Impressionismi on ühtaegu õige lai ja õige kitsas mõiste. Laiana on ta ühe üheks terveks suureks elutunnetuse ja kunstitunnid tunnetuse alaks. Kitsamas mõttes on siin aga tegemist möödunud sajandi kolmanda veerandi ümber koondunud päris niukse arvuka kunstnikerühma taotlustega üsnagi välja kujunenud stiili printsiipidega. Ja täna me tahaksime siin võib-olla rääkida nii ühest kui teisest on meil üsna segane, keda tegelikult muusikat implitsionistiks lugeda. Me oleme harjunud võib-olla ainukeseks ja väga suureks imprizonistiks pidama debiisiid. Prantslased ise viimasel ajal kipuvad selles juba kahtlema. Igatahes on tema võib-olla üks nendest, kes sellise muusikas tundmise ja muusikas vormimise alal väga sügavale on jõudnud ja ootamatuid seoseid avastanud. Nähtus ise on aga nähtavasti seotud prantsuse vaimulaadiga, kus nagu Johannes Semper siin sajandi kahekümnendatel aastatel kirjutas meeltest kõige enam arenenud on võib-olla silm kus maitse tingib väga peent värvivalikut ja tähelepanelikkus kõige ümbritseva, väga ergast taju neljaga, kui me läheksime impressionismi juurde. Kõnes, võib-olla me kuulasime natuke muusikat. Ada Kuuseoks mängib meile püssi Undini. See on muusika, mis tahab meenutada hetke jäädvustada teda iseenese ja igaviku jaoks ja selle muusika autor nõnda ainult enda kohta, et teda hoidis vastupandamatult kinni vanade metsade. Jah. Et teda hoidis kinni puude selginenud suremist. Pidutseb kuldne lehelangemine ja vaiksed õhtukellad, mis kutsusid põlde uinuma ja mis kostis nagu magus tungiv hääl, mis jutlustas täielikku unustust. Ma olin üksi ja imepäraselt kaugel kõigist. Võib-olla pole ma kunagi muusikat nii armastanud kui sel ajal, kui ma ei kuulnud iija temast kõneldavat. Ma elasin teda läbi kogu tema ilus. See on helilooja ja need on heliloojad, kes tahavad muusikale vabadust mis on talle omane enam kui ühelegi teisele kunstile. Kuna muusika ei ole seotud natuuri kihastamisega. Ja see on muusik, kes tahtis muusikat vähemalt osaliseltki üle viia vabasse õhtu, kirjutada sellist muusikat, mida saaks ette kanda väljaspool kontserdisaali ja mis sulaks. Kokkulehtede sahin. Aga ja vetevulin, aga. Ja mida saadaks õite aru? See on muusik, kes ütles, et helilooja ei tohiks targu kuulata muid nõuandeid peale maailmalugusid jutustava mööduva tuule. Kuidas aga see mõtlemine võib olla muusikas pinda, leidis ja kuidas üldse, võib-olla kujunes aluspind Ibizonistlikule muusikale? Selle puhul võib-olla kõigepealt peaks pöörduma kujutava kunsti poole, kuna seal need probleemid olid tunduvalt varasemad. Küpsesid. Enne muusikat? Jah, tõepoolest, kuigi meil on tegemist muusikaõhtuga ja impressionismi muusikast, on selge, et impressionismi mõiste tähendust või saame mõista või sellele mõistmist taotleda siis, kui me lähtume kujutava kunstiajaloost. Ja on muidugi selge, et kujutava kunsti impressionismi ja muusikaline impressionismi, et need on olulisel määral erinevad asjad. Seda, kui meil õnnestub, siis me püüame ka siin välja tuua. Kuid see termin ise, mis muidugi teatavasti siis tähendab muljete kunst, sest agressioon tähendab siis mulje. See termin kujunes välja siiski kujutava kunstiajaloos ja ta kujunes seal välja juba. Termin ise kujunes 1274. aastal teatavasti ühe Claude molee maali pealkirja põhjal, aga see vool, mida see nimetus hakkas tähistama, see kujunes välja juba mõned aastad varem, oli 60.-te ja seitsmekümnete aastate piirimail Prantsusmaal. Ja selleks, et siis neil seda impressionistliku vaimulaadi püüda kuidagi kasvõi Impressonistlikult kirjeldada tuleb siiski meenutada seda arenguliini, mis prantsuse maalikunstis oli olemas, sel ajal teatavasti neljakümnendaid kuni kuuekümnendat aasta prantsuse maikuusse silmad. Nii iseloomustab just realismi võitlus ametliku akadeemilise kunsti vastu. Ametlikku akadeemilist kunsti iseloomustas loodusest saadud muljete kohaldamine ja allutamine mingile võistluse poolt välja töötatud kanoonilise skeemile mingisugusele mõistuse poolt välja töötatud põhjendatud ideaalile. Selle vastu olid juba hakanud mässama romantikud, aga see romantikute taotlus nüüd tõetruuduse poole leidis hoopis järjekindlamat edasiarendust idealistide poolt. Ja võib, tuleb rõhutada kindlasti seda, et impressionismi maalikunstist tekkis otsese realistlikku maalikunsti edasiarendusena otseselt selle õlgadel. Ta oli sisu, vähemalt alustas see impressionistliku maalikunst täpselt samade loosungite all, mida olid juba püstitanud realistid, näiteks kurbi kurbee ütles omal ajal, et Clamaali ainult seda, mida ma oma silmadega vinna tegelikult kurbee siiski seda enda poolt püstitatud loosungit täpselt ei arvestanud, alati ta tema loomingus me kohtame ka selliseid kompositsioone, mida ta kindlalt kunagi näha pole võinud. Aga see loosung oli püstitatud ja seda hakkasid täht-tähelt ellu viima juba nüüd järgmine põlvkond, kellest said siis infektsionistid. Ja Impressionistide taotluseks oligi siis nüüd maalida täpselt nii, nagu on loodus. Ja eriti võtsid nad eeskujuks üht osa prantsuse realistidest. See on seda kuulsat papisooni koolkonda, mis teatavasti tegeles ainult peaaegu ainult maastikumaaliga prantsuse lihtsa metsamaastiku maalimisega. Aga nüüd toimus kuuekümnete aastate lõpul intressionisti tee realistide vahel siiski mingisugune oluline nihe. Ja et seda nihet mõista, seda selleks oleks vaja väga pikalt rääkida, kuni kujundiliselt võiks seda iseloomustada nii et kui barbi soomlased üldse realistid pidasid nüüd looduse tõetruud kujutamisel väga oluliseks mõistuse osa tähendab maalisid seda, mida nad teadsid looduses olevat eelkõige siis infektsionistid panid pearõhu sellele, mida nad vahetult meeleliselt looduses nägid. See oli muidugi rõhuasetuse muutumine ainult kuid c5 oluliste sisuliste muudatustena ka tegelikus kunstiloomingus. Ja selle mõistmiseks, miks niisugune muudatus toimus, tuleb muidugi püüda ka meenutada neid üldisi ühiskondlikke ja kultuuriajaloolisi sündmusi sel ajal Prantsusmaa elus. Aga see on, seda saab ka ainult nii vihjatena muidugi teha, aga eks seda ilmselt tuleb meenutada seda selle aja kohta tohutu kiiret teaduse, tehnika arengut, mis kuuekümnendatel aastatel Prantsusmaal toimus ja koos sellega üldist, niisugust loodusteadusliku mõtlemise paatost, mida samal ajal ometigi iseloomustas ka niisugune üldine niinimetatud positiivistlik ellusuhtumine. Positiivistliku filosoofia mõju on paljud ikkagi impressionismi uurijad rõhutanud ka vähemalt nii kaudselt giga impressionistliku maalikunstnik. Tähendab, see seisnes õieti selles, et ei armastatud suuri teoreetilisi ratsionaalseid skeeme, vaid pandi pearõhk aktile, üksikasjale, detailile fragmendile. Just seda, see niisugune ellusuhtumine, niisugune hoiak kujunes ka nende ümbruse mõistlike maalijate nüüd vägagi nii südamelähedaseks niisuguseks taotluseks ja just see, mida juba sai öeldud, tähendab, et mõistuse asemel nad rõhutasid meelelisust meelde andmeid otseselt otseselt visuaalset muljet loodusest. See viis ka nende loomingu Sis erinevusele realistideks. Nüüd kas see erinevus oli ainult jätka varendav või oli vastandlikku, oli see eelmise eitamine võitlus eelmise vastu? No vot ilmselt see asi ikkagi nii ongi, et alati igasugune areng on ühest küljest säilitame teisest küljest ehitamine, ta säilitas üldise taotluse, üldise taotluse, loodust tõetruult reprodutseerida, aga selle rõhuasetusega meeltele ta oli ka selle eitamine suurel määral selle, mida olid teinud realistid ja näiteks seal ütleme kõige tüüpilisem kõige tuntum intressionisti Claude molee ütles, et tema mainib ainult oma isiklikke aistinguid. Ta keeldub nüüd arvestamast seda, mida ta teab looduses olevat seal mingisugust detaili, aga mida ta parajasti ei näe. Ja siis muidugi kõik need imperialistide üldine nõue, et maalida ainult modelli järgi ainult selle järgi, mida on võimalik ees näha. See siis saigi nende poolt ellu viidud. Aga kuidas on vahekord selles mõttes kirjandusega noh, me teame ja võib-olla ka Kusti endaga no juba klassikalisel ajal kõnelemata romantismi loodusele pöörati väga suurt tähelepanu, see oli üks niisuguseid olulisemaid huvialasid. Mis on siis uut, sest loodust kirjeldada, loodusse ennast sisse elada, füüsika varasem aja kunstnikud. On väidetud impressionistliku loodustunnetuse kohta või õigemini seda väitsid küll nende eitajad, juba nende järgmine põlvkond, postimpressionismi, ET Impressionistid pidasid silmas ainult looduse niisugust nüanssilist fragment, laarset välisilmet. Ja et nad püüdsid siiski võimalikult objektiivselt loodust näha, see oli tõesti ilmselt õige impressionismi varasema etapi kohta. Nad püüdsid jäädvustada. Tähendab võimalikult ainult seda, mis looduses on ilma sinna midagi juurde lisamata erinevalt ütleme romantikutest, kes ummistasid loodusele võib-olla erilisi neid enda sisemuses möllavad tundeid ja siis oma uuesti sealt neid avastasid ja taaslõid oma teostes. Aga ja sellest nad olid sarnased realistidega. Aga nüüd Impressionistide juures veel siis oluline on muidugi ka maalikunstis Jaapani ja mitmete muude euroopaväliste kunstide mõju. Näiteks muneja on ütelnud, et jaapani kunsti mõju on selles, et ta tugineb ainult vihjetele. Vennad luu oskavad luua ettekujutuse tervikust ainult mõne üksiku fragmendi abil ja just seda nad siis ka erinevalt reale istudes ka püüdsid hakata juba algusest peale ellu viima. Muidugi nüüd ümbrise meistritest rääkida saaks, tuleks kindlasti kasutada elust katiivset materjali, kuid on ilmne, et just Impressionistid on niisugused kunstnikud, kelle Loomingu edasiandmine haridustelevisiooni vaatajatele mustvalgel televisiooni vahendusel on erakordselt raske üritus. Sellepärast, et nende teoste peamine mõnikord ainus väärtus on värvile nüansside mäng ja sellepärast me oleme sunnitud vabandama televisiooni vaatajate ees, nemad ei näe kohe varsti algava väikese filmi katkendi värvide ilu, mida saavad loodetavasti näha saalisviibijad ja võib ainult soovitada televisiooni vaatajatele, et nad kasutaksid võimalust, millal selle filmi, mille katkendid siin näete või kui kuni seda filmi linastatakse siin meie vabariigi linnades kasutasid seal seda tervikuna vaadata. Nii et püüame vaadata mõningaid mõningaid katkendeid kõige kuulsama impressionistliku maalija, kõige tüüpilisem impressionistliku maalias klothomoni loomingust. Need pildid ei ole siin kronoloogilises järjekorras, see on transprantslaste film, kus nad on selle väga meeleolukas filmi filmi kunstiliseks tervikuks liitnud, aga siin te näete muidugi impressionistliku maalikunsti põhilisi tunnuseid just seda, milles nad siis erinevad realistideks. Kõigepealt kõige olulisem niisugune esimesel pilgul silma hakkav tunnus on selles, et Me ei näe ühtegi lokaalvärviga kaetud pinda, öödandab ühe värviga kaetud pind, siin on, te näete kunstnikku, kes andis moneele palju innustust oli mune noorpõlvesõber, Budan. Nii ühesõnaga ümber sionistide pool Meina ühtlast värvipinda, vaid selle pind on, koosneb paljudest erivärvilistest väikestest, tihti koma taolistest pintslitõmmet Est, millede kogumulje alles teatud kauguselt pildist siis loob meile. Või vähemalt peab looma samasuguse mulje, nagu oli kunstnikul selle motiivi ees looduses ja sellega koos ripats ministrid rõhutasid, et kogu senine kunsti Euroopa kunst on ignoreerinud varjutatud pindade värvide mitmekesisust, sest tõepoolest, isegi realistide juures olid varjutatud osad pildil väga tumedad, rasketes pruunides toonides. Ja sellega saavutati üks oluline asi, mis Euroopa kunstnik on iseloomustanud. See on nüüd modelleerimine, valguse ja varjuga, see tume, tumeda ja heleda pinna vastandamisega loodi plastiline ümarus pildil. Entusiastid ütlesid, et nemad näevad looduses ka varjutatud osas nii palju värvinüansse, et kui nad ausalt maalivad, siis nad peavadki need nüansid pildile tooma ja seda tõesti kommuneedegi. Ja see selle tõttu kadusid ära. Vast nii oluline erinevus varjutatud vajutamata pindade vahel kadus ära ka modelleerimine selle tõttu või vähenes suurel määral, aga siin on see teos, millest impressionismi oma nime sai, see on see pilt oli siis 272. aastal valminud tõusev päike ehk mulje mis muidugi selleaegse ametliku publiku poolt võeti võlgusega vastu. Siin on terve rida teisi mune ja ka teiste endise ministri nagu Eduagmane ja teiste siin nimetatud kunstnike teoseid. Mida kõike siis iseloomustab see et just see värvinüansside üle üles ehitatud pilt koos sellega läks kaduma tihtipeale ka nüüd joonistuse kindlus, sest inglased, missid rõhutasid, et nemad ei näe loodusesse ühtegi sirget või teravat joont. Mitte ühtegi kindlat joont kusagil ei ole, on vaid ainult õhuvärelemine, valguse muutumine teevad võimatuks mingit kindlat joont näha. Ja samuti nad siis just nende värvinüansside kasutamisega tõusis nende maalide üldine heledus just värvi erksus ja ka värvide üht nii intensiivsuse ühtlus tihtipeale, mis neid just mustvalges pildis selle tõttu peaaegu ühtlase hallina võib lasta paista. No sa oled kuldmune portree tehtud tema sõbra Ronoaavi poolt. Ja selline üksikute nüansside abil tegelikkuse mulje edasiandmine, see oligi siis impressionistliku maalikunsti põhiline tunnus. Ja moni, eriti oma loomingu hilisemas faasis seadiski enda eesmärgiks nüüd arve lõppkokkuvõttes maalida ainult valgust ja õhku motiiv kui niisugune hakkas järjest väiksemat osa mängima tema sest ta ütles, et valgus ja õhk on meile iga motiivi puhul ikkagi need kõige olulisemad. Ja selle tõttu, et seda demonstreerida. Praktiliselt ta hakkas maalima seeriaid ühest ja samast motiivist. Hakkas maalima seeriaid Heino saadudest või romaani katedraalist või paplitest või vesiroosidest, millest te siin hiljem näete näiteid. Ja just selline maalimise viis, kus ta püüdis arvestada maalimise hetke kellaaega ja ilmastikutingimusi see sai nüüd just kaheksakümnendatel aastatel Need Impressonistidele kõige iseloomulikumaks püüdjaks. Aga muidugi on väga hästi teile kindlasti teada see, kuidas interinstituudid kogu seitsmekümnete aastate vältel võitlema peaaegu näljasurmaohuga. Ja kuidas nende looming ei leidnud üldse mõistmist ametliku publiku poolt. Neile teostele naerdi ja öeldi, et need on lihtsalt lapsikult saamatute kunstnike läbi kukkuma, kunstnikke lihtsalt Ladzerdused kohe nii kirjutajatega, et nad on võtnud hea õnne peale, mõned värviplekid, need lõuendile visanud ja väidavad nüüd, et see olevat pilt nii virutati juhtivates ajalehtedes, ajakirjades sel ajal. Kuigi see muidugi tagantjärele võrreldes eriti hilisema ajakunstiga tundub niivõrd. Meie tänapäeva vaataja seisukohalt olevat niivõrd looduse truu loodust imiteeriv kunst siis sel ajal seda võeti kui täieliku looduse eeskuju hülgamist. Aga siin on money maalitud vaated Londonist või siin on nüüd üks näide nendest katedraali fassaadist, üks paljude võisin heina kuhjadest, millest siis moneemalist terveid sarju siin paklitest, sellegi heinakuhjast. Need on erinevad pildid, kuigi samadest motiividest Jällegi plaani katedraal. Nüüd selline maalimisviis. Hakkas siiski järgmist kunstnike põlvkonda juba mingil määral erutama, tähendab nad hakkasid sellel esitama mitmesuguseid süüdistusi. 80.-te aastate keskpaiku algas juba Prantsusmaal prantsuse kultuurielu, õigemini küll ainult selle niinimetatud sõltumatut osa, sest teatavasti prantsuse kultuurielu oli juba sajandi algusest peale selgelt lõhenenud kaheks suureks leeriks sõltumatuks ametlikuks ja sellest sõltumatus. Kunstis hakkasid kujunema mõningad tendentsid, mis hakkasid ka nüüd kahtlema monee ja teiste ministrite poolt valitud tee õigsuses aga jätkas endise Pisadusega just niisuguste looduses nähtavate nüansside võimalikult täpse edasiandmise taotlust. Ja tema loomingu kõrgaastad olidki nendest seitsmekümnendad aastad. Nii aga. Nagu öeldud, siis 80.-te aastate keskpaiku hakkas prantsuse sõltumatu kultuuri sõltumatuks kultuuris kujunema teatud niisugused opositsioonilised meeleolud selle loodust imiteerivad tendentsi vastu, mille omamoodi kulminatsiooniks oligi impressionistliku maalikunst. Neid opositsioonilise tendentse on tihti kirjanduses on neid nimetatud kokku võetud, nüüd sümbolismi mõista ka ja võib-olla siis. Sõna koroona on veel üks küsimus kaeral, tähendab, mis oli siis ametlikud sellel ajal? No ametlik kunst oli selline kunstnik püüdis elus hoida seda niinimetatud klassitsismi traditsioon viimane suur vaieldamatult või lausa geniaalne kunstnik klased sihtide hulgas oli ängele kuid ja muidugi ajaloost suurepäraselt teadlase visa võitlus, mida siis ajakirjade Lacroa pidasid oma romantiline kunsti realistlikkust ei ole osanud veel ametlikult ei olnud, tähendab asi oligi selles, et ametlik kunst võttis tihtipeale detailides ja kuidagimoodi nii poolikult üle sõltumatu kunstivoolude saavutusi, umbes nii paari-kolmekümneaastase hilinemisega, aga kunagi ta ei võtnud neid täielikult üle. Need veel sajandi lõpus veel 1900. aasta maailmanäitusel oli ikkagi see, selle ajaks oli veel prantsuse ametlik kunst, põhiliselt klassitsismi nihukeste, nende Kreeka ja Rooma jumalate ja nihukeste pseudo ajalooliste tegelaste maalimise kohaks. Muidugi see kolmekümneaastane vähe on jäänud tänapäevanegi alles, nähtavasti see paljudel juhtudel ikkagi see niisugune. Nüüd mõne uue voolusaavutused, nad muutuvad niivõrd lahjendatud kujul umbes selle aja jooksul vastuvõetavaks ka võib-olla laiemale ringkonnale. Aga see ametlik kunst, see arenes nagu juba täiesti lahus, seda meil siin praegu üldse ei puuduta. Sest kuigi samal ajal tuleb meeles pidada, et see moodudes moodustas kvantitatiivselt just kvantitatiivselt, tähendab valda roosa selleaegses prantslase kultuurielust, see kogu see, kõik need sõltumatu kunstivoolud tähendab romantism, realism, impressionismi, nüüd edasi edasi tulevad voolud, need olid esindatud ikkagi nii lausa sõrmedel üles loetava kunstnike arvu poolt, aga samal ajal on teada, et juba sajandi lõpupoole oli Pariisist üle 30000 kunstnikku. Üle 30000 neist esindasid meid sõltumatuid voole 100 või võib-olla nad paarsada, 300, aga mitte rohkem. Nii et selle tõttu kvalitatiivne vahekord on muidugi väga selle ametliku kunstiga. Nähtavasti muusikas on ka midagi taolist selles mõttes, et nii, et selle sajandi teine pool, mida ta tähendab prantsuse muusikale nähtavasti kõige olulisemas osas lüürilist ooperit ja teiselt poolt saksa kunsti tohutu suurt mõju. Ja sajandi lõpupoole eriti üha suurenevad Wagneri Jaanlust millest on haaratud ka meie kõige ehtsam viibisjonist, püssi. Kui noor helilooja endamisi arutlesin, otsib teed, et oma mina realiseerida kunstis siis 1891. aastal ta kohtub ühe omapärase ja vaimukama, jaga ulakkama ja võib-olla häbematu oma muusikuga satiiga, kes tookord on kohviku pianistiks ja niiviisi nad siis seal kohvikus arutavadki kunsti üle. Ja võib-olla on see üks selliseid olulisi suunajaid, mis tähendab visiit valima seda teed, mis temale nähtavasti ka tema eelduste, tema natuuri poolest on kõige kohasem. Nimelt ta ütleb talle nii, et kui sa ei leia muud võimalust, siis igatahes nõuab ta ja soovitab ta eemale pöördumist Wagneri kultusest just prantsuse oma muusika huvides. Ja soovitab, kui mitte leida eeskujusid mujalt prantsuse kunstist, siis prantsuse kujutavast kunstist, et vaadaku TPS-i, mismoodi maalib moni. Kuigi tegelikult need mõjutused nähtavasti TPS-i juures jäävad suhteliselt siiski väiksema tähtsuselisteks ja olulisem kui üldse rääkida kokkupuutest varasema või samaaegse kunstiga on nähtavasti seotud sümbolistide ringiga, kus tema 80.-te aastate lõpupoole teisipäeviti koos mitmete luuletajatega siis inglise keele õpetajast mal armee juures kohtus, kus aruteldi ja loeti ette nii nagu see, mis tänaseni sünnib, kui inimesed omavahel on pingeliselt haaratud mõtetest kunsti üle jagus TPS-i võib olla enesele kohasemalt, leidis selle tee mille kohta Rolaan kirjutab, et ta tahtis püsi tähendab et muusika loobuks igasugusest literatuuri ja filosoofilise pretensioonidest, mis näiteks olid omasid just selle aja mõjutavale saksa muusikale. Etta vabaneks igasugusest retoorikast, et ta vabaneks sajandi raskepärasest süntaktilisest ja sümmeetrilisest ehitusest. Ja ta leiaks vabad teed oma harmoonia, meloodia oma rütmi, keele edasiseks arendamiseks. Mida need sümbolistid need luuletajad siis ootasid ja mismoodi nemad kujutasid ette luuleloomingut lähtudes looduse ja vaimu, sõltumatusest ja nähtuste ja tunnetatamatute olemuste nohtualistlikust maailmast. Nad arvasid, et kunstnik, oma intuitsioon, intuitsiooni poolt loodud sümboliga mis on väga tugevasti seotud värsi ja hingemuusikaga, suudab rääkida sellest mida on võimatu konkreetses keeles tabada. Kusjuures eriti rõhutati asjade lõpuni ütlematust nagu jumala armee ütleb, nimetada eset tähendab hävitada kolm neljandikku tema võlust või kui ta hüüab, mida tean, mina. Sageli selline väsinud või võib-olla sügiseselt koltuv tundelaad. See ei ole mitte kindlate vormiskeemidega nii üles ehitatud. Väga suurt osa selles luules mängib sõna sõna kui sümbol, kus teinekord iga hääliki omandab suure ja nimelt külalise tähenduses. Sellise ala teadusliku tähenduse kus ka luuletuse väliskujul on oma osa ütelda. Nagu Me muide näeme siin hiljem kuulatava kreegi talvise õhtu puhul, kui me mäletame seda, mismoodi see asi trükisõnas välja näeb. See on selline muusikaline sukestiiv lüürika mille kohta mallarmee pidades loenguid Inglismaal ülikoolis, kuhu teda kutsub üks muide püssi lemmik kunstnikke. Võistlejad ütleb seda, et muusika ja kirjandus on ilu, kaks poolust ja muusikud on selle väljendajad, mida ei saa näha, aga mida nemad on kuulnud. Muusika on püüdmatu. Ja kui sõnadekaudugi taheti rääkida analoogiate vihjete pooltoonide lõpuni ütlematuste kaudu, siis võib-olla nii. Võib-olla ilmekamalt ja täpsemalt on seda väljendanud üks tähtsamaid sümbolist ja peale selle luuletaja kelle loominguga debiicii kõige otsesemalt on seotud, keda ta on muusikasse ümber kehastanud, võib-olla kõige rohkem. Värleen ta oma programmilises luuletuses luulekunst. Nõuab muusikat, muusikat, ennekõike muud. Eelista seda, mil puudub vaste. Kõike, mis hajub, mil puudub aste. Eelista kõnele sosinal suud. Ta räägib sellest, et kallis laul on see, mis on üleni hallis. Selgus, kus uduga paari vend ja ütleb, et meie soov on varjundeid, parv, mitte värv, maid, alati varjund. Eemale, terav meel, vaimu bet, labane naer ja haledus. Sibul. Pole mõtet kõigersel kribul muudkui silmadest, meelita vett. Ta läheb õige kategooriliselt, kirjutab taritad hästi kui riimigi kisutkedestalilt ja tuuselda pisut muidugist teab veel, kuhu sind viinud. Ja lõpuks rõhutab veel kord alati muusikat, muusikat, veel kant, kus värssi lennupinge, olgu ta toode, tungleva hinge, teised taevad ja armud kelleel. Olgu su värss kui seiklus suur, külitud tuulde hommikul, kuna õitsevad Mirdid ja jaanipuna. Kõik, aga muu on literatuurne. Nii, ja, ja võib-olla me kuuleksime siis natuke muusikat, mis on kirjutatud sellesama leni sõnadele, seda esitavad meile hilja huvi ja Mart Humal. Need on kolm laulu. Kõigepealt ja esimene laul ei ole ju? Võiks küll. See on üks TPS-i, ka lähedasi kaaslasi ei mõttekaaslasi, eriti luid lõi, kellele tekstidele kirjutanud sisu on umbes selline, see on umbmäärane reaalune tõlge. Lillede päevaks kinkis ta mulle hästi töödeldud pilliroost vile, mis on mu huultel õrn kui mesi. Ta õpetab mind mängima, kui ma istun tema põlvedel, ma värisen ja siis mängib temani õrnalt, et ma vaevalt kuulen. Meil ei ole teineteisele midagi öelda, nii lähedal oleme teineteisele ja meie suud ühinevad flöödid on hilja. Roheliste konnade krooksumine algab koos ööga. Mu ema ei usu kunagi, et mul kulus nõnda palju aega otsides oma kadunud ööd. Merlini garantsete pidude vihikust pärineb sentimentaalne vestlus. Vanas üksikus tardunud pargis möödusid äsja kaks, kui nende silmad on elutud ja nende huuled on lõdvad. Vaevu on kuulda nende sõnu. Varas üksildases tardunud pargis kaks viirastust meenutavad möödunud ja nüüd järgneb rida väga erutatud küsimusi ja surmlikult ükskõik siit vastuseid. Kas see meenutab sulle üldist sünget joovastust? Aga miks te tahate ometi nende meenutamist? Süda hakkab lööma vaid mu nime kuuldes. Sa nägid alati unes mu hinge. Ei kaunid tunnid, kirjeldamatu õnnetunnid, kus me suud ühinesid. See on võimalik. Taevas oli valge ja suur, oli lootus. Võidetud lootus aga pages musta taeva poole. Niimoodi marssisid nad mustades koertes ogarad ja ainult töö kuulis nende sõnu. Ja samast saun. Vana savist haun, naerab keskmuruväljakut, ennustades kindlasti Halba järge sellele helgele momendile mis juhtisid mind ja sind melanhoolselt rändureid kuni ajani kus kadu sulatab Tamburiini tähele. Jah, nagu me siis näeme impressionismi maalikunstis impulsse, mis muusikas ilmselt erinevad küllaltki paljus ja impressionismi niisuguseks maalikunsti Maali, kunstilise impressionismi paralleeliks, ütleme kirjanduses oli natunalism, siis nüüd muusikalise impressionismi paralleeliks nähtavasti tuleb, nagu siin juba selgus, ilmselt ikkagi lugeda kirjanduses juba sümbolismi. Ja sel ajal, kui kirjanduses sümbolism tugevnes, toimusid siis, nagu ma juba vihjasin ka kujutava kunsti arengus olulised nihked. Need hakkasid siis toimuma 80.-te aastate keskpaiku. Nimelt terve rida kunstnikke, kes osalt ise olid ka impressionistliku kooli läbi teinud, hakkasid väitma, et Impressionism on ummikus ja osa kõige silmapaistvamaid implaseniste tundis seda ise ka milles seda ummikut siis nähti? Hakati rääkima, et infektsionistid on liiga passiivsed tegelikkuse kopeerijad näiteks eriti tüüpiline iseloomulik on siin kuulsa maalija poolses anni ütlus mune kohta. Ta ütles, et money on suurepärane silm, kuid ainult silm. Tähendab, selles lauses on ühest küljest niisugune tunnustus kui samal ajal väide. No ilmselt küll osalt ülekohtune väide, et maneer on nagu mingi automaat, kes fikseerib neid nüansikesi, mis ta looduses näeb, ilma sinna ise midagi olulist juurde lisamata. Teatud alus niisugusele väitele on andnud ka mõnekuune enda väited, nimelt mune. Kui mu elukaaslane Kamil suri siin te nägite ühte maali, mis oli nüüd kujutas siis ka, mil surivoodil siis moneesiaga tunnistused? Ta ehmus lausa, ta alles nägi oma sureva naise nägu, aga ometigi ta silmi otsis neid värvi nüanssikaste muutumisi sellel näol ta õudusega tundis, et ta tõesti nagu on nende värvi nüanssikeste täpse tagaajamise käigus nagu kaotamas nüüd oma inimlikku aktiivset suhtumist asjasse. Muidugi see lause ei tarvitsenud isegi mu enda poolt öelduna veel sugugi nii vastate kehtida kogu impressionismi kohta, kuid sellest teatud niisugune alus on ja oli tõesti teatud alus ka sellel järgmisel kunstnike põlvkonnal süüdistada impressionismi teatud passiivsuses, kuigi, nagu ikka arengus need süüdistused on tihti ülepakutud areng käib nagu eituse eitamise või lihtsamas keeles öelduna pendli moodi ühest äärmusest teise, siis läks ka siin nüüd asi sellele, et hakati impressionismi täiesti lausa maha tegema järgmise põlvkonna poolt, keda siis kunstiajaloos tuntakse post implasse meistrite nime all ja kes vastavad nähtavasti nüüd Nendele suundadele kirjanduses, mida tuntakse sümbolismi nime all ja kelle, kes on nähtavasti lähemal muusikalisele impressionismi kui päris impressionismi maalijad. Nimelt mida, mis ühendas kõiki postimpressionismi, neid ühendas soov vastandada sellele väidetavalt passiivsele, looduse kopeerimisele, kunstniku loob kujundav tahe. Aga samal ajal kogu see postimpressionismi tugines jäägitult tegelikult impressionismi jällegi, eitades impressionismi, ta säilitas samal ajal impressionismi olulisel määral nimeta, säilitas Impressinistide poolt läbi viidud värvide vabastamise, värvide nüansside kasutamisainukene jällegi rõhuasetuses toimus nüüd muudatus. Kui nüüd seesama lause, mida intersonistid kasutasin, ma maalin maailma, nii nagu ma seda näen. Kui siin selles lauses asetada rõhk sõnale mina, siis sellega juba ise, palju muutub, maalin maailma, nii nagu mina seda näen. Ja sellega tõusis nüüd selles samas lauses sedasama lausega väljendati seda subjektiivse suhtumise osatähtsuse tõusu mida ümbrusse, mis vähemalt algperioodil olid vältinud, nad olid läinud nüüd lahingusse loosungi all objektiivsus, tõetruudus. Aga sellest samast taotlusest kasvas välja nüüd oma subjektiivse mina rõhutamine, eriti just selle postiga sotsialistide poolt. Ja nad ütlesid, aga nad võtsid ülene postides ministrid Impressionistidelt just selle nüansside kultuse, nüansside tabamise püüde, kuid asetasid rõhu nii, et need nüansid värvinüansiga joonte nüansid või nähtavasti siis ütleme muusikas helinüansid, et need ei teeninud nüüd enam mitte looduse imiteerimise ülesannet, niivõrd-kuivõrd juba uue, nüüd olulisel määral kunstnikku. Subjektiivsusest sõltuva kunstilise reaalsuse loomise eesmärke tähendab neid nüansse kasutati nüüd uue nähtuse tegemiseks, mitte mingisuguse loodusliku nähtuse imiteerimisega, aga nüansikultus ühendas nii suurel määral seda impressionismi impressionismi ka suure osa postil sonis. Kuidas niisugune küsimus võrdleme, kui imperialism mingil määral kasvas välja realismi tendentsidest siis kas ei ole niisugune lugu, et selle nähtav osa vahel impressionismi ja tema eelnevate kunstide vahel on nähtavalt väga suur vahe kusjuures visuaalne vahedena vahendites intresse ministri ja tema järglaste vahel ei ole nii, nii kolossaalselt suur, tähendab impersonistid nii kujutavas kunstis kui ka muusikas nähtavasti omavahendite vabastamisega oma oma värvidama selle rõhu aretamisega ja muusikaliste vahendite, ütleme tonaalsuse lõkendamisega avasid niisuguse tee, mis leidis väga pikka aega ka vahendite mõttes võib-olla edasiarendamist, kuigi need ütelda ülesanded, mis nende vahenditega saavutada olid, hoopis tahate. Taotlused muutusid selle asja käigus ja kas ei ole ka niimoodi, et et see toimus võrdlemisi lühikese aja jooksul, tähendab, alles oli jõudnud tekkidelds, nism veel ei ole jõudnud ta publiku hulgas isegi nii näiteks saadab juba tekkis teine suund, kas ei tekkinud sellest, et impressionismi nähtus puhas impressionismi on omane väga vähestele loomingulistele tüüpidele? Kui me räägime sellest, et muusikas puhtaks ütles, on esiteks pidada ainult püssid? Jaa, Rawell, kuigi ta on Impressionist, läheb sealt juba hoopis eemale. See on nähtavasti selle karakteri küsimus. Lawelli temperamentne karakter ei lubanud kasutada neid vahendeid sellisel palsiivsel kujul ja ütleme, kui val kokku oleks ka varem alustanud koosnbersonistidega, siis ma olen absoluutselt kindel, et tema karakter ei oleks ta lubanud maalida. Nauti jaheda ja tähendab selle lihtsalt selle tõttu tekkis see nii kiirelt seevastulöök, et väga suur osa kunstnikke lihtsalt tundis vajadust. Teistsuguse väljenduslaadi järgi nad ei olnud võimelised, nimetas. No kahtlemata on see kunstniku isiklik isiklikud omadused temperamendi küsimus, hirmus oluline, aga nähtavasti ei saa siiski nüüd ka alahinnata seda osa, mis oli nüüd impersonistlikul ellusuhtumisel. Nüüd ütleme moneerijateste imperialistide kujunemises ei olnud, see oli olulisel määral temperamendi, kuid olulisel määral vist ikka ka nüüd selle ajastu vaimulaadi küsimus, kuuekümnendat 70 aastat, üldise hoiaku küsimus, see oluline murrang prantsuse vaimulaadis, mis toimus just kaheksanda aasta lõpul, see avas soodsama pinna pannkoogitaolistel temperamenti lihtsalt tähendab nii, et nad need kaks tegurit koos tingimata nähtavast tuleb seal arvestada. Aga impressionistliku maalikunst ilmselt on nüüd just piiri peal kahe suure kunstilise perioodi piiri peal ta on ühest küljest nähtavasti seda võib vaadelda kui selle pika ja kuulsusrikka tee ülemist astet, mis algas renessansi päevil, mille küll nii kõikumistega ka mille üheks niuks ühendavaks püüdluseks oli olnud looduse tõetruu, võimalikult täpne edasiandmine. Ja samal ajal ta vallandas need võimalused nüüd ka sellisele kunstile, mis peal impressionismi tuli tähendab kunstile, mis annab nii rangelt ei pea silmas seda looduse imiteerimise käest muidugi eelkõige maalikunsti kohta, kuid nähtavasti Täpselt samuti ka muusika kohta kahtlemata siis, kui me vaatame, kuidas ja millest te püssi kirjutab. Me oleme programmilise muusikaga kokku puutunud terve romantilisi romantilise aja jooksul. Iga kord on see looduse peegeldamine olnud kas aktiivne, oma tunnetest määratud ja looduse nägemine ise on olnud suunatud sellest, mida inimene seal näha parajasti tahtis. See, mis vastas tema tunnetele siis siin me näeme. Niukest loodusse sisseelamist selles mõttes, et loodus peegeldub meis endis ja debiilik vastukaja, nagu me näeme, võib-olla on just selles, et tema valib päriselt selliseid, võib-olla pisiasju, mida meie niisugustes seostes võib-olla ei oskagi näha ja nende taga avab mingisuguse nähtavasti siis sümboolse lõpmatuse taju selle tunde. Mis see on üks niisugune kena juturaamat Andromeeda udukogu, kus tahetakse ületada kaugusi ja kus järsku ootamatult nagu avaneb mingi koridor üle mingisuguste kirjeldamatult kauguste teised täheni ja teise eluni vate püssi mõju võib kohati olla ka selline, millest ta kirjutab. Ja ta ei loo meile tunde, pilte, see ei ole autobiograafiline, see pole päevikuline kunst minu elust, minu tunnetest. See on kellahelin läbi lehtede seon, tuul, tasandikul, see on helid ja lõhnad õhtuses õhus. See on tänutunne hommikuse vihma eest või udud või surnud lehed või kuuvalgustempli varemetel. See on väljaspool mind ja minus ja mina olen selles, mida ma näen ja tunnen väljaspool ennast. See on kunstlik, see muusika, mis ei võitle, mis ei taotlemisi tungi millegi poole, mis ei taha omandada kas armastatud või, või mingisuguse idee nimel heidelda. Vaid see on, see on tuul, see on vesi, kuna ta on ühtaegu lakkamatult liikuvjaama lakkamatus liikumises, peaaegu juba paigalseisev. See on udu, mis sulatab kokku kõik kontuurid ühendab kauged nähtused. Ja selle kõrval on lõkendav rõõm olemasolust selline, nagu me näeme tema mitmetes niisugustes ronkaigulistes teostes, mis meenutavad seda noh, nii sihukest tohutut kirevust ja värvirõõmu ja ja, ja mingisugust nihukest väga suure, väga suure hulga elama panekut, nagu me näeme paljudes tänava maalides imperialistide juures ja nagu tema, noh, näiteks pidudes tema tulevärgis, tema rõõmudesaares. See muusika. Sulatab ühte minu ja maailma ja see muusika näeb maailma samuti erinevates päevaaegades samuti erinevatel aastaaegadel, vahelduvana pidevalt muutununa, ta püüab tabada seda hetke ja siis seda hetke nii hoida eneses võimalikult kaua ja vastavalt sellele siis teda kuidagiviisi õige mitmest küljest, mistõttu see muusika, nagu me teame, on ühtaegu lõpmatu kordamine ja teiste aegu pole kunagi kordamine samasugusena. See on selline väga habras, väga õrn, kui te vaatate te püssi nooti, lakkamatute kohtate mõisteid väga õrnalt. See on pidev voolamine, seal on täiesti eristatavad väga tillukesed fraasid, seal pole ühtegi kandvat jõulist, siirast, tugevat tundelist meloodiat ja samal ajal on see pidev, elab ja fraasi deta. Muusika. See on väga meeleline muusika, kus mitte üksi osa ei mängi, kõrv, see kõrv, mis juba noorest peale suunaste püssiloomingut vaid ka tema lõhnameel depressi meenutab, et kuid esimene kord mere äärde sai üsna lapsena veel siis see tee, mis teda sinna viis, oli täis roose ja hobustav lõhn saadab teda, ta ei suuda seda mitte kunagi unustada. See on peaaegu kombatav mõnu akordide kõrgutamisest, see, mida nähtavasti ka kõik tina pianistid tunnevate püsid mängides. See on niisugune üleni helidesse sulamise rõõm ja nende helide, üksteise ülevoolamise rõõm. See on nähtavasti niisugune kunst, kus väga palju, ka muusikas mängib osa närv värv selle värvi juures, aga võib-olla kõige tähtsam on see vabastamine, see pika harmoonilise tee. Ühe tee omamoodi lõpetamine, mis sünnib püssi juures. Kui me vaatame seda, kuivõrd juba tonaalne süsteem kujunes omamoodi pidurdavaks, kuivõrd sellest juba üha vabamalt nii hingates ennast surus välja Kõrg, romantiline muusika eesotsas Wagneri ja tema Kristjani harmooniaga. Ja nüüd see noor deposiit konservatooriumis küsib, kui tema õpetaja ütleb talle teate seda dominandi teed Spartak koordi, te peate lahendama vastate püssi ainsa sõnaga, aga miks, kui talle öeldakse, et no teate, nüüd oleks paras aeg juba moduleerida kõvade püsite ühes helistikus, siis ta ütleb, aga miks ma peaksin modulleerima, kui ma tunnen ennast selles helistikus hästi ja me teamegi, et vaatamata nakkamatule peenele, virvendavale hingamisele de püsimuusikas pidevale lakkamatult armoonilisele nihukesele vaheldumisele, akordi värvides, samal ajal on siin väga palju püsivaid pindu. Tal on väga palju aega kuulatada väga palju aega nautida püssi, ütleb Lisson Ants, täna võib-olla konsonant homme. Tema muusikas ja üldse Impressionistlikuks nii oma kõlavärvi poolest peetud muusikas ei ole enam selliseid loogilisi mõistuslike kohustuslikke sugulussuhteid üksikute helide, üksikute akordide vahel. Seal ei ole juht toone selles mõttes, mis peavad tingimata viima edasitehnikasse. Seal ei ole vahekordi, kus pinge kasvab teatud vaat akordi läheduse või kauguse pärast ja laheneb, vaid see on enne lakkamatu, virvendab mäng. Noh, midagi sellist, mida me tunnetame, kui me keskpäeval suvisel keskpäeval vaatame ja kui noh, kogu lootus meie silmade ees ühtaegu virvendab ja teistpidi kokku sulab. Teoreetiliselt muidugi on see tegelikult üsnagi asjalikult seletatav tema huviga mitte üksi tema, vaid mitmete tema-aegsete heliloojate nagu Pusooni ja nagus, krabin huvid huviga ülemtoonide rea ja eriti nende kõrgemate helide vastu seal kuna igas helis, nagu me teame, sugugi pole ainult mitte tema kõlavärv eriti just kaugemate vastu, mistõttu ka kuid. Me kuuleme püssi muusikat täna võib-olla eriti ohtrasti. Te panete tähele neid väga rikastatud akorde mitte ühtegi romantiliselt pidime klassikalises traditsioonis püsivat kindlad kolmkõla või septakordi või Noon akordi. Me kohtame nende kõrval palju sekunditega küllastatud igasuguste teiste intervallidega küllastatud mahlakamaid võib olla võib-olla tõesti kombatavamalt elusamaid akorde. Aga kes siis olid tema muusikalised eelkäija, muusikalised mõjustavad, oli ju pikka juttu sellest nüüd kestnud apsüühilised mõjustasid sümboliseerides kes olid need, kes ega ta ise seda välja ei mõtelnud. Ei, seda ei saa muidugi midagi välja mõelda, ise võib ainult astuda selle sammu järgmisele korrusele, aga Tret ehitatakse väga paljude käte poolt. Seor kogu, esiteks kogu romantiline kunst, see on soprani ja Schumanni miniatuur. See on see 19. sajandi muusika mis oma meeleolu saavutab kõla abil juba alates sinisest betoonist, kõnelemata romandikutest, eriti aga arvestades hilist listi, kes näiteks oma millatesti purskkaevudes peaaegu sama niukse juubeldava virvendusega naudib vett ja tema liikumist. Karakteri mõttes küll aga ütelda, tonaalses mõttes on ta ikkagi vanaga seotud, aga kust olid need tekkisid need tonaalses mõttes uued mõtted? Need on ühelt poolt seotud kuigi võib-olla vähemal määral, aga Debussy jaoks nähtavasti piisavalt sapimuusikaga, kes juba varem hakkas kõrvutama omavahel septakordi Janon akorde. Teiselt poolt ka see niisugune laisk, see nautlev, see rauge liikumine, mis on sati aeglastes sara pandites, õigemini võiks öelda juba aeglustes Vassides ja teiselt poolt sõlmeni muusika ja eriti muu seaski. Siin oli juttu ka maailmanäitusest muusikutele, sellel oli tohutu mõju. Debussy armastas kõike, haruldaste armastas eksootilist mitte ainult tema muidugi, vaid ka teised prantsuse muusikud eriti. Ja ta armastas hinnalist, armastas haruldast. Ja vene muusika oli prantsuse muusikale tookord tundmatuks ja täitsa rabavaks maaks. Ühtaegu mõjus siin Volodin noh, ka need lahendamata niux pinda virvendavat pinda löövad, loovad sekundid on ju Prodini juurest küllaltki pärit, teiselt poolt Rimski Kosokovi väga värvikas orkestris mõtlemine ja püsikohalt nähtavasti kõige olulisem on muuseas ja tutvus poriscudunovi partituuriga, mis üheksakümnendatel aastatel prantsuse muusikute kätte jõudis. Kus ühelt poolt see väga suur julgus harmoonilisest mõtlemises ja teiselt poolt see, kuidas muu seaski avastab muusika jaoks mitte mõte mitte sõnamuusikas, nagu seda tegid eelnevad eriti Tarkovski vaid vene keele meloodia, vene keelele omase rütmi, vene keelele omase intonatsiooni. Sedasama väga erinevalt, aga põhimõtteliselt sarnaselt teete püssi oma ooperis. Tegelikult seal küll väga huvitas kahte vastandlikumalt kuju kui muuseas, keda siia on väga raske leida. Psüühilises. Jah, kahtlemata on, aga me rääkisime juba, kuivõrd näiteks tugevasti on omavahel seotud naturalistide impressionismi. Noh ja mis siin tuleks kindlasti veel rõhutada seda üldse need vene ja Põhjamaade ja Saksa ja igasuguse Prantsusmaavälised mõjud olid erakordselt määravad kõigile 90.-te aastate sajandi viimase kümnendi prantsuse sõltumatu kultuuri esindajad mitte ainult muusikas, vaid kujutavas kunstis, nakko käeno, nüüd omaette nähtus, aga kõigile teistele ka ja kirjandusesse Põhjamaade kultus lausa, mis seal Lewisest tunti nähtavasti prantsuse kultuuris teatud ummikut, jusse, ummik, mida, mida väideti olevat nüüd milleni olevat jõudnud Naturali kirjanduses ja impressionismi Maali koostis, sellele otsiti lahendust nüüd väljastpoolt Prantsusmaa, kõik Wagneri kultus, see on täpselt samuti saksa filosoofia Soshopenhaavaria, hiljem Nietzsche mõjud, need kõik on selle suure liikumisega seotud. Niisugune otsing tuge väljastpoolt katsus. Ja selles mõttes on kokkupuutepunktid melise kihti muusikaga ühiselt sellepärast et me näeme õige tugevaid paralleele edasi arenedes kriigist, püsiini ja teiselt poolt muidugi veidi hiljem kriigist meie heliloojatele, eriti Elleri ja saareni. Vaat siin ongi huvitav vaadata, mismoodi tookord püsimuusikat vastu võeti. Kui me mõtleme tema ooperi peale, mis võib-olla on üks impressionistliku maid ja võib-olla just sümbolistlikumaid, seda enam, et see on seotud materlingi draama, aga. See on nüüd teos, mis püüab vaagnerlikule jõule mõtlemise pingele, tegutsemisele hiiglaorkestri avarale, kõlavusele kogu sellele tohutule liikumisele vastu seada väga talitsetud, äärmiselt intiimse, kammerliku, varjatud ja mittetegutseva. Ja Nolan oma žanris Tohvis jutustab sellest, kuidas see nii väga nagu me teame, Pythomelikult jõuline ja Pythominlikult võib olla ka lihtne mees. Kuidas ta viiakse kuulama seda ooperit. Ja prantslased olid üliuhked, kui läksid talle seda teost näitama, tundus peaaegu nagu nad oleksid selle ise teinud. Tegelikult muide on selleks meheks Kedasin Roland kasutanud hoopis Richard Strauss, kellega nad olid päris head sõbrad ja kes siis niisiis suhtun nii. Christoph või õigemini Strauss kuulas seda muusikat väga pingeliselt, väga hoolikalt, väga tõsiselt, tegemist on ju lõppude lõpuks, eks ole, väga tuntud ooperihelilooja, väga hea orkestritundi, aga ega need tema käest küsitakse, mu vana tark, mis te selle kohta ütlete. Siis ta küsib, kas see kogu aeg nii edasi läheb? Jaa, aga selles ei ole ju midagi. Teine on hämmastuses ja sõimab teda väike kodalaseks mitte kuidagi, jätkab Christoph, pole muusikat, pole arengut, ei lähe edasi, seisis püsti. Väga peened kokkukõlad, väga head, väikesed orkestri muljet, väga hea maitset. Aga see pole midagi, see pole mitte midagi. Kirjutab edasi, et prantsuse helilooja püsi tähendab naisendale väga diskreetselt ülesandeks teinud olevat kõiki kirglikke tundeid poolsosinal imisema panna. Armastus ja surm ilma karjatusteta ainult meloodilise joone, vaevaltmärgatava kupatuse, ainult korrukest suunurgas meenutava orkestri värina varal tajuti hingedes toimuvat kurbmängu. Näis, nagu kardaks kunstnike ennast paljastada. See oli peenendatud lihtsus, lihtsus, mis polnud lihtne, mis oli tahtejõusaadus vana ühiskonna habras õis selle ooperi kohta, kus siis on öelnud, et ta. Esiteks väga armastas unistada. Ma unistan liialt kogu elu ja ma näen reaalsust vaid hetkel, mil see on see möödapääsmatu. Ja et vaikimine on imeilus asi. Ma armastan seda tunnet ja sedagi, et ma veetsin terveid päevi otsides seda, mitte midagi, millest on tehtud ooperi naispeategelane Melissa anud. See on muusika, mille kohta on öeldud, et see on üks pool prantsuse vaimulaadist, niivõrd kui elujõuline, täis valgust, päikest, kirge on Carmen, nii on teiselt poolt see hämar, see unistav, see tabamatu, see õhkkond, see atmosfäär nii oluline impressionistliku kunsti juures, mida hoovab sellest ooperist. Aga kas ei oleks nüüd meil aeg tulla Pariisist ära vaadata, mis siin Tallinnas oli? Jah või Tartus või kusagil siin Eestimaa peal selleni, kuidas, kas sellel ajal või natukene hiljem missugusi jälg on imperialism. Kus meil on raske rääkida otseselt impressionismi Üks meestest jah, niisugust asja väljaspool Prantsusmaad üldse nähtavust on raske leida, sest see on tõesti ehtprantslaslik nähtus on ikka seda rõhutatud joovastust õigusega. Aga kahtlemata arvestades üldse prantsuse kultuur erakordset mõju sajandivahetuse paiku teistele Euroopa rahvastele, siis ka impressionismi aga levis ka mujale jääks ta jõudis ka Eestisse muidugi, majad maalikunstis küll, ainult et nüüd meie kuni rahvusliku kunsti kujunemise tugevnemise juba noorest päevid, impressionismi mõjud muidugi on olemas, kuid nad segunevad sel ajal juba järgmise faasi tähendab just sümbolismi mitmete variantide, postimpressionismi mitmete variantide mõjuga ja selle tõttu Konrad Mäe juures muidugi saame impressionismi mõjudest rääkida ja mitmel pool mujalgi, kuid nii päris rohkemikus ministrid olid mitmed 20. 30. aastatel, kui nad kunstnikud Ormisson eelkõige ja ka veel nüüd peale sõda veel terve rida Nõukogude Eesti maalikunstnike ja võib isegi nii-öelda, et kõik parimad eesti maastikumaalijad on kuidagimoodi impressionismi Spist nii mõju, mõju kui palju just keegi, see on iseküsimus, aga mingi kaudne mõju. Ikkagi olemas, sest see on nähtavasti mingi siiski mingi vaimulad, mingi nägemislaad ja koos kõikide muude vahenditega. Kui inimesel on sedalaadi kunstnikunatuur, siis libisevad ka tema loomingusse, kas ta tahab või ei taha implatsionistlikud vahendit ja on nad veel praegu, nähtavasti meie muusikasse kostis olemas ja jätkuvalt kauaks ajaks. Jah, nähtavasti meie, eestlased ei ole mitte sellise väga erksa värvimeelega, küll aga paistab, et me oleme küllaltki vist peene värvimeelega, mõtlesin, räägitakse meie rahvarõivaste ja igasuguste muude niisuguste värviliste asjade kohta, mida meie rahvas on loonud. Igatahes suuremat rolli vist mängib siin meile omane Side loodusega, millest me ei väsi rääkimast ja mis tõepoolest on liigutavalt suur ja liigutavalt puhas ka meie heliloomingus, kui me mõtleme Ellerile ja kui me mõtleme saarele vanematest, heliloojatest ja mõtleme sellele ka, kuivõrd see on üldse põhjamaine nähtus. Ja selle tabamiseks muusikast teatud eeskuju, teatud vahendid ei tulnud võib-olla nii palju otse Prantsusmaalt, kus see oli nii võib-olla kõige küpsemal kujul olemas, kuivõrd Põhjamaadest, enestest ma ütlesin siin juba vist kriigi ja, ja teiselt poolt puhtvahendite mõttes köha tunni käest. Kui me vaatame näiteks kreeti siis me näeme õieti kahte heliloojat. Üks neist on see, kes suurejooneliselt oskab arendada rahvaviisist suuri kooriteoseid. Ja teine on see, kes väga intiimses plaanis suudab luua väga värvikat, väga pehme varjundilist, nihukest looduslikku tunnetust atmosfääri, nii nagu me kuuleme seda näiteks tema laulus kammerkoorile. Talvine õhtu, kas te saaksite seda, palun meile näidata kreegi talvist õhtut? Jah, kui nüüd kooriloomingut Kur loomingust rääkisite noorematele meile tormis näiteks kelle puhul võib märgata ka niukseid impressionistliku mõtlemisviiside maa, sügis, maastikutes või. Olen kindlasti kõige vist kõige värvikam meie praegustest praegustest heliloojatest. Kusjuures ka see impressionismi plik laad kohati on seotud täiesti puhta looduse maaliga, kohati aga näiteks nagu tema ooperi luigelend alguses kogu see luige, selle kauni, selle puhta ja hea kaitsmise muusika on juba tunduvalt nii sümboosemas plaanis. Implissonistlik, võib-olla me esitaksime teile ühe vedro laulu, see on hõbedase ööl ja. Hõbedased teretavad atmosfääri täis, millest siin juba juttu olnud. Tegelikult võib-olla ei olegi niivõrd seadnud värvimeelega või vajadusega atmosfääri edasi anda, kuivõrd võib-olla oja oma mitmetest instrumentaalpaladest kuuleksime ühte. Ines Rannapiga, mängiksime Eduard Oja häälita süüdist, esimese osa. Soliidne laul, palun. Enne kui ma siit laua tagant nüüd lahkume ja ruumi anname rohkem muusikale mida oleks siis veel ütelda umbes nismi kohta? See oli kokku võtta kokkuvõtvat ja ilma milleta siit ära minna ei tohiks või on kõik oluline? Ütlemata on klassikalises plaanis üsnagi palju olulist täpsustavat aga võib-olla peab piirduma just muljega muljete kunstist. Tahaks seda ütelda, et see on, mis muusikasse puutub niisugune muusika, mis. Ei armasta kandvat tugevat ja jäävat kõlaliselt. Ja sellepärast võib-olla ka vähem huvi tuntakse keelpillide vastu. See sello sügav inimhäälena kandev soe tämber, mis iseloomustab suuresti üheksateistkümnendat sajandit asendub nüüd hapra kõlalisemate hämaramate Sulevamate, võib-olla Akva relsemate tähenritega instrumentidega, nagu seda TPS-i juures on. Lemmikpillid, flööt ja harf. Aegs flööt pole seotud veel mitte ainult kõlaliselt tema lemmikutega vaid ka nii siseeriselt või kuidas seda öelda paaniflööt, paali, vile, paanide faunid ja no ma ei tea, kuivõrd nüüdse impressionismi hulka kuulub, aga nad, eks Saveli tahvlis jakk loe, eks sealgi ole osanud pessimistlikust ellu kohtumised sellest niisugusest visuaalsest küljest, seda on meil publik lihtsalt läinud. Selles mõttes maksab. Teda ei, vaata, enam ei ole väga, nendel on palju tegemist nendesamade paanide või faunidega, ükskõik kuidas neid ka nimetada. Tädid, miks, kuna nad on ju justkui natuke grotesksed ja mõnikord natuke koledadki kujud. Aga paistab, et, et seal on just väga palju seda passiivset seda enese noh, nii loodusse või oma heaollu sisse vajuda laskvat, seal on palju nautivat seal palju ühte meeleliselt nautivat ja seal on palju seda, mida France ütles püssi esimese impressionistliku tähtteose kohta. Fauni pärastlõuna kohta saab sellest nii aru, nagu sellega oleks öeldud. Et on palju joodnustavam soovida, kui seda soovi rahuldada. Võib-olla me kuuleksime tepsi ainukese soolopala flöödile orkestrimuusikast on palju sellele instrumendile olulisi lõike kirjutanud. See on ka seotud jälle paaniga seon paaniflööt, paaniflööt ja Karl Samuel Saulus haigeid meile selle. Me oleme palju kõnelenud ja palju meil jääb kõnelemata. Roland on sellegi kohta oma targa sõna öelnud, et väga palju analüüsida ei maksa järgi selle muusika, selle, selle kunsti olemust on sõnades võib olla raskem tabada, kui palju tegi teiste stiilide kunsti oma. Väga palju muusikat üksikute instrumentide jaoks me kohtame siin valdavas osas klaverimuusikat laule ja siis juba suuremaid vorm orkestrile ja ühe ooperi. Küll aga on tema muusikat väga palju ümber seatud igasugustele pillidele, igasugustele ansamblitele, igasugustele värvidele, nii ka tema laule. Üks selline transkriptsioon on leni tekstile. Mu süda nutab viiuliseades, nagu me seda praegu kuuleme. Selle luuletuse, selle laulu epigraafiks on vaikselt sajab linnas. Ja siin räägitakse sellest, et sajab minu südames nagu sajab linnas. Mis on see raugus, mis läbibu südant? O mahevihmasahin maania katustel südame jaoks, mis nukrutseb hoovihmasahin. Sajab põhjuseta südames, mis on end üleni südamestanud. Kuidas? Ei mingit reetmist. Lein on põhjuseta, kuid see on küll halvenbiin, mitte teada, miks ilma armastuse ja ilma vihkamiseta. Mu südames on nii palju valu. Me oleme rääkinud impressionismi mõjudest Meile kahtlemata need on väga tugevad, võib nimetada tervet rida heliloojaid, selliseid tugevaid, asjalistliku kallakuga nagu poolasse Vanovskid. Ja võib-olla üks selliseid suhteliselt pealiskaudsemaid, aga just impressionismi omase eksootika ja värvirõõmu ja võib-olla ka sellel laiskusega on seotud Scotti looming. Me kuuleksime sellest lootas maadik. Sedasi häda kui saaks, mängib meile kaks prelüüdi kanarbik küll mitte püssi lemmiklill, aga sellegi kaudu. Üks selliseid maa ja metsa ja veega ühinemisi tema muusikas jämenest trellid. Need ei ole mitte need keskaegsed laulikud, kes rüütlitega koos ringi hulkusid vaid see on päris 20. sajandi rändteater Ameerikas. Me teame, et selle muusika mõjud Lääne-Euroopa muusikaliaegade püssile olid tema hilisel perioodil küllaltki tugeva tugevad sellesse vaimukus. Sellesse rütmide rikkus selles palas. Me oleme jõudnud oma impressionismi õhtu kodani ja nii, kuivõrd tema lõpuakord enne oodata oli selline vaimukas v Se koode kujuneb taas vaiksemaks intiimsemaksja kammerlik omaks ja me kuuleme ühte muusikaajaloo seisukohalt üsnagi harukordset ansamblit, kus esinevad instrumendid, mis väga lähedased on olnud depressile oma sellise hämara ja hingestatud tämbri tõttu. TPS-i ei ole kirjutanud sonaate tema selles plaanis suurteoseks on noorpõlves kirjutatud kvartett, aga mõned aastad enne surma kasvas temas mõte jälle tagasi pöörduda ja elustada vanu prantsuse kammermuusikavorme ja kirjutada võib-olla just protestiks sellele sõjale, mis temale kui prantslasele palju haiget tegi. Võib-olla sellepärast, et rõhutada seda, kuivõrd Taali prantslane tahtis ta kirjutada taassonaate kuut sonaati erinevatele instrumentidele. Nii õnnestus aga kirjutada ainult kolm milledest teise sonaadi intelludiumi praegu kuulame. See on võib-olla omamoodi tuleviku vihje ka meie järgmistele õhtutele. Niivõrd-kuivõrd siin me näeme juba lähenemist uuele tunnetuslaadile, millega meil tegemist tuleb Neuklasid sismile. Selle intelludiumi esitavad meile jumala seltsimees sillema väljad ja Saulius.