Kui heita pilk Võrtsjärve raamatus on niisugune mahukas teos teadlaste poolt välja antud siis võib rehkendada välja, et 75 aastat tagasi toimus järvele esimene kompleksne ekspeditsioon mitme aasta jooksul Tartu loodusuurijate seltsi järve komisjoni korraldusel. Viimased 25 aastat on järvesilma peal hoidnud juba siin töötavad ja elavad limnoloogiajaama teadurid. Kui me kavandasime seda jutuajamist, siis JA Parman ütles, et loodus ise on paaril viimasel aastal kaasa aidanud, on teinud, nagu eksperimendi on andnud kõrge veeseisu mida ka varem on arvatud, et see oleks järve elule hea. Miks seda kõrgemat veeseisu või stabiilsemalt niisukust korraliku veeseisu siis ühele järvele vaja? No kõrgem niisiis on selle poolest parem, et siin on tegemist ikkagi päris otsese lahjendusefektiga. Mida rohkem vett, eks see puder siis veidi vedelamaks ka. Lehe ja Võrtsjärve puhul võib küll mõnikord päris otseselt ütelda, et tegemist on pudruga mistõttu ta on teeninud ka mõnikord sellise natuke halvasti kõlava nimega virts järv. Võrtsjärves ei ole viimastel aastatel sugugi mitte haruldane ette madalas vees kalda lähedal. Vetikas õitseb selliselt, et on tegemist tõesti, nagu ma ütlesin, juba pudruga. Ja noh, selge, et kui puhast vett taevast alla tuleb, eks ta ikka hästi mõjub. Tegelikult võib ju terve elu nagu võrrelda ka inimese eluga. Vananemine toimub nii siin kui seal ja tegelikult on nagu kahesugust muudatustega tegemist. Nii nagu inimeste puhulgi võib öelda, et inimene vananeb, loomulikult, aga vananeb ka haiguste ja stressi tõttu. Nii on kah. Vees on loomulik vananemine, ehkeutrufeerumine ja inimese poolt tekitatud kunstlik ehk antropogeeneutrufeerumine. Ja üldiselt Ta võib ka paralleele selles mõttes tõmmata, et nii nagu inimese kohta võib öelda, et ta tal on noor nooriga nooruse aeg on keskiga ja rauga iga Võrtsjärve kohta võib ütelda kahjuks, et tegemist on tõelise raugaga. Väga palju oleneb ju sellest, mis Võrtsjärve voolab. Jõgesid on siin ümberringi ja ma tean, et saidalokk nendel jõgedel silma peal hoiad. Mida viimased proovid ja uurimused näitavad, millest nad räägivad. Võib-olla pakuks huvi kas võib nendes jõgedes või järves veel supelda, kuidas on sanitaarmikrobioloogilised näitajad, siis ma võin seda öelda, et järves kus me oleme proove võtnud järve keskosast seal võib seda julgesti teha samuti järve põhjaosas. Kuid sissevoolavate vetega on lugu teine. Ma jagaksin kolme gruppi. Esimeses grupis oleks sisse reostunud jõed, need on Tarvastu, Tänassilma Leie ja ube soo. Kusjuures Tarvastus üle ökoloogilise piirkontsentratsiooni ka fosforisisaldus ja nendes jõgedes kõigis on madal koli tiiter. Ühesõnaga, seal on olmevetest ja põllumajanduslikest valgvetest on kõrge biogeenide sisaldus ja ka halvad sanitaarmikrobioloogilised näitajad. Mõõdukas reostus on Rõngus ja Väike-Emajões. Ja siia rühma on kahjuks nüüd jõudnud ka Õhne. Kui ütleme neli aastat tagasi Õhne oli veel küllalt puhas siis viimasel ajal on just sanitaarmikrobioloogilised näitajad halvenenud. Ma ei tea, kas see on seoses selle valgalal elamute ehitamisega, kus on kanalisatsioon ja kus ei ole küllaldased puhasteid ehitatud. Igatahes selle jõe vee kvaliteet on tugevalt langenud. Nüüd teise rühma kuuluks kõrged biogeenide sisaldusega poldrite veed. Eriti kevadeti on nende pundrite vetes väga kõrge lämmastikusisaldus ja viimane rühm suhteliselt puhta veega on kahjuks ainult väljavoolav Suur-Emajõgi. See näitab siiski seda, et Võrtsjärv on väga suure puhverdus võimega ja need sisse voolavad veed. Lõpuks järves muutuvad oma kvaliteedilt paremaks. Muidugi, see mõjub halvasti võrdseve enda veele ja ökosüsteemile. Ta on nagu biopuhastina töötab. Maikuu on niisugune kuu, kus iga päevaga tuleb uusi õisi juurde ja loodus läheb väga värviliseks erksaks. Neid eeterlikke õlisid võib-olla juba varsti nii palju, et mõni linnainimene tahab maale värskesse õhku tulla, aga tunneb ennast snoobid uimasena. Kui aga vees hakkab õitsemine, siis see ei ole kaugeltki mitte hea. Ja vetikate peale on asjatundjaks Tiina Nõges. Kui Utah Adermann ütles, et võrdselt vesi on poksi peab ütlema põhiliselt boksunda vetikatest, kuna Võrtsjärves on väga palju biogeenseid aineid, fosforit ja lämmastikku. Seal on suurelt osalt tingitud reostusest, mis sinna kogu aeg sisse tuleb. Ja muidugi, kuna seda orgaanilist ainet seal väga palju juba sees on, siis teda kogu aeg sealt uuesti vabaneb, läheb ringlusse ja Võrtsjärve vetikate produktsioon on selle tõttu väga kõrge. Aga järve tervise seisukohalt tuleks vaadata põhiliselt seda, kuidas see vetikate poolt seotud orgaaniline aine edasi läheb, kuidas teda vees ära kasutatakse, sellepärast et nagu me teame maismaalt ega ei ole halb, kui karjamaal heina palju kasvab, kui kui seal loomad pärast söövad ja see on meile igati kasulik ja selle poole püüeldakse ja põldu vahetatakse karjamaad, et, et me saaksime pigem taimset toodangut vees, aga see alati nii ei ole. Kui vetikaid tekib juba ülearu palju, kui väetisaineid vees on juba noh, tõesti väga palju Nauguste Võrtsjärves on, siis ei suuda vetikaid tarbivad organismid neid enam ära kasutada ja sellepärast tekib seal nagu nimetatakse vetikate õitsemine tekib taimse massi vohamine ja sellele ei leidu enam kasutajaid. Limnoloogiajaama juhataja Enn Haaberman. Te olete kõige sellega kursis, mida siin nüüd teadurid rääkisid. Aga eks teadlaste ülesanne on ka olemasoleva pealt vaadata edasi tulevikku. Ja ülesanne on ju niisugune igati kaasa aidata, et Võrtsjärv ikkagi päris raugastuks. Võrtsjärve juures oleme me teinud juba üsna ammugi peaaegu 20 100 aastat tagasi sellise ettepaneku, et Võrtsjärve keskmise veetaseme säilitamiseks madalaveelistele aastatel oleks tarvis ehitada suure Emajõe algusesse Rannu jõesuhu lüüsregulaator. Nii et kui veetase hakkab langema alla paljuaastase keskmise, see on 33,7 meetrit balti süsteemis siis lüüs hoiab edasi see veetaseme langu langemise ära. No sellest on siiani olnud palju juttu, suhteliselt, aga ei ole leidnud finantseerijat ja ka ehitajat, projekt on valmis, aga on selline kõige konkreetsem ja mõistetavam ja kõige lihtsam abinõu ehk aga kui me räägime viimasel ajal palju Eestis sellistest probleemidest nagu põlevkivi kasutamine, fosforiidi kaevandamine ja üldse sellistest asjadest, kus me oleme juba mingil määral varal hiljaks jäänud, ühesõnaga halvad tööd on ära tehtud siis Võrtsjärvel oleks praegu veel aeg mõelda selle peale, kuidas ära hoida selle järve täielik hüpertroofia veerumine ja tema muutumine nii kasvatuslikult kui ka inimeste suplemise puhkamise seisukohalt kõlbmatuks veekoguks. Ja siin me oleme muidugi ühest küljest läinud paratamatut administratiivset liini pidi selles mõttes, et meil on vabariigis olemas vetekomisjon vetenõukogu akadeemia juures, mida juhib akadeemik Raukas ja see vetenõukogu hakkab lähemal ajal Võrtsjärve probleeme meie ettepanekul tuttama. Aga muidugi on ka selge, mida põhimõtteliselt tuleks teha. Kõigepealt tuleks võrdselt vesikonnas. Seda on üle 3000 ruutkilomeetri ära keelata selliste ettevõtete ehitamine, mis ei Kenda kasutatavat vett kinnise tsüklina või siis vähemalt mitu korda peale tööstusettevõtete. Teine ettepanek peaks olema selline, et kõikidele põllumajandusettevõtetele Soovitada kasutada mineraalväetisi, ühesõnaga minna üle või minna tagasi sellele sõnnikumajandusele sõnnikuga väetamisele, mida kasutasid Meie esiisad väga edukalt ja mida praegu hakkavad kasutama ka meie naabrite Lenini-nimelises näidissovhoosis teistestki Võrtsjärveäärsetest teadest majandites. No ja ma arvan, et kõigeks selleks oleks. Ja võib-olla siin Võrtsjärve mängude ajal, mis regulaarselt ja kaua aega toimuvad või ka kuidagi teistmoodi luua üks Võrtsjärve entusiastide organisatsioon, kes selle eest seisaksid, et Võrtsjärve säilitada sellisena, nagu ta on, sest lõpuks ikkagi ta on eestikeskne, järeldame Eesti kõige suurem veekogu ja tema saatus on meie poolt suhteliselt kõige kergemini mõjutatav. Ma lisaksin jutule veel nii palju, et me räägime siin, et Võrtsjärvevana ja Rauke, aga milles see tema vanadus avaldub näiteks möödakäijale tasub mõte minna Võrtsjärve lõunatippu ja seal ei läigigi vastu enam vaba vett, vaid see on muutunud üheks taimi täislitoraali osaks. Ja kes kalade vastu huvi tunnevad, siis võiks vaste mainida, et Võrtsjärvest on täielikult ära kadunud selline tore kala rääbis. Millist suitsutatuna? Võib-olla paljud on nautinud palju puhtama Peipsi kaldal ja siis ma tahtsin veel seda öelda, et sellise hurraaoptimismiga ei jõua mitte kuskile, seda on meile lähiminevik näidanud, aga kammustav pessimismi ka mitte kuskile ja küllalt sellised vähesed abinõud küllalt vähene, mõistlik käitumine toob enesega kaasa küllalt häid resultaate. Näiteks mina nüüd oma nii teadusliku tegevuse jooksul olen tähele pannud seda, et kui väetisi enam ei külvata lumele ja väetisi, ei külvata järve kaldal lennukitelt peale seda on ka muutunud Võrtsjärve olukord ja vee kvaliteet tunduvalt paremaks, nii et, et küllalt niisugune vähene ettevõtmine annab väga häid tulemusi. Et käega lüüa ei ole ka mitte iialgi mõtet. Alati saab halva asja ja nõuga paremaks teha. Unustame nüüd korraks oma eriala oma teadustöömured ja soovid ja vaatame Võrtsjärve peale lihtsalt siin elava inimesena. Mina olen võrreldes kaaskõnelejatega muidugi Võrtsjärve ääres uus asukas aga, ja ise ma olen pärit Mulgimaalt. Aga siin Võrtsjärve ääres mind kõige rohkem võluvad need Võrtsjärve äärsed männimetsad. Ma olen ise pärit sellisest kohast, kus on rohkem niukene, võsa ja männimetsa ei ole, aga millegipärast on mulle tegelikult lapsest saadik olnud südamelähedane mererand ja männimetsad seal ja minu meelest Võrtsjärve ümbruse Võrtsjärve ise ka on ikka nii suur, järved annab juba meremõõdu välja. Ja need metsad ja see on tõesti selline rahu ja tasakaal siin peidus. No minule meeldib ka siin just mets, aga üks asi veel, mis min mind järve juures võlub, on järvekohin. See kohineile suur järv nagu hingab, kui ma kusagilt tulen mujalt kas linnast või siis alati. Ma kuulen, et midagi muud on siin puude taga mis elab ja hingab, nagu see on Võrtsjärv. Mina elasin põhiliselt Tartus ja mõnikord oli juhust vaadata Rockwell Kenti maale muidugi mitte originaale, aga reproduktsiooni ja siis ma mõtlesin mitu korda, et niisugusi värve looduses ei ole, et see on kunstniku niisugune liialdatud või isikupärane maailmanägemine. Aga Võrtsjärve ääres olles on selgeks saanud, et eriti päikeseloojangu ajal võib see värvigamma siit idakaldalt vaadates olla tõesti niisugune mida ei oskaks kuidagi tutada, kui teda oma silmaga ei näeks. Ja see on huvitav, et see võib olla nii kevadel, sügisel kui ka talvel väga maaliline, kuigi me sügist ja talve selles osas väga maaliliseks aastaaegadeks ei pea. Aga no muidugi me nüüd räägime siin metsast ja atmosfäärist niisugustest asjadest, aga mul Võrtsjärvel nii päris veepeeglil ka omad lemmikkohad. No üks kena koht on põhjaots, seal on liivane põhi ja selline suvitaja seisukohalt nagu meeldiv ala, aga mulle meeldib rohkem see lõunaots, kus kalad Need on minu uurimisobjekt ka lõppude lõpuks käivad kudemas ja kus see kalade maailm on väga mitmekesine ja kevadel kudemise täis ikka seda kalade täisverd, toredat elu. Minuga on selline lugu, et mina olen sellise aktiivse maailma suhtumisega inimene Andrusel midagi viltu, ma katsun seda ikka kuidagi hea või kurjaga paremaks teha ja seetõttu siin Võrtsjärve kaldalt limnoloogiajaamas elades ma saan ennast palju rohkem teostada kui kusagil mujal. Ma jälestan räpaseid linnu Eestis ja ahastan armsa lähedase tartu pärast, aga Tartu tänaval kõndides ei saa ja õieti Tartu jaoks teha. Mina isiklikult aga Võrtsjärve limnoloogiajaamas küll. Kui midagi ümbruses on korrast ära, siis ma pean nõu oma kahtlematult intelligentsete kolleegidega ja mett ja teeme selle korda ja me tunneme sellest suurt nisukest esteetiliste rõõmu ja seetõttu kõik see lisandub muidugi, mis mu kolleegid ütlesid, aga kõik kokku, see on teinud selle, Võrtsjärve ja Võrtsjärve kalda limnoloogiajaama mulle nagu oma saareks ja sellele on ka täiesti nisugune, reaalne saar. Laste olemas ka Võrtsjärve, selles see on tondisaar millel on ka tõesti laul oma saar pühendatud. Nii et see Võrtsjärvel elamine on kuidagi väga hästi kooskõlas minu elufilosoofiaga. Ja ma tunnen sellest suurt rahuldust.