Küllap tunnete ära muusika Eugen Kapi balletist Kalevipoeg. Valisin selle tänasesse saatesse märkimaks ära üht ununematut päeva 40 aastat tagasi. Kohe kuuleme sellest lähemalt. Seitsmendal novembril 1947 suure sotsialistliku oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäeval säras Estonia teatrimaja üle mitme-mitme aasta uuesti tuledes. Tellingud olid ära koristatud, saalis ja jalutusruumides oli soe ja hubane. Toimus varemetes tõusnud kunstitempli taasavamine. Kõige erutavam oli see sündmus muidugi nendele teatrisõpradele, kes olid ööl vastu kümnendat märtsi 1944 näinud teatrihoone põlemist kes olid ise käed külge pannud, et kontserdi- ja teatrisaali varemetest saks rämps kiiresti ära koristatud. Et Estonia saaks varasemast nägusama välimuse. Õieti oli teatrimaja taasavamine olnud kaks päeva varem juba viiendal novembril, kui sinna kogunesid ehitajad kokku võtmaks tehtud töö tulemusi. Seitsmenda novembripidustused tähistasid aga seda, et sellest peale on meie kesksel teatril jälle normaalsed töötingimused ja tema uksed on kõigile avatud. Suure hingevärinaga kuulati kunstide valitsuse juhataja Johannes Semperi avakõnet. Saal oli hiirvaikne, kui vanameister Hugo Laur esitas Paul Rummo tervitus luuletuse Estoniale. Johilissegi tanditades tuul käib suurina, ülem luhas, November nopib viimseid lehti puul. Kuid nagu kevad, tõmmu, noorusliku puhas, eks täna tulvil ole igareni. Estonia teoseid, valemeid ja tuha. Tõusid nagu muistne, sime, linn kui uinub kaunitar, kes suudles huuli nõukoguliku elu jahini. Põlenud kunstitempel ümberringi tahmunud tühjad aknaaugud sisse varisenud katus ja vahelaed, tulest söestunud palgijupid. See on masendav. Ja käsitamatu, aga niisugune oli Estonia 10. märtsi hommikul 1944. Niisugusena nägin minagi teda pärast seda hirmsat tööd. Varemetes oli siis veel tulepesi, siit-sealt tõusis suitsu, kuskil varises veel midagi kokku ja teatrimaja ees varemeteväli. Kes küll andis käsu heita pommid just nendele kvartalitele, kus olid kultuuriasutused ja elumajad? Räägitakse, et pommid Tallinna pihta viskas naislendurite poolt. Aga kes oli see, kes käskis. Peale Estonia põles sel ööl ära töölisteater, kus Est taanlased sajandi alguses olid rajanud kutselise teatri. Põlesid ära kinod, Modern Kungla, Amor marss, mitu suurt koolimaja, mitu kirikut, loendamatult elumaju, kaupluste ja teenindusasutustega. Mitmed korpuse mehed on rääkinud, et nad lugesid pärast üheksandat märtsi Nõukogude informbüroo teadet Tallinna pommitamise kohta kus oli märgitud, et tabati saksa sõjalisi objekte raudteesõlmes ja sadamasse. Tegelikult aga nendesse kohtadesse siis pomme langenudki. Kas polnud see jälle kellelegi hoolimatus ja ükskõiksus, mis viis traagiliste tagajärgedeni? Poole linna hävitamine oli mõttetus ja kuritegu ajal, mil vaenlase täielik purustamine oli juba silmaga näha. Kuid tegu sai tehtud ja pole kuulnud, et kelleltki oleks selle eest vastust nõutud. Küll aga on räägitud, et sõda on sõda. Kui metsa raiutakse, siis laastud lendavad. Just niimoodi oli öeldud juunikuus 1944 Eestimaa kohal lennukilt alla heidetud lendlehes millele olid alla kirjutanud nõukogude tagalas tegutsenud Eesti kultuuritegelased. Muuhulgas nad tõotasid, et Estonia ehitatakse uuesti üles uhkemana kui varem. Ja eks seda tõotust hakatigi ellu viima kohe pärast Tallinna vabastamist 1944. aasta septembris. Estonia taastamistööde lõpuleviimine oli ühe ülesandena kirja pandud ka esimese sõjajärgse viisaastaku plaani. Mäletan Estonia taastamise võistlusprojektide näitust kontserdisaali säilinud fuajees. Meile koolipoistele sai sellest hulgaks ajaks arutlusainet. 1946. aasta juulis juba avati taastatud kontserdisaal, kus esimeseks suuremaks ürituseks oli Lydia Koidula põrmu ümbermatmise talitus. Sama aasta augustis. 1947. aasta novembris jõuti siis nii kaugele, et avati ka tules rohkem kannatanud teatrisaal. Kuni selle ajani oli teater ajutiselt töötanud endise kino glooria palas ruumides. Kaheksandal novembril 1947 raadiole antud intervjuus ütles Estonia tolleaegne kunstiline juht, hilisem NSV Liidu rahvakunstnik Ants Lauter. Ja kõlagu siit hoonest üle maa, töö, töö ja elu suur sümfoonia. Siit võimad. Vabaduse Aade. Sind tervitame uus Estonia. Estonia taastamisprojekti autor oli arhitekt Alar Kotli ja taastamas olid meie parimad ehitusmeistrid. 40 aastat tagasi kirjutati neist korduvalt ajalehtedes. Ütlen mõned nimed paljude hulgast. Krohvija Gustav Kronstre Puusepad, Karl Tiik järv ja Johan Allade Müürsepp, Samson korrotkov, armatuuri tegija Hans Asmer ja teised. Saali kujundamisega tegelesid nimekad kunstnikud. Küllap olete märganud seal seintel üsna lae all bareljeef. See on tuntud skulptorite Melliku, Sanna mehe, Wommi Kaasiku, Roosi, Pommeri, Raudsepa, Halliste ja Horma ühislooming. Ühislooming on ka teatrisaali laemaal. Selle autorid on Elmar Kits, Evald Okas ja Richards Agrits. Ühte neist NSV Liidu rahvakunstniku Evald tokast palumegi nüüd lähemalt jutustada selle taiese sünnist. Matemaatikas oli ette näha, siis kõigepealt oleks võiduteema. No see oli niivõrd raske siis oli laulupidu, parajasti oli olnud just sest 12. üldlaulupidu siis põllumajandus- ja kalandus, meie ei olnud ükski nii suurt tööd teinud, aga mõndagi olime ikka juba proovinud. Enne seda oli meile uut massacre, vitsaga oli personaalnäitus 47. aastal. Rahva hääles sai ta kohati nisust terava kriitika osaliseks. Kalandustöötajad kritiseerisid eriti Sagris, temal on kujutatud paadi juures liiga palju mehi ja Niina, täpsemalt kaheksandaid, maju samuti oli, et tööline on nagu unustatud grupp töölisi, siis kritiseeris näiteks selles mõttes natukene kõhe hakata seda suurt laemaali tegema, et ei tea, kas ta välja. Vaat selle aeg on niisugune konsi seisukohalt väga terav ja igaüks võis nõu anda ja, ja kritiseerida ja, aga me olime veel noored kunstnikud, haarasime sellest asjast ikka kinnigrupis tegemine ka koostöö. Seda ennem nagu ei olnud ju Eestis praktiseeritud ja nõukogude liidus küll. Meie olime valem Jaroslavlis teinud Sagritsega koos ja ja einmanniga tegime mõned maalid ja, ja need, need olid nagu taktika olemas. Igaüks tegi siis kolm ideekavandit, esialgu vaikselt Tomandid. Nii et kokku tuli üheksa kavandise, sobitasime siis ilusti kokku, vaatasime ja otsustasime siis teha ühise suurema kavandini, otse sai siis juba materjal veel kord läbi vaadatud ja rindejoonistused välja toodud ja kõik tööstusmotiivide kalandusteemalist joonistused ja siis nende alusel siis esimese lõpliku kavandi enam-vähem mai keskel oli ta valmis seitsmendal juulil sel päeval meeles ka seelikud, hakkasime maalima, Saksa vangid töötasid ka koos meie inimestega seal siis nemad kruntisid meil selle põhja ärases sfääriline põhi oli see ja ehitati tellingud 16, meetri kõrgus, umbes sihukene kõrgus üleni kaeti teda siis laudadega kinni, ta enam siit alt seda maali ei näinud. See tegi asja raskemaks, et ei olnud teda võimalik üldse kaugemalt näha. Me tegime siis vastavad joonistused, keerukad rakursside, kõik, tegime nendest siis kartoon, joonistused, mida siis sai pausitud sinna lae peale. Ja maalimine toimus peamiselt niisama vabalt ja tempera tehnikas. Temperatehnika oli üldiselt meile kõigile natuke kitsas, võib-olla lähedane Tondis, aga mina isiklikult olin teinud just enne seda balti jaama seinamaalid ja need olid ka tempera tehnikas munatempera tehnikas ja samuti üks maal, mis oli, millel oleks katsetasin, oli Eesti kaardiväe laskurkorpuse Tallinna saabumine. Jaroslavlis käis grupp kunstnikke seda paa lehis õppimas, mina seal ainult käisin korra külastava sateks tegemisega, praktika, kas tuleb töö käigus veel, et mitte ainult seda nende joonistuste põhjal ei saanud seda teha, vaid siis kasutasime ka sealsamas modelle veel. Võib-olla, kui täpsemalt vaadata, siis on näha seal sellel lava poolase piduliku osa, kus seal seal võitjate tuleks siis nende rõdude peal ja selle keeruliste rakursside juures on meie portreed, kits maalis näiteks mind ja mina maalisin Saagritsed ja siis olid seal mul. Alo ja kõik panime sinna peale, nii et need inimesed on noh, võib-olla altarite välist tuntav, aga nad on seal pea kõik need sõjalist tegi selle asja nagu elavamaks. Ulase maalimine toimus munatempera tehnikas, sisuline moleni sai toodud kastide viisik välja kombineeritud ja ja seda segatakse jäädikaga ja koha peal, et liiasse mune katki ja tehasest ainult munakollase kasutada. Valge päevapraadi lõugu tahtis vasakpoolne osa, kus oli tööstus ja kalandus seal muidugi täie Sagrits rohkem tema tundis seda asja kitseri seal ka põllumajanduse juures, aga kõige rohkem võib-olla sai sind laulupeoteemad rõõmsamalt ja tehtud sellepärast, et siin oli kirev rahvale riietus ja, ja siis viljapuud ja mitte niisugune kombinatsioon, aga esialgu ei teadnud küll, mis sest välja tuleb, tegelikult ei suuda jumalata. Ja maalimise juures oli see asi ka oma mugaval maalil, ta oli nii parajasti sai käega, ulatas seda lage Katsamaga pintsel üles tõsta, siis segan vedel värv jookseb varrukas see ja, ja väsib ära käsi ja siis tegime tellingud veel vahel, et siis lavades natuke teha ja igat moodi, no vaat ei tea, kuidas need vanad meistrit, intoretod ja need maa alistab, Michelangelo. Eks ta igatahes karistada, füüsiliselt oli ka kaunis keeruline, raske töö siis ikka lõpuks saime juba nii, et omateada peaaegu valmis ja kangutasime siis osa neid laudu lahti, tellingu laudad vaatasime kuidas sealt alt siis näha. Kohati nägija, panime selle tagasi ja parandasime mõnda ühte kui teist kohta. Aga päris muidugi teda nagu korraga ei saanudki näha. Augusti keskel lõpetasime, öö kestis töö otsesel lae juures oli vist poolteist kuud, oli nii umbes muidugi kui nii-öelda veel pärast seda, kui see valmis oli ja sealt alt vaadata, siis mõnda kohta oleks tahvleid natuke tehasel seal. Aga kus sa enam lai pääsed, viimati ma nägin teda veel, kui siin tehti remontija ja siis ma käisin vaatamas, ta oli üldiselt hästi vastu pidanud, seal tekivad niisked aurud ja kõik, nii et, et see munade Tal on väga vastupidav. Võib-olla, kui nüüd oleks teinud, siis oleks kindlasti teinud teistmoodi, aga kuna ta sel ajal oli ikkagi päevakajaline ja, ja nõudmised olid ka seal teistmoodi, juba selle natukene. Nii et ma arvan, et ta, sel ajal see see taastamise hoog ja kogu kõik, kuidas Tallinnat taastasime Estonia. Sel ajal ta nagu sobis hästi ja, ja siiamaani ei ole ju väga nurisetud ta kallal. Nii et selles mõttes ta nagu oma kohal olnud. Estonia teatri taasavada. Ise pidulikul tseremoonial kanti ette finaal Eugen Kapi ooperis tasuleegid mida paljud olid juba laval näinud. Aga ka esimene pilt sama autori balletist Kalevipoeg, mida valmistuti alles tervikuna lavale tooma. Esimese uuslavastusena vastvalminud teatris. See ballett sai valmis teatavasti juba enne sõda, kui tehti ettevalmistusi Eesti NSV kunstidega taadiks Moskvas mis pidi toimuma 1941. aasta lõpus. Aprillis 1941 kirjutas sirp ja vasar. Töö on heliloojal peaaegu lõpuni valmis. Pooleli on vaid paar viimast pilti. Nende valmimisel võib alata lavastajatöö. Kuid sõda tuli vahele ja esimese eesti balletiau langes Eduard Tubina Krattile, mis tuli lavale 1943. aastal. Eugen Kapp seadis nõukogude tagalas mõned tantsud kalevipojast kahele klaverile mida klaveriduo Anna Klas ja Bruno lukk korduvalt edukalt esitasid. Nüüd siis oli Kalevipoeg lavastamisel seega meie rahvuseepos esmakordselt lavateoseks saamas. Rudolf Tobiase suur unistus, ooper Kalevipoeg jäi teatavasti lõpule viimata. Ja kummaline küll, kalevipoega ennast kehastas laval balletis draamanäitleja, praegune Eesti NSV rahvakunstnik Ferdinand väike. Temalt ma nüüd küsingi, kuidas juhtus? Arvatakse, et see oli nagu iimiaga tehnilised imed ei ole olemas, nimelt mul oli võimalus olla Gert nego õpilane, tema oli üks tund tud balletipedagoog, kes oma trupiga sõitis Euroopa mail Taali teatrikoolis, õppejõud aga samal ajal paralleelselt ma sain hästi tundma tantsupedagoogi Tšernova stuudios käia, kes minu võimaluste puhul isegi nõudnud mingisugust tasu selle eest. Hiljem Helmi Tohvelmani kolm väga tugevat tantsupedagoogi. Ja nüüd ma sain põhilise kooli nende käest ja eks siis mul oli võimalus selle tõttu olla mõnes rollis küllalt liikuv ja üks niisugune oligi draamaroll noorsoo lavastuses imekaunis Vassilis, kus ma mängisin Ivan ja tuli võidelda kolme päise lohega. Niisugune tegevus siis laval. Momendil ehk ei olnud mehi ka nii palju valida pärast seda ja Werner Hagus kes seda rolli tegi, tema tervis ütles üles, siis tehti mulle on väga tore ja väga ootamatu, meeldiv ülesanne. Et katsetada selles rollis. Selles osas oli väga palju, mitte ainult tantsu vaid seal tuli draamanäitleja ülesannetes olla, seal olid kõigepealt oma vihavaenlase sortsiga tarvikuga kohtumine seal ei paistaks välja, kui sa teed ainult tigeda näo, seal tuleb ikka olla. Seal tegid kaasa ka teised draamanäitlejad, Soome sepana. Aleksander Randveer, tugev draamanäitleja, Tiiu Rand, Viru isa. Neid rolle selles tükis oli, kus muidu ei saa usutav olla. Tants ei olnud ju alguses Paleriinidel, mitte varvastele, ainult hiljem merepiigad ja need hakkasid varvastel käima, aga tahvel, me olime näiteks kas või Sizarbiga küll kohtumine seatud niimoodi, et see on nagu südamelöögid, see peab olema puhas ja õilis armastus, mitte ei haara kohe krahh saarebiga kinni ja viska õlale, ei, vaid see oli ilusasti meeldivalt puhas lähenemine, et see pidi mulle siis ka selle tõttu sobima. Mäletan, kui minu ema mind, vanainimene esimest korda nägi kalevipoja rollis, siis ta ütles, et ma sain kõigest aru, mis sa mõtled, Sa nagu räägiksid sul nagu suu liiguks, aga miks sa ühtegi sõna ei ütelnud? Kalevipoja lavaletulek oli muidugi meie rahvuslikult tuuri suursündmus, kuidas see mõjus ka sellele tööle, mis selle balletis ettevalmistamisele tehti, kas oli ka mingit erilist õhinat? Oli kell, oli tunda, et see on nüüd niivõrd vastutusrikas ülesanne kõigide tantsijate, näitlejate ees ja tõesti, sellele jätkus nii palju rahvast. Külastatavus oli tohutu suur, ma mäletan, et kõik trepiastmed, kõike, kõike loosiservad, olid inimesi täis orkestri ruumini välja külgedel. See vastuvõtt oli ka niisugune. Alati etendust olid, ma lihtsalt. Tunned, et sind on hästi vaja, sa pead lõpuni tegema, aga see proovide periood oli muidugi omaette, iga iga detail tulin vastutusrikkalt läbi mõtelda, läbi töödelda. Kui oligi mõõga käsitlemine, siis, kui sa ikka mõõga pooleks lööd, siis olid kinni tinutatud mõnikord nii kõvasti. See mõõk, et sul tuli ikka kõvasti lüüa, et see mõõt pooleks läheks, kui son, kehv mõõk, mida oli vaja sepa juures tõendada, et on halva teinud. Etenduse käigus oli palju ootamatusi, mõnikord tuli hüpata ülevalt kõrgelt kaljult sarvikule merre järgiga sinna dekoratsiooni taha ei olnud põrandale paigutud, aga see oli ikka vahe hüpata ligi nelja meetri kõrguselt ülevalt alla pea ees. Ja kui mate all ei ole, siis see on ikka hüppe, et sa pärast seda saad veel saarepiiga sülle võtta ja selle välja tuua. Merest ma mäletan, mis, kui detailselt ohvelmann tööd, kas ma nägin, kuidas tal noodid olid paigutada, kuidas ta neid samme nii paigaldas nendesse nootidesse mõnda koodi peale kirjutas? Mismoodi siinse üleminek peaks toimuma, mis emotsiooniga, kus kol kostüümid muutuvad, need olid kindlad kohad, akordid ka, et nii üksikasjalikult läbitöötatud nagu hilisemalt ei olnud seda näinud, et nii palju ettenägelikult, eks lavastaja on tõesti meie teatriloos igaüks suurimaid ja vastutustundliku maid inimesi Helmi Tohvelmani ültse liikumise alal on meeles ka, kui palju või kui kaua mitu aastat see esimene variant siis laval püsis? Minul läks see kolm aastat, hobus hakkas ka hiljem tegema, siis mina sain seda mängida ligi 100 korda. Jaagus jõudis ka mängida seda kuskil kuuekümnendatel. Kordade Meil oli nii, et see, see oli meie üks niisugusi lavastusi Eestimaa teatritest, mis nii kaua pidas vastu ja alati jätkus külalisi ja ja alati tulid kokku võtta ja aga kas nüüd on meeles ka see esimene ettekanne või etendusse, kui Estonia teatrisaal taas avada? See oli minu arvates niisugune varduslik lihtede, Linda Kossilastega sarvikuga võitluse, mäletan, kuidas sellele reageeriti kohe aplausi sisse, see Ühe pildi näitamine jättis väga suure ootusärevus, et kui nüüd tervik valmis saab, missugune see võiks siis? Välja kujutas professor Haasi dekoratsioonid, olid haruldased Natalie Mei kostüümid. See oli üks andekas koostöö ja muidugi helilooja Eugen Kapp. Ta tuli ükskord suure karbiga ja selle sees oli glükoosi ampullid. Tähendab, ta elas minule kaasaga, ta tahtis, et mina oleksin korras. Minule tundub see isiklikult nagu sümboolsenad, selles vanas Estonias viimaseks etenduseks jäi esimese eesti balleti kratt etendus, sest kui ta põlema läks, põlema pommitati, siis oli ju kat laval ja najal veel. Mäletan teatrikoolipoiss ja Ale läksid etenduse ajal meil tunnid, draamateatri vastas alimeediaatri kool kus parajasti tunnid ja siis me jooksime kõik kalle, siis olid ka Estonia näitlejad, kaasa arvatud kratt, kes tänavale jooksis. Estonia teadlastest meil kogu aeg, pommid langesid otse sinna draamateatrisse trammiteele ja ja majad värisesid ja, ja klaasikillud lendasid igal pool ümberringi ja tuleleegid oli juba niisugune ootamatus ja siis näed, mis seal just krai, et meie oma balleti, mis, mis niimoodi ja nüüd näitlejad ka niimoodi laiali, kes sisenesid, Boris Pinov seegi, kes khati mängis ja nüüd oli ta siis hiljem kalevipojas minu vaenlane, sarvik, ma nägin teda siis, kuidas ta siis põgenes ja ma jätkan juttu. Sümboolne oli selles mõttes, et kui Estonia taastatud sai, siis oli ju esimene suurlavastus eesti teine ballett Kalevipoeg ja ja see oli teada, oli tunda, et see meie ballettide seerias meie balletikoolile oli hoopis nagu uudne ülesanne ja see entusiasm oli paratamatult ilma selleta seda lavastust välja ei oleks toodud. Ja lõpuks nüüd tegija enda hinnang, missuguse koha omandasse, esimene Kalevipoeg eesti teatriloos. Muidugi, minust on jõek, targemaid teatrikriitikuid, aga senised teatrikriitikud on selle esimesega Nende poel harrastuse pannud küll kõige tähtsama koha peale. Kõik hilisemad katsetused nagu ei ole saavutanud selliseid tulemusi, võiks öelda, sellepärast et need ei saa kuidagi hästi ette kujutada, et meie eesti ema Linda hakkab äkki parvastel tantsima, nüüd juba võib seda mõtelda. Tol ajal oli kõik, iga liigutus emotsioonist kantud, sellepärast oligi Tohvelmani lavastus minu arvates üks parimaid kalevipoegi mis saavutati tol ajal. Estonia teatri taasavamine 40 aastat tagasi oli mitte ainult kultuurisündmus vaid sellel oli ka sügav poliitiline tähendus. Kõik halvad asjad ununevad kiiremini kui hea. Ja seepärast ei oskagi enam täpset pilti silmade ette manada. Missugune oli Estonia 10. märtsi hommikul 1944. aastal? Aga see on hästi meeles. Kui esimest korda astusin taastatud Estoniasse, et vaadata balletti, Kalevipoeg. Mure. Kimus pahameel, kõik oli nagu käega pühitud, eks seda oligi tarvis.