Kunstimuuseumi saali seintel on maalidest vähe ruumi, ülejäänud aga ruumi tundmust. Eks mõttetaks on siin palju. Ja kõige enam peaks sellega, mida alates tänasest siin välja on pandud, kursis olema hilja Läti, kes näituse tegelikult üles panigi. Mida tulijale öelda? Võerahansu käesoleval näitusel me tahtsime anda ülevaate läbilõike tema loomingust. Looming on ju väga suur, tal produktiivsed töötanud ja me tegime valiku umbes 60 töö ulatuses. Siin on on maastikke, portreid, lillemaale, kompositsioon. Väga tuntud on võralise varasemas loomingus tema Saaremaa sari. Sageli on nyt töid eksponeeritud, kuid tänasel näitusel on nagu koos ühel seinal tema Saaremaa sarjas neli tööd. Ja minu arvates annab see uus esitamine ega ju huvitava pildi neist töödest. Saaremaast Saaremaa. Armastas ja tema käsitluslaadis deva maali viidis nendel aastatel 30.-te aastate lõpul. Nüüd edasi, järgmistes ruumides näeme jälle ühe sarja maastikke, mis minu arvates on nii, pakuvad huvi ja meiega koos tariana esitatud Need on Tartu äärelinna talvised vaated. Nüüd on ta jälle väga palju maalinud ja minu arvates võõrandunud. Teeb seda tõesti väga huvitavalt ja mõjuvalt tundlikult. Just need intiimsed. Vaated Tartule nii omased äikeset intiimsed, äärelinnad, vaated, ta harrastab sellist pehmet talveilma, sompus ilma ja oskab seda. Ja sealt edasi anda, nii peenelt, tundlikult, heledates toonides allikates ja oma oma. Ometi on seal jälle nagu palju värvi ja ja just seda meie põhjamaist, talve on nendes minu arvates väga palju tunda. Samal ajal, mida kasutatakse, ei olegi nagu palju hallid, pruunid, valged, aga väga nüansirohkelt antud. See ongi see niinimetatud võõra koloriit, eks ole. Just jah, just tema peen hall peened värvinüansid, mida ta valdab naeratudki on võõransule nii omani ja mida ta meie, Eesti kunstinägu on eriti toonud ja andnud. Laias laastus on fookuses ja inimesed loodus lähemalt silmitseda siis kõike seda, mida elus on. Veerand on väga palju töötanutelt tiguraalse kompositsiooniga ka inimene tööd tegevuses looduse taustal ja kuidagi oskab tareid inimest näha nii looduse keskel. Ja nii nagu harmoonilisest seoses loodusega näiteks siin üks viimaseid töidki, midagi, paadid võrdleva tõrvajad ära tüüpiline Emajõe äärt Tartu äärelinn ja jälle sama tumedates hallikates toolides, kuid jälle mõne nüansirikkus ja ja meeleolu, mis siit nagu meile vastu tunda. Oll. Ilmar. Eakamad staažikama kohta omade hulgast. No on tõesti hea meel siin näha meie maalikunsti korrishee Johannes Võerahansu sellist näitust, mis, mis haarab jah, tema looming algusest lõpuni. Ja mis veel kord veel kord kuidagi toob. Doosinud arusaamise juurde, et veel tihtipeale võib-olla ei oska hinnata oma maalikunsti suurmeistreid, võib-olla õieti. Ja ja teist kanti pidi mõnikord lihtsalt maalilises mõttes. Oleme kaotanud ka teekord nonii. Puht koloriidi kuradi tunnetuse, mida maestro Johannes Võerahansu suurepäraselt demonstreerib. Muidugi natuke kahju on, et viimasel aastal olnud noh, ta oli väga koormatud õppetee kunstiinstituudis. Tulerlotad, liit, liit, kus ta on, sealt ära läks, tähendab pensionile ta veel leevendas loomejõudu teha midagi uut meie näitustele. Mida ütleb õpilane õpetaja kohta, Ants Viidalepp, üks õpilastest? No ei ole kerge oma õpetaja kohta üldse midagi ütelda, eriti niisuguse mehe kohta nagu seda võõra Hansu. Kui nüüd siiski meenutada, siis võib-olla ehk võiks öelda ja rääkida mõni sõna tema niisugusest vahekorrast oma õpilastega ja võib-olla hiljem siis tulla ka piltide juurde. Seal oli üks niisugune huvitav jaa, ka omapärane mida kaugeltki kuigi tihti ei kohta. Õppejõudude juures ta nimelt saavutas õpilastega hästi ruttu niisuguse vahetu kontakt. Ja see oli mõnikord niivõrd üllatav ja, ja, ja lihtsalt isegi nagu nagu uskumatu ja aga igal juhul ta tööle ja töö tegemisele ja õppimisele tema juures mõjus kahtlematult väga hästi. Võõras nimelt ei, ei osanud üldse kunagi vahet teha selle vahel, kellega ta parajasti räägib, tema rääkis täpselt ühtemoodi akadeemikuks ja rääkis täpselt samamoodi oma esimese kursuse üliõpilasena. Ja see vahetus, see oli temale lihtsalt omale ja, ja teinekord võis rääkida ära suure pikka juttu tuli välja või kus nagu said aru, et ta oli kuskil poistega koos ja pärast alles selgus, et et seekord ei olnud mitte esimese kursuse poisid, vaid olid seal akadeemikute näiteks. Ja, ja et see tõepoolest ei olnud, ei olnud mitte mingisugune poos või, või, või kuidagi tehtud niisugune vahetus. Me võime siin näitusel näha igal sammul. Sellepärast et kui tema piltidel Peale kõigi vooruste on üks niisugune omadus, et ta meelitab inimesi lihtsalt vaatama, meelitab oma nende piltide eest seisma, siis minu arusaamise järgi on siin just üks väga suur ja oluline tegur, vaat seesama vahetus. Professor Johannes Võerahansu lähedased teavad. Kunstnik armastab muusikat, tal on suur plaadikogu võib isegi poolde öösse klaveri taga improviseerida. Siit meie küsimus, kas muusikalid on palju aidanud, maa-aluses? Väga palju. Isegi, mis asjad on. Ja et ei olnud, teil on otsaga muuseas, sama summusin kaldus nagu malgatus. Ja muidugi muusika armastas, mul on väga paljud vaatlejad naljana tänu temale tema pärast ma isegi mulle väga jämedalt. Ilmar Torn soovis näitust avades teete enam maaliksite, kas on plaanis, on külvaga aevand, mõtlesin, kolisid Kanadasse, Kätulid jäädi vanaks. Prantslane tervis pole kõige parem. Mul oli operatsioon see ükskord ja ja no ilmad on kanist hõlvad ilmadi õlades. Tunde valutab siis aga mitte seda, et ma ei jõuaks metsa nagu lähen maalasel mannil. Palju Poolas. Aga ladus jõudu.