Suurelt tahame me kõik suured olla. Ent ometi on kusagil olnud ka mängud ja jooksumaad, esimesed kokkupuuted laulu ja muusikaga. Järgnevalt kuulake meenutuskilde meie lauljate lapsepõlvemailt ja õpingute päevilt. Küllap emapiimaga jäin oma hinge ka laulumürgi. Tema mu mullake oli ju see, kellelt kuulsin esimesed helinat, kui ta heietas rahvaviise külvokiv urina saatel küll küdema ahju su ees, kus nii imepäraselt lõhnas leivast ja peagi sulatasin oma lapse lelud perekonna laulukoori, kus mu neli vanema tõde haruldase loomulikkumusikaalsusega järgnesid ema veeretatud viisidele. Nii me seal kaljumäel hõiskasime ööbikutega võidu. Need laiatasid metsad ja kaljuseinad Ahja jõeorgudes. Jaanikutel kiigepidudel või tavalistel küla simmanitel ei puudunud kunagi laul ja pillilugupidav võtsid üles ristiisa Valter ja kallingi Gustav Järvise poisid või briigi Hilda. Nemad olid ka minu esimesed julgustajad, kes toetasid mindki Koolmeister, Hernits koori ridadesse. Õed upitasid mulle leivakoti selga ja nii ma mehike, läksin Taaralinna tarkust taga nõudma. Siit algas siis ka minu lauljatee. Nii on meenutanud Kalmer Tennosaar oma lauljatee algust. Neeme. Saatsin. Ma vaat. See veepull mõõt. Kaarjas. Kuusk Rondnud kauge. Kiigu. Nii on mul Siiski puudu. Oma mälestusi jagab Heidy Tamme. Muusikuteed alustasin kandlemänguga Tallinna laste muusikakooli lõpetasingi, sel alal järgnes Tallinna muusikakoolidiplom, minust sai muusikapedagoog ja koori dirigent. Õpingute ajal viis mind juhus kokku Nõmme kultuurimaja tantsuorkestriga, mida juhatas Felix Mandre. Et Eestis puudus spetsiaal Algne õppimisvõimalus, estraadilauljatele tuli ka minul läbi teha sama katsumuste rada nagu mu kolleegidelgi. Mitmete klubide lavad said ära proovitud ja paistis, et mu laul publikut ükskõikseks ei jätnud. See innustas mind. Ja siis tuli ettepanek, astud ansamblisse laine, mida juhatas tol ajal Gennadi Podolski. Läksin. Selleks ajaks olid mul ka juba mõned laulud Eesti raadio fonoteegis. Pärast lainest lahkumist laulsin solistina mitmes väikeses ansamblis Sinilind, Viru ja teised. Muidugi pandi mind ka klaveritundi, sest muusika oli kodus iseendastmõistetav, kuulus nii-öelda olmesse. Ikka mängis keegi klaverit, kuulati plaate, räägiti uutest teostest. Sõnakuulelikult magasin kolme aastasena, vanaema süles, sümfooniakontserdil järgmistel kontsertidel aga enam ei maganud ja kodus vilistasin sümfooniate teemasid. Seda mitte vanemate rõõmuks, vaid lihtsalt jäid meelde. Estraadimuusikat Meil ei kuulatud ja ka minul polnud selle vastu mingit huvi. Mis oli muusika mulle lapse aastatel, sellele ma ei mõelnudki. Ta kuulus lihtsalt kodu ja ümbritseva juurde. Vaid korraks Leida mulle pähe lühikese, ent tormilise armumisena Robertinoloretisse. Avastasin seni ebahuvitavana näinud magusate viiside võlu. Kui neid nii ilusti kõvasti ja kõrgelt lauldi. Üksi kodus mani proovisingi ilusti kõvasti kõrge häälega. Koolis laulsin ikka viisakalt ja vaikselt. Klaveritunnid jätkusid keskpärase eduga. Õpetaja ütles, musikaalne laps võiks tõsisemalt harjutada, tema ütles, pole vaja, ega ta muusikuks hakka. Klaverit võib ju insener või arst ka pisut mängida osata. Poisi aastatel armastasin väga Bachi kuulata. Püüdsin kuuldut, hakkasid ka ise klaveril mängida, aga hääli oli palju ja käed läksid sassi. Hilisemate lemmikute pilt oli küllaltki kirju. Nüüd arvan, et see kõik andis mulle mingi väga vajaliku aluspõhja edasiseks vajaliku. Tänase päevanigi. Seitsmendas klassis jõudsid vanemad veendumusele, et loodetavate eelsoodumust mingiks mehelikuks elukutseks pojale ei täheldata. Ja ainsa andev algatusena nähti suhtelist musikaalsust. Koju toodi flööt. Jälle algas kõik heli radilitest peale. Tore pill muide. Praegu mängin seda meeleldi. Seis, aga mõtlesin endamisi. Oodake, tuleb aeg, saan täisealiseks, lähen niikuinii autojuhiks. Siis aga tulid biitlid esimese kitarri, saagisin ise vineerist välja. Edasi läks nii nagu meil kõigil Kitri poisteliik, ka see uus, mis haaras, oli nagu plahvatas. Tali värske näis enneolematu, langes kokku minu nooruki aastatega ja tõotas toredate ise mängimise rõõmu. Tahtsin seda muusikat mängida. Laul laulma hakkasin küll, seepärast Eda samblis oli laulmine ette nähtud, vahel ka üksi. Nii see algas. Need on Jaak Joala mälestused. Tasu uhked ka soov käed külge. Algas räägi seal või laugel tornist raudu pandi. Ükski ei, ma ei ole vändaga. Kärt. Taas taashooge. Laulud, nõid, kes ligidal ja kaugel headust inimhinge. Kaiaga. On eksa saba. Ja kaasuke. Et. Ta su käed. Külge. Meenutab Tiiu Varik. Räägitakse, et ma olevat õppinud enne laulujoru ajama ja siis alles rääkima. Küllap on olnud nii paljudes kodudes, kus pillimängust ja laulust lusti tuntud minu vaaremad ja isad nii palju kui teadasaamised minevikku ulatuvad, olevat olnud lauluhimulised ja armastanud ise ka muusikat teha. Younad osa sellest ka mulle kaasavaraks andsid. Sooja tänutundega südames mõtlen oma esimesele lauluõpetajale tuntud laulumemmele vilja Toomile. Tema oli see inimene, kes oskas laulu helisema panna pea igas õpilases. Tema kaudu sai mulle lähedaseks ka laulupedagoogitöö, sest vilja Toomi oli muusikakooli ajal ka minu praktikajuhendaja. Kui ma hiljem keskkoolis lauluõpetajana töötasin, imetlesin teda tagantjärele veel rohkem. Sest leidsin isegi, et siin on ainult kaks võimalust. Kas anda kõik või teha mitte midagi. Olen eelkõige lauluõpetaja ja leian, et olen andnud killukese head. Kui suudan muusikat armastama ja muusikaelukutset hindama, õpetada oma õpilasi ning oma väikest reeta. Tahaksin, et nii noored kui ka vanad õpiksid rõõmu tundma heast laulust. Minult on küsitud, miks ma teen lauludele ise tekste ja laulan palju armastusest. Saab ju oma mõtteid ja tundeid kõige paremini väljendada omaenda sõnadega. Ja mulle meeldib laulda armastusest, sellepärast et armastus, see on elu, armastus loob laulu ja laul on minu elu. Väike tüdruk, olin sinitäpp mulle gloobust näitas jäsitlejaid. Aastad läksid tüdruk nii suureks kasvanud ongi seikleja võitlejal lennuki autoga järve. Ja siis ma jõuka paari nägime Bukaresti ainsabela Villu Reiljan kujutis. Viivi esina minu viin. Georg Otsa mälestustest Kui ma seitsmeselt kooli läksin ja esimeses laulutunnis õpetaja uute õpilaste hääli ning musikaalsust proovis laulis iga laps mõne laste või rahvalaulu. Järjekord jõudis minuni. Mina otsustasin edvistada oma kuulsa isaga ning ütlesin, et mina taolisi laule ei oska. Õpetaja imestas, et kuidas ooperilaulja Karl Otsa poeg ei oska ühtegi laulu laulda. Mina ka selle peale, et laule ei oska, kuid ooperiaaria võin laulda küll. Ja esitasingi siis Cavaratossi aaria Putšiini ooperist Tosca pealegi veel itaalia keeles. Isa kuulas tihti Enrico karuusa plaati ja mulle oli see aari sealt pähe jäänud. Õpetajale nähtavasti meeldis minu number ja ta viis mu koolisaali, kus olid koos vanemad klassid laulutunnis ning palus mind veel kord esineda. Seekord nähtavasti jättis mind julgus maha ja ma ütlesin pärast köhatust, et ei saa enam esineda, kuna ma pole hääles. Nii lõppes minu ooperilauljakarjäär õige mitmeks aastaks. Kuni kolmeteistaastasena tegin kaasa ooperis, Carmen-tänava poistekooris ja järgmine kord juba 20 neljaselt riikliku akadeemilise teatri Estonia kooris. Vahepeal esinesin korraga mõnede lastelauludega kontserdisaalis millest kõige rohkem on meelde jäänud onu raviks saadud kommikott. Metsa. Metsa. Metsa. Vaeva. Palun. Ärge. Mind. Heli Läätse käest on küsitud mis tõi teid muusika juurde. Kuidas sai Teist estraadilaulja? Raske vastata. Laulsin viie aastasena küla noortekooris, mida juhatas ema filharmoonia lauljate külaliskontserdid, mida ma alati õhinal külastasin. Raadio minu vanamuusikaõpetaja Joosep Aavik. Küllap siin ongi Alglete. Lõpliku tõuke muusika õppimiseks. Sain 1950. aasta laulupeo aegu toimunud noorte solistide ülevaatusel kus pappi Arder tegi mulle ahvatleva küsimusega, kas ma ei tahaks muusikakooli astuda edaspidise toimimise ainuvõimalikuks. Jätsin oma dokumendid Tartu riikliku ülikooli kehakultuuriosakonda paremaid päevi ootama ja läksin muusikakooli katsetele, nootide ja ettevalmistuseta. Kukkusin läbi. Mis nüüd? Pisik oli veres? Talve jooksul valmistasin end lauluõpetaja abiga ette ning läksin järgmisel aastal uuesti. Jonni kroonis edu ja mind arvati täieõiguslikuks algajaks professionaaliks. Estraadilaul tuli kuidagi iseenesest muusikakooli šeflus, kontsertidel laulsin peamiselt kerget repertuaari, see tähendab estraadilaule ja lõikasin seal oma esimesed loorbereid. Kord ütles professor Bruno lukk. Teil tuleb see ju üsna kenasti välja. Tundsin end sellisest tunnustusest peaaegu et kaalutus olekus. Kui olin teinud oma tuleristsed muusikakooli orkestriga, mida juhatas Peeter Saul, siis ei teadnud meie teineteisest veel midagi, leidis üks vanem kaasüliõpilane. Selles muusikas ootab sind tulevik. Järgnesid soolo jupikesed Eesti raadio naisansamblis Linda Sauli juhatusel, kus avastati minu mikrofoni hääl. Nii langes piisk piisa kõrvale, kuni vesi kandma hakkas. Konservatooriumi lõpueksami tegin Emil Laansoo ansambli saatel. Teine eriala riigieksam oli kammerlaul ja sain küllap vist esimeseks diplomeeritud estraadilauljaks. Nõukogude liidus. Tip-tap tantsud mööda teeema kõrval uhkelt väike tillukene. Tugevasti toetas tip-top õige raske see esimesi Sammessaa ju t ai ära tabletti. Higista kerged kõik kooritapp, kasvuaeg on päevast päeva rohkem samme. Mina ükskord köiti jalgsi ümber maa tipp, järgmine samm ja kaks värava nii vastu pead ehk jaksate ja ka. Kergelt kõik muu. Kasvuaeg on päevast päeva rohkem samme. Nõnda väikemees, elus käin iga algus. Raske tikkuda. Tita samm pole.