Täna tahaksin kõnelda metsast kui puiduandjast. Vist on puidu kasutamine see kõige põlisem ja argisem metsa ja inimese vaheline suhe. Võib-olla oli kõige esimeseks omavalmistatud puust esemeks inimese käes meetri pikkune oks mille otsa oli kinnitatud labidakujuline luutükike. Sellega sai maa seest urgitseda söödavaid juuri ja putukaid. Igatahes võtavad selliseid toidumuretsemise vahendeid tänapäeval Aafrikas elavad ürginimesed Buschmanid korilus aegadest alates moodsa tehnikaaegadeni välja on puidu kasutamine aina avardunud. Viimaks on see jõudnud nii kaugele, et iga päev elava puuga kokku puutumata pruukimine teda ohtralt. Ometi puit jõuab meieni nüüd kaudsemalt ja muudetumalt kui varem. Nii et me endale tihtipeale sellest aru ei annagi. Metsalangetamine inimese poolt algas vabast päevast, mil ta tugeva puuoksa külge taipas kinnitada Terava servalise kiviajaloo. Huvilised on katsetega selgitanud, et kivikirvega puud langetada polegi nii vaevaline kui tundub. Vähemalt kuni 15 sentimeetri jämedust puutüvedega saab korraliku kivikirve abil hakkama peaaegu sama kiiresti kui viletsa raudkirvega. Niisiis kivikirve leiutamisest alates on inimene metsa aina raiunud, raiub seda praegugi. Kui meieaegne metsavaht metsa läheb, mootorsae Družba käima tõmbab ja bensiinivinguajava ja üürgava saetüvesse laseb, nimetab ta seda tegevust ikka kas hooldusraieks või sanitaarraieks. Ta ei ütle. Hooldussaagimine või sanitaarsaagimine. Vist tuleb sõna raiuma alal hoidumine meie keeles sellest, et puu langetamine saega Meie rahvale üle pea. Uudne asi on. Kuni eelmise sajandi keskpaigani langetas Eestimaa elanik metsa ja tahus üles hooneid ikka ainult kirve abil. Öeldakse, et kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Väljend sobib iseloomustama neid liiga tegemisi metsale mis meie maal inimese poolt aegade jooksul toime on pandud. Puitu on alati tarvis olnud, kuid on olnud aegu, mil tarvitamisest on saanud kuritarvitamine. Näiteks rajati 18. sajandil mõisate juurde ohtralt viinakööke. On arvatud, et nende katelde all põletati ühe aastakümne sees sama palju metsa kui muistse aletamisega terve sajandi jooksul. Samal sajandil tärkas Eestis ka klaasitööstus, mis samuti neelas metsi enneolematul hulgal. Liig raiumised on olnud tavalised ka suurte sõdade järel. Nüüdsel ajal omandab vana ütlus, kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad hoopis uue tähenduse. Eks vast olete kõik kuulnud püssi puitlaastplaatide tehasest. Seal pole laast mitte raiumise üle jää vaid hoopis lõppeesmärk. Laastudest pressitakse plaadid puitplaatidest, standardmööbel ehib küllap ka sinu enda korterit, püssi puitplaatide kombinaati laiendatakse. Muutus ootab ees ka puidu kasutamist energiaallikana. Veel kümmekond aastat tagasi võis populaarsest artiklitest lugeda, et puit on põletamiseks liiga kallis. Nüüd on maksvusele pääsemas vastupidine suhtumine võrreldes selliste energia toorainetega nagu nafta või kivisüsi omalt puit üht määravat eelist. Erinevalt taastamatutest maavaradest on puit taastuv loodusrikkus. Uus-Meremaal on välja töötatud elektrijaama projekt, mille järgi elektrijaam töötaks ainult puiduküttel. Jaama varustaks pidevalt puiduga. Seda ümbritsev hiigelistandus, kus kiirekasvulisi puuliike ühtlaselt kasvatatakse, raiutaks puust, saab valmistada ka lausa bensiini. USA-s California osariigis on rajamisel istandikud, kust teatavate puuliikide puidust loodetakse bensiini saada odavamalt kui naftast. Need olid tuleviku heiastused. Aga juba praegu on puidukasutus jõudmas järku, kus puuliigil ei ole enam olulist tähtsust. Tähtis on vaid, et puit oleks rohkelt ja oleks kiiresti. Tööstuse eelsel ajal teadis iga mees, et mänd on palgipuu ja kuusk pillipuu, et kadakast saab piima, Kirnu, kus sees piim kaua värske püsib ja haavast saunalava, mille lauad ka kangeima leiliga jahedaiks jäävad. Puutöö oli talus meeste talvine töö. Nii nagu riidetöö oli naiste talvine töö. Oma perepuuriistad olid ikka enamasti sellesama peremeeste poolt tehtud mees, kes ei tundnud muiste puutööd. Ei olnud mingi mees. Puid pidi tundma mitte ainult puuliike, vaid ka sama puuliigi puidusorte. Näiteks teadis saarlane kasekohta suures metsas ja liivasel maal kasunud kased on seest siledad ja lahked aga saue seal maal, see tähendab savisel maal kasunud Gazett on sitked kutt hundiliha. Pärna kohta jälle teati, et see on toorest peast nii pehme lõigata kutt, kapsu ronk. Kapsu rong tähendab saarlaste keeles kapsajuurikat. Nüüdne linnamees ei pea teadma, mis asi on kapsu ronk. Ei pea ta teadma ka seda, kas pärna tuleb lõigata toorest peast või kuivanud peast. Ta ei pea koguni seda teadma, milline pärnapuu üle pea välja näeb. Ta tuleb ilma toime. Aga vahel, kui ta puhkepäevasel jalutuskäigul metsas värskele raielangile juhtub, tuleb talle rinda imelik kripeldus. Talle ei meeldi, et siin masinatega korraga nii palju metsa on maha võetud. Talle meeldiks, kui metsa üldse ei raiutaks. Ta on nagu kusagilt kuulnud, et metsi jääb aina vähemaks. Aga kui ta oma jalutuskäigult linna tagasi pöördub, on tal hea meel küll, et korteris poleeritud standardi sektsioonmööbel on, et raamatud on riiulis ja tapeet seinal. Ta ei küsige endalt, kust see materjal pärit on. Psühholoogid on soovitanud, et puhkajate huvides tuleks metsalangid nende pilgu eest kitsaste metsa kulissidega varjata. Metsa raiumata jätta päriselt ei saa ei nüüd ega tulevikus. Kust ja kuidas raiuda on, iseküsimus on õigupoolest siiski hea, et inimese südaraielanke nähes kripeldama lööb. Siis tundub, et ta pole unustanud tarkust, mis on varjul ühes vanas rahvajutus. See kõneleb puu raiujast. Läinud kord mees metsa puid raiuma, astunud puu juurde ja tõstnud kirve, kui järsku kuuleb puu, kõneleb temaga. Jäta mind elama, olen veel noor, tahaksin edasi haljendada mees langetanudki kirve ja astunud järgmise puu juurde kuid seegi osanud kõnelda ja palunud endale elu jätta. Nii kõndinud mees puu juurest puu juurde. Mitte ühtegi ei saanud taga raiuda. Õhtuks jäänud mees päris õnnetuks. Nüüd, kus ta oli hakanud mõistma puude keelt, ei võinud ta enam minna koju. Tal polnud kaasa viia tarbepuud. Ja just siis, kui mees suurimas kitsikuses maha istunud, ilmunud metsast välja hall vanamees, kasetoost, särk seljas ja kuusekoorest kübar peas ja öelnud mehele selle eest, et samu laste palumise vastu kõrvu lukku ei pannud. Kingin sulle ime vitsakesi, see täidab kõik su soovid. Ainult üht pead sa meeles pidama. Sinu soovid ei tohi kunagi minna liiale ega tõusta kõrgemaks, kui õigemeel lubab. Muidu tuleb oodatud õnnest õnnetus nende sõnadega ulatanud vanake mehele vitsakesi ja kadunud. Võib-olla peame meie endid nüüd mõtlema meheks, kellega käes on siiani see imevits ja püüdma kõrvu lahti hoida metsakõnele ning alal hoidma mõistlikku meelt. Iga kord, kui on tarvis uuesti otsustada, kui palju metsa kasvatada ja hoida, kui palju tarbe pärast raiuda.