Kuula. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relve. Oleme rändamas Venezuelas, Lõuna-Ameerika hiigelsuurel maal asub seal Lõuna-Ameerika mandri põhjapoolses osas ja ta on tõesti suur sama suur kui Prantsusmaa ja Saksamaa siin Euroopas kop. Ja eelmises saates sai jagatud mulje pealinnast karakasest. Sellest nüüd sõelad Tallinnast miljonilinnast, sellest Lõuna-Ameerika kõige ohtlikumad ja kuri tegelikumast linnast, nii nagu tema kuulsus on. Ja jälle, et kohapeal enda muljete järgisin ringi luusides. Ega ta nii ohtlik ei tundunudki. Aga täna täna läheme siis ära linnast maale, täpsemini tuleb jutt siis sellest, milline on elu Venezuela rohtus ehk Lianos. Need on siis sellised kuumad troopilised Rohtla avarused ja seal on elanud sajandeid karjused, varjatanud tuhandetest teistest koosnevaid pudulojuste, karju. Ja neid võiks nimetada Venetsueela kauba hoideks. Nende ajalugu on väga pikk, väga omapärane ja need on mänginud ka Venetsueela ajaloos mõnikord väga tähtsat rolli, isegi määravat rolli. Ja tänapäevaks ei ole nad ka kusagile kadunud, ikka peavad seal Rohtlasema karjuse ametit edasi. Ja nende kultuur, nende eluviis, rahvariided, muusika, tantsud, kõik muu, need on tõesti huvitavad ja värvikad. Ja muide kava kogu Venezuela rahvakultuuri jaoks väga tähtsat. Nii et võiks öelda, et nende Venetsueela koboide kultuuril on Venezuelas lausa üks keskseid kohti. Ja vaat sellele karjuse rahvale me täna külla lähemegi. See on nüüd ühe laulu algus ja ma julgen ilma liialdamata öelda, et seda laulutunnet kogu Venetsueela laulu nimi on siis hispaania keeles alma ja neelab. Ja eesti keeles võiks olla siis tasandike hing. Pealtnäha on see niisugune kerge hoogne Lõuna-Ameerika lauluke aga Venezuela laste jaoks üldsegi mitte, nemad peavad seda oma rahva teiseks hümniks. Et esimene on siis riiklik ametlik hümn. Ta tasandike hing, see on siis teine hümn ja selle sõnu teab ikka enam-vähem iga Venetsueela lane peast ja mitte ükski suur pidu Venezuelas ei lõpe, ilma et lauldakse ühiselt seda laulu. No kui võrrelda nüüd siin meie Eestiga, siis meie jaoks on see, mu isamaa, on minu hirm. Ja kui nüüd mõtleme nende kahe laulu peale, siis tuleb väga selgesti välja see meie ja Venetsueela inimeste väga erinev temperament, et meie laul, kuna me ju oma teist hümni ta mu isamaad pidulikult ja isegi kuidagi nukralt ja pane siia kõrvale see vened sõelalaste teine hümn. Et see kuuldub meile noh, peaaegu et võiks öelda kergemeelsena. Ta on niisugune rõõmus, päikeseline, kiire tempoga ja tegelikult on see ju samamoodi ka muu Lõuna Ameerika muusikaga. Et ma mäletan, kui koolipõlves siis mitukümmend aastat tagasi vene ajal pidime koolis kohe pidime õppima Kuuba hümni ja laulsime seda eesti keeles ja noh, need sõnad need olid ikka täitsa niuksed. Tüüpilised hümni sõnad, niuksed, pidulikud, aga viis, viis tundus meile koolilastele ikka väga vahva, et peaaegu hakkaks nagu selle järgi kohe tantsima, et niisugune tore estraadi viis lausa lust laulda. Nii see Lõuna-Ameerika ongi, et see on nagu teistmoodi kultuuritaustaga. Ja muide, selle tasandike hingega selle Hallaste teise hümniga on niimoodi, et seda mitte üksi ei laulda, vaid seda tõesti ka päriselt tantsitakse. Kujutame nüüd ette, et mu isamaa näiteks, et kuidas selle järgi oleks tantsida, noh see ei tuleks kõne allagi, ei saa ja seda ei peeta kasintsaks, aga veninud külalised palun väga, teise hümni. Del tantsime iga kell. Ja selle tantsustiili nimi on seal venet sõelas horopo. Seda oskab ka loomulikult iga Venetsueela inimene mis dance horopo siis on nagu Lõuna-Ameerikas ikka seal palju improvisatsiooni ja seda võid tantsida väga mitut moodi ja mõnikord sõelastantsivadki seda näiteks naised ainult. Või siis tüdrukud näiteks koolitüdrukud. Aga kõige traditsioonilisemat tantsitakse seda roopatika paaristantsuna mees ja naine. Ja kui nüüd esimest korda nagu seda nägime, raske kirjeldada, et kuidas see tants siis silmaga vaadates on, kindlasti on traga hoogne, see on selge. Aga et need liigutused, mida siis nüüd mees ja naine seal teevad vahel meenutab nagu valtsi peaaegu siis jälle nagu tangot ja siis peaaegu nagu sambad, et see on siis kuidagi niimoodi, et need mees-naine keerutavad väga hoogsalt väga temperamentsed ringi. Ja vahetevahel siis löövad tohutu tempoga taldu niimoodi klubinal vastu põrandat ja siis läheb jälle see keerutamine edasi. Nii et, et kui nad hoogu lähevad, siis meile, eestlastele paistab, et kui ise peaks järgi tegema nii hoobilt, et noh, peaaegu et võit kaela murda, et täitsa eluohtlik. Aga nii see käib. Ja nende jaoks on see horopo, noh, võib-olla nagu meie mõni väga lihtne rahvatants, kaerajaan või midagi sellist, et milles küsimus ikka vabalt võib seda teha iga kell. Ja nüüd jälle muusikaloolased ütlevad selleuroopo nagu laulu ja muusika tantsukohta. Et see on väga keeruline segu erinevatest kultuuridest, et seal ei ole mitte ainult valge inimese kultuuri selles tantsus, seal on ka Aafrika ja isegi indiaani mõjusid. Et niisugune kultuuride kokteil ja õigupoolest samasugune erik kultuuride kokteil on ju terve see Venezuela kultuur ja kui veelgi laiemalt vaadata siis ka Venetsueela rahvas nad nimetavad ennast kreoolideks kreooli, ta ongi siis niisugused. Ei ole vahet, mis rassist rahvast sa oled pärit, sa oled sündinud siin maal, sa oledki oreool. Ja teistpidi see kreooli kultuur, see on jälle eemalt vaadates vähemalt täitsa selgelt piiritletud. Ta on niisugune omanäoline, teatud kindlate kommetega käitumisharjumustega ja kui soovite, siis isegi teatud niisuguse ühtse ellusuhtumisega ja maailmakäsitlusega. Aga kui nüüd ikka veel sellel laulu juurde tagasi tulla, selle pealkiri on siis tasandike hing. Et kes on see tasandike hing, selle laulu peategelane iga Venezuela lane teab, et see tegelane on ja neeru nagu nad ütlevad, ja nimi tuleb siis sellest sõnast. Jaano Jaano tähendab sealmaal siis niisugust tasandiku. No ja otse tasandiks, Jaana, sellel on ju eestikeelne vaste olemas, see on täiesti ametlik termin seal Liano. Ja noh, see ja neeru on siis seal, kes seal siis Anasneid veiste karju valvab selle nüüd sõela kauboi ja temal nagu eesti keeles päris ametlikku nime ei ole. Aga miks mitte siinsamas kohe omast peast tset tuletada. Et kui meil olemas juba eesti keeles sõna Liana, noh sealt siis saab ilusti ju järeldada, et, et seda venet, sõelaka poid võiks eesti keeles nimetada Lianeeroks mitte-hispaaniapäraselt Janeiro vaid eestipärasemalt. Lianero. Noh, ja las ta siis vähemalt siin saates niimoodi jää. Niisiis neerud, kes see rahvas on, milline on nende kohta nüüd selle ajaloos? Ja mis rolli nad seal ajaloos mänginud? Igatahes on nad siin Rohtlates olnud juba väga ammu, nad tekkisid siia õieti kohe pärast seda, kui hispaanlased üldse Lõuna-Ameerikasse jõudsid ja nii kui need konkistatoorid jõudsid sinna sisemaale ja nägid neid tohutu lõputuid Rohtlaid enda ees. Nad ratsutasid seal päevi, teinekord isegi nädalaid, aga lõpp Boneil rohtatele ei paistnud ja igal pool oli haljendavas rammus rohi. Ja enesest mõista kerkis hispaanlaste pähe mõte, et aga need on ju ideaalsed. Valmis looduslikud karjamaad, siin saaks kasvatada igasugu pudu loiuseid. Sest siin Lõuna-Ameerikas ei paistnud olevat neile loojustele, seal, keda kasvatada, ühtegi tõsiselt võetavat looduslikku vaenlast. Ja niimoodi siis hakatigi pihta lasti siia siis Euroopast need veised lahti ja selguski teha. Täitsa hästi saab neid siin pidada, rohtu jätkub neile siin aasta ringi, nad liiguvad ringi, siin on soe troopika, kusagil alati on toitu olemas. Need, veiste hulgad kasvasid ja kasvasid seal Rohtlates väga-väga suurteks ja loomulikult oli nende pidamiseks vaja nüüd karjusid. Ja kui on tuhandete ja tuhandete pealised karjad, no siis peab, neid karjusid ka ikka olema ikka väga-väga palju aegadel seal kuskil 1500. lõpus kujutame ette oli siis niimoodi, et selleks karjuseks sobis mis tahes tegelane, tol ajal oli ju Venezuelas veel orjus ja seal võideldi indiaanlastega. No ja siis nendeks karjusteks kõlbasid väga hästi, kas mingid valged inimesed või indiaanlased, võim, mustanahalised, teine katse, mustanahaline oligi ärakaranud ori, sealt kusagilt istandusest ja kõlbasid ka mis tahes lindpriid, kes põgenesid valitsuse ja politsei sõjaväest, need võeti ka kahel käel vastu, igaüks kõlbas, peaasi et nad suudavad siin üldse ellu jääda, sest siin oli raske, siin oli tõeliselt keerulised loodusolud ja tuli elada metsiku looduse üksinduses. Palka suurt ei makstud härra unistadagi. Peaasi, et hing on sees, aga hing püsis sees sellepärast, et liha jätkas. Sest need Lianeerod, nad olid head jahimehed ja kütid ja kui vaja, siis veristatiga sealt karjast mõni veis ja lihapuudust ei olnud kunagi. Ja nüüd, mida sajand edasi seal Venetsueelast, seda suuremaks paisusid need veiste karjad seal lõpututest Lianades. Ja seda mööda kasvas muidugi ka karjuste hulk. Ja vajadus veiseliha järele oli siin alati olemas, kusagil orjanduse aegadel toodeti nendega isegi orja. Aga nüüd hiljem oli kogu Lõuna-Ameerika rahvastik kasvanud veiseliha nõudlus oli olemas alati näiteks 1000-ga 815.-st aastast on teada, et, et siis oli Lianades nende veiste hulk kasvanud üle miljoni. Aga sealsamas kuskil 200 aastat tagasi kuskil 19. sajandivahetusel. Tuletame meelde, mis sel ajal Venezuelas oli, siis algas seal Vabadusvõitlus. Ja no sellest me oleme varem rääkinud. Aga sellest me ei ole rääkinud, et kes oli selle vabadusvõitluse põhijõud. Et need olidki need Lianeerot. No selleks oli mitu põhjust, miks just nemad sobisid selleks põhiliseks vabadusvõitluse sõjajõuks. Tuletame meelde, et Hispaania armee oli tol ajal seal kuskil 18. sajandi lõpus ikkagi korralikult väljaõpetatud, hästi relvastatud ja lihtinimesed, kartsid neid ja nad ei suutnudki neile vastu astuda. Agaljane erodel? See ei olnud küsimus. Nad olid, võiks öelda teistsugusest puust sest nende jaoks oli see vabadusiha lausa kaasa sündinud, nad olidki harjunud olema vabad seal väga hõredalt asustatud lõpututes Rohtlates. Nad ei olnud tunda saanud, Hispaania koloniaalvõimud vihkasid seda ja olid alati selle vastu, sest koloniaalvõim püüdis neid ju alati ahistada. Ja teistpidi olid need Venetsueela kauboid kindlasti ka täitsa osavad võitlejad, nad ei olnud küll õppinud sõjakunst ja distsipliini, aga nad olid hea relva käsitlejad, sellepärast et nad olid ju kütid. Ja nad olid ka head ratsutajad, sest muidu ei saanudki üldse neid veisekarju koos hoida. Peale selle olid nad väga vähenõudlikud, väga sitked, harjunud kaua aega vastu pidama rasketes oludes. Ja nende relvad olid küll viletsamad, kindlasti kui koloniaalarmeega mingid relvad, neil olid mingid püssid ja pingid ja midagi muud. Ja nende nisugune, suur tahtmine teha Hispaania sõdurit, teletuupi, see käis ikka kõigest üle ja kooli väiksemgi lootus mõnest armeeüksusest üheskoos jagu saada, siis ei kaheldud hetkegi tormati lahingusse. Ja mäletate ka sellest oli meil ühes eelmises saates juttu, et tol ajal selle vabadusvõitluse ajal seal Venetsueelast tõusis kõige tuntumaks juhiks Simon Polivad ja mäletate, et ta viis endaga kaasa suure hulga võitlejad selle Hispaania armee vastu. Ja vot selle põhiline löögiüksus Need olidki need Lianeerod. Nad olid kõige ustavamad, kõige julgemad, kõige visamad võitlejad. Ja just tänu nendele sai Polivar Hispaania armee vastu võideldes mitmeid otsustavaid ja otse hiilgavaid võite. Ja oli niimoodi Simon poli var väga austas neid Lianerasid ja nemad omalt poolt austasid teda samamoodi. Mäletate, sellest oli ka juttu, et rahva hulgas oli Polivaril olemas juba tiitel, teda kutsuti auväärselt vabastajaks, aga Lianerod andsid talle veel omaette nime. Ja see tuli sellest, et neile meeldis kangesti see Polivari vabaduseiha, tema uljus, tema julgus neile tundus, et ta on üks nende hulgast ja eriti imponeeris neile see. Oliver oskas väga hästi ratsutada. Ta oli hobuse seljas tõesti osav. Ja ta suutis väga kaua ühtesoodu järjest seal sadulas püsida, kasvõi mitu ööd päeva järjest, kui tarvis. Ta oli, nagu öeldakse, sadula külge kasvanud mees ja vot seda oskasid hinnata, sest nende ametis oli see oskus elada sadulas samuti kõige kõrgemalt hinnatud. Ja nyyd siis andsidki need karused Venetsueela kauboid, kes tihti väljendasin ennast väga nuditi korruselt ja otse ja nende keelepruuk oli võrdlemisi niisugune, noh, kuidas öelda. Kandiline, siis andsid nad talle selles oma keeles väärika nime. Nad nimetasid pooli vari raudse tagumikuga mäeks. Siis kõlas jälle siin üks jupike sellest kõigile Venezuela lastele tuntud laulust, sellest Venezuela teises tümnist pealkirjaga tasandike hing on hästi täpselt teada, et see laul on loodud 1914. kas tal ta sai kohe rahva hulgas tohutult populaarseks ja on olnud populaarne siiamaani. Aga et millest see laul siis õieti kõneleb, et kuidas seal kirjeldatakse seda Lianeerat? No need sõnad on üsna romantilised ja poeedid tilised, arvestame, et nad loodud ikkagi ligi sajand tagasi vastavalt siis sellele ajastule. Aga teisest küljest on nad ikkagi väga siirad ja sellised lihtsad ja lähevad rahvale hinge. Et kui nüüd neid laulu algussõnu eesti keeles lausa tsiteerida, siis seal on umbes selline jutt, et olen sündinud kohiseva Rauka jõega kallastel. Rauka on üks neid jõgesid seal Lianas selle lähedal me olime ka ise. Ja see on tõesti väga lai, võimas jõgi, palju laiem, kui mistahes jõed Eestis. Ja siis edasi lähevad. Vaat niimoodi, et olen hulkurite hai, krute rooside vend. Ja olen päikesevend ja mu hing on selge kui kristall ja umbes samamoodi ikka edasi, noh, niisugused ilusad südamlikud sõnad. Nii et pärast seda, kui nüüd need leanerod olid toonud õieti venet sõelale vabaduse, siis pärast seda hakati neid endid pidama nagu kuidagi need sõela, rahva väärikuse koondkujuks ja nende laule, nende tantse, nende traditsioonilisi riided ja toite. Neid peetakse ka praegusel ajal Venezuelas selliseks rahvuslikuks uhkuseks. No seesama horopo, millest oli juttu, see tants, see on just pärit nende veisekarjuste kultuurist ja näiteks neerude traditsioonilised rahvariided, et millised need on, püüan kirjeldada, naisel on seljas selline hästi pikk noh, peaaegu maani ulatuv kleit, et seal on hästi palju lange ja pitse. Ja see kleit on värvilt vahel valge, vahel on tal seal alaosas niuksed, värvilised laiad vöödid, mõnikord on ka ta üleni kirevavärviline nihukene, ilus, tore kleit. Ja meeste riietus on lean ero naiste omaga võrreldes ikka üsna tagasihoidlik. See koosneb siis naguniisugusest kuuest lihtsa lõikega kuuest heledat värvi. Kas linasest või siis puuvillasest riidest ja siis täpselt sama tooni pikad püksid. Nii et kui eemalt vaatad seda Lianero rahvariiet meeste seljas, noh ta on peaaegu nagu see eesti talumehe linane särk ja püksid ka heledat värvi. Natukene siiski võib-olla uhkem. Ja nüüd on tänapäeval niimoodi, et igas enesest lugupidavas Venetsueela peres hoitakse just selliseid riideid endal tingimata riidekapis ja kui tuleb mõni niisugune eriti pidulik sündmus, siis võetakse see kapist välja ja pannakse selga. Ja isegi kui noor Venetsueela paar läheb laulatusele, siis on pruutpaaril kah seljas just sellised riided. Aga nüüd kui möödal ja neerude toidu peale me saime seda seal päris mitmel korral maitsta ja see on ka praegusel ajal üsna niisugune, nagu ta oli traditsiooniliselt varem, et milline see on? No sinna kuulub narratiiv tingimata liha. No näiteks kas siis loomaliha või ka näiteks kanaliha või ka näiteks kala. Sest sealsamas Lianodes oli küllalt palju jõgesid ja need olid kalarikkad. Siis käib siia tüüpilise Venetsueela kauboi traditsioonilise toidu juurde ka kindlasti arrepa. Repa on siis niisugune õhukene maisileib ja sinna vahele pannakse igasugust asjanuks juustu või, või midagi muud. Ja siis kuulub sinna lauale kindlasti ka riis või oad. Ja siis enamasti ka jahubanaanid, need jahubanaanid niuksed suured ja nad ei ole üldse magusad. Nii nagu meie siin oleme enamasti harjunud. Ja kui nüüd näiteks tänapäeval minna kusagile Venezuela linna ja mõnda restorani siis võid täitsa kindel olla, et muud toidu hulgas on seal menüüs alati ka sellist Lianerode traditsioonilist toitu, noh, tegelikult ütleme siis ju lihtsat maainimeste toitu. Aga see peab olema, sest venet, su Elalane peab seda heaks ja väärikaks toidud. Aga kuidas elavad Lianeerot tänasel päeval me saime seda näha, meelasime ise mõned päevad tänapäevases karjamõisas, seal oli palju veiste karju ja neid valvasid ikkagi Lianeerod. Ja oma silmaga vaadates, et ta kuidas nad siis välja nägid, Need, keda meie nägime, nad kõik liikusid ratsanii, nagu nad seal alati on liikunud ja sadula küljes oli enamasti näha selle lasso millega siis veiseid püütakse kui tarvis ja kindlasti ka pontšo niukene paks pontšo rulli keeratud seal sadula küljes. Ja kuigi, kui me seal olime, oli just selline kuiv aeg, ilmad olid ilusad, taevas pilvitu, mitu tuult ka peaaegu ei olnud. Aga nendel Venetsueela kauboidjalulise pontšo ala diiselsadula küljes, see oli nende kogemus, et siin Rohtlas võib ilm hoobilt muutuda iga kell ja pead olema valmis igasuguseks ilmaks ja see pontšo kaitseb sind nii tuule kui isegi vihma eest. Aga see riietus, mis neil oli, ausalt öeldes selles ei olnud küll jälgegi sellest kunagisest leaneerode traditsioonilisest riietusest, meil olid ikka jalas teksapüksid, seljas mingisugune luitunud T-särk, mõnikord selle peal ka niukene jakk, noh, nad nägid välja oma riietuse poolest noh, nagu vaesepoolsed mehed ja seda nad ju tegelikult olidki, nii nagu nad alati seal Rohtlas on olnud. Ja üks asi oli küll, mis meenutas seda traditsioonilist riiet, see oli mehe müts. Need olid sellised laia äärelised kaabud, need on vajalikud, nad kaitsevad siin nende halastamatut päikesekiirte eest. Ja vot see selline laia äärega müts, hele, see on nüüd küll samasugune, nii nagu ta siin alati on olnud. Aga kuidas need pioneer otsa nüüd praegusel ajal oma silmaga vaadates elasid? Nende pered elasid nagu kuidagi hajali seal laias Rohtlas ja selle pioneeritaluõu seal niisugune pisikene, tagasihoidlik sihukene, odav maja, väga tihti ei olnud seal elektrit. Veevärk. Ja õue peal oli näha kõige rohkem Kanaasid ja koeri. Küllap neil olid ka siis mõned kitsed ja hobused. Nii et sellised vaesevõitu saamised sa Rohtla üksinduses ja lapsi sel ajal, kui me seal olime, me peaaegu ei näinud koolilapsi, need olid kõik ära, nad olid siis seal kusagil lähima kooli internaadis eeldiselt käiski see koolilaste elu niimoodi, et nad tulid koju ainult kas nädalavahetusteks või koolivaheaegadeks ja muul ajal elasid seal kusagil suuremas keskuses seal, kus oli siis internaatkool. No me nägime ka oma silmaga neid tänapäevaseid veiste, karju seal Rohtlased, kuidas need välja nägid, need veised, nad olid meie omadega võrreldes niisugused litsakad, kondised, väiksekasvulised ja enamasti heledat värvi. Ja vot sellised on nad siin alati seen rohtates olnud, siis peavad nad ka vastu, nad on sitked, kui nad on sellised pisikesed ja kondised, aga nad jäävad ellu ja neid kasvatatakse ikkagi lihaveiste. Ja neid oli tõesti palju. Nii et kui me nägime neid seal mõnel pool, siis ikkagi kõige väiksem, niisugune mari oli mitusada veist ja vaatad, et kus siis karjus on, karjust pole kuskil näha. Ja see ongi loomulik, sellepärast et üks karjus peab valvama ikka tuhandeid veiseid. Ja nad kogu aeg liiguvad ühe sellise mitmesajapealise karja juurest teise juurde ja hoiavad neil silma peal. Nii et ühe leaneuro kohta on ikka meeletult palju veiseid. Ja siis me saime ka seal teada, et õieti jagunevad need hobustega ringi, ratsutavad mehed siin Rohtlas kaheks, ühed on siis niisugused karjused ehk veisevalvurid, aga teised hoopis patrullid ja nemad valvavad karja karjavaraste eest, ehk siis teiste inimeste eest. Ja see karjavaraste nuhtlus, see on tõsine teema ja kuidas need karjavargad siis tegutsevad, nad tulevad öösiti paadiga mööda jõge ja nad varjavad ennast päeval, et keegi neid ei näeks. Ja kui siis öösel liikudes naad satuvad mõne veiste rühma juurde, kes on hästi jõe lähedal siis tehakse kiired liigutused, minnakse kaldale, veristatakse loom ära, tükeldatakse sealsamas, süüakse lihakehad paati ja põgenetakse ja siis müüakse liha siis kas ülesostjatele või müüakse ise kusagil maha. Need sõela on ju ikkagi vaene maa ja siin on palju peresid, kellel on suuri raskusi enda ülalpidamisega ja, ja vot siis tulebki, et mitmed nendest on siis valmis ka sellisel viisil oma perele elatist hankima. Ja nüüd need valvurid, kes seal olid, kui küsisime, et kuidas need kokkupõrked siis on teil omavahel, siis nad ütlesid, et et väga harva on kokkupõrkeid, sellepärast et karjavargad on tegelikult üsna arad, nad on ettevaatlikud, iga ohu korral nad kiiresti põgenevad, tegutsevad ööpimeduses, aga mõnikord nad ikka jäävad vahele. Siis läheb nagu tõesti meeste vaheliseks loominguks, aga aga noh, seda, et keegi nüüd päris surma saaks, seda praktiliselt ei juhtu. Aga kui me nüüd seal Rohtlas seal karjamõisas elasime, siis oli üks selline maheõhtu, kus need karjused tulid kokku ja hakkasid muusikat tegema ja see oli ka väga huvitav, sellepärast et et see oli nüüd ka midagi väga traditsioonilist, et karjused tulevad õhtuhämaruses ja hakkavad tegema muusikat, nii nagu nad seda oskavad. Selles mõttes see, mida me nüüd nägime ja kuulsime, see oli väga niisugune tüüpiline muusika, kolm meest olid nad ausalt öeldes, keegi ei laulnud. Ühel olid siis käes need rakad ehk siis Kristasid sellega rütmi. Teisel mehel oli käes quattroose nelja keelega kitarri moodik, selle ka mängitakse samuti nagu rütmi. Ja kolmandal mehel sellel soolomehel, sellel oli siis harf. Harf oli tõesti suur uhke muidu meenutas meile tuttavat harfi, aga üks asi oli tal teistmoodi, talle oli alla ehitatud niukene ilmatu suur kõlakast. Ja nii et kui see mees oma 10 sõrmega väga hoogsalt Neid Harrigeelisel näppis siis see helivõimendus läbi kõlakasti täitsa tugevaks ja kandus seal Rohtlas kaugele. Ja kui meil temaga jutt ajasime, siis ta ütles, et ta on selle pilli oma käega teinud. Ja siis tekkiski lõika austustunne selle lihtsa karjuse vastu võtta on ju tõeline pillimeister, see pill ei olnud mitte ainult suur ja kaunis. Aga tal oli ka väga hea kõla. Selle oli ta tõesti oma kätega teinud. Ja üldse kõik need muusikud, nad olid ju karjused. Muusika ei olnud nende igapäevane amet, seda tehti ainult vabal ajal, peamiselt enda rõõmuks. Aga see oli ehe, hoogne ja vahetu, see oli tõeline neerude rahvamuusika ja mida pimedamaks õhtu all läks, seda hoogsamalt lanud, kui mängisid kohe lausa mitu tundi järjest. Ja nüüd kõlas siis viimast korda see laul, tasandike hing kitarride saatel, mida kõik Venetsueelast teavad. Ja see kõneleb siis just nendest Lianeerodest need sõela veiste karjustest. Nii et ioneerodest see tänane saade oli sellest rahvakillust seal Venezuelas, kes mõneti jällegi on Venezuela rahva sümbolid. Ja üldse on nii, et kes tahab mõista Venetsueela rahvakultuuri sügavamalt, see peab teadma ka seda ja neerude kultuuri. Aga järgmises saates, millest seal juttu tuleb, seal jätkame mingis mõttes sedasama juttu, aga nüüd räägime nendest Lianodest, kas need neerud on sajandeid tegutsenud teise külje pealt? Nimelt on Lianod looduslikud troopilised, Rohtlad tohutu too eluküllased ja lihtsalt etteruttavalt ma ütlen, et ma olen käinud väga palju maailmas ringi, ma olen näinud neid looduse paradiis Aafrikas ja Aasias ja Austraalias ja mujal. Aga sellist elurikkust, sellist pidu, seda elu vohamist ja möllu. Et niisugust Ma ei olnud enne näinud seda, ma kohtasin tõesti seal Venetsueela looduslikus troopilises rohtudes. Kuula. Rändajat. Rändame koos Hendrik Relve.