Nii pole dokumentide puudumise tõttu võimalik kindlaks teha neist kõige esimese Narvataguses Tolgajal Niva külas asutatud kolhoosi täpset sünniaega. Kuuendal oktoobril 1940. See igatahes oli olemas, sest siis tegi temast juttu ajaleht, kommunist. Ja juba kolm päeva hiljem teatas sama ajaleht veel ühe kolhoosi sünnist Narva vallas Komarovka külas. Põhilised tekkisid sõjaeelsed kolhoosid vene rahvusest elanikkonnaga piirkondades viis Narva jõe idakaldal, kaks Petserimaal ja üks Tartumaal Peipsi ääres. Ainus erand oli Harjumaal Jaanikal vahetult enne sõja algust loodud kolhoos, millele anti Stalini nimi. Niisiis, Herman kuningal oli käsk kaasas, kui ta kodusaarele tagasi jõudis. Ta otsis üles tuttavad oma küla mehed Vladimir Kirill, Julius Maripuu, Aleksander naagi, Juhan soomi ja Meinhard Koigi kes olid esimesed, kellega said kolhoosi asjad enamvähem sirgeks räägitud. Niimoodi moodustus initsiatiivgrupp, kes hakkas teiste hulgas selgitustööd tegema. See väga libedalt ei läinud, seda mäletab kolhoosi üks asutajaliikmeid, Vladimir Maripuu. Järsku teha, et jätame ikka sügis peale, kevadeks ei tule sellest mööbel, Lepasin kõik kokad sügise peal ära ja siis saad veel selle heina, vilja seemned, kätel ja eede teised loomad ja inimesed. Tahad, eks sellega oli suur pluss sees suur karjalaut oli seal ja kõik niisugused asjad. Mina olin juba enam uusmaasaaja, nii kui nende mees ja see andes palju pärame selle asja Leod, nii palju kui mina oskas seal teiste aedas nikat Ilmareiude, katsume ikka selle asja teha sellel riiuga terastasimiate, kedagi tot mind millegipärast usaldate rohkem, aga vot. Kolhoosi organiseerimiseks saadeti abiväge ka väljaspoolt, meenutab praegu Haapsalus elunev personaalpensionär Elga Vunk. Augustikuus põllumajandusministeeriumist kommenteeriti mind sinna, et abistada siis kolhoosi organiseerimist ja, ja rääkida siis rahvale kamisse, kolhoos endast kujutas. Eriti olid vastu alguses naised, mehed olid omale selgeks teinud, kolhoos tuleb moodustada ja kolhoosi on vajalik nende külas teha ja selleks on pind ka olemas, aga aga naised just ei oskanud ettekujutamise kolhoos endast, tähendab ja me pidime siis selgitustööd tegema ja abiks, siis tuli mulle veel selline suurkuju, nagu keskenduti Te osakonna juhataja Juljana Delman koostelmaniga, siis viisime perekondades seda tööd läbi ja saime siis kokkuleppele ja organiseerisime seal kolhoosi ära. Naised vastu oli mikspärast, mis meil siis põhiline vastuväide oli põhimine. Vastuväide oli ikka see, et, et nemad ei kujutanud ette, et Nemad siis kolhoosis hakkavad paremini või saavad siis ka normaalselt elada, nende vara ja kõik värgid lähevad kolhoosi siis neil nagu ja midagi ja nemad on kuskilt kuulnud, et Venemaal on väga viletsad kolhoosid ja midagi normipäeva peale ei saa ja noh, loomulikult seal, kus ei töötanud, seal ei saadud ka, aga kus tööd tehti seal saadik korraliku tasu normipäeva kohta. Te saite siis nendele omaenda kogemustest rääkida? Mina sain omaenda kogemustest rääkida, sest sõja ajal tuli mul kolm aastat töötada Jaroslavi Kalinini oblasti vahel ühes kolhoosis kolhoosi juhtida. Nii et mul olid kogemused selged ja, ja täiesti oli teada, mis kolhoos endast kujutab ja mida tähendab. Kui oli selgeks saanud, et kolhoos hakkab sündima ehk siis olnud rohkesti ka muretsejaid, hoolitsejaid, vastutajaid, kui mitte otse öelda, et ämmaemandaid. Arutame helistas, kui mitte iga päev, siis üle päeva. Ja karutame poolt oli sinna suunatud esindaja ka Ministrite nõukogu aseesimees Nikolai Bussepp. Tema olid, kes selle eest vastutas, kanti siis vist tõenäoliselt iga päev ette Karotammele, kuidas need asjad seal laabuvad. 26. juulil 1947 teatas Herman Kuning oma kirjas partei keskkomitee esimesele sekretärile Nikolai Karotammele, et kolhoosi on soovinud astuda 16 perekonda, neist seitse talukohaga. Ülejäänud on nii-öelda lahtised töölised. Ta palus luba üle võtta Teaduste Akadeemia Uue Lõve abimajand. Kohustada teaduste akadeemiat tagastama inventari, mis seal ülevõtmise kartuses ära veetud. Ja mis tuli edasi. Sellest räägib Aleksei siiskil, kes 40 aastat tagasi töötas Saaremaal partei maakonnakomitee esimese sekretärina. Golf vulsin moodustamise initsiatiivgrupi, esimene koosolek toimus, kui ma ei eksi, 16. augustil 1000 947. aastal Sakla külas ühe initsiatiivgrupi liikme talus. Sellest koosolekust mäletan, võttis osa ka Hendrik Allik, kes esines seal EKP Keskkomitee esindajana. Koosolek oli pikk, küsimusi, samuti arvamusi palju ja igasuguseid. Mõni sügas kukalt ja küsis, et ei tea, kuidas see kolhoosi asi ikka ennast ka õigustab. Ometi vaatamata kõigile jäädi endise seisukoha juurde organiseerida Saklas kolhoos. 23. augustil. Meie partei keskkomitee kinnitas maakonna parteikomitee ettepaneku moodustada Valjala vallas Sakla külas loodud initsiatiivgrupi baasil põllumajanduslik Cartil. Keskkomitee otsuses nähti ette üle anda asutavale kolhoosile Teaduste Akadeemia Uue Lõve majand koos kõigi ehituste, külvide ja põllumajanduslikku inventari. Ka keskkomitee otsuses kohustati Eesti NSV põllumajandusministeeriumi ministriks. Oli vist siis seltsimees mäe tugevdama saare masintraktorijaama juhtkonda ja materiaaltehnilist baasi ja hoolitsema selle eest, et masintraktorijaam oma tehnikaga igati uut loodavat kolhoosi põllutööde läbiviimisel ka abistab. Nähti ette ülesandeid ka teistele vabariigi keskasutustele, kolhoosikeskuse, aga samuti kolhoosnike majapidamiste elektrofitseerimiseks, diofitseerimiseks, ehitustööde krediteerimiseks ja kõigi muu vajalikuga varustamiseks. EKP Keskkomitee kohustas väga tõsiselt ka meid. See tähendab Saaremaa partei maakonnakomiteed personaalselt ka mind Aleksei showskinit, samuti maakonna täitevkomitee tagama, et kolhoosist kujuneks eeskujulik majand. Vabariigi esimese kolhoosi asutamise koosolek toimus Sakla külas kuuendal septembril 47. aastal. Koosolekust võttis osa 17 talupoega, koos perekonnaliikmetega arutati läbi ja kinnitati. Esimese kolhoosi põhikiri valiti tus, kelle esimeheks sai Herman Kuning. Valiti ka revisjonikomisjon. Kolhoos hakkas kandma Saaremaal sündinud Väljapaistva revolutsionääri Viktor Kingissepa nime. Kolhoosi astunud esimestel talupoegadel oli ühtekokku ühistatud 134 hektarit maantee, sellest põldu 39 hektarit. Hobuseid oli kõigist kuus. Kolhoosis oli 15 lehma. Ega see, nagu näete, palju ei olnud. Ei olnud palju ja ega seda vähestki kergelt ära ei antud. Vladimir Marippu mäletab. Keegi ei tahtnud midagi, tähendab salgu seadsed, kaks läänega ühele, hobused said ikka siis ühistud ja siis vankrite, paljudel riistad seal kõik läksid hermegiga Kellyama külm, aga pärast äri ajama Mäeti veel kolhoosis. Ja seal nägi neid petetud põllutööriistu ja 11 oksakimpude all küll sinist äravad. Pärast olid kõigil välja teises kohas. Nii et võib arvestada see nii lihtsalt kõik ei läinud. Esimene ühislõikus ei erinenud kuigi palju kõikidest eelmistest põllud koristati küll üheskoos, kuid saak läks endi viisi iga peremehe salve eraldi. Alles siis mäletan, kui hakati kindlaks määrama ühe või teise pere poolt antavat seemnevilja uueks külviks selleks külviks mille saak arvestatakse sootuks teisiti kui varem. Siis kerkis juba ühte teist ütlemist ja seda eeskätt naispere poolt. Aga need olid alles väikesed raskused, majapidamine suurenes, kerkis kümneid keerulisi küsimusi. Kolhoosi karjamajandus kooli alustamise aegadel. Päris kasin ei olnud piisavalt. Põllumajandustehnikat esines isegi avaldusi kolhoosist lahkumise kohta ja mõned neist tuligi rahuldada. Seda pole kaal, kus tehase kuninga aeglaselt jääb, ikka niisama. Aga tulid ära tasuda, siis oligi veel korra päris kümblus siis selle klaasi kõrval. Enne kui Saaremaalt jätkame mõtisklegem üheskoos pisut on avaldatud arvamust, et 40.-te aastate lõpus polnud Eesti põllumajandusveel üldsegi küps kollektiviseerimiseks. Küllap on selles arvamuses palju õigust. Aga põllumajanduse toodang oli sõjaeilsega võrreldes katastroofiliselt langenud, mistõttu oli tarvis radikaalseid samme selle suurendamise nimel. Miks oli põllumajanduse toodang langenud? Ei, see ei olnud üksnes sõja tagajärg. Enne sõda andsid turutoodangut põhiliselt suurtalud. Need aga olid nüüd tükeldatud uus maa ja juurdelõikesaajate vahel, kes aga polnud veel majanduslikult kindlustanud, rääkimata turutoodangu rohkeldamisest. Riigi norme ei saanud lõpmatuseni suurendada, sest isegi karmidest karistustest hoolimata ei saanud talupoeg rohkem ära anda, kui tal anda oli. Muidugi viimast ei andnud keegi ära, sest ise ka oli tarvis elada. Ja oli neid ülejääke, mis lihtsalt peideti ära mustade päevade tarvis. Seda tarkust oli elutalupoegadele aastasadade jooksul hästi õpetanud. Linnad ja tööstuskeskused ka Eestis nõudsid järjest rohkem toiduaineid. Riigil polnud muul moel võimalik saada toiduainete ressursside täielikuks kontrollijaks. Kui tuli asuda üksikmajapidamiste koopereerimise, teeme teistes liiduvabariikides, oli tarvis kogemus või mall olemas. Riik võttis majandite, et nii palju kui tarvis olid. Kas põllumajandussaaduste tootjaile endile ka midagi jäi, see ei läinud talle korda. Ja kolhoosi vara oli rangelt arvel, seda juba mustade päevade jaoks ära ei peida. Kollektiivi seerimist põhjendades rõhutati alati ja igal pool, et järgitakse Lenini operatsiooniplaani. Stalini ja tema lähikondlaste interpretatsioon oli hoopis midagi muud kui see plaan. Kui Lenin rääkis järk-järguliselt üleminekust ühinemise lihtsamatelt vormidelt keerulisematele, mis nõudvat ääretult pikka aega, siis Stalini eestvõttel forsseeriti ühinemist maksimaalselt. Kui Lenin rääkis ühinemise rangest vabatahtlikkusest, siis Stalin ei hoidunud tagasi sundimisest ja vägivallast kuigi formaalselt jah, kolhoosi võeti inimesi nende endi avalduse põhjal. Kui Lenin pidas ühinemise kõrgeima vormi põhitingimuseks tugevat ja arenenud tehnilist baasi ning talupoegade kõrget kultuuri taset siis ka see heideti kõrvale, kui oli tarvis elu korraldada dogma, mitte aga objektiivsete seaduste põhjal. Kui siia lisada veel juhtiva kaadri puudumine, lõpmatu administreerimine ja majandite seljas liugu laskmine, tootjaid, nende töö, vilja poolmuidu äravõtmine aga ka suure hulga arukamate talupoegade eelnev represseerimine õigustamata kulaku sildi külge, kileppimise tagajärjel ja nõnda edasi siis võib küll öelda, et ega selle asjaga ikka õigest otsast jalatud. Eks seepärast oli ka Eestis ettemääratud vastloodud kollektiivmajapidamiste okkaline tee, mille juurde tulevad subjektiivsed põhjused. Veelgi raskemaks tegid. Ja see tee oli okkaline ka vabariigi esimesel kolhoosid Saaremaal. Selles, et majand kohe ülesmäge ei läinud, vaid pikapeale hoopis tagasi veerema hakkas, süüdistati muidugi esimeest. Eks tal omajagu süüd oli ka, ent kuulakem ära, mida arvatakse? Reet kipper, kes 40 aastat tagasi määrati esimese kolhoosi esimeseks pat torgiks aga seda tööd õieti teha ei saanudki. Missugused soodustused olid esimeste kolhoosidel, vaat kus üks tubli esimees oli. Kes mõistis seda ära kasutada. Viktor Kingissepas ei osatud jääd aetud, ka mid taheti heasti toredasti eraldi pidusid teha, ei kõiki, vaata kuidas uus elu läksin Rapla rajoonis. Vaat seal oli jälle tubli esimees. Oleks meil ka niisugune esimees seal olnud. Meil oleks gramma kolhoosund. Tsüklema ja head maa tulid Saaremaal paremad maad, sügava mullaga maad, olid kõik võimalused, jah, aga vaata, kui ühtlasi peab tegema, siis peaks ikka, vaatame, ennemini peaks inimene õppinud oleme, kes teeb midagi. Eks neid abistajaid oli palju, aga eks see abistamine oli ka. Kõik võib olla niimoodi, et, et pärast hiljem iga asja kohta tehti arved ja, ja tuligi välja, et kahe ja poole aasta oli kolhoos juba suur võlglane riigi ees midagi 200000 loeti kokku, seda summat tuli välja, et see abi oli kõik raha eest. Mitte nii, nagu pidi abi olema, mitte šefluskorras. Või siis tehti talgud terve Saaremaalt igalt poolt olid, kes seal uudismaad tegemas olid ja hella Mui. Sest see oli see aeg, eks see oli see aeg, ega see kuningas pole, seda ka päris omaalgatused ei pidanud, küllap seal oli esimene sekretär ka oma osa, see oli niisugune koht, kus siis oli võimalik pidada ja siis ta ühesõnaga pidi toetama. Ühesõnaga neid asju ja lihtsalt ta jäi oma majanduse vahel. Toetas rohkem kui lage. Praeguseks on vabariigi esimese kolhoosielu muidugi tugeval järjel. Majand on Saaremaalt suuremaid ja tal on olnud häid saagi. Aastaid. On jätkunud jõudu ehitamiseks. Valjala alevikus oma kool, spordisaaliga on oma lasteaed juba aastaid parim rajoonis on kolhoosidevaheline jõusöödatehas kauplus-söökla ja nõnda edasi. Uut elujõudu on saamas ka majandi äärekülad. Mida mõtleb täna Viktor Kingissepa nimelise kolhoosi liige? Seda ma ei tea. Aga oleks hea, kui mõtetes leiduks kohta ka läbi käidud teele. Mis on olnud, seda ei saa olematuks teha, kuid minevikus on alati palju õpetlikku. Ja meiegi tuleme korduvalt veel kolhooside loomise odüsseia juurde tagasi.