Tere, head kuulajad. Minu nimi on Anne Parksepp ja ma siin Ain Nurmela koos keldrisse minna, et seda keskesaadet seal alustada, aga selgus, et seal ei ole valgust ja nii me ei saanud keldrisse kastide ja põnevate asjade sekka minna. Ja miks ma sinna keldrisse tahtsin minna, seal kastides on hästi põnevaid asju, mida ainult oma töös vaja. Mis tõesti üks väheseid inimesi Eestis, kes on muutunud tõeliseks asjade ohvriks, kui ühe pilguga vaadata? Neid asju on, ma ei tea, neid on palju. Ja kui kõik see, mis maailma laiali on üpris hästi teadnud, kus midagi asub. Lon kuulikesi vedrusid sulgi. Krepp-paberit oli need toole laudu, jõuluehted on vist vähemalt ma ei tea. Paarikümnekuusejagu on kindlasti kui mitte rohkem. Siis on igasuguseid korve, klaasist pudeleid, topsi, anumaid. Kunstlikke toidu. Ikka jätk pirne, ploome, millele hambaid sisse lüüa ja Saimis piiksuppi. Üks naljakas asi on seina peal, keraamiline plaadik. Kellede värvide läbimõõt on 10 sentimeetrit ja tal on peal nagu soon spiraalsoon ja ega ma ise ka ei tea, mis asi see on, aga kui mulle kingiti, siis siis ma sain teada, ega ma seda ära ei arvanud, elu sees aparaat, et piim põhja ei kõrbeks, pannakse piimanõu põhja. Ja siis ta vist Peaks seal pöörlema hakkama ja siis piima niimodi liigutama hakkama kuumuses midagi füüsikaga seotud asi, aga ega ma ei ole katsetanud seda veel. Mõned kipspead ka on, kusagil ma ei oska sulle graveerida, mida kõike on tekkida. Küsimus, et kas on tegu kollektsionäär, igav tegelikult Kain kujundab aknaid. Ega ma ennem kui ma seda tegema hakkasin, ma ei teadnud sellest alast sellest ametist küll mittemidagi pärit Pärnusse, minu jaoks ate kui selline, noh, ma teadsin, et on olemas ümmargused aknad, on kandilised, on poodidel aknad olemas, aga et sellist ametit minu teadvuses nagu ei eksisteerinud, ma mäletan kunagi olümf päeval Tallinnas käies mäletan küll ühtegi kaubamaja akent, mäletan seal mingit kollast foon liblikaid, ähmaselt. Aga on olemas mingi sellise ametiala inimesed, kes tegelevad vitriinide kujundamisega. Ma isegi vist ei teadnud selles kooris. Aknast välja vaadata on suurem luba kui aknast sisse vaadata. Ainsad aknad, mille suti seista on just nimelt need kaupluste suured aknad siis keegi pahanda, et mis sealt aknast sisse vaatab. Jah, selles mõttes, et ma olen üpris kombekas kasvatatud inimene ja tõesti ega ma ka kummi moodi järgi mõtlema hakata siis kuna Kirki ajal ma elasin Tallinna piiri lähedal Pääskülas, pikk tee 18 bussiga sõita, isegi mul oli hobi, ma lugesin vaid lamp akendest, aga ega ma seda eriti enne kellelegi rääkinud polegi, see on nagu isegi piinlik olnud. Ja ega see kaupluste akent. Ma ütlen, et see nagu ei eksisteerinud minu jaoks ennem kui ma täiesti juhuslikult tööd tegema hakkasin. Ma olen juba sukeldunud akendesse niimoodi, et no muidugi ei saa väita, et ma käin naabrit akendest sisse piilumas, onju, aga noh, kompleks selle nagu ehitusdetaili suhtes on kadunud. Neid aknad on Tallinna linnas kohutavalt palju, mida ma olen vaadanud, teadmata, et need on sinu kujundatud seal ei ole ju kusagil juures, et Ain Nurmela on selle akna kujundanud ja need on nii eriilmelised. Ma ei oska isegi öelda, see ei ole enam minu töö, vaid see on täiesti üks osa minu elust selles mõttes, et, et ma ei tee seda tööd nagu spetsiaalselt eesmärgiga meeletut raha teenida või see on mu elamisestiil mulle jätku nagu püsivust, võib-olla, et mul üks elu nagu unistus oli, et saada arhitektiks arhitektile maja kohutavalt süsteemset mõtlemist, kohutavalt püsivust ja kakelnud nats, pealiskaudsem jääb vähem püsima, mulle ei meeldi teha püsivaid asju, sellepärast et mu vaated kas just elule muutuvad, aga mu maitsed muutuvad ja see on üks suur mäng. Ja ma saan tegeleda seal, kui võtta niimoodi juba professionaalselt, ma saan maalida, ma saan teha graafikat, saan teha skulptuuri, ma saan olla sisekujundaja, ma saan olla lavakujundaja. Ma saan olla režissöör, ma saan absoluutselt sadu väikeseid nüansse endast välja elada, mida ma võib-olla seal on, mingi teise ametiga ei saaks. Võib-olla filmirežissöör saab samamoodi või teatrilavastaja saab endast välja elatuvad sellised tunded, mida mina oma ametist nagu välja elada saanud. Ta ei ole levinud amet maailmas, võib-olla on selle ameti kuldaastat ja see on juba möödas, on eelmise sajandi lõpp Pariisis ja Londonis tõelised hiielluks kauba majandavad ja Peterburis ja Moskvas ja ja ka viiekümnendatel aastatel ja kuuekümnendatel, kui oli hipide ja seep popkunstiaeg ja see nagu muutis selle asjastunud maailma ja kõik selle kunsti objektiks, siis oli ka jälle nagu teine tõus, aga praegu võrdleksime ametit nagu balletitahet. See klassikaline ballett ja see suurepärane koolkond ja ei, eksisteerib aga ta ikkagi tal on natukene see tolmu lõhn juures, ta ei ole enam nii, aga Ovaalne kunstiala kui näiteks ütleme võib-olla film ja noh, ma ei saaginud ametit nimetada kunstialaks selles mõttes, et ma olen kujunduskunstnik ning nüüd on võib-olla mingites teatrites on teatri oma võib-olla kõige vahimsem filmi oma võib-olla ka. Aga noh, võib-olla sinna kanti, aga ta on eraldiseisev ja maailmas tegeleb siiski nii vähe inimesi selle alaga. Meie tarbijad on ainult. Ja kuna sellised asutused on olemas nagu kauplused ja arhitektid on kõigile neile ka suured vitriini klaasid välja mõtelnud ja inimese teadvuses on jäänud nagu selline kaup, seal peabki triin olema. No mõned asjad nakkuvad kobuskepsilt olema. Kaubal peab hind olema, elus on siukseid, mille nagu keegi järgi ei mõtlegi, on seda vaja, ei ole seda vaja, et on olemas. Kuid televisiooni diktor olema. Viimasel ajal on maailmas ka, kui minu arust kõik nagu tegi minema ja sassi minema, diilid sassi minema aegsasti, mille me ei saagi nüüd aru, on see nüüd eelmise sajandi lõpp, on ta nüüd kahenda, sajandi lõpp, nüüd hakkab õhku see, et mul on küll niisugune tunne, et visuaalselt on juba nüüd lõpp selles mõttes, et enam ei anna midagi välja mõelda. Nüüd hakkab see mängimine kõige selle Ros õllega, mida on siiamaani inimkond välja mõtelnud. Arhitektuur võib-olla areneb veel edasi, sest nii-öelda uued ehitusmaterjalid tulevad vaata võimaldavad nagu vormides nagu mängida veel suuremate võimalustega, mida siiani on võimalik teha olnud, aga minu ametis on üks see asi, et meil on nagu väikesed minimaailmad ja ma saan seal mängida nagu suure maailmamudeleid erinevaid maailmamudeleid, ma saan nagu samastuda erinevate maitsetega. Mulle pigem ei meeldigi need kliendid, kes annavad mulle vaba voli sajaprotsendiliselt teha kõike, mis ma tahan vaid mulle isegi pakub pinget vahel teha sellele kliendile akent kellel on õudsalt jube maitse ja kohutav kaup ja, ja väga halb aken ja viia see kõik ennast rahuldava tulemuseni. Aga no siiani siiski on minu enda latt, mida ma endale seadnud on siiski kõrgem teiste poolt minu jaoks seatud latist. Ja noh, kui ma jään ise ka natukene rahula, see juba kõditab mind natuke seestpoolt, et mul on päris hea tunne, kui ma olen saanud kõige jubedam mas olukorras kõige väiksemate vahenditega midagi korralikku teha ja mis meil selles ametis paelub, on see, et arhitektil on tohutuid rahasid taga vajavad tõesti supertulemust saavutada ka teatri kujundale meeletuid rahasid taga vaja ja film ja ka sisekujundaja tohutuid rahasid, et tohutult head tulemust saavutada, aga minu ameti puhul ei ole seda vaja. Need rahad on palju väiksemad ja vanasti, kui kaubamajas töötasin, vot siis ma tegin Cheelisi aknaid ja mul oli nagu väiksed teatrilavastused seal akendel. Aga nüüd ma olen pigem juba nagu sisekujundaja. Mulle meeldib luua aknas, vaata klaasil on üks hea omadus, ta võtab nagu asja odavuse maha. Et ma saan seal kasutada väga odavaid materjale, näevad ehtatena välja nagu teatrilaval, odavuse võtab maha valgusminut, peidab klaas selle kõik ära ja ma saan suhteliselt lihtsamate vahenditega teha ja ma saan, palju ta siis mul on, nii palju ideesid, vahistas keskkooli ajal oli näitlejaks saanud see nagu viimane nendest mulle, nii palju kui ma olen mustkunstnikuks klouniks tahtnud saada Pattaya näetegi, selleks ma küll ei osanud, ma ei ole tahtnud olla autojuht ka mitte. Aga tahtsin näitlejat, siis mul on niisugune hea poega tal nagu eriti vaimustust ei tekita mingi näitleja ja ja siis ikka, et ma olen palju joonistanud, võiksime kunstiinstituuti minna, siis ma läksin klassi autodega kaasa täiesti naljadega, aktigi nägin eksamil esimest korda. Jaa, natüürmorti tegin elus esimest korda. Selle ma sain jumalast viijaga akti, ma sain kahe, aga kuna ma olin õppinud disaini eriklassis seal oli ka üks töö, kiriku siseinterjöör, joonistamine, sellega ma olin kursis, selle ma sain nelja kokku sain kolme ja ja sain kerkis sisse, aga noh, mõtlen mõnniga Nov, sest inimesed proovivad ja sinna viis, kuus aastat vahel sisse saada ja mina sain täiesti nalja tehes sinna sisse. Ja noh, mis kergelt tulnud, see kergelt läinud saineks mati läksin esimese kursuse lõpus teavate tuli tagasi, aga kuna õppisin õhtuses ja ma läksin veel õppima ka eriala tol ajal Eestis mingit rakendust disainerile. See on täiesti mõttetu eriala Nõukogude Eestis pandi mingit disainerit satult graafikut välja, tulid maalikunstnikud välja ja ta oli nii tehniline, eritis, õhtune disainer. Eeldadeta päeval töötab, et kõrgem matemaatika, kujutav geomeetria. Mind ei huvitanud see asi üldse. Kuna oli nõutav, et töökoht, siis ma läksin täiesti juhuslikult, esimene maja, esimene uks, üle tee oli kaubamaja. Seal kukuti muidugi pikali, selles mõttes samal hetkel sama läks inimene ERKIs kuulutust üles panema, et on vaja ühte kunstnikku. Võib-olla noored ei tea seda, et nõukogude ajal kunstlikul kujundaja kohta saadaval ilmvõimatu. See oli täielik õnn, et ma sinna sain. Ja mul hakkas asi nii õudsalt meeldima see amet ja ja muidugi on üks inimenegi tänu kellele, nagu selle ameti peale jäine tuli. Proua Heidi ristlannat oli kaubamajast kraami boss, tema on nagu põhiline mets, heinakaitsja juba jäingi selle ameti juurde. Ega nõukogude ajal ei ole sellel ametil olnud tsensuuri. Kunstile oli kõik tsensuur ka näitustele, pääsemisele oli tugev tsensuur. Nüüd on selle taga raha, raha tsenseerinud, mida teha ja mida mitte teha? Minul ei ole seda siiamaani. Ma teen seda, mida ma heaks arvan. Muidugi arvestades klienti, aga ma ei ole seda tüüpi kunstnikest, tahab maailma muuta ütleme, minu jaoks elamise vorm ja kui teised sellest osa saavad, ma saan sellest kaifi, aga no vot, mina tahan ennast näidata teistele. Annad midagi iseendast, teistele pakud välja, see ei ole pealesurutud. Jah, võib-olla küll sellepärast, et kõige suurem sensor ise endale ise olnud, kui see keerida ei taha, mitte mingil juhul. Ma ei ole absoluutselt šokeerimise vastu, aga no mina seda tegema ei hakka, selles mõttes, et üks asi, kui ma lähen kunstinäitusele, ma lähen sinna vabatahtlikult, aga minule praegusest reklaamist väga palju on läinud Chokeerivaks, ütleme ma teen ajakirja lahti, ma teen selle vabatahtlikult lahti. Aga vitriinis ma surun ennast inimesele täiesti väevõimuga peale. Ja vitriin mõjutab inimest siiski selles mõttes mul on endal kogemus, et ma olin 13 aastat teinud kunagi nõukogude aja lõpus ei saa tehtud. No nüüd on need aknad juba niivõrd lagunenud, sellest ei ole midagi enam järgiaga, kaar, mõni toidupood eksisteeris, selline asi sellel sõjaaknaid tehtud. Ja ma tean omanike käest, et tol ajal käive kasvas viis korda. Kõik asjad mõjutavad inimest kasvõi kaudselt, aga mina mõjutan inimeste võimuga. Ja teine asi on siiski, et räägime nagu sa lähed tööfunktsioonist, sest minu funktsioon läbi akende müüa siiski selle firma kaupa. Olen teenindav personal, põhimõtteliselt kui niimoodi ühtepidi asja vaadata, ma pean tegema sellele parajasti poes olevale kaubale kontsentreeritult niimoodi reklaami, et kaks varianti, kas inimene tahab tormata kohe poodi kasvõi alateaduslikult just siia voodikohal teinud akna ajalehereklaamid ja need, need on nagu hoopis teine rida ja ma olen aru saanud, mitmedd ilmad on ka sellest aru saanud, et nii väikeses linnas nagu Tallinn vahetevahel üks korralik vitriini kujundus kaalub 100 korda üle totaalset reklaamkampaaniat. Selles mõttes, et inimene kõigepealt suhtub reklaami õnneks veel suhteliselt kriitiliselt. Ta ei lase alati ennast nagu haneks võtta, aga kaupluse või teine üpris niuke hetke mõjutas, et tal on läinud vaja minna sellest trepist uksest sisse ja ta on juba selle poe mõjuväljas kaubamõjuväljas ja mul ongi vaja see inimene saada kauplusesse, siis see on nagu üks küll, kui vaadata seda minu ametit ja see on üks külg mu asjad, aga nagu ma ütlen, igal asjal on ka juukse, ütleme või juuksuritöö. On inimesed, kes lõikavad juukseid ja inimesed on juuksurid, kes on nagu ületanud selle, kes on muutunud, nimetatakse legendideks. On lihtsalt kokad ja on maailma tippkokad, keda tuntakse nimeliselt. Igal ametil on see niimoodi ja mina olen püüdnud nagu just selle teise suuna poole mingis kokandusalases kirjanduses oli kuskil alles sees, et on kaks tõugu, et ühed on kulinaaria, teised gurmaanid, gurmaanid lähtuvat reeglid, sest nad prantsuse köök, con, hiina köök on Salama tõesti omad tipud olemas ja teised kulinarid, kes elavad ennast kõigi nende vahenditega täiesti uutmoodi välja jäävad. Need on need, kes leiutavad nagu muuseas, et tegelikult on ju a'la carte restoranid. On olemas fantaasia, käisid restoranide täiesti väljamõeldud toitudega. Ei saa ju olla ometi reegliku täitev ümmargune olema? Ei saa ju olla niisugused reeglid on ju absurd, tegelikult reeglid on inimeste endi poolt kehtestatud. Ma kardan küll, et ma olen vist elus paar 1000 akent teinud, kui mitte rohkem. Kilomeetreid on kõvasti tehtud. Kilomeetrid, kui niimoodi üksteise kõrvale panna kaubamajas aknaid täpselt 10 aastat, see on siis 93. aastal kuni sinnamaani oligi ainult põhimõtteliselt kaubamaja. Ja siis ma hakkasin Tallinnast tegema mujalt, otsiti mingit Baltmani büroost ülesse. Tartus ja Viljandis. Et selle ajaga on lisandunud veel Riia aken Vilniuses, Kaunases, see on tohutu töömaht, nüüd on Baltmani juurde tulnud veel kogu Baltika Grupi aknad Kristjani aken Tallinnas Evermini AGM pluss b pood. Siis selle aja sees, mis ma nagu ära nõmmel koldmani aknad kuni eelmise jõuludeni siis soliidi kingapood Viru tänaval selle uue omanikuga, algusest peale vaenlast Vendors, floora, restorani, ma olen nagu aidanud Arrademion nomil kloorirestoraniks stilistina kujundada, et nagu talle Oi, neid on palju, tead, ma olen juba käest endale mälulüngad 2000 on kindlasti, sest kaks aastat tagasi oli vaja anda intervjuu. Ja pildil, siis ma vist lugesin neid, ülejäänuid oli ligi 2000, aga sinna on juba kaks aastat möödas ja ma olen ainult teinud ja teinud. Tuli seal vitriinis olla on. Tundide kaupa, inimesed käivad edasi-tagasi mööda, mõni seisatab, vaatab. Ma ei näe üldse enam ei näe, aga alguses ma kartsin jubedalt. Selles mõttes, et, et inimesed on harjunud liikumatult vitriin taga ja nii kui keegi on seal klaasi taga. Ma saan arupangal, on ka aknad ja ma seisan klaasid, aga keegi lehvitab mulle. Ma seisan vitriinis, see on tõesti imeasju, mida mul on seal läbi klaaside näidatud. Seal on imeasju, mida inimesed teinud, milliseks inimesed muutuvad. Mina olen rahulik, istun rätsepistmes, teen ükskõik mida, löön naela seina. Inimesed lehvitavad mulle nagu parimale sõbrale ja see on kõige pehmemalt öeldes, me oleme kõik ei hakkagi surra, kui ta mulle näidata. Tal ma ei tea, miks inimesed kaotavad oma maski, kuna näevadki tagi läbi klaasi. On mõni näitleja näinud, terve saal hakkab neile lehvitama. Heal juhul plaksutavad, aga mulle mulle lehvitavad või teevad lolli nägusid või täiskasvanud naine näitab mulle keeltra. Kas ei tundu nii nagu loomaaias mõnikord juhtub mida inimesed teevad? Aga ta on niisugune tunne, on küll, jah. Vaat, kui sa nii paralleeli tõmbab, siis on tõesti on niisugune tunne. Ma ütlen kõike, ma ei räägi, mis on, mida ma näinud olen, aga no see on pärit, päris nali on kohe, mida täiskasvanud inimesed teevad, mitte lapsed, lapsed ei pööra mingit tähelepanu või noh, pööravad nagu laps pöörab tähelepanu, et näe, seal üks onu on või? Üks tädi on, aga no aga täiskasvanutega hoopis teine eriti üle kolmekümneaastased mehed. See on täiesti nali midagi teinud. Kui nad näevad paljast mannekeeni seal aknad, nende õnnepäev vist olnud kaks reaktsioone meestena, äärmiselt seksistlik, positiivne reaktsioon paljastamannakeeride peale. Teistel on jälle, ükskord oli juhus kaubamajas, et mõõdasin kärutäit, paljaid mannekeeni, seal oli vaja kaubakäruga teisele korrusele viia. Läbimüügisaali. See oli pöörane, tädi maandus leti keskel. See oli umbes niimoodi, et ta nii kuskil krematooriumis sattunud naistel on teine reaktsioone nagu laipadega seotud traktsioonid. Poisikesed, negatiivsed ratsioonide meisterdasid, äärmised, Tiksistikud, positiivsed reaktsioonid. Vahel öösel oled näiteks nagu sa teed 48 tundi või 60 tundi järjest. Inimesed on nii õnnelikult läbi klaasi näevad, nad lehvitavad, räägivad juttu. Reaktsioonid päevapäeval, nagu võib-olla kontrollivad teised pilgud draama Tallinn ei ole nii suur metropol, et inimene saaks nagu ära kaduda, siia võib muutuda. Noh, võib-olla see on nagu hiigelside, nagu Moskva ajal New York ja London endasikus. Inimene saab ka päise päeva ajal olla täiesti tundmatu, et keda keegi ei tunne Tallinnas, nagu see kontroll, nagu kehtib agavat öösel kaob inimesel täiesti ära. Ja siis ka Eesti inimene ei ole absoluutselt puinena. Ma ei ole veel ühtegi negatiivset reaktsiooni kohanud. Ja no mida ma olen nagu ise registreerinud, võib-olla on olnud kiigel ütelnud, et vaat milline idioot või mingi selline asi, aga see, mida ma olen näinud oma ihusilmaga, seal ainult positiivsed reaktsioonid olnud, hääl on vähe teistmoodi olnud. Ei negatiivseid nagu ei olegi olnud ju sellel kõige raskematel asjadel need ise need näitajad on ka kõige rõõmsam emotsiooni osaliseks saanud. Aga et näiteks kas või selle barbi peale, et kui ma neid barbisid, riidesse aknast panen? No viimasel ajal, kui väga palav on, siis ma olin nagu ei viitsi seda teha aknas, et seal on tõesti vahetevahel mingi 40 50 60 kraadine kuumus, sest päike kütab otse sisse kasvunas keset päevade, füüsiliselt raske juba siis ma jään kuskil tagaruumis nad riidesse pannud mingid niuksed eeltööd teinud akna eeltööd. Aga Tallinnas inimesed ei näita nagu seda oma reaktsiooni välja, siis ma olen ka sind keset akendist tullakse, pistas, mängib. Niisugune heas mõttes, aga Riia on juba suur linn ja seal on nagu pervertidega harjutud, et et seal nagu negatiivset reaktsiooni ei ole. Aga minnes on väike linn ja üldse Leedu on nagu niisugune hästi kinnine ühiskond, et ta ei ole nagu päris Euroopa ühiskond, et on midagi väga erilist ja väga teistsugust ja võib-olla on see seotud katoliku usuga, ma ei tea, millega see, ma ei ole nii süüvinud sellesse või ei ole nii palju seal ju elanud, et et ma oskaksin öelda, millest see tingitud on. Ja nende suhtumine pat, eestlased ja lätlased on väga lahti maailmale mõlemad küll omamoodi, aga kergesti võtavad nagu muude rahvaste kombed üle ja mis on nagu moe ja sellise asja leitud käib seal kõik läbi kindla filtri ja ja seal on ikkagi naine kindlalt ikka täiesti patriarhaalse naise roll ja mees on ikkagi täielik sihukene, suur tugev künda tüüpi mees, et no see on ikka eeskuju kummasel Vilniuses siis Barbilaned aluspükse jalga tõmmanud, siis mindi, vaadatakse tõesti nagu rohelist marslast, pole midagi nii erilist, isegi inimeste teadvusesse. Riias on see inimese teadvusesse juba jõudnud, et mees võib ka nukule püks jalga tõmmata, aga nad ei ole normaalne. Aga Vilniuses ei ole isegi inimeste teadvusesse veel jõudnud mingi mees või midagi sellist teha, seda vist ei ole üldse. Millised üle välja ka võtamegi. Marklane. Õudselt hämmastab see, et kuidas inimesed tekitavad ise endale piire, millest nad ei suuda enam üle astuda. Et see on hea maitse, see on halb maitsemaitselised, nagu igal pool elus. Et nii tohib, nii ei tohi, nii tohib mees käituda, nii ei tohi mees käituda, nii, tohib, enne käituda ei tohi, naine, ma ei tea, võib-olla ta, neil on seal turvalisuse pärast seda vaja. Võib-olla inimene tunneb ennast kindlates raamides turvaliselt. Aga olen püüdnud, noh, tuli nagu pähe, et võiks nagu oma kreedo välja mõelda, intervjuud leiad siis mul nagu pähe tuligi. Et ma püüangi, mis vaadet, et ei ole nagu piir asjadel. Et ei ole head maitset, ei olegi üldse seda ei ole olemas, see kits juba peas, eksisteerib inimesel visuaalsetega punane lüüs, Patti ei olegi dž, ta ununeb, kees padjad jääbki selleks. Ja kui sa seda vaatad luubi all, siis näedki, kuna lõpuks ongi ja ka lõpuks viiakse sellesse konteksti, et mõte on kits, aga mitte see, mis asi see tegelikult on. Padi on paha ja padjal moet või padi, adju muutu, nagu ma aru saan, sa tahad, et inimene jõuaks ise otsuseni, et mitte keegi ei paneks talle väljastpoolt neid raame ega piire. Ega seda avarust ei avaks tema jaoks, vaid et ta ise mõtleks ja ei hakkaks arvestama sellega, mida teine, kolmas, neljas, viies talle kulbiga pähe tahab panna. Midagi sellist jah, selles mõttes, et noh minu elu on küll tagurpidi selles mõttes, et hästi väiksena ja noorena Mõnistori niukene väike vanainimene, kes käis ülikonnas jaa, ülikonnas käisime kuni ERKI teise kursuse ja mul nagu ei mäletagi, et oleks lapsestost mingid pöörased. Võib-olla mu ema väidab vastupidist, ma ei tea, ja teine asi, mis nagu on, et ma vaatan nende osadele inimestele õudselt tähtis kaevatama minevikus. Minu jaoks ei eksisteeri sedasama möödust, ajalugu, mind huvitab. Aga see on juba midagi muud, see on juba midagi lähedast filosoofiale ja samas ei õudselt põnev vaadata, kuidas ühed tõlgendavad ühte asja ühtemoodi, teised näevad seda asja absoluutselt teistmoodi. Et nutta nagu tõde, nagu ei eksisteeri, et üks pool läheb asja ühtemoodi, teine teistmoodi. Aga minu enda elus nagu seda minevikku litsisteeri, mul on tähtis pantud moment ja minu jaoks inisteerika inimesel vanust. Ja mul on siuke tunne mõjul nagu tagurpidi, et ma ei tahaks muidugi seda, et keegi ütleks minu kohta, mida vanem eit, seda roosanglilted, umbes midagi sellesarnast miljarhiteks mehe kohta öeldakse. Nojah, et vaat, kus nüüd seal vitriinis seab pargile riided selga. Ja materjaliteemat see pakkumine tuli, siis ma ikka päris tugevalt kaalusin seda ja siis ma mõtlesin tol ajal sellele mänguasjale nagu barbinukk on ikka kohutav vastuseis, ikka intelligents eesti publiku hulgas. Ja esindas ikka kõige kõige heledamat, mida Läänes olemas on. Mingisugused masu kalduvused mul siiski on, et et selles mõttes, et hoolimata kõigest sellest hoolimata kõigest mu tuttavate arvamustest naermistest selle üle, et ma nüüd seda tegema hakkan ja muidugi malenõudva jutupaunik ma jõudsin ennem seda, kui ma esimese akna valmis teha juba kõik oma tuttavad läbi helistanud, mida ma nüüd tegema hakkan ise vasikavaimustuses ja kõige kiustamaid otsustasin seda tegema hakata ja selle töö käigus on mul nagu enda maailmapilt veel avardanud, selles mõttes, et, et ei ole olemas kindlalt, et heade Kalba Kas mitte see ei üllatanud sõpru, et täiskasvanud mees võtab kätte ja hakkab laste maailmaakent kujundama mängima mingite väikeste vidinatega, mis tegelikult tüdrukute maailma kuuluvad. Võib-olla oli see, mis üllatasid, peetud nagu tõsiseks tegevuseks? Jaa, aga mis vahet seal on, kas keeran kruvi seina või panen Barbil aluspüksid jalga, milles on vahe? Ütleme mul on, on siin vahet? Ei minu jaoks ei ole vahet. Selles mõttes, et ta on lihtsalt üks füüsiline tegevus. Et kas siin ei ole ka seesama piiride lõhkumine just nimelt ja raamide lõhkumine, et miski ei ole halb ega miski ei ole nii hea, et me võime nüüd öelda, et üks töö on nüüd kehvem kui teine kui kujundad mõne soliidse firma akent, see on soliidne töö ja kui teed midagi tillemat ja, ja kasvavad väiksemate jaoks, siis see pole nagu täiemõõduline. Aga minu meelest on üldse praegu tegemist praeguses ühiskonnastaadiumis täielikul lasteala varistamisega. Minu arust. Et see ei ole nii oluline töö kui teed laste jaoks, kui see, mis sa teed suurte jaoks. Kui aus olla, siis võib-olla ka. Ma ei ole selline tüüp, kes endale asju väga läbi mõte, mulle meeldib nagu ähmaselt elada ja mulle meeldib filosofeerida hommikust õhtuni elu eesmärgi nimel. Et kui ta mulle ükskord kätte tuleb, selle udu sees, siis ta tuleb ja kui ei tule, siis ei tule plaga. Asja saab ka ära elada. Minule meeldib rohkem nagu tunneta järgi elada minule nagu primaarne tunne, mida juhib mõistus. Ma ise arvan niimoodi. Ma ei ole seda tüüpi inimene, kes tegeleb ainult sellega, mis mulle kasulik on. Ma valin selle seast, mis mulle meeldib, endale võib-olla kasulik oma välja. Kui läbi mattali tuli see pakkumine, et olla Sally stuudios ühe projektijuht mida Sally stuudio lapsed läbi viisid. Siis ma pidin küll teist korda juba. No see nagu esimene šokk oli see, kui ma üldse hakkasin lasteaknaid just barbi aknaid tegema nagu põhimõtteliselt seal on ka teised kollektsioonindlikkuse Barbija nagu primaarne ja ma juba enda jaoks ühe piiri nagu lõhkusin. Aga teine variant on see, et ma läksin õpetajaks, siis see oli minu jaoks veel suurim mägi, millest üle minna. Ja mulle tõesti meeldib. Ma ei uskunud seda, ma ei uskunud seda. See on hiiglavahva kui inimene ükskõik missuguses ametis, ta on oma hingelt vaba ema mõttelt vaba ja ei häbene endast seda last noh, eluaeg kaasas kanda. Sa kogu aeg räägid mängimisest, kogu aeg räägid lavastamises. Paljud inimesed ei tunnista endale, et nad lavastavad ka intriig, lavastamine. Intriig on ju täielik ehtelavastamine. Panen tegelased toimima oma tahte järgi ja väga paljud inimesed teevad seda, nad ei tunnista seda endale. Üks mängib malet, teine mängib elus. Üks tunnistab seda, teine tunnistada endale. Mul on veel üks sõber olemas kes on juba minust vanemaks aastat on 34, mina olen 33 ja ta ei ole siiani veel elus seal kihutav, kelleks ta tahab saada. Ega mina ka ei tea, kelleks ma saada tahan. Mulle meeldib see roll, mida ma praegu täidan. Mulle meeldib nii elada, nagu ma olen elanud. Aga ma ei oska vastata sellele, kelleks ma tahan saada, sest mul on neid nii miljoneid ameteid, mis ma tahaksin pidada enim miljoneid asju, mis ma tahaksin nagu teha mingil määral nagu tunnistan endale, et ma ei saa professionaalselt olla hea režissöör mõisa professionaalselt olla hea maalikunstnik. Mul on veel 100 miljon kunstiala, mida ma tahaksin proovida või teha, aga ma lihtsalt ei saa, võib-olla see aknakujundus kui Eesti ühiskonnas ja noh, kuna munema pere ja ma ei ole enam nii noor et kui tuleb mulle see kätte, et ma saan maailma minna või kuskile mujale tööle veel mingite ahvatlemate pakkumistega, siis ta tuleb, onju, aga ma ei saa, mul ei jätku enam, ma ei ole nii noor, et ma saaksin päris nüüd kõik selle, mis siin on Eestis minu elus head, onju, et nüüd jäta nüüd selja taha ja hakata kuskil mujal uut elu elama, et see amet nagu mulle võimaldanud kompenseerida Ta paljusid soove, mida ma olen tahtnud elus teha, et ma olen võib-olla küll väiksemas formaadis, aga enda jaoks, et tegelikult ausalt öelda seal minu enda jaoks teengi seda kõige rohkem muidugi läbi teiste inimeste pilkude, ma ei taha võrrelda ennast kujutavate kunstnikega, sest ma ei ole kujutav kunstnik, on võib-olla midagi seal annab võib-olla minust välja nokkida, aga noh, praegu üldse toimunud see kunstialadega vähmastumine, et see kõik hakkab nagu segunema, et võib-olla sellest sekunemises on oma võlu ja kunsti ei ole ainult näitusesaalis ja see vorm, millel jooksevad taga kunstiideed, ka tippjuuksuritöö võib olla kunst. Tippmoekunstnikud Meil on juba kunstilähedane asi. Tippdisainer no see on nii hämmastunud tegelikult, et on täiesti suvalised mõisted, mida võib kasutada nii ja naapidi, mis asi on kunst? Siiamaani keegi täielikult defineerida? Kuist võib-olla iga eluvormiga avaldus, kui ta on läbi mõtestatud. Ma uutelt elan oma tööle kaasa ka jumala eest, ma ei taha, et keegi saaks aru, et ma pean oma tööd mingis erilises kunstijalaks oma vitriine ja panda. Ei, aga ma olen lihtsalt jumala fanaatik. Ja võib-olla nii fanatism ei ole nagu eesti inimesele omane. Nii põlemine oma asja pärast nagu Eestis nii omane, sisemine, selle läbielamine, seda ei tooda nii esile, minu temperament natuke teine, võib-olla toon ennast rohkem letti veel löönud rohkem nagu oma hinge laiali, onju, aga üks asi on ka see, et ma ei ole kohanud ühtegi kunstnikud, kes väga huvituks teiste kunstnike töödest. Iga kunstnik praegu omas rasvas, see on tema elu, tema nägemus asjast. Ja selleks on teised inimesed, kes sellest huvituvad. Ja kes on kohutavalt erudeeritud kõigist maailmas toimuvast ja no vist ongi, et on niisugune õhumüüja amet, maid tooda ju, mitte midagi materiaalset, isegi seda maalisest minu aken maksimaalselt püsib kolm kuud, see võetakse maa ja võib-olla kui inimestele mingi hetk meelde jääb veel mingi kui niimoodi toetama. Ma olen nagu aru saanud, et inimestel on meelde jäänud need asjad juba 13 aastat minevikuga selja taga, selles amet igaühel on oma amet ja ma ei ole nagu kellelegi saiti aukartust tundnud ja mul ei ole iidoleid kunagi elus olnud ja inimesed, keda ma hindan, aga ma ei tunne nende ees nagu niimoodi, et ma nendest põrmu langeks. Ja pole kunagi kellelegi s langenud. Ja ta keegi teine olla. Ma saan olla nii palju erinevad inimesed oma ametis ja oma elus, et et noh, mul ei ole nagu vajadust nagu veelgi, võib-olla mulle lihtsalt, et kindlasti ma tahan veel. Palju aega lihtsalt olla keegi teine. Magada tahaks vahel rock, when õude magaja. Aga kui saaks ja noh Ja ma olen küll vahetevahel järgi mõtlen, et issand jumal, et maanika mitmes kabinetis ikka inimesi ikka poolsurnuks ehmatanud kuma ühes põranda rätsepistmes, mu lemmikpoos põrandal rätsepistes istuda. Ja siis rätsepistmes istudes aasta tagasi ajakirju sirvisin ühes firmas ja kui tuli üks firmalt mingi külastaja, kes ennast peaaegu kaameks ehmatas, mind seal põrandal nägi. Ja niisuguseid hetki on kogu aeg hiljem nagu tapan ära, aga samas on mul parem inimestega suhelda, sest ka inimesed nagu minuga. Ma ei tea, mul vedanud inimeste elus. Siiani ma olen küll läbi käinud tõesti väga kihvtide inimestega ja kui mul ei ole inimene tõesti meeldinud, siis ma lihtsalt ei ole taga suhelnud selle firmaga, suhelnud muidugi üks hirmus asi, mingi kummitab küll, et siis ma 10 aasta pärast mõtte 45 aastane kõhuka vana mees paneb Barbidele püks, rängad on? No see on veel kauge probleem, siin on veel täpselt sama palju aega möödas, kui mu keskkoolist möödusid peaaegu. Nii et elame-näeme, ära muretse, teed seda suurima rõõmuga ja istud ikka põrandal, rätsepa-istes. Nojah, popuhvlex ka kuidagi pensionile. Kunagi ma elasin välja režissööri komplekse mingi hetk või mingisugune osa minust tahaks olla nagu režissöör hakkab praegu seal tahaplaanile jäänud, sest ei tahagi midagi ütelda, et ma tahan luua uusi keskkond akendel. Vot selle tõttu ma nagu rääkisingi kulinaaria selle gurmaani vaestat gurmaan oleks nagu sisekujundaja kes lähtub kindlasti ehitusnormidest, reeglitest, materjali sobivusest, Tšiilist, aga mina olen siis. Kulinari tüüp, kes absoluutselt sobimatut toiduainetest sobib Nendest materjalidest, faktuuridest, värvidest püüab saavutada siis seda uut seninägemata, et see maitseelamus, vot see pilgu elavoski, seda ma ei saa unustada, et ma pean sind panema, sul jalad Kohjokse poodi sisse kargavad. Aga peale selle oled sa midagi ka positiivset saanud ja selle tõttu selle tsensuurist meil jääbki, nagu see jutt nagu kokku viimata. Minu asju inimesed ei näe tahtlikult. Mina surun ennast neile peale. Ja minu enda reeglid on nüüd on eluaeg olnud, ma ei tohi inimestes kui inimene muidugi vaimselt terve olla negatiivseid emotsioone tekitada, selleks on kino, selleks on teater, kirjandus, selleks on muud kunstivaldkonnad, sest need on inimestele vabatahtlikud. Ja kui ta soovib ja ka mina vajan väga negatiivset kino vahel või teatrietendust selleks, et seda läbi elada ja läbi tunnetada, aga ma lähen sinna vabatahtlikult. Aga no minu amet ei kuulu selle kuue muusa hulka ja aknakujundajate muusata, kui ei ole olemas. Ja minu asju näevad lapsed. Minu jaoks on see tsensuur olemas ja sellest ma ei loobu kunagi. Muidugi mulle väga meeldis reklaamistiil, nagu esindavad benet, on need need tõeliselt šokeerivad, sest inimest tuleb lahti raputada, sest võib-olla võib-olla isegi mitte meie inimesed ei tule nii lahti raputada ka võib-olla seal tõesti heaoluühiskonnas Lääne-Euroopas, sealt tuleb juba inimene lahti raputada oma heaolust. Et seal ta nagu täidab positiivset funktsioonist täielik šoki ja üliverine sõjapiltidega, nagu benet teeb oma reklaami. Aga ma ei näe nagu. Meie inimesele seda adressaati selles mõttes, et meie inimesed on kogu aeg selle õuduse sees elanud, et milleks veel õudsemaks asja teha. See oli seal teed tööd või magad ka mõnikord. Kaks kuud olen maganud tööst. Uskumatu kuule, aga taga, vahel tuleb järgiga magada, ega see annab tunda ka, ega mina ei uskunud seda. Aga nüüd on ikka kaks kuud niimoodi olnud, kui kell kaks või kolm öösel saab, siis ma lähen magama. Ükskõik, mis on, lähen magama. Hommikul avastan oma emaga. Et vanasti ikka sai ikka rekordi püstitada küll ja küll päris rekord on mul akende rekord kolme päeva üleval järjest olla. Aga päriselus, sõjaväest ma olin ka loomulikult kunstnikud. See on täiesti skisofreeniline ühiskond, nagu Vene sõjavägi. Seal sai ka viis minulikult püstviis ööd-päeva järjest joonistatud. Siis kui Brežnev suri, siis tuli lihtsalt Krees igalt poolt kohe sõduriteks joonistada, siis tegime ööde kaupa siis lõpuks küll õppesse viis ööd-päeva sellega, et meie laua tahan täiesti süüdimatult magama ja Erki. Eksamitel on ikka magamata olla raskelt ja nüüd on mul tööga, et ma olen harjunud niimoodi tegema, hakkas tegema, või üldse mitte tegema, et niisugune saksa lik variant kaheksa tundi tööd ja kaheksa tundi puhkust võib-olla mul elu sees nagu ikka, põlev, siis ma põlen selle tööga ikka täiesti oma ideed läbi, see on lõpetatud ja seal minu jaoks unustatud. Ja kas ma siis võtan järgmise töö käsile või ei tee enam üldse mingi aeg midagi, aga ma ei oska niimoodi, et Nonii kultuurselt kaheksatundja kultuurselt, kaheksa tundis. Pumpan oma biitseps, ehitajad? Nii, ma ei oska. Me võiksime siia hommikuni rääkima jääda, aga kahjuks saateaeg saab otsa. Ma kõige lõpuks küsis unistuste. Ning mul ei ole seda teed, et ma aknakunstnikuks vitriini kunstnikuks, võib-olla nii on eesti keeles õige. Kunagi kaubamaja helistati, küsiti kunstniku ja mõtlesin talle aknal, seal ehmatati ennast poolsurnuks aknal, mis ta teeb seal vitriini kunstnik võib-olla see on, ütleme, aga nüüd on nagu ma isegi vist süüdi selles, et imelik sõna, kombinatsioon, aknakunstnik, siis võiks ka uksekunstnikud olla ja lae kunstnikud korstna ja ma ei tea, mille kunstnikud veel olla. Titriini kunstnik. See on nii tohutu juhus, et ma selle peale sain. Aga mõtlen, et Koontaks valida kas minna mingisse tohutusse kunstimuuseumisse või minna linna peal aknaid vaatama, siis ma valimiste akendama tamise. Selles mõttes, et vahetevahel mõnes kohas ma isegi olen seal värskemaid ideesid ja suuremat kaifi tundnud kui muuseumis, siis seal on seda kontsentreeritud niivõrd palju inimese ajumahtu juba niivõrd palju olnud kõike seda loomingut, et mul hakkab juba paha, ma ei ole suuteline nii palju vastu võtma. Aken on täpselt selline asi. Sa tahad tasse sukelduda seal Zuckedukese, tahad sa lähed, jalutad edasi?