Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Vasaram kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere, mina olen Peeter Helme ja alustab kultuurisaade vasar koos minuga stuudios. Kas saatejuht Urve Eslas, tere, Urve. Tora ja meiega on Eesti Ekspressi kolumnist rubriigi õnne vanem autor Tiina Jõgeda. Tere. Põhjus, miks Tiina siia kutsutud sai, seisneb selles, et me otsustasime täna rääkida millestki, millest me midagi ei tea ja mida meil kunagi olnud ei ole, ehk õnnest. Tänase saate teema on õnn ja see tõukub lõdvalt. Tänases sirbis avaldatud artiklist kontinenti avastamas Johann Gottfried Herder, mille on kirjutanud Eva Piirimäe. Herder nimelt oli üks selline huvitav mees, temast jõuame ilmselt pärast natukene rääkida ka, kes muuhulgas juhtis tähelepanu sellele, et eri kultuurides võivad õnne ja vooruse käsitlused olla väga erinevad. Ta isegi ütles, et need võivad olla võrreldamatud. Ja sellest, kuidas nüüd ikkagi selle õnnega on ja õnnega eri kultuurides hakkamegi täna rääkima. Aga enne põhiteemani jõudmist vaatame natukene, millest üldse tänane sirp, kirjutab Urve, mis sulle silmi Mulle jäi lugu pealkirjaga idülliline lugu kahetsusest ja igatsusest, mis on Aurelia aasa arvustus Forientiina filmile noorus. Mis siis räägib kahest mehest, kes on läinud veetma kahest vanast mehest, kes on läinud sanatooriumis aega veetma et natuke oma hingerahu tagasi saada. Aga see ei lähe neil sugugi eriti hästi korda, kes ei ole filmi näinud, soovitan kindlasti vaadata, see on. See on eksjärjekonnas Rantiino suurepäraseid filme. Aga mis selle arvustuse juures on veel tähelepanuga? Pärn on võib-olla see, et see haakub veidral moel meie tänase teemaga nimelt ühe sellise õnne definitsiooniga, võib-olla hiljem tuleb neist erinevatest õnne definitsioonides ka üksjagu juttu, ma loodan, aga ühe sellise õnne definitsiooniga, mis ütleb, et õnn on justkui minu soovide ootuste vastavus maailmale, kuidas see maailm neile vastu kajab ja, ja kuidas siis maailmast tulenevalt omakorda minu soovid muutuvad. Ma loen siit ühe väikse lõigu ette. Krambi alguses figureerivad kunstnike vaevab ilmselgelt masside suutmatus tajuda loomingulisi tipphetki. Veidi edasi. Inimesed jaotuvad justkui kahte gruppi, on need, kellel on midagi öelda ja teised, kelle mõttemaailm ei ulatu kaugemale igapäevasest või odava fantaasiaga vürtsitatud. Ometi on just viimased nähtaval ja kuuldaval samal ajal kui suuremale vaimsusele rõhujad jäävad oma peenekoelisem loominguga märkamatuks. Selline õnnetuse valemit välja tuli. Mulle jäi silma sirbist veel üks raamatuarvustus, nimelt Rein vöörmann kirjutab artiklis kihistumise muretsemisest Ameerika raamatust, milleks on Robert David Paknami raamat haual kiitseti American Dream inkraissis ehk siis eesti keeles meie lapsed, Ameerika unistuse kriis, mis siis üsna süngelt räägib Ameerikas toimuvast üha räigemas kihistumisest. Tulemuseks on see, et see Ameerika unelm ongi väga paljude järjest enamate jaoks järjest üks unelm järjest enamikes unelm. Nimelt järjest enam toimib seal selline mehhanism, et rikkamad inimesed ka oma hariduse puudumisele vaatamata saavad headesse ülikoolidesse ja ka väga andekad lapsed ei jõua neisse iialgi. Nii et selline üsna sünge vaade Ameerikale ja mingil määral võib-olla hoiatav ka meile. Teine asi, mis mulle silma jäi, on riigikohtu esimehe Priit Pikamäe Artika süüdistus kui hüpotees. Kuidas ikkagi saab nii olla, et prokurör väidab kohtualuse süüdiolekut nõuab karmi karistust, kuid kohus mõistab ta sootuks õigeks. Et minule kui õigussüsteemi ka väga vähe tundvale inimesele on see lihtsalt üks selline väga tore rahva valgustuslik lugemine. Mulle meeldis see teoreetiline käsitlus just selle juures, et see oli enam-vähem vaba igasugusest sellisest hinnangulise ideoloogilisest, aga just nimelt selline suhteliselt tore, tore, kuiv, teoreetiline, Noh, nagu öeldud, rahvavalgustus, aga muidu on suure osa sirbist pühendatud hoopis pagulaste teemal pagulastest rääkivaid raadiosaated, need on piisavalt, siis siis meie seda teemat rohkem ei puuduta, aga üldiselt on siin enam-vähem kõik, mida te olete kunagi tahtnud teada saada pagulastest, kultuuri vaatenurgast on sirbis olemas. Aga meie läheme siis edasi oma põhiteema juurde. Vasar jätkub kultuurisaade vasar, stuudios on Urve Eslas, Tiina Jõgeda ja Peeter Helme ning nagu lubatud, siis räägime täna õnnest võttes siis aluseks eks, tänases sirbis ilmunud mahuka Herderi teemalise artikli see kõlab kindlasti paljudele raadiokuulajatele nüüd sellise väga jubeda ja akadeemilise ja kaugena, et mis on Johann Gottfried Herderi kelle olulisus eesti kultuuri jaoks on lihtsustatult vist selles, et et avaldas mõned eesti rahvalaulud, mis on Herderil pistmist siis tänapäeva õnnega ja miks sellest üldse rääkida? Urve samatult kahtleva näoga? Pistmist õnnega, aga mind iseenesest nii huvitav vaadata korraks tagasi, mind just huvitab see õnne küsimus teoreetilises plaanis, sest nagu sa ütlesid praktikutena Me oleme suhteliselt tagasihoidlikud selles küsimuses. Aga teoreetilises plaanis õnne küsimus, mind huvitab just nimelt sellised filosoofia ajalooliselt. Ja kui ma püüdsin korraks tagasi mõelda filosoofia siis ajaloo erinevatel perioodidel, et kuidas see õnn seal on ilmnenud või kuidas seda seal on seletatud siis huvitaval kombel on see, et et 20. sajandi filosoofias ega seda väga palju ei käsitleta, et see on üsna palju pseudoprobleemiks kuulutatud asi. See tõsisemad teemad puudutavad sellist, selliseid asju, mis on siis seotud muude küsimustega. Mida lähemal loodusteadustele, seda tavaliselt parem jah, 20. sajandil 20 21. natukene Tongalasse muutnud. Aga kui vaadata nüüd päris antiikaega, siis Platoni akadeemias oli õnnelik oluline koht, eks, et see oli seotud eetikaküsimusega ja eetika oli just nimelt üks selline toonastest filosoofia alustaladest. Aga kui nüüd kogu periood, ütleme siis antiigist tänapäevani kokku võtta kiiresti, siis leidsin kuus erinevat õnne käsitlust. Noh, esimene on muidugi see, kas subjektiivne bjektiivne õnn ja subjektiivne õnn, õnne käsitlus ütleb seda, et et välistel oludel ei ole õnnega õnnega midagi pistmist. Toikud peamiselt seda vaatekohta pooldasid, et et see on leitav ainult inimese enda seest, kui ta mõtleb õigesti ja suhtub maailma õigesti, objektiivne õnne käsitlus loomulikult nagu arusaadavalt vastandub sellele täielikult, ehk siis selle järgi siis on just nimelt selliseid objektiivseid ja hinnatavad asjad nagu raha, tunnustus, kodulähedased, inimesed ja muu selline naudingud. Oluline selleks, et sul õnn oleks olemas. Need kolmandaks on see ühiskondlik õnnekäsitlus, mis ütleb, et ma ei saa olla õnnelik, kui teised ei ole õnnelikud. Et ehk siis õnne suurendamine käib selle kaudu, et, et üldist õnne ja rahulolu suurendada. Nelja 400 suhtelisuse teooria, mis nüüd ka sellesama nooruse filmi puhul korraks välja tuli Küll küll tagasihoidlikumalt, aga ehk siis õnnelikus, kohati võib olla näiteks õnnetuse puudumine. Ja selleks, et olla õnnelik, peab teadma, mis asi olla, olla õnnetu ja nii edasi. Viiendakse nüüd õnne vastavuse teooria, mis selle nooruse filmi puhul palju selgemalt välja tuli ja see on, on siis see, et kui minu ootused vastavad maailmale ja maailm minu ootustele, et siis õnn justkui sellest sellest lõppkokkuvõttes sellest tulebki. Aga minu meelest kõige huvitavam kuues ja see nüüd on üks sellistest, mis on nüüd tõepoolest 20. sajandil esile esile kerkinud ja see ütleb seda, et õnne, loovat iha objektid, aga need on ainult konstruktsioon. Ja soov õnnelik olla, ei ole see ka muud kui lihtsalt ainult meie neuroos. Slavosiizekia Shaklakaan muuhulgas seda teooriat toetavad. No ma ütleks oma poolt, et omalt poolt, et õnn on kindlasti kõikide filosoofiat sisu ja lähtepunkt ükskõik millise tesaurus, ega siis parasjagu käsitletakse. Aga antiikfilosoofid ja sestpeale on teda ju püütud leida ja analüüsida. Nüüd tõsi on see, et 20. sajandil tõesti see sõna õnn on liikunud teistesse sfääridesse filosoofiast on ta liikunud turundus- ja reklaami ehk siis sellesse siuksesse inimliku kättesaadavasse sfääri ja kindlasti on õnn üks neid mõisteid millega annab tänapäeval müüa kõike täpselt sama hästi kui seksiga. Et selles mõttes õnne kontseptsioone me kindlasti tänapäeval püüame defineerida ikkagi kogu aeg. Nüüd küsimus on selles selles, et mis tasandil me seda teeme. Et kas me teeme seda kuskil reklaamibüroos või, või ülikoolikateedris, aga õnnega ikkagi tegeletakse väga palju. No tegelikult ju kuigi sedasama Johann Gottfried Herder nii kaugena ja filosoofilisena tundub, oli tema lähenemine õnne küsimusse mingis mõttes vaata praktiline. Sest et ta ju pidaski oluliseks seda, et mõista, miks inimesed on erinevad, miks rahvad on erinevad, et tal oli selle antropoloogiline vaatenurk ja kui ta ütleski, et eri kultuurides on õnne ja vooruse käsitlused võrreldamatult, siis tegelikult on see ju selline hästi praktiline järelm. Sest Ta vaatas, mida inimesed teevad ja mis nad tegemata jätavad ja järeldas, et järelikult nad peavad eri asju õnnelikeks, aga on asi nagu noh, kas järeldus on õige selles mõttes, et äkki lihtsalt erinevates olukordades erinevad inimesed kirjeldavad asju erinevate sõnadega. Praegu Herverit lugedes ma pean ka tunnistama, et ega ma ei ole ka tema peale mõelnud pärast ülikooli esimest kursust, kus meil tõenäoliselt teda mõnes loengus nimetati, aga, aga pärast seda on ta minu jaoks ka unustuse hõlma vajunud. Aga nüüd neid tekste lugedes selgub. Ta on ülimalt kaasaegne ja selle kohta, kas eri kultuurid otsivad erinevat õnne, kas on olemas võistlejaid, õnnesid, kas üks õnn on õigem, kui teine? Sellele minu meelest oli? 18. sajandil, kui Herder selle teemaga tegeles, oli mingis mõttes palju lihtsam vastata, sest et inimesed püsisid paigal, interneti ka ei olnud. Ja nad ei teadnud eriti midagi sellest, mis, milliseid õnne, kontseptsioone võib veel kuskil olemas olla, et Herderi jaoks oli suur avastus see, et kui ta kui ta avastas nii-öelda maarahva või maarahvad et nii eestlased kui lätlased, kelle, kelle rahvaloomingu ja rahvalaulude vastu ta hakkas ise huvi tundma ja ja tegi vastava ettepaneku ka oma kolleegidele, et neid rahvalaule koguda. Et see oli tema jaoks võib-olla kõige kõige kaugem koht, kuhu kuhu minna, ehk et siis teise rahvakillunägemine ja tähelepanu panemi nende kõrval. Aga seda, et kuskil on veel hoopis hoopis teistsugused natsioonid oma kontseptsioonidega seda ju 18. sajandil ei saadud analüüsida sel moel nagu meie sedasama. Teha praegu õnn ei olnud segunenud. Samal ajal samal ajal oli 18. sajandil võib-olla materiaalselt Nad eeldused kehvemad, aga kultuurilised eeldused olid ju paremad. Sest et tänapäeval ka siis kui reisida teisel pool maakera, on ju näha, et inimesed ajavad seal taga täpselt sedasamasugust noh, kõige nürimat sorti õnne, mis peitub rahas ja asjades. No siin siin sa jõuadki selle empaatia ja sümpaatia mõisteni, mis mis on Herderi väga tähtsad, et kui kui sa niimoodi seda analüüsid, siis järelikult sa oled nende võistlejate õnnede suhtes empaatiline. Aga meil on ju ometi olemas mingisugused, vähemasti püütakse leida selliseid universaalseid õnne mõõtmise printsiipe. Ma tean, et meil on olemas õnneindeks ja see võrdleb mingisuguseid mingisuguseid kriteeriumist nimelt eri riikide eri kultuuride puhul. Kas see ei näita meile just sellist? Ühtepidi seda, et, et see õnn ongi segunenud eri rahvaste kontseptsioonidest ja teine asi see, et, et ikkagi mingisugused kriteeriumid selle universaalse õnne hindamiseks paistavad olevat. Neid õnne ja õnnelikkuse ja heaolu indekseid on hästi palju, mõned nendest on tõsiseltvõetavamad teised rohkem mõeldud seltskonnaajakirjanduses käsitlemiseks. Et pakun, et see kuulub ikkagi sinnasamasse turundusmaailma, sest et lihtsalt teadlased on leidnud nii-öelda müüva müüva sõna oma sotsioloogiliste uuringute tegemiseks ja noh, enamasti nad ikkagi piirduvadki just nimelt selle selle terminiga, mida sa siin nimetasid ka objektiivse õnne või või siis selle mõõdetava õnne kaardistamisega ehk et rahaasjad ka haridus-tervis, et need on, need on ju kõik objektiivselt mõõdetavad tõesti. Ja selliseid indekseid on kokku pandud arvestatavad ja see nimetus õnn on ikkagi neile antud minu meelest turunduslikel eesmärkidel, mitte et see nüüd kujutaks endast konkreetset õnne valemit. Oot, sa kasutasid, kas ma sain õigesti aru paralleel mõistete või lausa sünonüümidena sõnu, heaolu ja õnn, kas heaolu ja õnn on teineteise suhtes sünonüümid vaid kas kas heaolu ei peaks olema nagu väiksem? No vot see ongi üks kontseptsioon, et, et osad nendest indeksitest tegelikult mõõdavadki inimeste heaolu, kaasa arvatud meie inimarengu indeks. Et sinna tõmmatakse tihtipeale võrdusmärk ehk et kui vaadata siin Urve poolt pakutud selle seda kuuest jaotust, siis see peaks vastama punktile number kaks, kellegi objektiivne õnn, rahaasjad ja iha nende vastu. Ometi, me teame ju, ütleme, maailma kultuuri algusest peale lugusid inimestest, kellel on kõik, mida maine maailm suudab pakkuda ja kes ikkagi on õnnetud. Nojah, see punkt number kaks ei pea paika. Et siin me jõuame jälle Herderi juurde või, või tuleme tagasi siis oma oma tänase peateema juurde, et Herder oli ju tegelikult see, kes ta oli, kanti õpilane ja tegelikult oli halb õpilane, sest et ta eitas väga paljusid kanti kanti postulaate. Aga Herder oli see, kes ütles, et õnn algab inimese hingest ja tunnetusest ma praegu võtan oma sõnad tagasi, ma, ma ütlesin seda justkui tsitaadina, aga, aga see, et Herder nii ütles, see on minu arusaam Herderi Herderi mõtetest, et minu meelest Herder oli oli oma aja kohta novaator selles mõttes, et teda hakkas huvitama inimese hing ja ta tõi selle nii-öelda avaliku sfääri, hinge ja tunnetuse mõistet. Aga kas siin ei tule välja selline huvitav huvitav reegel justkui et vastavalt sellele, kelle kasutus või käsitlusalasse õnn on kuulunud mingil perioodil me saame ka üsna erinevad vastused sellele küsimusele, et mis see õnn siis täpselt on ja kuidas sellest aru saada. Sest tõepoolest, kui see, kui see, kui see oli justkui siis nagu filosoofide töölaual ja sellise aktsepteeritava teadusena ühiskonnas, et siis me saime täiesti teistsugused vastused kui siis, kui ta on näiteks reklaamimüüjate töölaual või siis või siis ma ei tea näiteks loodusteadlaste töölaual, eks. Ja siit tuleb edasi, selline huvitav küsimus, et ometi tundubki inimestele paljudele, et õnn on üks kõige olulisemaid asju üldse. Ja kuidas siis nüüd siis nii juhtus, et ma selle reklaamitegijatele jätsime? Mul on tunnet. Tõnn on üks kõige tähtsamaid asju sisse üldse, et see on ka üks nendest õnne valemitest, et selle võib sinna nimekirja lisada, aga see ei pruugi tingimata nii olla, et kõik sõltub ikka sellest, kuidas seda õnne defineerida või millist valemit parasjagu rakendada. Mulle endale tundub, et õnn on nii amorfne mõiste, et ta ei mahugi ühtegi valemisse, sellepärast me saamegi neid valemeid lõputult moodustada. Et ütle, mis sa tahad, ikka on õige või, või noh, sul on alati õigus oma oma isiklikul arvamusel, et et selle arutluskäiguga Me lihtsalt jõuame nagu noh, sohu või, või väga sellisele üldisele pinnale, mis ei pruugi lõpuks kuhugi viia, et et kui me ütleme, et igalühel on oma isiklik õnn noh, ja siis, et selles mõttes ma ikkagi seostaks teda kultuuriga küll, et väga palju sõltub nendest sellest normatiivsest baasist, kus inimene on, on arenenud või kust väärtuste süsteem on, on paika loksunud, nagu me teame, väärtuste süsteem elu jooksul naljalt ei muutu, et see, mis mis laps oma esimest eluaastatega kaasa saab, et enam-vähem nii see jääb. Aga te rääkisite siin päris palju õnne teaduslikust defineerimisest ja seega selle vestluse aluseks oli arusaam, et siin peab olema mingisugune universaalne tasand. Samal ajal kui mõelda selle sõna peale, siis sõna õnn ja õnnelik see seostub alati juhusega, õnnemängud ja kellelegil vedas seal ju ka ta oli ta, tal oli õnne, õnnis ime ja õnn on pime jah, et see kõik viitab ju sellele, et siin ei ole teadusega midagi pistmist miski, mis võib tabada ja kõige vanemat inimest maailmas ja minna mööda just sellest, kellel kes peaks kõigi normatiivselt kriteeriumide järgi oleme õnne ära teeninud. Aga kas siin ei ole jälle see, et meil on olemas neid erinevaid õnnesorte üks on see juhuslik õnn, eks ja teine on see õnn, mis sul tuleb siis, kui sa, kui sa teed kõvasti tööd näiteks selle nimel, et olla õnnelik, et eks neid tuleb vist rinaadi. Jah, no siis seal leitakse, et õnn on defineeritav, ainult post factum ehk tagantjärele, et see on midagi, mida, mida ei saa kirjeldada ette, mida ma ei tea, ilmselt praktiseerivad budistid võib-olla oskavad tunda siin ja praegu. Ka see on üks kontseptsioon, mida hästi palju praegu lansseeritakse. Euroopalikus. Ütleme Erika Euroopa kultuuriruumis kõikvõimalikke budistlikke teooriaid, et nüüd me oleme praegu rääkinud õnne, õnne ja religiooni seostest ja, ja vastastikusest mõjudest, aga mulle tundub, et ikkagi see on üks, üks põhilisi mõjutajaid see religioosne keskkond, mis, mis annab selle väärtuste süsteemi, et kuidas seda õnne saab siin või seal defineerida. No Herder ju ka seob neid, kui ta ütleb, et et ühiskonnas on õnne vooruse käsitlused, siis need käivad teleikkagi paarina koos, millest võib välja lugeda seda, et ta eeldab, et õnnelik on see inimene, kes elab voorusliku elu, ütleme kindlasti, see on praegu hästi labane järeldus, aga selline mõte käib sellega igatahes kaasas. Jah, see on siis nüüd, ma ei tea, mitmes täna täna kirja pandud definitsioonidest, et õnn, õnnelik elu on vooruslik elu. Kas, kas ta nüüd jälle 21. sajandil paika peab selles mõttes, et voorused on ju ka väga, väga paljus ümber hinnatud, et mis need voorused siis on, mis, mida sinna õnne valemisse peaks praegu panema? Ma mõtlesin, et see on võib-olla tuua siukse vaikse kõrvalnäitaja antiigist, kus kus Aristoteles nägi õnne ka seotud, aga selgelt siis eetika ja ja voorustega küll, aga tema jaoks oli, oli see justkui elamine kooskõlas selle Enda potentsiaaliga siis jah, et mis siis, mis siis tuleks ava, mis peaks avalduma. Et tema arusaam on enam-vähem see, et, et just nagu laev saab sõita merd ja nagu nuga, mis saab lõigata midagi, milleks on nuga siis mõeldud lõikama. Täpselt samamoodi, kui inimene teeb seda, milleks ta on siis justkui loodud või mis, milles tema potentsiaal saab avalduda, siis inimene ongi õnnelik, aga see nüüd on ka selgelt seotud just nimelt sellise aris tootliku eetikakäsitlusega, et sain seal alati olemuse kõrval ilma selleta. Ta ei olnud kah Aristotelese ränne ja küllap taas väga moodsalt Kuulame vahele muusikat. Urve valis välja sellise Ameerika artisti negotiation Rässi loo life is munderful, ehk siis elu on suurepärane. Mis on siis pärit selle noormehe albumilt mister eitusi, mis ilmus aastal 2005? Jätkub kultuurisaade vasar stuudios on Urve Eslas, Tiina Jõgeda ja Peeter Helme. Kuulasime just chisson massilugu Lights wonderful, kus siis väideti, et elu on suurepärane ja elu on ka mõtestatud. Aga meie rääkisime enne ja räägime nüüd õnnest ja jõudsime õnne ja vooruse, ehk siis õnne ja eetika seostoni. Ja Urve, sa esitasid vahepeal seda lugu kuulates sellise intrigeeriva küsimuse, et kas halb inimene, kuri inimene, teiste suhtes halb inimene või inimene, kes siis ilmselt kõikide väliste kriteeriumide järgi on halb, aga ise kuidagi on eeldatavasti harmoonias iseendaga. Lihtsalt ütlesin ette kujutada olukorda, kus, kus oletame, et, et on noh, tõepoolest näiteks sarimõrvar jah, või keegi, kes on kõikide selliste kriteeriumite järgi, mille järgi justkui ta saab välispidiselt signaale, et ta on käitunud kuidagi valesti või teinud valesti. Aga sellest hoolimata, kas tema saab olla õnnelik. Ja ma tooks siia juurde ka selle eetilise mõõtemõõtme. Sest juhul, kui me ütleme, et sarimõrvar ei saa kunagi olla õnnelik sest ta on eksinud mingisuguste põhimõtteliselt eetikanormide vastu, mida ta justkui oma sisimas teab, see tähendab, et me ütleme, et ka need universaalsed eetikanormid on olemas ehk siis, et me seome õnne, kontseptsiooni, universaalset eetikanormide kontseptsiooniga. See on nii keeruline küsimus üldse, olgu ta siis sarimõrvar või mitte anda kõrvalt inimesele hinnangut, kas ta on õnnelik, minu meelest me ei saa ja ei tohigi seda teha. Et noh, loomulikult mingite inimlike kategooriate järgi oleks lihtne öelda, et et sarimõrvar ei saa olla õnnelik, aga kui me tahaksime analüüsima hakata, siis me peaksime väga palju asju siin lahti seletama. Et kui jätta nüüd õnn inimese enda defineerida ja ta peab yhe sellele vastama, noh ma ei tea, et naisteajakirjade testid pakuvad välja mingi skaala tavaliselt kas ühest 10-ni või et mis, mis hinde sa oma õnne nivoole annad. Et see on üks võimalus nüüd sarimõrvareid või üldse kurjategijaid või, või neid inimesi, kes, kes teevad halba halba mingis väärtus süsteemiseks. Et neile me anname päevast päeva, anname hinnanguid väljastpoolt, et sellega tegeleb kohtusüsteem, sellega tegeleb kirik. Et see väärtuste mõõtmine käib kogu aeg ja nende mõõdupuude järgi me peame vastama, et inimene, kes sooritab tegusid, mis teeb teistele halba ei saa olla õnnelik. Aga kui sa ütled, et nii-öelda normaalses olukorras kõrvalt vaadates ei saa ega tohigi öelda, kas inimene on õnnelik kas siis inimese enda hinnang sellele on pädev, kas keegi on enda suhtes objektiivne? Millise filosoofia raames objektiivselt idealistid, subjektiivsed idealistid, ET? Ja 21. sajandil praegu, kus vohab totaalne isiksuse kultusnartsiss, sism ja juhtivparadigma, on see, et inimene peab olema tema ise, tohib olla tema ise ja kellelgi teisel ei ole teeõigust selle kohta hinnangut anda. Milline see inimene tahab olla, et. Siis sel juhul oleks vastus ja. Nojah, et eeldus on see, et kui olla võimalikult autentne, siis ollakse õnnelik. Aga see eeldus on ikkagi õige eeldus. No kui vaadata ka mingisuguste psühhiaatriliste kategooriate järgi, kus tulla tagasi selle massimõrvari või sarimõrvari juurde, siis reeglina nad on psühhopaadid ja psühhopaatide Psüühikas üldjoones nii arvatakse, ei ole sellist mõistet nagu õnnelikus õnnelikus olemaski, nii et et siis jälle võib öelda, et, et nendel kahel nähtusel ei saa eriti seost olla. Aga sellisel juhul on olnud ju väga kadestamisväärsed inimesed, sellepärast et tänapäeva ühiskond ja tänapäeval sedasama reklaamimaailm, millest meil enne juttu oli ju kogu aeg kirjutab meile ette, milline käitumine teeb õnnelikuks ja mis omakorda tähendab seda, et keegi ei saagi kunagi õnnelikuks saada, kuna õnn on alati, mis ostukaugusel. Aga kui see võib alati, eks ole, aga kui me see õnnelikkuse kategooria sul peas üldse puudub, siis sa oled ju vaba sellest oravarattast. Merkantiilne õnn, ehk see õnn, mida saab osta, liigub käsikäes paralleelselt nende teiste, natuke võib-olla esoteerilised suundadega, mis, mis on ka tohutult paisunud ju nüüd siin 20. sajandi teisel poolel ja Eestis, et selle sajandi algul, et inimene Peab süüvima oma oma vaimumaailma, oma hinge harima ja liikuma nendes dimensioonides järjest kõrgemale ja kõrgemale ja siis nende kontseptsioonide järgi ei ole ju sellel, mida mida müüakse supermarketites, mitte mingisugust tähtsust. Et kui vaadata kõiki neid vaimseid õpetusi ja praktikaid, mida siin kalli raha eest pakutakse, siis nemad toituvad ikkagi sellele, et et inimene, ma vaatan, mis ta siin selles Urve poolt toodud nimekirjas, mis punkti alla ta käib. Et. See inimese enda harimine või või see inimeseks olemine, et see on õnn. No see on väga kiiduväärne, aga siiski valdav osa tabab inimkonnast tahes-tahtmata sipleb sellises Merkatiilses maailmas ja see merkantiilne õnn või selle taotlus on kõikjal meie ümber. Kuidas siis üldse sellistes tingimustes, kus kogu aeg kirjutatakse meile ette, milline käitumine või õigemini milline ostukäitumine mille tarbimiskäitumine teeb meid õnnelikuks, kuidas sellises olukorras üldse ära tunda siis kas sa oled äkki tegelikult päriselt sisimas õnnelik, kuigi see võib-olla ei vasta nendele välistele õnnelikkuse normidele? Me alustasime oma seda pool tundi lubadusega, et me räägime voorustest ja eetikast ja ma mõtlen, et kas kas see Merkantiilsus või asjade kultus või meile ette kirjutatud õnne valemid, kas need on kuidagi taandatavad või korrelleeruvad eetilise süsteemiga või selle nende vooruste süsteemiga, mida, mida me siin kuidagi ikkagi igapäevaselt, et ka praktiseerida püüame. On küll need on surmapatud ahnus ja haprus. Et need eetilised kategooriad Nende puhul märkasin, praegu on üks päris huvitav, huvitav tendents, tähtis on see, et kõik seni kolm nimetatud jah. Selline ostukäitumisel põhinev õnn, jah, mis ütleb sulle, et õnn on ühe sammu kaugusel selline spirituaalne, mis ütleb sulle, et õnn on kusagil kõrgemates sfäärides kui ka selline eetiline visioon sellest asjast, mis ütleb, et kui su sinust saab selline eetiline inimene jah, et siuksed et siis sellisel juhul sa saad õnnelikuks, nad kõik näevad õnne sellise, justkui sihukse lineaarse teekonda õnneni sellise lineaarse pildina, kus sa pead liikuma punktist A kus on siis õnn negatiivse märgiga või miinusmärgiga punkti B, kus on siis õnn positiivse märgiga. Et kas see nüüd universaalne või see nüüd ei ole universaalne, sest vähemasti minu peas on küll mitu sellist erinevat teistest kultuuridest pärit õnne kirjeldust, mis just nimelt ei näe pääseda lineaarse, vaid pigem pigem just nimelt sellise nagu Peeter, võib-olla enne üsna sarnaselt kirjeldas, ehk siis sellise, et inimene võib küll jah. Talle küll öeldakse, et mine nüüd poodi, osta veel see huulepulk, ma ei tea, kuidas rulapulkadega küll seda on, aga aga, ja siis, sellisel juhul nüüd sa saad õnnelikuks, aga, aga samal ajal kuidas inimene tunneb ära seda, et võib-olla ta selsamal hetkel parajasti ongi tegelikult õnnelik jah, et on nagu sihuksed üsna üsna selgelt olemas idafilosoofilisi koolkondi, mis ütlevad, et just nimelt see hetk ongi see, kus see õnn on, et mingisugust lineaarset liikumist sinna õnneni ei olegi tarvis. Jah, no positiivse psühholoogia koolkond on, on selle õnne defineerimis hästi lihtsaks teinud ja üldiselt ikka tundub, et meie nagu meie ajastu praegu defineerib õnne väga suures osas rahuloluna. Et needsamad need ka jaa ja selline kõrgem minu meelest Herderi endale oli väga ilus termin selle kohta, et kõrgeim inimeseks olemise vorm aga võib olla ka, et see oli Eva Piirimäe selle artikli autori termin. Et see ta nimetas ta normatiivseks inimsuseks, et vot selle, selle normatiivse inimsuse defineerimisega me tegelikult me peaksime rohkem tegelema, et me tegeleme väga palju selle, sellesama, selle poest saadava õnnega või, või nende mõõdetavate õnnede kontseptsioonidega defineerimisega ja, ja püüdmisega. Aga selle normatiivse inimsusega peaks minu meelest ühiskondlikud mõtlejad, et rohkem tegelema, aga siin Eesti süsteemis ja seda nagu inimmeie ühiskonnale rohkem pakkuma seda, et minu meelest siin nagu jookseb, meie ühiskondlik mõte jookseb natukene ühiskonnale endale järgi või sabas. Et meie, meie filosoofid ei paku võib-olla meile nii palju neid samu õnne, valemeid, vinnid, vastuseid kui, kui me tahaks ja sellepärast me lepime sellega, et õnne ja heaolu või rahulolu vahel on võrdusmärk. Aga kas see probleem ei ole osaliselt ka selles, et tänapäeva ühiskonnas peetakse õnne, õnnelik olemist eetiliseks, aga õnnetu olemist ebaeetiliseks? Tulles su enda jutu algusesse, sa ütlesid, et Tõnn midagi, mida mida sul kunagi olnud pole. Et kas ma peaksin sellest tulenevalt sind ebaeetiliseks pidama? No ilmselgelt on mul mingisugused moraalsed puudujäägid, seega ma ei ole. Ma ei ole kaugeltki mitte isegi täiuslik, aga meil on normaalne inimene ja ebanormaalsus on noh, a priori halb, ohtlik. Kas sa tõid siin ühe ühe huvitava mõttekäigu praegu esile, et mis selle õnne tagaotsimisega meil tegelikult lansseeritakse sedasama karistavat superego, millest sina räägid? Et inimene peab olema enda ja oma elu suhtes kogu aeg hästi kriitiline ja see lükkab seda õnne õnne kättesaamist. Kogu aeg kagu, võrdsetes ühikutes jälle kaugemale. Et kui sa suudad võib-olla tegeleda oma karistava superegoga, siis jõuad seda eetilisuse tasemel kõrgemale. Sidudes see asi nüüd sellise väga aktiivse merkantiilne käitumise ehk tarbimishullusega, siis meil ongi ju käes selline tänapäeva lääne inimene, kes sipleb kogu aeg selles olukorras, kus iga uus ost teeb õnnelikuks, siis tema peas läheb. Ma selline häirekell, mis ütleb, et see ei olnud nüüd moraalne, ehk siis tema superego, mis teete jälle õnnetuks ja siis jälle uus ost ja nii edasi ja nii edasi, kuni hauani. Ja, aga kes peaks siis olema, kes see ma ei tea, institutsioon, kes pakuks välja meile selle normatiivse inimsusemõõte 21. sajandi Eestis. Seda ma ei tea, aga täna hommikul lobisesin kolleeg Lauri Hussar iga mõlemad oleme teoloogiat õppinud ja jutt läks piiblitõlgenduste peal ja, ja rääkisime sellest, et on erinevad sellised piiblitõlgenduse meetodit, noh üks selline kõige nüri nii-öelda on fundamentalistliku, kus piiblit loetki ilma igasuguse nii-öelda filtrita, ilma igasuguse abstraktsioonita, kõik ongi nii, nagu seal kirjas on. Ja see on võib-olla väga nüri tõlgendus, aga Lauri ütles, et aga samas see tõlgendus, mis teeb õnnelikuks Aga kas siin ei tasuks vaadata jällegi ka filosoofia poole natukene võib-olla otsiva pilguga sellepärast et filosoofid on seda kirjeldatud just nimelt antiikfilosoofias ja üsna mitmes erinevas koolkonnas seal muuhulgas ka muuhulgas kas toikude poolt, et. Et see, mis teeb inimese õnnelikuks, on see, et ta saab aru, kuidas teatud voorusi väärtusi kasutada. Näiteks kui sul on raha, aga sa ei tea, mida sellega peale hakata siis avastad, sa õnnelik oled, kui sul on tarkus ei tea, mida sellega peale hakata, vaevalt et seal siis väga õnnelik oled ja nii edasi. Et selleks, et teada, mida selle kõigega peale hakata, peab sul olema mingisugune teadmine. Ja see teadmine justkui ongi see, mida, mis on siis Sofia jah, või sa tarkus millest siis ka see, mis, mis just nimelt selle väga selgelt seondub sellise arusaamaga, et kust kust meile tuleb info selle kohta, mida tähendab ka elada koorusliku elu näiteks ja nii edasi ja nii edasi ja see nüüd ei ole päris sarnane sellele, mida religioon meile ütleb, et et teadmine selle kohta, mis on, mis on õige kuidas saada õnnelikuks, tuleb kuskilt meilt välja paljalt poolt vaid see ikkagi üsna palju ongi selline ka mõttetegevuse tulem lõpuks, et saadakse teada enda sisse vaadates nüüd mitte sellises spirituaalsus mõttes jah, aga just nimelt sellise analüüsivas mõttes, et kus kohas tarkus siis täpselt pärineb, põhineb ja kuidas sellega siis hakkama saada, edasi? Teadmine aitab kindlasti õnne leidmisele kaasa, et tulles tagasi meie tänase jutu peakangelasest Johann Gottfried Herderi juurde, siis tema ju tegelikult kõige olulisem panus, mis, mis tal nüüd eesti kultuurile on, on see, et nagu me enne rääkisime, on tähelepanu pööramine rahvalauludel, aga mis asjad on rahvalaulud, rahvalaulud on ju juured, et tema oli see, kes, kes pakkus välja selle kontseptsiooni, et vaadake endasse, aga vaadake oma mineviku kaudu ehk et kui sa tunned oma oma vaimu ja oma olemust oma esivanemate kaudu see annab sulle mingi teadmise ja turvatunde ja turvatunne peaks küll olema üks üks olulisi komponente õnne valemisse. Nii et juured maas ja Sofja peas See on väga ilus kokkuvõte meie tänasele jutule, ma tahtsin sealt Tiina tegelikult enne niimoodi ärritavalt küsida, et olles kirjutanud sadu kolumne teemal õnne valemisse, sinu õnnevalem on, aga mulle tundub, et sa praegu vist ütlesidki ära selle, mis võiks vähemalt olla tee igaühe isikliku õnne valemini. Ja no seda küsitakse hästi palju, et mis õnnevalem siis on, et? No, ma arvan, ma ütlesin seal täna välja küll jah, et õnne valemit ei ole olemas. Kuna kuna ta on defineeritav väga paljudel eri viisidel siis ja, ja kõik need definitsioonid, valemid on õiged, siis kokkuvõtteks see summa, null, mis ei tähenda, et õnne olemas ei oleks. Selliste huvitavate mõtetega siis tänane vasar lõpetab stuudios Urve Eslas, Tiina Jõgeda ja Helme ning lõpetuseks. Jätame mängima ansambli pronksvedur albumilt pronksvedur, mis ilmus aastal 2009 muusikapala. Totaalne õnn, mille sõnade autor on Contra kuulmiseni.