Tänase saate alguses kujutlegem ennast kinosaali aeg enne oktoobripühi, 1947. Ekraanil kõlab eesti keel ja mängivad meile tuttavat näitlejat, keda laval küll ja küll nähtud. Film hakkab jõudma lõpplahenduseni. Konflikt on tõusnud haripunkti. Meie silme ees on selle üks dramaatilise massistseene. Vabanda, isa, ma nägin lõhutud väravat, tahtsin selgitada, kes tohtis sinu tsitadelli sisse murda. Mina. Ai, ai, ai. Kas tõesti sina onuke tähendab väga ei osutunud küllalt tugevaks ja mitte küllalt tugevaks. Vabandan veelkord, isa, ma ei uskunud, et see nii ruttu tagasi tuled. Vaat millised on need üksildased, teadusemehed? Niisuguses eas vära marjukuna. See pole naljaasi. Ma saan aru, isa, sa võtad kõike nii südamesse. Kuid sa pead sellest kõrgemal seisma. Teadlasel ei ole perekonda. Ta peab teaduse kasuks kõhklematult ohverdama nii oma naise, tütre kui poja. Kas mul pole õigus, isa? Tahan, et sa mulle ütleks. Ja isa Ralf. Kust on pärit need hambad? Hambad, millised hambad. Ralf. Kust on sul pärit raha ja kuldasjad? Sorisid minu sahtlites. Isa on minu maja. Ma tahan teada, kus sai see kõik minu majja. Siin katkestan korraks. Kas tundsite ära, mis ja kes? Minuealistel ja vanematel on lihtne mõistatada. See film on elut sitta tellis mille esilinastus oli 40 aastat tagasi. See kujunes meie sõjajärgses kultuurielus tippsündmuseks. Noorematel inimestel ehk on õnnestunud filmi teleri ekraanil näha. Seda on mõnikord näidatud nüüd aga edasi stseeni lõpuni. Ma ei mõista su erutust, isa kuld ja raha ei ole minu omad. Ühed tuttavad andsid selle mulle hoiule kuni homseni, ainult üheks päevaks. Kõik, mis on järele jäänud sakslastest ausad inimesed, sõjapõgenikud nagu meiegi inimesed, missugused inimesed, kes on need inimesed. Siiski ma ei saa aru, isa ülekuulamine, seon kas ma ei tohi sõpru vastu võtta? Olen ma siin võõras. Kas ma pole miilast nii laes? Mis saad, tegid kõik need aastad tükk maad. Kui sina ei taha ütelda, siis sittagi seda mina, kõik need aastad sina ja Richard teie tapsite, piinasid inimesi ja selle maja te muutsite timukad ja mõrtsukate seto telliks. Parem surra. Kuid teada, et minu poeg meete poeg, reeturil pole kodumaad ega isa. Tuleb minna teatriga, kus sa oled? Mida sa teatad, et sa varjasid oma poega? Sa arvad, et saad reetmise eest autasu? Parem vaiki. Egas sinagi terve nahaga ei pääse. Nii palju siis seda stseeni, kus mängisid Hugo Laur, Andres Särev ja Lembit rajala, kõik ammu juba manalamehed. Aga 40 aastat tagasi tegid ilma eesti filmi taevas, kus enne elutsitodellis ilmumist tähti polnudki. Niisiis Eesti Nõukogude mängufilmi sünniaasta 1947. Tegelikult algas sellega üldse meie arvestatav, võiks isegi öelda, küps filmikunst. Tõsi, kodanlikul ajal oli püütud oma mängufilmi luua, kuid need katsed olid jäänud asjaarmastajate tasemele. Rohkemaks puudus nii tehniline baas kui ka kapital. Oldi kadedad lätlastest naabritele, kellel vahetult enne nõukogude korra taaskehtestamist sai valmis suurepärane kaluri poeg. Kuid siiski peame me hindama entusiaste nagu Konstantin märska, Theodor Luts, vennad Parikad ja veel mõned, kes raskusi trotsides olid ukse filmimaailma praokile lükanud. Ja kui 1947. aasta algupoolel sai teatavaks, et hakatakse tegema täispikka mängufilmi, tekitas see rahva hulgas põnevat ootust. Oli selleks ajaks muutunud, et juleti nii suure ettevõtmisega riskeerida. Muutunud polnud siin kohapeal õieti mitte midagi. Oli vaid oma kinoministeerium, mida siis nimetati, tõsi küll, kinematograafiaministeeriumiks ja see oli asutatud 1946. aastal eesotsas esimese ministri algus raadikuga. 1947. aasta märtsis kinnitati kinoministriks Olga Lauristin. Tema asetäitjateks Tomberkja riis, Olga Lauristin, jätkabki. Nimeta graafie ministeeriumi töö, tema ajal oli nii-öelda ütleksime kaks tahku. Üks oli siis filmide loomine, kinokroonika kunstilised filmid, dokumentaalfilmi c loovtöö, aga teine oli kinokunstiviimine rahva ette nii-öelda kinovõrgu välja arendamine, kinode ehitamine, rändkinode töö. Tallinnas olid ikka väga palju kinohooneid kah. Ära purustatud nendest ikka terve rida ilusaid suuri, nagu see Grand Marina või Arsiks nimetada Mere puiesteel siis Viru tänaval. Bibavo oli ilus kinos, seda peale sõda ei olnud, olid ainult varemed. Pärnu mantel Tõnismäel oli kino Kungla suur kinos, sellest pole midagi järel. Tartu maanteel oli modern suur kinos, sellest polnud midagi järel. Üks kõige ilusam ja uuem kinokodanluse aegne. See oli see loria Palazzy ähvatel Palazzy kõrval seal ehitatud sel ajal, kui mina vangis haringu vangist välja sain 38. aastal, siis oli see kohe uudistamiseks. Hästi ilus kino oli, aga kuna Estonia täna ei olnud, ta oli varemetes sisendisse kohe ehk sinine teatrile ja ainukene suurem oli järel, see oli praegune oktoober tol ajal vist, kui ma ei eksi nime tellida, Helios, Nõmme kino teater, see on ka korralik teater, see oli veel järel. Nii et kui neid üles lugeda 40. aastal töötas Tallinnas 16 kino, suuri ja väikseid, aga peale sõja jäänud seitse. Oligi siis esimene asi kohe taastamist aastat andis ehitama, Tallinnas muidugi kohe uut suurt tead. Ja selleks esimeseks suureks teatriks saigi siis kino, teater, sõprust siis järgmine oli minu mälu järgi just see uus ginaatide rahu, mis sai koplis ehitama hakatud, oli ikka niisamasugune olukord, mitmes teises linnas. Nii oli Tartus, oli Narvas oli Valgas oli siis just seda kinode ehitamise tööd, selle organiseerimist, seda oli tublisti nendel esimestel aastatel ega ei olnud selles suhtes ka erilisi raskusi, sellepärast oli niisugune asi, mis oli arusaadav, et ta on vajalik. Teiseks kino oli ikka vaadati kui sarnasele ettevõttele, mis end ära tasub. Grafi ministeerium oli Liidulis vabariiklik, nii et leida nägi, ministeerium finantseeris, neid, ehitasid päris hästi, mis Moskva plaanis oli veel, et ja mehe suvekinoteatri ehitama, siis tahtis kohe Kadriorgu panna, et see oleks kõige rahvarikkam koht. Sellele olin mina vastu minu jaoks, Kadriorg tähendas ikka midagi muud väga kaunist parki. Kas ikka sai ka jalutada ja puhata, aga mitte kinos, käia? Presidendi kokku, et teeme selle siis sinna Piritale, kuna selle kandi rahval ei olnud kino ja saigi see kino teater sinna käsitletud. Mul on meeles, kuidas kord sealt kehasi juba töötas ja nii edasi, mina ei olnudki enam minister. Bussiga sõitsin sealt linna ja kaks meest bussis omavahel arutavad ja sauna ei ole, aga kino ehitatis rahulikult oleks ka saun vaja olnud, aga ega siis nemad ei võinud. Vaata, saunad finantseeritakse hoopis teises liinis. Kino oleks võinud küll ehitavad jätta tema asemel sauna, poleks kuidagi saanud ehitada. Seal oli siis rändkino, rändkinomehaanikute kool juba loodud, töötas nõmmel ja noori, seda ametit õpe ei olnud vääga, auditeerijad olid ise isegi tütarlapsed tulid. Kuigi see töö oli raske. Meil ei olnud võimalik panna need neid autodele ja ringi sõidutada vaid nad pidid ikka hobu küüdiga liikuma ja tehnika, mis nad kaasas kandsid, oli küllaltki raske, kinoaparatuur tuli kanda paigast paika, siis need kettad filmidega näidati joonides maarahvamajades, koolimajades, seltsimajades ja raske kino, vaadata tähtis kinostuudio millal siis sündisid seal hakata neid kunstilisi, nagu öeldakse mängufilm, muidugi 47. aastal kohe võtsime plaanilisele, elutsite tellis oli kinostuudio, peab andma ikka oma filmiga, siis on nemad ja kinoministeerium oma nägu. Ma vist režis, aga näete, oli režissööri muidugi suure kunstilise filmi peale tuli meil laenata Lenfilm pilt. Sellepärast me toetasime ka tehnilises osas n filmi peale raporteegineerud sitta tellis kui ka järgmise filmisele valgus koordis. Aga meie oma näitlejad mängisid, see oli tähtis ja tegime kõike väga häid neid dokumentaalfilmid esimese suure värvilise laulupeo filmi Nõukogude Eesti esimesest laulupeost, järgmisest lauludest jälle ja need olid kõik õnnestunud asjad kommentalipsid, ütleme seal Vladimir arvel ka sätin märske, Simoškolnikov, nad olid kõik väga tublid, vilunud, paviljonid. Kitsam koht oli just see laboratooriumi koht ja sinna kaupmehe tänavale hoone seal saime oma valdusesse ümberehitamiseks dishakkasid kohe laboratooriumis peale see asi aga muidugi seal niukse väiksemate sisevõtete jaoks olid, on ka. Aga kahju oli muidugi, et selle suure kinostuudiohoone, kus võitjate paviljon ject laboratooriumit koos, et see lükkusiga väga kaugele edasi nüüd seal enam-vähem valmis. Aga ma pole vaatamas käinud, kahjuks püüdi muresid jätkus, tulisel jätkus, tööd jätkus muidugi ses mõttes mind ikka ja minu tööd usaldati, ei pruukinud sugugi iga päev iga nädal keskametis käia üldse põhinevaid harjunudki töötama. Olen ikka harjunud sellega kõik küsimused, mida ma ise suudan otsustada sellega ministeeriumi kolleegiumi otsustame, aga mitte kohe jälle keskkomiteesse. Kas nii või teisiti, see tööstiil tuli hiljem. Kas sa vaatad, et tähendab keegi, mitte midagi ei otsusta? Selle veel niisuguseid ei olnud ega saanudki olla. Filmile elutsita tellis laenati stsenarist Leningradist Leonid Grauberg. Tema töökoormus eriti suur ei saanud olla, sest alusmaterjal August Jakobsoni dramaatiline jutustus oli hästi sobilik filmile. Selles oli kõike, põnevust, pinget, konflikti, peasi teema oli tol ajal ülimalt aktuaalne võitlus apoliitilisuse vastu, mis oli haritlaskonna vana kaadritõbi. Apoliitilisusest jagu saamises nähti siis põhivahendit kaadris, selle osa kaasatõmbamiseks aktiivsesse Nõukogude ellu. Muidugi, tagantjärele on raske mõista, kus oli see piir, millal võis inimest hakata apoliitiliseks lugema. Kõik ju ei hüüa loosungeid. Kõike kirjutaja aja laule, natüürmorti temaaliast ei saa paugupealt töölisklassi, revolutsioonilise võitluse kujutajat. Aga siis pidi saama. Igal juhul oli vähe kohusetroost igapäevatööst. Seega põhjust konfliktiks oli küllaga, sest osapooled ei mõistnud teineteist. Ja see konflikt oli seda teravam, mida ebakompetentsed inimesed olid võimuhoobade juures. Loomulikult oli apoliitilisus mõnikord sobiv mask nõukogude korra vaenlastele ka nõndanimetatud kolmanda võimaluse ootajatele kuid suurem jagu neid apoliitilise inimesi oli lihtsalt pinna jalge alt kaotanud. Nad vajasid aega uuega harjumiseks uude sisseelamiseks. Aga seda aega ei tahetud anda. August Jakobson oma näidendis üliteravaid elu probleeme veelgi teravdanud. Teose peategelane professor Miidas on sellepärast peaaegu groteskne kuju. Näidend ise aga seisab ilukirjanduse ja publitsistika vahemail ja nii teda siis tollal ka mõisteti. Autor andis teose kõigepealt loomingus avaldamiseks, see laut isegi trükikojas ära, aga toimetaja kõhkluste tõttu ta ajakirjas siiski ei ilmunud. Hiljem nähti selles mõnede meeste surmapattu. 1946. aasta sügisel tuli teos korraga mitmes teatris lavale. Alles näitlejad andsid talle õige kaalu, mistõttu, nagu ma mäletan, Estonia etendusest andis ta teatrielamuse küll. Filmis on mõndagi muudetud. Autoril on miilas vanade keelte professor, filmis aga kodanlikus korras pettunud bioloogia, professor. See vast tegi professori pisutki elulähedasemaks ja motiveeris tema elust eraldumist paremini. Stsenarist tegi muidki ümberkorraldusi, kuid need olid väiksema tähtsusega. Teose põhikontseptsioon ometi ei muutunud. Ja sellest, kuidas seda filmi tehti meenutama palusin teenelise kunstniku Gunnar Kilgas. Mina olin tol korral teatriinstituudi üliõpilane teisel kursusel. Kui see uudis siis meie instituuti jõudis, et hakatakse tegema Jakobsoni elu, tsitadelli järgi, filmib ja hakatakse otsima osatäitjaid. Kuna seal oli kaks noort inimest, Karl ja Liidia, siis muidugi hakati neid otsima ka meie teatrikoolist. Mina mäletan, et mina sain siis kutse minna režissööri jutule. Režissöör oli Kerbert Moritz, soovitš raport. Nuia läksingi, otsisin ta üles ühel päeval palasse hotellis peatus ja tema esimene küsimus oli siis niisugune, et mis keeles te soovite rääkida, et kas te vene keelt valdate? No mina olen selle põlvkonna inimene, kus keskkoolis vene keelt ei õpetatud. 47. aastal oli vene keel ääretult nõrk. Mõtlesin, et noh, et vene keel on mul raske, aga aga et võib-olla saksa või inglisvõit. Roport rääkis mõlemat keelt nii saksa kui inglise keelt absoluutselt vabalt. Ja nii me siis kuskil selle kahe või kahe ja poole keele peal siis ajasime oma asjad ära. Vaata kõigepealt lihtsalt õppisime tundma ja küsisin lihtsalt üks taustaja isikliku ja minu õpingutest ja nii edasi ja nii edasi. Ma ei olnud ju siis veel praktiliselt teatris midagi teinud. Ja nii imelik kui see on, ma ei mäletagi, kui palju seal näiteks selle Carli Osabele prooviti. Noori näitlejaid, aga igatahes valik siis lõpuks langes minu peale. Minu osa ei olnud seal eriti suur. Kes meil seal siis mängisid? Professor miilast mängid Hugo Laur. Mäletan, et, et see Lauri valik tookord tekitas isegi nagu teatriringkondades ja ka meie hulgas niisugusi noh, pisut nagu küsimus, sellepärast et suurepäraselt mängis seda osa Estonia teatrist tookord Albert üksik, ääretult hea professor. Aga Lauri, me kõik tundsime rohkem kui koomikut. Joodikute mängijat ja pea aruta mängib rumalale ideaalselt ja maamehi niukseid, aga nagu professorina natuke naljakas tundus. See oli muidugi režissööri poolt väga õnnestunud leid. Ja õieti see filmise professor, millase osa avastaski Hugo Lauri kui suurepärase filminäitleja ja mitte ainult Eesti filmi jaoks, vaid nagu me teame, Laur hiljem väga palju mängis üle liidu film. Lase naist. Proua millast mängis Aino Talvi villase poega. Seda pahapoega Ralphi estlast mängis Lembit rajale ka väga huvitav tüüp ja väga hästi mängis muide ka seda Andres Särev, keda mina isiklikult näitlejana ei olnud näinud, sest minu jaoks oli ainult nagu lavastaja. Ta oli ka üks mulle teatripedagoogikas Särevit nägi siis minu põlvkond esimest korda näitlejana näitleja osas. Ja peab ütlema ka jälle, et oli täiesti täiesti nagu üllatuseks. Noh siis seal mängisid kaasa kõik nagu meie tookordsed juhtivad näitlejad Johannes Kaljula, Meeta Luts, Eduard Tinn. Seal mängis Betty Kuuskemaa ja Betti Kuuskemaa oli mul mulle nagu ka selle filmimise ajal niukseks heaks emaks ja õppisin teda tundma inimesena väga tore. Rudolf Nuude Lauter mängis seal mitte küll suurt osa, väikese osa. Ühe ime pisikese episoodi tegi isegi Paul Pinna Panso. No ja veel üsna mitmed inimest. Minu õde mängis Liia Laats professori tütart Liidjat. Meie olime siis nagu niukseid ühesuguseid, võrdlemisi rohelised. Töö oli ääretult huvitav, muidugi rohkem kui see töö nii kunstilises mõttes on, on meelde jäänud, kuidas ma ütleksin see sündmus. Et tehakse filmi, ollakse filminäitleja, tookord ratas nagu tähelepanu terves vabariigis, filmi tegemine selle taga oli meie kinematograafia ministeerium, meie keskkomitee, ma mäletan, tookord oli keskkomitee üheks sekretäriks, oli Raadik kes käis Leningradis meid seal siis vaatamas ja noh, seda tööd nagu oma silmaga käimas küsis, mis kellelgil on soove või kaebusi või, või noh ühesõnaga, selle töö tulemustega selle töö tegemise vastu tundis tookord huvi terve vabariik. Ja muidugi meile näitlejatele suureks elamuseks näha esimest korda niisugust ilusat maailma linna nagu Leningrad. No see lihtsalt oli nii uskumata suur elamus. Minusugused ja minuealised, jaga pisut, vanemad ei olnud ju eestimaalt üldse välja pääsenud. Vanemad näitlejad muidugi olid varem ja hämmastas ka see, missuguse niisuguse lugupidamise ja külalislahkusega Meid seal Leningradis vastu võeti. Missugused tingimused tookord loodi, noh, oli ju küllaltki raske pärastsõjaaegne aeg. Isegi toidukaardid olid tookord ja nii edasi ja nii edasi. Meid majutati kõige peenemast Astoria hotelli. Peaaegu igalühel oli omaette toad või kaebele, toad viidi meid filmimisele ja toodi meilt filmimiselt luksautodega kõik niisugune tunne oli, et oled sattunud muinasjutumaailma filmi maailma, nii nagu lapsena olid lugenud see linn kõigi oma nende kultuuri ratastega. See filmi tegemine väljaspoolsada filmimist ennast oli omaette lausa ehmatav kogemus. Leningradis filmiti suurem osa sellest filmist sisevõtted tihti Glen filmis. Välisvõtteid tehti, osalt tehti ka siin Tallinnas hämmastav isegi praeguses filmi tegemise tehnoloogia mõttes see, et kogu film tehti nii-ütelda puhta heliga. Tänapäeval on ju see tehnoloogia niisugune, et samal ajal kui võetakse, räägitakse muidugi teksti ka, aga see tekst on kõik niinimetatud must heli. Rahast räägitakse film uuesti peale tekstiliselt. Aga tookord tehti see kõik puhta heliga, tähendab, valitses stuudios absoluutne vaikus. Filmikaamera käis niivõrd hääletult, et ta mingisugust surinat mikrofoni jaoks häirivat surinat ei andnud. Ja heli oli täpselt see, mida näitlejad võtte ajal rääkisid. Võttis siis selle filmi valmimine aega, ütleme nii, näitlejate seisukohalt võttes muidugi tehniline töö oli veel hiljem. Kui ma nüüd õigesti mäletan, ma võin muidugi natuke eksida, aga minu tüdada see näitlejate otsimine hakkas kuskil vist maikuu sees, ma tean, et oli juba niukene, suur kevad ja võtted Leningradis algasid kas juuni lõpus või või päris juuli alguses. Paari-kolme kuuga ta vist ära tehti. Kas on meeles ka see tunne, kui see filme Mängid ja järgikese publikut kõrval, kuidas tema reageerib? Nojah, eks see muidugi oli üks nügise värki tunne ja, aga eks see tunne ole praegu ka ükskõik missugust filmide ees. Ah soo, võldaksin niipalju ütelda. No pärast seda filmi linastamist Tallinnas, siis oli mul nii palju tuttavaid, siis igaüks pidas oma kohuseks käe pihku pista, ükskõik, kas ma siis tundsin või tundnud, aga kõik, kes filmis olid kaasa teinud, need olid niuksed nahk, tõelised filmistaari. Film elutsitodellis valmis suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 30.-ks aastapäevaks. Mäletan põnevust filmi vaatamise eel ja mõttevahetusi pärast seda. Ma ei oska öelda, kas apoliitilisuse ohtlikud karid sellest vaatajale selgemaks said. Aga probleeme ta tekitas küll. Hea film, õnnestunud film, niisugused olid üldised hinnangut. Ega praegugi filmi taas vaadates omaaegsetele tegijatele suurt midagi ette heita pole. Ja mulle, ta on seniajani meeles ja nii-öelda rõõmsalt meeles just selle tõttu, et meie väga tublid vanad näitlejad on ju seal kõik jäädvustatud järk, selles mõttes on see väga väärtuslik. Seda jah, kuid tuleb välja, et ka filmil võib-olla oma saatus. Selle filmiga juhtus üks kummaline lugu kui ma rääkisin sellest, et tol korral tehti see kõik puhta heliga. Need filmi koopiad, mida me praegu näeme ekraanil, teleekraanil või ükskõik, kinoekraanil, on tehtud järel sünkroniseerimisega. Kuidas see lugu just täpselt olime, ma ei oska seda ütelda, aga Eesti NSV 20. aastapäev taheti elu tsitadelli uuesti tuua ekraanile ja taadi teha uusi koopiaid algvariandi järgi ja siis selgus et Lenfilmi filmima tiigis oli kaduma läinud eestikeelne algvariant. Ilmselt Lenfilm oli pidanud tookordset venekeelset varianti, filmi räägiti kohe pärast tegemist ka vene näitlejate poolt sisse nagu algvariandiks ja eestikeelne variant oli kas siis hävitatud või kaduma läinud või ühesõnaga, nii et teda ei ei suudetudki leida. Ja siis sellel 60. aastal räägiti film siin Tallinnfilmis uuesti sisse. No õnneks oli enamik tegelasi veel veel elus ja töövõimelised. Nii Laur Nuude, Talvi ja veel ka nooremat, meie muidugi, aga olid juba surnud. Üsna mitmed küllaltki olulised tegelased oli surnud, Lembit rajal oli surnud Meeta Luts oli surnud Johannes Kaljula. Nii et, et selles variandis, mida me praegu nüüd meie kinodes näeme räägib Lembit rajala osa sisse. Malis Lindauasi, nii et mitmedki tegelased ei räägi enam mitte oma häälega. Sellest on muidugi lõpmata kahju. Niimoodi siis 40 aastat tagasi sündis Eesti Nõukogude filmikunst. Aastakümnete kestel on kõlanud ka teisi hääli. On küsitud, kas see oli ikka meie oma film teised see on Leningradi kine, arstid tegid ju selle valmis? Jah, ilma nende abita tookord poleks toime tulnud. Ei tuldud hiljemgi. Aga siiski on see meie oma film, sest elu ekraani teosele annavad ikka need inimesed, kes seal esinevad. Tänu Leningrad lastele nende kogemustele seati selle esimese filmiga kunstinõuete latt hästi kõrgele nii et hiljem on mõnikord päris tegu olnud, et veel kõrgemale tõusta.