Roberta lausetest Vinski ja Dmitri Kabalevski Reekviem, nagu ütleb autor ise on pühendatud neile, kes langesid suure isamaasõja rinnetel. Lindi kangelaslike sõjasündmuste esimene aasta aasta 1941 korduvfilmis elavad ja surnud. Elustub minevik räägivad kaks sõjameest. Tallinnfilmi toimetaja Ülo Tambek ja rahvamajanduse nõukogu vaneminsener Nikolai trankmann. Ülo Tambek oli sõjapäevil kahurväes. Nikolai trankmann, Narva töölispolgu staabiülem. Seda on tehtud palju filme. Näiteks ristirüütlite taoline asi, kus on kõik ehitatud nihukeste efektide peale võimsalt ratsaväe rünnakut seal ja nii edasi, nii et päris päris tore on pealt vaadata, ta on siiski nii küüniliselt meile esitatud ja nagu kaotama ära selle kõige selle vaeva ja viletsust, mis kõik sa sõjat endale kaasa toovad. Või elan olnud teistsuguseid asju, kus no kasvõi näiteks läänerindel muutuseta, mida iseloomustas nii järgmine naturalis. Kui nüüd kõnelda praegu jooksvast filmist elade surnud siis võiks öelda, et seda filmi iseloomustab kõigepealt tõepärasus. Ja seda niisugust tema joontega kinnitada igaüks, kes on puutunud kokku lahingutegevusega rindel ja ise kaasa läinud, kõik need, kõik need asjad, mida sealgem näidatud. Võib-olla just sellepärast ongi teiste taoliste filmide hulgas elavad ja surnud on tõepoolest väga mõjuv vaatepilt. Oma esimestest võtetest peale ja hoiaksin kogu aeg bineeril kuni filmi lõpuni. Kolme tunni jooksul on meil võimalus minna Vi, õigemini vaevaga taanduda läbi terve sel laastamis. Need inimesed läbi tegid, keda me seal filmis näeme? Tahaks veel ühte asja nimetada, nii imelik kui see ka ei ole või õigemini, see on täielik paradoks, aga tegelikult võiks öelda niimoodi, et tugevad on need, kes oskavad kaotada. See oli juut, tegelikult tragöödia, mida selles filmis näidatakse. Seal ei ole muutliks lõpmatu minek itta. Tegelikult kaotas unimudilat. Aga need inimesed, kes lõid läbi, teevad meie usume seda, kui ma olen silmi läbi vaatanud. Me oleme täiesti kindlasti veendunud selles, et need mehed on võitjad. Ühesõnaga võiks öelda, et see on omamoodi tugevate tee. Teie mõlemad nägite seda aastat ju ka elus, Pealt teda küll. Kuskohal, teie kuulsite, et on alanud sõda. Mäletan, et sõitsin parajasti Tallinnast Narva masinaga tee peal sellest teada. Ja kui ma Narva jõudsime poole tunni pärast Kis tungis läbi Pihkva luu kaudu Leningradi peale, peatati Luuga ääres ja tema pööras siis põhja ja tahtis välja jõuda. Son, kui mõtleme Auduvast Narva ja tahtis ületada Narva jõge, ära lõigata teed, mis viisid Tallinnast Leningradi kõik jõudmist, sel korral Narvas olid tuli fašistidele vastu hoiat. See ida poolt vastase pealetung oli ootamatu. Me teadsime küll seal lahingud käivad, aga ta nii ruttu jõuab juba 20.-ks juuliks ta jõudis püsse, see jõeli, see on seitse, kaheksa kilomeetrit Narvast. Muuseas peatati seal kinni üks terve kuu aeg, millal sa sealt edasi meil andmed olid väga puudulikud ja mäletan just minu peale, linnakomitee pani ülesanne sõita rindele Kingissepa alla ja iga päev tegin võiksid sõidud välja ja täiendasin siis andmeid, mis me koha pealt saime seal, kus asus Narva pataljon rindel kaitsel. Seal on permis küll osa, mitte suur saal Narva jõel. Ja selle saare pärast käisid kõik, mis aeg, pidevalt lahingud. Et selgitada välja, mis seal saare peal sünnib. Kui saad siis saadil siin üks luuresalk, üheksa meest, kaevur hõimla juhtimisel. Need mehed avastasid sakslasi, kes istusid tule ääres. Peale. Fašiste Puppy, sekka kaks käsigranaati. Mehed tormasid peale ja hävitasid selle Grupp fašiste ära. Kuid üks mees pärast selgus, et ta oli ohtralt. Sai jooksu. Kuid kaks poissi sume ja Merila. Jooksta järjeavast, heast ja viisid tõid üle jõe tagasi me sellelt me seal lihtsalt andmeid, et see oli siis teie esimene vang. See oli esimene vamakseksid. Janiskisipisoodisi koli iga päev. Ja võiks öelda, et Narva ja Virumaa poiste, nagu ma nimetasin, üht-teist nende teen, oligi see, et esimesed päevad, niikaua kui regulaarväed, kaheksanda armee väeosad tulid sinna ja vahetasid ära, nii kaua näevad, pidaistaks seal vastu. Kunagi mul ei lähe meelest ära esimesed sõjapäevad. Nimelt see töö, mis kohalik Narvas partei. Ja nõukogudeorganid andmeid, komsomol, selle töö tõhusa töö, mis nad ära tegid hävituspataljoni organiseerimisel. Ars kõiki kaasa ja nii mõnegi kõhklejale tema andis usku võidusse ja lootusin tulevikku. Ma imetlesin ikkagi neid noori, kellel oli vähe kogemusi, kes suutsid ikkagi üles anud nende paljudesse täita töölispolk. Esimest korda läks lahingusse Kingissepal. Sel korral vastane, kui oli luuga kindlustatud joonelt läbi murdnud. Siis hakkas iga teed mööda liikuma, edasilend oli poole ja mis meil tuli siis teha? Meil tuli ainult rünnata vasturünnakut, teha ükstakõik kas pataljoniga Krooduga rühmaga. Kui ka rühmal mehi ei olnud, siis võib-olla ühe grupi julgete meestega vaatamata, kui palju vastaste ees oli. Ründasime nii, et võita kui mittepäev, siis mõni tund. Ja anda sellega aega Leningradile ennast seada. Kaitseseisukorda läbi oli kas tööd, mis tehti, ja Narva polgule. Esimene lahing oli üks niiski rünnak. Kingissepa linnast. Leningradi poole ida poole on üks koskvalova asula tellis asuva väikese numbri üks, kaks, kolm kilomeetrit. Vot selle kingitusega kooskõla vahet, kolmas pater tungis edasi. Võttis oma alla Narva liinil oli maantee, raudtee. Ja tekstas. Püsti mindi ja murti, vastasime sisse, kusjuures meie sattusime ühe saksa diviisi staabi peale tema väe veest läbi käinud, et me saame trofeedeks miinipildujaid, kuuli, mille kaks, viis saldundav ratsahobust. Terve diviisi voor. Medikamentide ka esimesed kuus meest vangi saime. Ma olen imitu rünnakud läbi teinud, kuid see rünnak on mul alati meelde jäänud ju üks ütleme saame seisukohast üks kõige ilusam rünnakuni. Kui nii võtta ja ja ma mäletan ilusti, pikkume jooksima jälgus peale, siis minust ajas mööda kiikel ja Grayas paremalt poolt. Ja tormasid esimestena sisse saksa seisvates. Raias, muuseas, seal sai haavata viis tabamust, sel korral? Jaa, niiskise raiesel tikkimine oli mehi, kõik niiskust, muidugi meil oli ka kauniskavad kaudsetele selle rännaku juures, sest vastava kuulipilduja tule alla sattusime. Aga täitsime oma üles ära. See oli 19-l augustil. Väeosad kõik juba jätsid maha, seitsmeteistkümnendal mina isiklikult sõitsin välja poolteist tundi enne vastaja sissetulekut. See oli umbes kella kahe aeg päeval talle selle tassi sillad õhku ja väeosad kaera kadunud. Minus ei mahtunud kunagi see, et Narva ainult ilma lahingud ära Ja see oli, Mulle ütleme, selle sõjas esimene ja vist ka viimane niisugune, kuidas öelda nüüd? Pettumus ja meil oli ette valmistatud Narva ju kaitseks majades igas poolsel vanad, kindlasti kõik oli valmistatud ette. Aga me ei saanud seal lahingud siiski tulnud, sest vastane oli Kingissepa sisse tulnud juba, lõigati ära ja anti käsk lihtsalt Narvast ära tõmmata. See oli üks asi, aga teine, teine oli see, kui ma hakkasin. Mäletan selgesti selle koha peal, kus ma töötasin, Makutasin need töötajaid kokku kõik kes keda ei saanud evakueerida, seal korra kõike võib öelda, ei jõutud, ei saanud, võtsin kokku ja ütles, et mina nüüd lähen, siis annan üle pearaamatupidaja, andsime üle asjaajamise, kõik nagu see käib ja ütlesin vahelise sõjaväkke. Ja loodan, et töötate nüüd siin ja elate edasi, et kui ma tagasi tulen, siis võidame. Voosele. Tähendab ikka seda usku, mitte üksi mul aga kõik, kellega Narva ja Virumaapoiss tegeleda koos lahingud pidasid. Neil olid kõik usketme ikkagi vastavalt muidugi meie lootele, isegi et me nii kaua ära oleme. Ma seal nimetasin poolteist aastat eksivad. Teie nimelt kõnelesite seal sumest. Kas see on sama sume, kes, kes hiljem oli pataljoni komandör? Minul tuli selle suuna juba kokku puutuda hiljem juba siis, kui gaasi tuldi kolm aastat hiljem ja ja jah, kolm täpselt kolm aastat hiljem. Ja siis meil tuli tema oli pataljoni komandöriks, sellist meie divisjoni suutlike divisjoni tuli tema pataljoniga peaaegu peaaegu kogu Eesti läbi käia. Ema eest, alates sealt Avinurmest ja kuni juhtsuni välja. Huvitav on märkida inseerused, sume. Ma kahjuks ei mäleta praegu täpselt öelda, kus teda filmiti. Aga tõenäoliselt vist sel ajal, kui, kui meie väeteel ei olnud Eestis kuskil seal Luuga või Kingissepa isal sealkandis filmitud rindeoperaatorite jahvinud operaatorid tegid seda ja meil on selline kaadrist tänavu aasta nimelt möödub 20 aastat Nõukogude Eesti vabastamisest. Ja need omal ajal 20 aastat tagasi sõlmitud kroonikalõigud peavad mingisuguseks, tahame nad sellisel kujul. Rahvale ka näidati, oleks teha sellest Falconi paljud ära unustanud, mis mõtlesin, komandör võib-olla et kasutatakse neid materjale ka vabariigi 25.-ks aastapäevaks täis metraažilises filmis dokumentaalfilmis ja nüüd on juba natukene rohkem materjale, on olemas, on filmitud, need, need operatsioonid tanud Veliki Luki avastamine kus ka Eesti laskurkorpus osa võttis, kulub noos kolmikjal, Nat geist, leevelli vabastamist on filmitud, on jäädvustatud see, kuidas vabastatakse Tartu-Võru-Tõrva. Tallinn muidugi, Tallinnasse sissesõit on ka filmitud, tegelikult ju need materjalid on seisnud filmiarhiivide riiulitel. Niisama kaua nagu sellest ajast möödas on 20 aastat ja keegi pole neid vahepeal näinud ja suur osa inimesi ei teagi üldse. Niisugune niisugune ajalooline materjal. On olemas tegelikult seal esinenud. Nii nagu siin juttu oli, oli sumest. Ja, ja kui ma väga ei eksi, siis sama seesama Raialt, kes seal Narva selles töölispolgus algul võitles ja seal peale nende on seal ju terve hulk konkreetseid inimesi, kes tegelikult olid ju just selle 41. 41. aasta kangelased, needsamad, kes esinevad seal kirjanduslike ja filmikujudena elatesse surnud.