Ja nüüd on mul hea meel tutvustada teile tänase mul meeles veel saate tuntud raadiohääl kes on Marje Lenk ja kui tohib väikese sissejuhatuse teha, siis ma arvan, raadiokuulajad teavad teda kõige rohkem vast ehk nendest hilisõhtustest minutitest keskprogrammist. Viimastel aastatel väga populaarne saade Persona, mida ta teeb. Aga Marie on tegelikult väga mitmekülgne inimene, sellepärast et ta on ka meie kuulsa Nemo turniiri toimet ja, ja näiteks hommikused huumoriminutid vikerraadio. Kas see on nüüd pool kaheksa, vist umbes natuke enne seda ka need on Marie Lenkid toimetatud. Mõned mees šovinistid armastavad öelda, et naistel seda huumorimeelt kipub nagu nappima, Marie, kuidas sina neile vastaks ja kust sina need naljad välja otsida? Ma ei oska öelda, kas ma olen suur naljameister, egas mul seda huumorimeelt on. Võib-olla et isegi enam ei ole, tead, need naljad ei ajagi naerma. Aga on sul, nojah, sa oled näinud nii palju, ma olen niivõrd palju valt, oli niivõrd palju kuulnud ja ja, ja no lihtsalt ei ajanud naerma. Aga tegelikult see kõik sai alguse päris ammu juba. Ma arvan, et üks võib-olla seitse-kaheksa aastat tagasi, võib-olla rohkemgi. Mulle kingiti üks paks venekeelne anekdootide kogu. Ja ausalt öeldes oli see esimene taoline raamat minu kodus. Ma ei olnud eriti kunagi huvi anekdootide vastu tundnud, noh muidugi ma neid kuulasin ja naersin kaasa ja ja kui ma siis selle raamatu läbi lugesin, tundus mulle, et et seal on päris palju tabavaid nalju ja mida ma ka varem kuulnud ei olnud. Ja ma mõtlesin, et aha tõliksin ära teeksin suupäraseks, kutsuksin näitleja lugema ja nendest saaks ühe keskprogrammi kokku. Ja kutsusin Jüri Külukovi lugema, mängisime muusikat vahele ja ja saade läks eetrisse ja läks päris hästi. Ja siis ma hakkasin juba ise neid raamatuid ostma ja me tegime Jüriga koostööd. Õige mitu aastat, kuni tema surmani jõudsime välja anda isegi ühe helikasseti Jüri loetud naljadega ja siis ma hakkasin koostööd tegema teiste näitlejatega ja neid nalju oli kogunenud juba nii palju ja et ma mõtlesin, et võiks ju nendega sisustega hommikuprogrammi. Ja no tänase päeva seisuga on mu raamatuid väga palju, põhiliselt on need venekeelsed ja soomekeelsed. Ma pean sulle ütlema seda, et raamatus on küll palju, aga ega nalju selle pärast palju ei ole. Kõik korduvad. Ma käisin hiljuti Peterburis, jaga Helsingis ja ostsin sealt kuus, seitse raamatut ja 20 nalja vist sain, mida ma varem polnud kasutanud. No aga ma loodan, et kunagi pole nii, et midagi ei ole, küll ikka saab, küll ikka tuleb ja kui tule, mõtleme ise. Muide, nende naljaminutite puhul tuleks vist yhte nime veel mainida, sellepärast et minu arvates on väga andekad muusikalised kujundused tehtud nende juurde ja Silja Vahuri ongi seljaravil. Ja Silja Vahuri on aastaid teinud ja ma pean ütlema, et kui võib-olla mõned naljad korduvad, aga ega see kujundus ei kordu kunagi, nii et ta on väga tubli helirežissöör küll. Nii aga tuleme nüüd siis sinu muusika meenutuse juurde. Marje Lenk. Minu üks suurtest-suurtest lemmikutest on. No ma ei oska öelda, sõnades miks ta mulle meeldib, aga laulud, mida ta esitab, on küll niisugused, et ma võin neid hommikust õhtuni kuulata ja ma ei, ma ei väsi nendest ja need ei tüüta mind kunagi. Üks tema leivanumbritest oli kindlasti streises indena. No küllap paljudel kuulajatel on, sellega seoses on meenutada mõni romantiline seik, meelde tuleb mõni lähedane inimene. Aga Mulle meenub sellega seoses üks kauge ja ütleme nii, et küllaltki karm maa kus ma käisin 88. või 89. aastal. No sina, Jaak, oled Nemo turniirist ka osalenud, nii et mõista mõista, mis riigiga on tegemist. Kui sa räägid karbist maast, eks ta mingi põhjamaine peab vist olema, või. Tead ütleme, et see on rohkem nagu nagu selle korra pooles, Karl. Korra poolest on islamimaad väga karmid. Selles riigis käib üldiselt väga vähe välismaalasi. Ja siis, kui mina seal käisin, siis ei tohtinud kohalikud isegi välismaalastega tantsida. Selle riigi filmides ei tohtinud suudelda, ma usun, et ka praegu ei tohi seda teha. Selle riigijuht on kirjutanud väga palju raamatuid. Muinasjutte on välja töötanud kui ka selle riigi kinokunstialused teooria. Sa ikka üritad mulle seda küsimust esitada noh, Iraan, Iraak või kuskilt sealt kandist teises kandis, teises kandis ja kinokunsti alus, et oi, see on väga huvitav. Anna veel mõni vihje või ütle vastusena. Näitlejad, kes on filmis või teatrilaval kehastanud selle riigijuhti on eriti lugupeetud inimesed ja neil on ka teatud privileegid. Kas Põhja-Korea võib-olla või? Õige riik on tõepoolest Põhja-Korea, muide selles riigis ma sain esimest korda koeraliha ja jõin mao viina. Ühesõnaga viinapudelis oli madu. Ei olnud eriti maitsev. Ja vot kui sa oled olnud selles riigis juba õige mitu päeva niisuguses suletud tud küllaltki karmi režiimiga vaeses riigis, siis tekib mingi tüdimus, tekib koduigatsus ja siis ma mõtlesin ühel hommikul, et, et kuidas siis ikka saaks nagu tuju paremaks, et Poleks mingi silma rõõmgi. Ja siis ma läksin hotelli kõrval asuvasse valuutapoodi, ses poode seal tegelikult ju ei olnud ja poes ka midagi müüa ei olnud, kui oligi Pootsis poes midagi müüa ei olnud. Läksin sinna valuutapoodi, jalutasin ringi ja äkki hakkas kuskilt nurgast kostma streises Indonait Frank Sinatra esituses. Koreas kõlas inglisekeelne laul. See oli, see oli niivõrd ilus ja see oli niivõrd kosutav nisugune tunne oli, et sõber olla, poodi saabunud, mu sõber on kohal. Aga mu rõõm oli muidugi üürikesest, varsti keerati nupp kinni. Kuste muusika tuli. Kes selle mängima pani, ma ei tea, sest raadio sellist muusikat ei anna. Kui ma läksin küsima, kas teil on Frank Sinatra plaati müüa siis öeldi mulle, et ei ole, nad ei teadnud, kust see tuli. No see selleks, aga, aga see kuidagi kosutas ja, ja lisas nendesse päevadesse, ma ütleksin, pisikese annuse glamuuri, mida selles riigis muidugi ei olnud. Ja ma loodan siiralt, et kes iganes selle loo seal mängima, panijad, tal mingeid pahandusi selle pärast ei tulnud. No loodame ja see pani väga ilusa punkti sellele reisile, nii et minule meenub Põhja-Korea selle lauluga seos. Aitäh Marje Lenk ja see laul on siin praegu teile kuulamiseks.