Poolühe klomaale. Tere hommikust, mina olen Annika Põldre. Tänases saates räägime me sellest, mida kõneldi Austrias Euroopa maaelu tulevikust. Kuulame, millist nõuannet andsid Suurbritannia spetsialistid. Meie kultuuriasutuste inimestele ja seepeale ka meie inimeste arvamusi kuuldust ning räägime orhideede hooldamisest. Sburgis peeti möödunud nädalal Euroopa maaelukonverentsi, kus kõneldi maaelu tulevikust. Maalehest osales konverentsil peatoimetaja Sulev Valner. Keelt ma kõigepealt küsisingi, mis oli Salzburgi konverentsi oluline sõnum. Tegelikult olen ma nüüd raskustes ühe ühe kindla sõnumi väljaütlemisega, ma pigem peaks ütlema, et mis mina, Aru, sain sellest sõnumist, et üks sõnum on muidugi see, et kogu Euroopa maaelu paistab liikuvat rohkem selles suunas, et olin maaelu toetamine. Et toetatakse mitte otse ainult põllumajandust, kuigi seda aga, et ainult põllumajanduse toetamisest ei, ei saa kõik maapiirkonnad ikkagi piisavalt elujõulised ja selle tõttu tuleb toetada ka muid tegevusi. Noh, nii nagu kõikvõimalikku aktiivsust, nagu meil kodukandi liikumine ja ja muud selletaolised, et nemad, nende toetamine, ei ole vähem tähtis kui põllumajanduse toetamine ja tundub, et Euroopa Liidu sellest tulevases rahastamises, sest Salzburgis räägiti juba euroga poliidu põllumajanduse ja maaelu rahastamisest alates aastast 2007. Et selles tulevases rahastamises võib-olla isegi maaelule antakse rohkem raha kui otseselt põllumajandusele. Kui meie pidasime liitumisläbirääkimisi, siis oli sellest juttu, et maaelule toetus suureneb, põllumajandusele rahad vähenevad ja oli ka kuulda, et mitte kõik Euroopa Liidu maad ei olnud sellega ühel meelel. Kas sulised Salzburgis ka protesti kuulda, näiteks Vahemereäärsetest maadest? Oli kuulda palju ärritatud toonis küsimusi, mida esitati ja tõesti, see oli niisugune, selles mõttes väga demokraatliku vaimuga, vähemalt näiliselt konverents. Et otse saalist oli võimalik näiteks Euroopa Liidu põllumajandusvolinik Fislerile küsimusi esitada ja ta tõepoolest neile ka otse vastas ja neid võimalusi kasutati. Aga teisalt, kui ma nüüd peaks ütlema, see oleks nüüd jagunenud mingisugusteks leerideks või seal oleks toimunud selline tohutu võitlus ja oleks olnud nüüd mingi leer, kes selgelt oleks astunud mingile välja pakutule vastu, siis see oleks ka ilmselt liialdus, et selles mõttes asi oli nagu tegelikult sellise suure ürituse korraldamisega ikka asi oli väga hästi kontrolli all, korraldajate Pad olid maha pandud ja ega see, ega see protest poleks võib-olla nii väga kuhugi ka jõudnud, et eestlased võib-olla niisuguse väega kaine meelega inimestena saidki aru, et ega seal pigem rahulikult kuulati ja väga ei hakatud sõna võtma. Sa osutasid ka Eesti delegatsiooni liikmeid, millised olid nende mulje, et kas nad kuulsid seal ka midagi päris uut. Et ilmselt see oli need erinev ka olenevalt inimesest, et siin mõnigi inimene ütles, kes need väga tihedalt juba selle Euroopa Liidu poliitikasse lõimunud on, et et mis seal ikka, nii väga uut oli, oleme juba kuulnud, et ega siis ei toimunudki Mõetaks seal Salzburgis mingi kohutavat pööret Euroopa Liidu poliitikas, küll aga võib-olla nii suur üritus Tsementeeris mingil määral selle tegevuse mineku suuna. Et kui seni võib-olla oli rohkem kõhklusi, et kas ikka need asjad lähevad niipidi või lähevad ja pidi siis pärast seda, kui seal Salzburgis üle kogu Euroopa 1000 maaelu delegaadi ees on mingid asjad välja öeldud, siis ilmselt nad umbes nii ka lähevad. Et, et ma arvan, et see oli, oli see tähtsus võib-olla isegi, et ta oli mingis mõttes niisuguse Euroopa liidu maaelupoliitika ühiskondliku kokkuleppe otsimine. Sellistes erinevad huvigrupid olid tõesti kohale kutsutud, neile oli siis sellega nagu antud võimalus ka öelda välja, kui nad ikka milleski midagi tahavad välja öelda hoopis teistsugust, millegi vastu vaielda, siis nüüd anti see võimalus, kes siis kasutusse kasutas ja, ja kuidas kasutas, et nüüd saab ka Euroopa Komisjoni volinik Fisler öelda, et teil oli võimalus öelda. Meil oli suur foorum, seal foorumil said kinnitust, need mõtted kahtluse alla seati see ja see asi. Nad tõesti said nagu mingi mingi niisuguse võib-olla kindluse ja mina nimetaks seda selliseks Fisleri pärast roikaks, mida ta üritab niiviisi läbi viia, aga aga meenutan seda perestroika kogemust, mis meilgi on siis, ega see perestroika ei pruugi ka päris nii minna nagu algatajat võib-olla arvavad, et algatajad võib-olla tahavad vähem, aga aga siis, kui asi läheb nagu laiale pinnale, siis võib-olla asi areneb tegelikult kaugemale ja et et eks mingil määral oli ka tunda seda õhust, et et ega ikkagi ka ütlema tõesti Euroopa Komisjoni volinik Chrysler, et nad tõepoolest otsivad seda uut tasakaalu, mis ikkagi see hoopis suurem kooslus, eks ole, mis alates järgmisest aastast on 25 riiki senise 15-l asemel. Ilmselt veel mõne mõni aasta hiljem lisanduvad Rumeenia, Bulgaaria, Salzburgis küll keegi ei seadnud kahtluse alla seda, et nad niikuinii lisanduvad. Aga näiteks rumeenia põllul majanduse koha pealt tuleb veel paar miljonit põllumeeste juurde siis on ikka tohutu hulk peaaegu sama suur kui Poola. Et et tegelikult see uus olukord tingidki selle, mis, mis ilmselt paniga Fisleri ütlema, et tegelikult tuleb ikkagi vähem tulevikus kõike juhtida Brüsselist rohkem regioonidest ja see ei olegi mitte nii-öelda mingisugune subjektiivne Soovaid ilmselt ilmselt lihtsalt see on ka ainuke võimalus, et üldse hõlmata seda niivõrd eri palgeliseks muutuvat liitu. Et ikkagi rohkem võimu tuleb kohtadele anda lihtsalt sealt ühest Brüsselist enam sinna noh, Transilvaania nii välja lihtsalt kõiki asju ei näe, mida tuleks tegelikult, kuidas teha. Et selles mõttes tundub, et see Euroopa Liidu muutumine vähemalt põllumajanduspoliitikas noh, rohkem detsentraliseeritus ja, ja rohkem niisuguseks kohalikke huvisid, arvestatavaks, mis ma arvan, et meile peaks ju väga soodne olema. Vanad, armsad, ma lõbusad on tulnud uued aja, te peate kaduma. Kui palju teid on soojust ja elu läbi käis, mäletate? Tahate kuulda minekuid? Head rootsiaegset, noloo, pööningut? Veelduvadestaabee kenaad, roosid, veantaalia töökvidees, verbi liit, Majavaimu ja nii armsad vanad ajad. Relvoiaati liiga pealine, et vaat kui palju täis on soojus ja elu läbi. Briti saatkond korraldas sel nädalal Tallinnas seminari nimetusega kultuuripärand 21. sajandil. Üritus oli mõeldud kolmele balti riigile inimestele, kes seotud kultuuriasutustega ja tegelevad nende majandamisega. Enamik Eestist osalejaid olid muuseumide töötajad. Seminari lõpetamisel usutlesin mõni kõnelejad kui ka kuulajaid. Minu esimene vestluskaaslane oli Magnus von Wistinghausen, kes töötab Londonis konsultatsioonifirmas, mis nõustab kultuuriorganisatsioone. Dusi aitab neil koostada äriplaane ja projekte. Ta rõhutas, et kui Inglismaal katavad muuseumide kulusid nii riik kui mitmed fondid siis teenivad nad ikkagi ka ise lisapiletite müügiga ürituste korraldamisega ja mis väga oluline kvaliteetsete toodete muuseumiga seotud suveniiride müügiga. Teine esineja, kellega kõnelesin, oli Pieter halovey firmast Riteid Singing kes on spetsialist nõustama ajalooliste hoonete ja aedade omanikke, katedraale ja muuseume. Küsisin, millist nõu andis tema meie väikestele muuseumidele. Püüdsin selgitada, et olgu suur või väike muuseum, otsuseid tuleb teha ühtemoodi. Isegi väikesel muuseumil väikese külaliste arvuga on võimalik rahaasju parandada ja arendada mitmeid asju üle, kontrollides eelkõige võtta koosseisu kulud kontrolli alla. Selgitasin kolme moodust vaadata üle tulud, lisada külastajatele emotsioone, võimaldades neil osta kaasa mälestuseks suveniire ja harides külastajaid ning teavitades neid rohkem muuseumi, kollektsioonidest ja varadest. Ja müües neile tooteid, mis tutvustavad muuseumivarasid. Jutt jätkus kuulajatega vestluseks. Vastased olid Hiiumaa muuseumi direktor Urmas Selirand ja Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik Peeter Maurer. Mida uut siin sellel seminaril kuulsite, mida kasulikku ma muuseumi töö jaoks? Kasulik on muuseumitöö jaoks igal seminaril, sellepärast et mõni teadmine süveneb. Mõni teadmine on võib-olla isegi ootamatu ja uus, aga noh, ma ütleks, et meie muuseumi jaoks sellel seminaril midagi rabavat ei olnud, sest me oleme enam-vähem neid etappe kõiki puudutanud, mis siin ettekandjatel olid vastavalt oma võimalustele pärast, et eks ikkagi Eesti muuseumi ja Eesti maakonnamuuseum võimalused on tunduvalt väiksemad kui mingi suure briti impeeriumi aastasadu stabiilses ühiskonnas arenenud organisatsioonid. Ma sain aru niimoodi, et siin räägiti täna paljuga rahast räägiti sellest, kuidas muuseum ise saaks ennast majandada kuidas muuseum ise saaks lisaraha teenida, kuidas muuseum saaks atraktiivne olla. No siin oli väga selge sõnum. Ja mul oli väga hea meel, et see selge sõnum siin välja tulijat, et ükski muuseum ei saa kunagi teenida nii palju, et ennast ise ära majandada, mida paremini hakkab muuseum tööle, mida paremini on tema muuseumi täidab oma muuseumi funktsioone, seda rohkem tema kulutab. Vot see oli üks selline ettekanne, mis noh, pani asjad väga lihtsalt paika ja võib-olla see ettekanne täitsa isegi ajakirjanduses vääriks avaldamist. Muidugi noh, ta on nii keeruline, et igaüks, kes muuseumiga kursi seal haalse loeb ja vaevalt aru saab. Aga seda, seda oli väga hea kuulda. Ja eks siis meie muuseum, ma ei hakka teistest rääkima, ma räägin ikka hammusest. Meie muuseum on ka selles samas seisus, et me oleme kõiki neid asju proovinud, me oleme oma lae kaotanud. Ja noh, ütleme niimoodi, et lage saab kõrgemale siis tõsta, kui vahendeid juurde tuleb. Aga paraku Hiiumaal saar. Peeter Mour Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik kas jutt täna siin sellest, et kui muuseum on populaarsem, siis on ka kulud suuremad, tegi murelikuks. Ei noh, ta murelikuks ja teen seal, see on tõsiasi, sest et noh, iga päev puutume kokku sellega, et mõni muuseum vajab järjekordselt uut hoonet uusi hoiutingimusi. Esimene küsimus on alati meie jaoks see, et noh, et mis see siis tähendab, et palju, siis me järgmine siia ülejärgmisel aastal peame siis selle ekspluatatsioonijaoks nagu siis nagu raha leidma, et see ei ole üldse see uus küsimus. Aga kuidas on praegu muuseumide rahastamisega, kas olukord on nukker või enam-vähem, nii et nad saavad nõnda palju, et püsib hing sees või saad hästi elada? No hästi elada, siis oleks nagu patt öelda niimoodi, aga aga nagu me ka täna siin seminarid kuulsime ühest ettekandest tuvastate kannast, mida, mida Urmaski nagu meenutas, et mida rohkem rohkem me teeme, seda rohkem on vaja raha ja ütleme, selle valgusest me vaadates ütleme niimoodi, et see situatsioon, mis meie muuseumide rahastamises on praegu, et ütleme skulptuuri ministeeriumi rea pealt, et neljas aasta ei enam näiteks baasfinantseerimine ei tõuse, aga samas siin kõrvalist needsamad need, need fikseeritud kulud küttele, maamaksule, elektrile kõigele ju kogu aeg kasvavad, et selles mõttes kuskilt kuskilt peab nagu see asi lõpuks jõudma sihukse omaselt noh lõpliku piirini. Et selles mõttes ei, ei, ei ole hetkel ta väga nagu roosiline see see finantseerimise pool, aga samas ka sedasama jälle samas ettekandest sellist härra Wistinghausen'i ettekanne tuli ka välja see, et meil siin nõutava kultuuri kogu kogu ütleme, maastikul on ju neid alasid väga palju on meil sport, meil on teatriitmine, kontserdid meil on siin majandus, meil on siin lennundusmis iganes, tähendab, et huvigruppe on väga palju, kellele peab sest riigi jätkuma, nii et tõenäoliselt ikkagi keegi kannatab kellegi arvelt ja, ja aeg ehk suur selline noh, ütleme võistlus omavahel ja ütleme hetkel muuseumi ei ole just kõige paremas paremas positsioonis selles selles selles võitluses. No üks ettepanek, mida mina kuulsin, riteed Swinging esindaja Pieter holovõit oli, et muuseumid peaksid oskama väga hästi ka ära kasutada sellist võimalust, et müüa muuseumi külastajatele. Aga niisugust ehtsat kvaliteetset autentset kaupa, mis on sellel muuseumiga mingil moel seotud. Teie, Urmas, ütlesite tee muuseumil on lagi käes. Kas ka selles vallas? Jah, on küll, sest eks saarel lasen, paneb ka omad niisugused piirid paika ja me oleme nüüd ma ei oska isegi öelda, millal me selle nii-öelda suveniiriletiga alguses nimetasime teda niimoodi, sellepärast et ma ei häbene kunagi seda ütlemast tulistada ball heas mõttes. Kui turist tuleb välja, sest ta tahab raha kulutada ja ka muuseumi ülesanne on tal midagi seda pakkuda pärast, et kui ta tuleb tutvuma selle kohaga, mida siis regionaalmuuseum või maakonnamuuseumi, ükskõik kuidas me seda nimetame, on järgult, ta tahab sealt ka saada midagi, mis on sellele ainuomast. Ja seda teevad ju kohalikud käsitöölised ja seda kõike on võimalik müüa. Siit võib muidugi praegu tekkida niisugune tunne, et noh, me oleme nüüd päratu, rikkad, sellepärast müüme kohalikega käsitööliste töid ja muuseume, müügilett on midagi niisugust, mis lahendab siis muuseumi rahaprobleemid osaliselt ära. See on nüüd muidugi täiesti vale arusaam, oleks vähemalt, sest see on lihtsalt kohale Kuu koloriidi propageerimine, Neid võõrsõnu kasutada ja kohaliku kultuuri kaasa andmine külastajale, mis meil on, ta on jah, tõepoolest meil laeni jõudnud selle pärast, esiteks kohalikud käsitööliste jõua rohkem teha. Ja teine asi on see ka, et meil panevad piiri külastajatele, panevad praamid, nad käivad täpselt nii mitu korda ööpäevas, kui nad käivad. Ja sinna peale mahub täpselt nii palju rahvast, kui mahub. Muuseumipoodide juures võib öelda seda. Seal hakkavad juba kehtima siiski ärimaailma reeglid ja seal hakkab pihta see, et seal peab olema mingisugune minimaalne ostjaskond ja minimaalne käive, et see asi hakkas mu ära tasuma, et praegusel hetkel ütleme Eestis Eestis muuseumipoed sellise sellise kriteeriumi juures küll nagu ei tooda midagi, et et see on, see on rohkem, ütleme jällegi sihukene Pakkumine sellist teenust, et noh, et muuseumis tegelikult peab see olema, et tal oleks võimalik, aga mingit see, see töökulu selle peale ja ütleme, see algressursid seda toimetada on, on niivõrd suured, et selliseid kasumeid, mis ütleme muuseumi rahastamist nagu parandaks, et noh, seda hetkel küll loota ei ole praegu. No nii, aga kas need neid inglismaalt tulnud konsultante kuulates või, või neistki sõltumatult, kas on teiega veel ideid, Peternover, kuidas muuseumid ise võiksid raha teenida, lisaks sellele et nad müüvad igasuguseid suveniire ja mõnel on juba suveniiride müügiga lagi käes? See ongi see, et nüüd kogu kaks kaks sellist erinevat poolt, et ühed räägivad see, kuidas muuseumid peaksid nagu raha teenima ja, ja olema turumajanduses ja turismimajanduses ja ja leidma sealt mingit kasumit ja, ja teine pool räägib sellest, et tegelikult muuseum kui mäluasutus ei ole üldse nagu ette nähtud, selleks et mingisugust kasumit teenida ja ja, ja tegeleda sellise asjaga, et ma arvan, see tõde on kuskil siin vahepeal, et tuleb nii üht kui teist teha. Kindlasti on väga võtma ükshaaval mingeid muuseumid, igal muuseumil on, on mingisugune nišš olemas, mida veel teha kas siis kas siis teha mingit koostöös haridusministeeriumiga haridusosakondadega mingit pedagoogilist tööd kohalikele klassidele müüa, suveniire, teha paremaid näitusi, arendada giiditööd noh, midagigi välja võib mõelda, et, et selles mõttes kindlasti igal muuseumil on mingisugune valdkond, mida saaks arendada, aga no ütleme, see ei saanud olla see raha teenimine. See on oluline, aga see ei ole eesmärk omaette, sest et muuseumil on tegelikult ikkagi väga palju selliseid funktsioone millega ideeni, noh, mingi valemiga raha, noh, ta peab kultuuripärandit uurima, kultuuripärandit säilitama kultuuripärandit, et kogu maa, et seal on pigem rohkem. Kulud, mitte tulud ja siin ei saa lähtuda ka nüüd sellest, mida siin palju läbi kumas, nendest ettekannetest, et muuseum kui lihtsalt mingisugune noh, mina sain niimoodi aru, et mingi mingi euroopa institutsioon millel siis esmakohal oli siin paarist ettekandest tuli see välja just nimelt esmakohal oli see nii-öelda kaubaline vorm ja haridus oli alles kolmandal kohal. Aga meil siiski siiamaani kipub olema see funktsioon esimesel kohal, sellepärast et meil käivad lasteaiad, meil käivad koolid, meil käib nii-öelda pedagoogiline töö, meie lastega käib ja mitte ainult last käib täiskasvanutega muuseumis mitte ainult meie muuseumis, nüüd läks juba kui üldise üldise muuseumi jutu peale see on täiesti olemas, nii et selle nahk päris kaubalise vormi peale võib-olla me kunagi jõuame, ma ei tea, mul oleks natuke kahju muidugi sellepärast et võib-olla selle konservatiivsema isegi ma ütleks konservatiivsema, kuna meil on niivõrd palju seda identiteedi ja Eesti taustainfot nii palju käes, mida me oleme nõus jagama kõigi külastajatega ja kõigi, kes tahavad käia, kuni sinna koolid, lasteaiad ja välja siis ikkagi noh, see nagu hariv funktsioon jääb esimesele kohale ja ma tuletaksin siin ta Ants Leemets, hea meelega meelde, kes kogu aeg on rõhutanud seda, et ükski Eesti muuseum ei suuda konkureerida meelelahutusturul, aga on võimeline kaasa rääkima haridusturul. Olühega maale järgmine saatelõik on Riina Tammsaarelt. Tema vestluskaaslane on Eesti parim orhideede tundja virve roost Tallinna botaanikaaiast. Nüüd on ka meie lillepoodides müügil orhideesid Nad on piisavalt kallid, et päris nüüd minna poodi endale ise seda osta. Aga orhideesid on hakatud kinkima. Ja kui nüüd satub niiviisi su koju, selline eksootiline kaunitar siis nagu ei oska esialgu taga midagi peale hakata. Kõigepealt peaks vist valima siis koha Kuuda kodus panna. Ja nii-öelda uue eesti aja alguses ilmusid meil kõigepealt lillepoodidesse lõike orhideed ja see oli juba suur samm edasi. Aga viimastel aastatel tõepoolest on ka neid potilille täna meile sisse toodud ja tõepoolest nagu sa ütlesid, et nad on väga tore kingituse. Aga muidugi jälle tuleb alustada sellest, et kõik oleneb sellest, millise orhidee ka on tegemist. Enamasti on need, mis meil müügil on, küll troopilise päritoluga ja nad tahavad sooja kohta, on, ühesõnaga nad sobivad meie tavalisse elutuppa. Nii et kui vanasti arvati, et orhideed on hirmus kapriissed, siis nüüd need aretatud kultuursordid pole hoopiski nii kapriissed ja isegi mõned on leidnud, et et nad on palju vähem kapriissed kui mõned nõudlikud toataimed nagu Medinilla või mõned muud veel. Nii et asi ei ole nii hull. Nii et ei maksa hirmu tunda, kui arhide olete kingituseks saanud. Kõigepealt muidugi tuleb panna jällegi võimalikult valgesse kohta, eriti talveperioodil ja, ja kasta niimoodi, no mitte üle kasta, sest orhidee kasvab eri kasvanud mullast, kasvab nii-öelda substraadis ja, ja võib-olla isegi on kasulik seda substraati nii-öelda vannid seda, et kui me kastame seda taime pealt, siis vesi valgub liiga ruttu läbi sellest karedast substraadis aga tuleks panna nüüd üleni veevannipott üleni vette ja lasta seal mõnda aega olla see substraat niiskust täis imeks ja siis pidada jällegi pikem vahe ja nii nagu tavaliselt ikka toataim, ta sobib ka teiste toataimede hulka, ta sobib üksinda, teda võib isegi natukene aknast kaugemale võib-olla panna. Nii et orhideede olemuse orhideede suur väärtus on ka selles, et nad õitsevad väga pikka aega ja näiteks phalaenopsis ehk kuuking, mida meil päris palju müügil on, see on üks minu lemmik orhideesid, see võib tõesti õitseda kuude kaupa, ütleme, peaharu õitseb ära ja siis ta seal appel kõrvalharusid isikust ja need omakorda lähevad õitsema ja teinekord võib taim õitseda lausa pool aastat. Nii selleni ma tahtsin just jõuda, et alati kingitakse, kingitakse õitsev lill õitseb üks kuu või kaks kuud või kuni pool aastat, aga ükskord ikka õitsemine lõpeb. Kas nüüd tuleb teda kuidagi teisiti hooldada, kas äraõitsenud õievars tuleb ära lõigata? See oleneb jällegi orhidee, tähendab sellel guugingal või kala napsisel, millest ma just rääkisin, sellel ei maksaks ära lõigata rohkem kui ainult seda, et kui see õisikuvars ära kuivab, siis need altpoolt ajab õisikuvarre küljest uusi külgharusid, mis siis mõne nädala pärast või ka mõnikord mõne kuu pärast lähevad uuesti õitsema. Nii et, aga kui see õisikuvars on lihtsalt ära kuivanud, siis muidugi tuleb ta maha lõigata ja nüüd tekib siis järgmine suur probleem, et kas me peaksime teda ka väetama ja peaksime küll, aga orhideed on suhteliselt väikese toitainetevajadusega ja nendele ise ka müügil spetsiaalseid orhidee väetised. Aga kui seda just ei ole võimalik hankida, siis sobib ka tavaline toataimede väetisega, selle peaks tegema noh, vähemalt neli, viis korda lahjem. Kas me siin arvestame seda, et me väetame lille siis, kui ta õitseb või peame ikkagi kinni sellest, et väetame teda nagu kevad-suveperioodil? No kevad-suveperioodil võib-olla veidi rohkem, aga kuna on tegemist enamasti troopiliste orhideedega, millel ei ole puhkeperioodi looduses, siis võib suvel, kui on küllalt toas valged tingimused, siis võib ka väetada pisut talvel. Kui ruttu nüüd tekib see vajadus, et me peaksime hakkama teda ümber istutama? Ümberistutamise vajadus tuleb siis, kui see substraat hakkab nii-öelda mullaks muutuma, tähendab, ta peab tingimata olema, kohe olete orhideede juured saaksid palju õhku. Aasta kahe-kolme pärast see substraat lihtsalt nii-öelda kohe hakkab mullaks muutuma ja siis tuleb küll istutada. Ja muidugi siis tuleb probleem, et kust teda sobivad siuksed raati saada, eks ole. Aga sellega ei ole ka enam asi hull, sest et meil on nüüd müügil olnud poodides substraati ja muidugi ümberistutamise aeg, nagu ikkagi kasvuperioodi algul talvel ja kes need veel tõesti tahaks nende orhideedega rohkem tegeleda. See võiks endale küll muretseda sinu sellel aastal ilmunud raamatu orhideed, taimeriigi juveelid. Sellega on meie tänane saade lõppenud, selle panid kokku Anna-Maria korrel Jaanika poldre, soovime teile ilusat.