Kui inimesel oli tarvis tarbematerjali, pöördus ta metsa poole ja raius maha puu. Kui inimesel oli tarvis liha, pöördus ta metsa poole ja lasi maha looma. Oleme põline Põhjala metsavööndi rahvas. Meie ümbrus on meisse need tavad juurutanud. Puit ja liha on ikka olnud kaks kõige kättesaadavamat toorainet, mida metsalt võtnud oleme. Kummastki pruukimis viisist on tänapäevaks kujunenud koguni omaette majandusharud. Metsamajandus ja jahimajandus. Nende omavaheline vahekord pole sugugi lõplikult selgeks tehtud. Eesti metsanduse isa Andrei Mattiisen on igatahes arvanud, et jahimajandus on metsamajandusest vanem. Metsade jaotamine ristuvate sihtidega kvartalites olla välja kasvanud jahivajadustest sirgelt, korrapäraselt sihi ruudustikud oli hõlbus korraldada ajujahti ja loomade piiramist lippudega. Tänaseks näikse just jahimajanduse areng tegevat üllatavaid samme. Jahiteadlased arvavad, et nii hulgaliselt põtru, metskitsi ja sigu kui viimasel aastakümnel pole eesti metsades eales olnud. Seal on pea iga koolipoiss vähemalt korra näinud põtra, kuigi ta pole maalaps. Tema vanaisa, kes oli maalaps, polnud sama vanalt arvatavasti põtra näinud. 1920. aastal elas meie metsades mitte rohkem kui 20 Tra. Praegu elab neid meie metsades, mitte vähem kui 8000. Metsakasvataja kirub põtra, sest see murrab maha ja järab ära tema istutatud noored männikud. Põllumees kirub metssiga, sest see tallab ärada põllud ja võtab üles ta kartulid ja nad mõlemad koos siunavad jahimeest. Miks see metsloomade arvu vaos ei hoia? Linlasest loodusesõber manitseb sedasama jahimeest, et miks ta üldse püssi kannab ja metslooma tapab. Ei ole kerge tänapäeva jahimehel, aga enne, kui ta nii keerulisse olukorda sattus, oli ajaloos temasse ka teistsuguseid suhtumisi. Oli sellinegi aeg, kui üks õige mees ei võinudki olla muud kui jahimees. See oli siis, kui meie rahvas polnud veel saanud karjakasvatajaks ja põllupidajaks ja elatas end ainult küttimisest ja kalapüügist. Mis loomida siis jahtis, sellele lubab vastata bioloogiadoktor Kalju Paaveri uurimus. Ta uuris muistsete asulakohtade väljakaevamisel leitud metsloomaluid ja leidis, et kaks kolmandikku nendest moodustasid põdra ja kopraluud. Kolmandal kohal oli jahiloomana metssiga. Milliseid loomi meie kütist esiisa veel jahtis? Kuigi mammutiluid on leitud otse Tallinnagi külje alt, puuduvad tõendid selle kohta, et teda meie aladel oleks kütitud. Mammutid ja karvased ninasarvikud kadusid siit ilmselt pärast jääaega varem, kui inimene eesti aladele jõudis. Küll aga küttis näiteks selliseid praegu meie metsadele tundmatuid elukaid nagu uluk, hobust, metskassi, tarvast üldiselt tappis ja sõi ta ükskõik millist looma, kellest aga jõud üle käis. Elu tahtis elamist ja nälg oli varuks alati. Mismoodi see meie kütist esiisa just täpselt mõtles, tundis ja hingas, on praegu võimatu teada. Küllap oli ta veidi sarnane Põhja-Ameerika laantes elavale indiaanlastele ajal, mil valged sinna tungisid või metsa samojeedile Siberis, nii nagu teda sajandi algul kirjeldab Soome uurija Kai Donner. Kai Donner elas mõnda aega metsa samojeedi keskel. Ta meenutab, et talv oli raskem aastaaeg. Peaaegu ainsaks toiduks oli ulukiliha, kuid seda jagus vaid niipalju, et parasjagu hinge sees hoida. Saagi nappus sundis pidevalt rändama ja selle püük neelas kogu aja. Suveks koliti jõgede äärde suvi otsa elatuda kalast. Kevadeks oldi pidevast näljast nii otsa lõppenud, et kui saad jõest esimesed korralikud kalasaagid, sõid kõik uskumatult palju ja väikeste laste kõhud paisusid rebenemiseni. Taimetoitudest kasutati suveti väheseid juuri ja sügiseti marju. Tundmatut olid nii igasugused pudrud kui leib. Kai Donner kirjutab tagasihoidlikult. Lisan ainult, et oma mitmekuise kogemuse põhjal jõudsin järeldusele võrdlemisi kergesti võib harjuda elama ilma leivata ka suhkruta, vaid toime tulla. Kuid soolata elamine on õige raske nõustugem, et kütti ühiskonnas elamine poleks meie jaoks vaatamata romantika hõngule üldsegi mugav. Aegade jooksul kadusid Eestimaa metsadest ulukhobune Narvas ja Metskass. Nende kadumisele oli inimene vaid kaasaaitajaks. Peapõhjuseks olid kliimamuutused. Inimese jõud oli veel väeti, kuid sajandist sajandisse see kasvas. Kuni möödunud sajandiks saavutas loomaliikidele ohtliku mõõdu. Inimese arvele tuleb kirjutada kopra kadumine meie aladelt 19. sajandil ja karu ilvese ning põdrajõudmine väljasuremise äärele. Siitpeale on ulukiliikide saatus olnud täielikult inimese käes. Ta on seda tugevasti suunanud kord tahtlikult, kord tahtmatult. 30.-te aastate algul võeti looduskaitse alla ilves 58. aastal põder. Praegu nähakse vaeva, et nende mõlema arvukust kärpida. Huntidele kuulutati sõda ammu. 1963. aastal loeti neid viimaks Eestimaal ametlikult vaid 5978.-st aastast alates tuli järsk uuesti hakata kõnelema hundinuhtlusest. Loogikavastaselt oli nende arv meie metsades tõusnud mitme 100-ni. Möödunud aastast kulutati välja hundipearaha. On üpris kindel, et preemia 150 rubla hundi pealt viib nende arvu uuesti alla. Nii nagu see juhtus sajand tagasi, kui hundipearahaks kuulutati viis tsaarirubla. Pärast sõda asustati meie metsadesse Kaug-Ida-metsloom kährikkoer. Kümmekond aastat hiljem langetati otsused, oli talitatud, väärid. Kährikkoer kohanes meil liiga hästi. Eestimaa kähriku karv muutus tihedamaks, ta hakkas sööma seda, mida ta päris kodumaal ei söö. Linnumune ja linde. Kähriku-le kuulutati sõda. Kuid see edenes visalt. Seni, kuni läksid Moody kähriku naastmütsid. Teate, nisukesed, hiigla kohevad pikakarvalised kollakaspruunid sees veidi mustjatooni. Sõitsin ükskord Tallinna linnas trammiga ja lugesin huvi pärast, kui palju neid tänaval näeb. 10 minutiga sain viis tükki. Kähriku nahka näeb nüüd tihti linnas ja harva metsas kährikkoerte liigküllusest, meie metsades enamik kõnelda. Hurjutada jahimeest meie päevil ainult selle eest, et ta metsloomi põmmutab, on liialt ühekülgne. Kui jahimehed oma paugutamise päevapealt lõpetaksid, teks põtrade, metskitsede ja sigade arv aasta-paariga järsu hüppe üles. Tõenäoliselt asuksid metsloomad toidupuudusest ennenägematult hävitama noort metsa ja põllukultuure. Sellele järgneks vasttaud, mis teeks loomade seas suuremat hävitustöö kui iga-aastane jaht. See jutt ei ole jahimehe jutt. Juba sajand tagasi astus inimene Eestimaal üle sellest piirist, kust peale ta enam metsloomade saatuses kõrval seisaks, jääda ei saa. Tahes, või tahtmata teadlikult vahele segades või segamata oleme me oma metsades elavate loomaliikide isandad. Isandad, oleme, kuid millised? Kui mõistlikud kui head. Kui õnneliku käega?