Ja nüüd siis jälle päevadesse 40 aastat tagasi oli ka siis esimene, koolinädal oli algamise rõõmu ja uue tunnetamise õhinat. Ja nagu ikka, esimene september ise tähendas paljudele koolitee algust. Kellele üldse esimest koolipäeva, kellele järgmisse kooliastmesse ülemine. Mina näiteks sain siis üliõpilaseks just üliõpilaseks, mitte tudengiks. Sest seda sõna peeti siis mittesoovitavaks, kui mitte igaveseks. Mäletan, et 40 aastat tagasi oli mihklikuu soe ja päikeseline. See rõõmustas kooliteele astujaid ja selle tee jätkajaid ning pani unustama toonased argimured. Hoolides puudus mõndagi, mis normal laadseks õppetööks vajalik. Aga puudus ka see, mis hiljem küll tuli, aga ometi polnud vajalik haridusbürokraatia, protsendimaania ja nõnda edasi. Suhted olid loomulikud, nõudmine hariduse järele ületas pakkumise. Kõigist raskustest hoolimata avati uusi koole ja reorganiseeriti vanu avaramaks. Vana kooli mees, Eesti NSV teeneline õpetaja Artur tykki pani sõjamehe mundri varna juunis 1946. Sellest peale sai temast koolide inspektor Harjumaal ja tema abiga pisut toonasest hariduselust Maal. Neid oli seal kokku neli inspektorit omavahel jagasime koolid ära. Minukoolideks olid Rapla keskkool, Rapla seitsme klassi kool Kehtna kool, teava kool, Juuru, Aderi, Kehra, hallijava ja nii edasi kokku oma paarkümmend kooli. Nende koolide direktorid, kes mulle allusid, olid võrdlemisi tublid. Ka raskused olid peamised õpetajate kaadris. Ma vist ei eksi, kui ma ütleksin, et umbes üks kolmandik õpetajaid oli vaja juurde võtta aga neid võtta kusagilt ei olnud. Ja seetõttu rakendasime tööle siis keskkoolilõpetajaid enne seda oma rajoonis viisin läbi nendega seminare õppusi päeva või paari jooksul. Ja seal selgitasin siis, mis asi on psühholoogia. Mis asi on pedagoogika? Ja soovitasin neil põhiliselt järele mõelda oma koolitee kõige parema hinnangu annavad lapsed õpetajale kui nagu kingakandjad kingsepatööle. Ja soovitasin siis joonduda nende õpetajate järgeni võtete järgi, kes neile meeldisid, keda nad hindasid, kes saavutasid paremaid tulemusi ja vältida võimalikult siis neid jooni oma töö juures. Milledele nad iseenesest juba varem oma õpetajatele ette heitsid. No nii nad tööle hakkasid ja nende töö kulges üle kivide-kändude, kuid peatselt nad lõpetasid kaugõppes ka pedagoogilist õppeasutused, neist tulid välja võrdlemisi tublid õpetajad, majanduslik baaskoolides ei olnud väga halb kohalikud elanikud. Laste vanemad olid palju sõja ajal päästnud ära kooli vara õppeabinõusid. Et kui ma ei eksi, kas mitte see ei olnud Kehtnas, kus oli isegi Glaber kusagil talus peidus ja toodi tagasi uuesti kooli. Õppeabinõudest olid küll palju hävinud, kadunud ja sellega seoses all kehtestatud tugev nõue, et koolil hakkas, hüppab nõust ise valmistama igalt aineõpetajalt sõda nõuti. Majanduslikus sektoris oli kõige raskemaks Probleemiks koolide varustamine küttega tihumeetrit, metsast eraldati, kuid neid ei jõudnud õigel ajal koolide juurde ja kooli direktori üheks ülesandeks oli kooslus lastevanematega õpetajatega-õpilastega neid muretseda. Ja kui need kast välise jõuga toodi kooli hoidis pikad rasket nutid ja nende saagimine siis lühemaks ja nende lõhkumine toimus siis ka koolidirektori, õpetajate ja õpilaste ja vanemate jõu kulul. Teiselt poolt tahaksin nimetada ühe probleemi, mis tänapäeval vot nüüd tagaplaanile soli kooli ümbrust korras hoidmine, kooli ümbrust arendamine. Kodanlikul ajal teatavasti nõutikud kõigilt kooblidelt kooli aia olemasolu, kus olid tarbeaed, katseaed ja iluaed sõja ajal need olid küll jäänud nii-öelda rääma kuid pääle sõda kadeti üsna hoolikalt korrastama ja inspektorina tundsin alati huviga, milline on kooliaed, kuidas seda on hooldatud ja milline Hannes spordiväljak ja kuidas seda kasutatakse. Õpetajatele tulid siis ju ka igasugused lisakohustused kohe, millega nad varem ei olnud üldse tegelenud riigilaenude levitamine valimiste puhul. Auditeerimine hinnangu andmisel õpetaja tööle, pedagoogitööle sel perioodil oli tegelikult valla täitevkomitee esimehe ja partorgi käes. Nende poolt antud hinnang oli lõplik. Kas õpetaja sobib tööle või ei sobi, oli neid juhuseid, kus tuli väljaspoolt korraldus. Et õpetaja tööle ei sobi, tuleb asendada. Ja jäigi jõusse niisugune arvamus, hinnang, inspektori hinnang siin seda ei suutnud ümber lükata, kuigi oli nišš juhuslikkus. Meie hinnangud olid hoopis positiivsemad ja teistsugused nende hinnangutega, kes tulid välja tema vallandamise ettepanekuga. Nojaa, aga need vallandamise põhjused ei olnud tavaliselt üldse tööga seotud, need olid tavaliselt seotud sellega, kuivõrd õpetaja või kasvõi õpetaja võttis osa ühiskondlikust tööst. Kui seal olid tegemist negatiivsete asjadega, siis detailselt üley määratudki. Nüüd me rääkisime õpetajast, aga kas on meeles ka seda sõjajärgsete aastate õpilane, kui ma praegu kappingutaksin, siis ma ei leiaks vist ühtegi näidet, kus oleks tegemist olnud kooli tõrkumisega või üldse raskelt kasvatava õpilasega. Neid probleeme sellised, nagu nad tänapäeval on, rajooni alles asjade komisjonis ei olnud. Suuri raskusi oli koolilaste arvele võtmisega külanõukogude poolt. Tihtipeale arvel võetud ei olnud, kuid nad ise tulid välja ja ta vanemad tõid välja. Nii et mulje on niisugune, et Neil oli nälg siiski hariduse saamise järele tunduvalt suurem, kui seda on tänapäeval. Tänapäeval me pakume nagu üle siis, aga võimalused olid kitsad ja väikesed ja lapsed ise tundsid Eeritud vanemad tundsid, et laps peab haridus saama ja panid nad kooli. Aga eks inspektor olid ka omad probleemid ringi liikudes. Neid mures oli üsna palju, kõigepealt liikumisega koolidirektorid, et väga heatahtlikud. Nemad andsite ühti pääle mulle oma jalgratast kasutada. Sõitsin sellega järgmisse kooli. Kuidas need jalgrattad siis tagasi läksid, seda ma ei tea. Aga direktorit sellest mul hoolitsesid. Koha peal oli kaunis palju küsimusi tol ajal aatomipommi kohta, et need küsimus oli igalt poolt nii lastevanematele kui ka õpetajatele ja direktoritele. Ma valmistasin ette loengu aatompommist ja ühtlasi ka siis, kui ma näiteks Raplas oli siis Rapla kultuurimajas pidasin ka avaliku loengu aatomipommist ja selle saladustest ja seetõttu mulle jahi külge koolides aatompomminimetused aatompomm liigub. Vaat nii, son nii, sellel marsruudil siis noh, nii nagu ikkagi huvitutakse kontrollijatest. Edasi aga juttu koolidest, kus noor inimene võis omandada elukutse. Kodanlikul ajal oli nende õppeasutuste võrk küllaltki hästi arenenud nii maal kui ka linnas. Nad olid igasuguste nimedega, kuid pärast sõda ristiti nad enamikus tehnikumideks. Muidugi tehti neid ümber, liideti ja lahutati. Nüüd aga sõidame korraks Mulgimaale. Õisu, kus juba 1922.-st aastast alates oli ette valmistatud piimandusspetsialiste. Meenutamas, on selle kooli eakas pedagoog Heino Sein, kes seal õpetab juba 1938.-st aastast alates. Siin oli kaheaastane piimanduskool, selle kõrval oli veel juustumeistrist eri klass. Ka kaheaastane, veel oli üheaastane karjatalitajad kuul, nii et kolm üksust TJA suhtlust ja selle baasil sissi pakas selle baasil pärast sõda siis organiseeriti tehnikum. Alguses oli ta kolme aastane ja hiljem läks siis kuni nelja aasta ja alguses oli ta piimanduse ja loomakasvatuse teeniku. Moskva mehed olid alguses vaimustatud meie süsteemist, et kõik niimoodi ilusti koos on, jää ilusti jookseb, kõik jah ja revident läks Moskvasse tagasi ja siis tuligi korraldus. Kõigepealt eraldati. Ja sellega võeti teatud määral ka abiventiilid ära, mida kool kasutas näiteks küte, vioodia, transpordid ja kõik niisugused asjad. Meie ei saanud sealt midagi, oli eraldi asutus omavahel öelda. Sellest ajast peale hakkas meie majapidamine ka alla minema. Aga kuidas, ütleme õpilased seal, kui tehnikum kestis, nad olid üsna noorukesed ju, saame, ei olnud praktika nõu, et ja siis hakkasid tulema juba koe kaheksa klassilise kooli lõpetaja alguses veel seitsmeklassilise ja seitsmeklassilise ja seitsmeklassilise lõpetajad pedagoogi tuli nendega ikka rohkem tegemist, siis. Rohkem lasteaiamoodi, nii et pead igalühel ees ja taga olema, vaatama, kas ta korraldus täida, kui ei, täitsa lastevigurid Kaagasid sisse tulema. Õpetajate koosseisu ka muidugi suurenes, puhu tee lõpetajad siis tööle, läksingi. Tehnikumites lõpetajad suunati kohe või tööstustes meistriteks, küll direktoriteks kohtasid, oli väga palju pärast sõdadest väga palju, kaadrid oli ju kaduma läinud sõja ajal ja ära läinud ja nii et see oli nagu ebanormaalne noorkooli lõpetaja, kellel mingisuguseid praktilisi kogemusi olnud veel. Sest ta võeti ju ilma eelpraktikate vastu ja suunati kuskile kohe vōi tööstuse direktoriks. Temal endal tekkisid, muidugi tunduvad raskused, eks pigistatud silm kinni ka mõne koha pealt ja mõnedel oli palju pahandusi ja mõned kangemad mehed said hiljem isegi Ooroteneedi. Pärast sõda hakkas meie linnade tänavatel järjest rohkem nägema mustas mundris noorukeid. See tähendas, et meilgi oli tekkinud uus koolitüüp tööstuskool. Millal ja kui palju sellest räägib nüüd Jaan Saarup, kes pärast sõda töötas pikka aega tööjõureservide valitsuses osakonna juhatajana. Tol perioodil esindanud 45. aastal Oudova avariis 30 kooli. Tolles olukorras koolide organiseerimine on hoopiski lihtne. Kolmekümnekoolini jõudis võrk alles 1000 947. aastal. Tööstuskoolid nõukogude ajal natukene võtsid, teise ilmikud, kodanluseaegse tulid kodunt. Lõpuks olid nad põhiliselt tööstuskeskkooli, tantsid üldharidusk, aga nõukogudekoolides kaheaastase kursusega. Seal oli minimaalselt üldharidus, mis seostus tootmisõpetusega matemaatik, et ikka füüsika, need põhilised ained, üldhariduslikud, ülejäänud oli juba eritehnoloogia ja tehnilist ained ja tööõpetus. Kust siis tuli see õpilaskontingent pärast sõda, kui nad kutsekooli Vi tegema seal 30? Tööjõureservide süsteem ise oli mobilisatsiooniline süsteem. Tema oli seal sõja eelaja eriolukordades eriotstarbel loodud õpilased kompliteeriti. Ja neli aastat pärast lõpuaegadel töölt lahkumise keeldumisega erialatädid edasi töötama, kusjuures palga ja elutingimused olid kõik nagu teistel töölistel ja koolis oli kõik riiklikul ülal pidanud koolis täielikul riiklikul ülal pidanud riidevarustus, ühiselamu, toitlustamine, kui lõpetasid ava, said veel materiaalseid asju natukene kaasa. Et oma elu sisse saalile küllalt suured kontingendid tulite, uss, koolitus, võtta meil niikuiniipidi inimene, ressursid, väiksed orienteerumised keskkoolis ega üldharidust saada. Ja neid tuli tagant aidata kõvasti. Et nad üldse tööstuskooli tuleksid ja keerukamaks tegi selle asjaga, aga see õpilastel ei olnud väga palju erialasid valida. Rahvamajandus vajas tollal ehitajaid, kaevureid. Kaevurid ehitajad, lukkseppi, treialid. Keskkomitee volinikuna tõstkoolide komplekteerimise küsimuses tol korral selle kutseorientatsiooniga ei olekski küll kooli komplekteerisid. Eks see õpilaskoosseis sai ka küllaltki kirjus, vähe oli ikkagi neid, kes nii-öelda kutsumusega peale tulid seda eriala. Pima paljudel arvatavasti kutsumust lausa ei olnud, aga maa oma kauaaegse praktikaga ja komplekteerimise praktikaga võin öelda kui tuli kooli ja kui sattusi meistri kätte ja kooli pedagoogid, Terletikat, veskit, pedagoogid, noor inimene on kohanemisvõimeline kohanesid ja õppisid hästi ameti kätte. Hooli muidugi leidis vastu tahtmist ja nendega oli tegemist. Tööstuskoolides võeti vastu nõudmiste kohaselt nelja klassi haridusega võrdlemisi nigel haridusse veel sõjaolukorrast läbi käinud noored ja väga paljudel juhtudel tuli erandit teha. Oli neid lapsi, kes olid niisuguses olukorras, et hooldusmoment tuli kõvasti arvesse võtta, et laps saaks peavarju ja mingisugustki õppust. Ja see kirju kontingent erinevade huvidega erineva haridustasemega ja kõik see tuli nüüd ühe nimetaja alla viia õpetajatel ja kasvatajatel, nii et see oli keeruline interaga toime tuldi. Ma mäletan, sellest ajast ikka räägiti töös koolipoisi selle, tegid seda ja tegid teist. Meie suured arvud ootasime vastu töö juures koolidesse passoneeritud vanemateta lastekodude lapsi, need Olgo solid küllalt käest ära läinud. Aga ega me selle pääle Tassal mõnel määral ulakas oli veel teda ometigi vastu võtma saanud jätta. Sest see ei olnud ju mõeldav, et kõiki hakatakse kolooniasse saatma, kes vähegi kortereid? No ma võtan ühe näite tuleb praegu meelevabariigi teeneline õpetaja Voldemar ramp oli Viiratsi lastekodu direktor sõja läbi käinud mees kapteni aukraadis ja ja siis oli meil selle erikooli direktor Veldman keeldu poissi vastu võtmas. Esimesel septembril 1947 oli suur sündmus see, et Eestis kaks õpetajate instituuti üks Tallinnas, teine Tartus ja paari aasta pärast said koolid nendest korraliku ettevalmistusega aineõpetajaid. Tallinna Õpetajate Instituudi üliõpilaskonna põhiosa saadi Tallinna ja Rakvere Õpetajate seminarist mille eelviimase kursuse lõpetanud arvati automaatselt instituuti selle viienda kursuse üliõpilasteks. Üks mees, kes Rakverest tuli, on praegune teeneline õpetaja Harri Kerber. Edasi meenutage Mägi koos temaga. Enne õppetöö algust tuliuues olukorras, erinevalt senisest süsteemist Õpetajate seminaris tuli nüüd valik langetada nimelt valida kas eesti keele ja kirjanduse ajaloo, matemaatika, füüsika, loodusõpetuse, geograafia või siis võõrkeele vahel. Ja mina kuulusin nende hulka, kes siis valis omale ajaloo eriala. Seminari üle tulijad, need ei sooritanud ühistuti mingisuguseid sisseastumiseksameid. Ei, eksamid ei olnud, õpingute jätkamine oli loomulikuks jätkuks varasemale õppetööle õpetajate seminaris. Ja erinevus seisneski selles, nagu ma ütlesin ainult nüüd juba orienteerumine konkreetsele erialale vastava aineõpet tamiseks koolis. Oli väga palju neid, kes siiski tulid, kas siis keskkoolist või otse elust. Sõda oli ju paljudel õpingud katkestanud, mina olin nende hulgas, kes siis tuli instituuti koolist, kõik lõpetasin tehnikumi ja olin töötanud pisut aega Instituudi avamisest teatati küllaltki hilja ja vist nähtavasti sellepärast, et tagada täielik komplekteerimine, siis olid eksamid, oli vähe sisseastumiseks seal eesti keeles kirjand NSV Liidu ajalugu suuline ja vististi tänast nii-öelda seminarist üle võetud muusikaline katse, mida hiljem enam järgmistel lendudel ei olnud. Ja need eksamid said sooritatud ja siis moodustati eesti keele ja kirjanduse eriala alguses tegelikult kaks õppegrupi, mujal oli üksainukene grupp, aga kuna õppejõududega ja ruumidega oli raskusi, siis Meelak kaks gruppi. Tegelikult õppisime kogu aeg koosneb, meil oli 50 inimeseline õpperühm muidugi need, kes väljaspoolt tulid, tulid ka ealiselt täiesti nii kirju. Tere. Pärast aastate vahe oli küllaltki suur, meil oli üks naisinimene, kes siis kogu aeg deklareerisin tal niisama vana kui oktoobrirevolutsioon, aga teatavasti 1000 947. aastal oktoobrirevolutsioon sai kolmekümneaastaseks. Et ta ei tundunud vanem kui need, kes siis keskkoolist tulid, oli neid, kes sõja olid läbi teinud ja niimoodi see pere moodustuse algas ka õppetöö. Ah, instituudile au selles mõttes eteks õppejõudude kaader oli küllaltki tubli valitut. Täiesti õige, minul on eredalt meelde jäänud eriti meie õppegrupi juhendaja Leida Loone kelle hoole all oli Nõukogude Liidu ajaloo kursuse õpetamine TEMA virgutas neid noori inimesi juba päris algusest peale iseseisvalt mõtlema, kirjandusega, töötama, referaate koostama. Minu mäletamist mööda esimese õppeaasta lõpul suutsime maha pidada ajalookonverentsi. Oli selle temaatika kahjuks enam meeles ei ole, kuid fakt kui niisugune on kindlalt meeles. Nähtavasti see oli meie kõigi tulevaseks kutsetööks ääretult oluline. No meeles on veel õppejõuludest vana- ja keskaja ajaloo õppejõud Tiia tint. Väga energilise, erudeeritud inimesena, kes panin jälle kauge aja ajaloo leheküljed meie kõigi ees elama. Tolleaegsed õppejõud, väga paljud olid nad pärit endisest Tallinna Õpetajate seminarist ja oskasid õppetööd korraldada ja meid ette valmistada väga koolilähedaselt, kuna nendel kõigil oli selja taga soliidne koolipraktika. Leida Laanest oli jutt, temast jätkus ka eesti keele ja kirjanduse eriala õppijate jaoks, seda luges meile esimesel õppeaastal väga põhjaliku Eesti ajaloo kursust. Seda hiljem instituudis enam ei loetud, nii põhjalikult. Kas ta üldse loeti seda, ma ei mäleta. Ta, ja ajalooringi ta oskas ka mobiliseerida eesti keele ja kirjanduse õpetaja, sa mäletad, mina ei tea, mis vahenditega ta jaanuaris 48 organiseeris ju sellel ringile ilusa toreda ekskursiooni Leningrad ja see oli paljudele meist üldse esimene reis väljaspool Eesti NSV piire. Ka eesti keele ja kirjanduse õppejõududest on minul meeles August raielu, kes kohe esimestel päevadel hakkas meile lugema sissejuhatust kirjandusteadusesse kirjanduse ajaloos. Võttis läbi antiikkirjandus ja siis ka hiljem põhjaliku eesti kirjanduse kursuse. Teadust hakkas meile lugema Instituudi direktor professor Kristjan Kure, kes on ka meelde jäänud väga heatahtliku koolijuhina ja ta kas kahjuks tol korral seda nõndanimetatud Marri keeleteadust, mis 50. aastal hukka mõisteti ja mis muidugi oli suurte puudustega. Meie grupp tegi niisuguse esimese põhjal rikku kokkupuutumise eesti kirjanduse kursusega August raielo käe all. Sellest talletus edaspidiseks hästi palju niisugusi olulisi põhimõtteid meie kirjanduspärandi õigeks mõistmiseks. Mehed eesti keele eriala õppijatele oli, see on meelde jäänud ka esimesed kuud küllaltki pingelised meie niisuguse koormusega harjunud meil oli päevas 10 loengu tundis ja see oli sellepärast, et esialgu ei olnud veel väga kindlalt ramm. Õppeplaani katsetati nii ja teisiti, kohati isegi loeti täiesti ülikoolikursust, aga eile need asjad muidugi muutusid. Ütleme niimoodi, üliõpilase kahjuks, sest meie saime siiski natuke rohkem kui teised, kes hiljem tulid õppima. Üks tuli lahendada tollal eriti nendel, kes tulid väljastpoolt Tallinnat. Väga keerukat elukondlikud probleemid teadupärast istud sai küll endale instituudi peahoone lähedal asuva hoone ühiselamuks. Praegu on seal Tallinna laste muusikakool selles hoones kuid see ei mahutanud kaugeltki kõiki neid, kes tulid väljastpoolt Tallinnat ja vajasid endale peavarju ja, ja elupaika õpingute perioodiks. Mina näiteks olin üks nendest. Ja ma mäletan seda, et esimene kuu tuli leppida ja toime tulla täiesti juhusliku paigaga elupaigaga. Ja septembri lõpuks olin üsna tõsise probleemi ees, et mis siis nüüd edasi saab. Täiesti küpses mõte, et tuleb see asi katki jätta ja kodupaika tagasi minna, kuna kuna peavarju leida ei õnnestu. Õnneks aitas mind sellest hädast üle või grupikaaslane kes teatas, et pääskülas on olemas ühel vanal inimesel vaba ruumi ja ta hea meelega võtaks kedagi enda juurde elama. Ja tänu sellele lahenes see küsimus väga kenasti ja nähtavasti see oli üks olulisi tegureid, mis võimaldas ka selle instituudi õpingutega toime tulla. Ma arvan, et sa oled minuga nõus, kui ma ütlen seda, et kohe esimestest päevadest peale kujunes Instituudis eriline õhkkond, mis Firgutas tööd tegema ja ka pärast õppetööd osalema seal paljudes üritustes ja palju-palju oli niisugust noh, kohe tahtsid teha. Täiesti õige elu läks käima uues õppeasutuses, mitte niivõrd käsu ja keelu ja õppejõudude initsiatiivil, aga minu arvates peaasjalikult just üliõpilaste endi initsiatiivil. Lõpuks nüüd siis avastasin kokkumisega, et tänased meenutajad on kõik mehed kukkumisega sellepärast, et juba 40 aastat tagasi hakkas kiirenema hariduse femineerumisse protsess jõudes lõpuks siiamaani, et mehi on koolis nii vähe ja harva nagu Lähme rosinaid saia sees. Meenutagu tänased esinejad kuulajale, et koolmeistri amet oli endisaegadel põhiliselt meeste amet ja võiks seda praegugi rohkem olla.