Täna tahaksin kõnelda metsast kui peidupaigast. Kui pelgupaigast, inimesel mets, võib inimest varjata, Ta kaitsta teise omasuguse eest. Ja vahel on inimesel seda metsavõimet hädasti vaja läinud. Nüüdne linlane põgeneb metsa, et leida sealt vaikust ja üksildust. Muiste mindi metsa pakku vaenlase või katku eest. Üle 700 aasta vanune Läti Henriku kroonika pajatab, tab sakslased läksid üle jõe, mida ema veeks hüütakse. Ja kui nad küladesse olid tulnud ja vähe eestlase eest leidnud, läksid nad edasi metsadesse, kuhu paganad kõige paksema metsa sisse ühe Sõõru olid teinud ja suured puud ümberringi maha raiunud. Et kui vägi tuleb sisendid ja oma varandust seal varjata. Ta meie kirjandusmuuseumis on tallel hulk üleskirjutisi rahva suust, mis kõnelevad samasugustest varjupaikadest, metsas hilisemate sõdade ajal. Näiteks haljalast on pärit järgmine mälestussõja ajaks läinud inimesed kõigele loomadega metsa rätu, elanud seal koobastes pärast seda, kui loomad olid söönud, pandud neile vurrud nina peale. Et nad häält teha ei saaks. Koopad kaetud pealt sammalde kaja kuuseokstega, et need sama karva oleks kui metski ja eemalt silma ei paistaks. Vahel käidud kuuse otsas vaatamas, kas sõda juba ligi ei ole. Sarnaseid üleskirjutisi on üle Eestimaa kogutud kümnete kaupa. Kõige eelistatum sõjapaopaik oli metsane saar keset tüma sood kuid redu paiku otsitiga sügama alates inimtühjades laantes. Kui nüüdne linlaseks saanud inimene laande rätu läheb, hindab ta samuti eraldatust ja inimtühjust muiste paketi metsa äärmise häda sunnil. Meiega päevil on sellest saamas linlase tüüpiline nädalalõpu tava. Tarve kaasinimesest irduda on pakilisemaks läinud sedamööda, kuidas inimesed üha tihedamini koos on sunnitud elama. Maades, kus linnastumine kõige kaugemale on jõudnud, on suurim ka inimeste vajadus metsa järele. Näiteks USA-s on teadlaste uurimust mööda rahva looduses käimine viimase paarikümne aastaga tõusnud üheksakordselt. Meil Eestis on linlase metsaigatsus hakanud end tunda andma Tallinna ja Kohtla-Järve elanike seas. Psühholoogid mitmel maal on püüdnud välja uurida, mis see ikkagi on, mis linlast nimelt metsa tõmbab. Näiteks Ameerika Ühendriikides korraldati rahvaküsitlus ühes populaarses puhkemetsas. Otse kohapeal küsitleti läbi 300 metsas puhkajat. Neile pakuti 40 valmis vastust, mis jooksnud metsa on tulnud. 40-st põhjendusest pidasid puhkajad kõige sagedamini sobivaiks kaht järgmist. Esiteks pääsemine vaikusesse. Teiseks vabanemine rahvamassist. Linn on andnud inimesele palju mugavusi ja pikendanud tema jõudeaega. Linlane lõpetab oma arginädala ja saab ometi viimaks mahti kaalumiseks, mida peale hakata oma vabadusega. Ta ei tea täpselt. Aga ta tajub mingit ebamäärast tunnet. See on nagu tüdimus. Ta on tüdinud inimnägudest, keda voorib tänaval liiga palju selleks, et neid kõiki märgata suudaks. Ta on küllastunud kõnelustest, siltidest, teadetest, neid tulvab siin kaela säärasel hulgal. Nende alla võib uppuda. Linn on liiga sõnakas ja kogu liigrohke teadete voog, mida meeled aina on sunnitud vägisi vastu võtma sulab kokku üheks suureks ühtlaseks müraks. See müra pressib end peale. Ahistab oleks vaja leida paiku mispeale ei suru, kus saaks olla vabalt, et ilma pingeta, kus valitseks vaikus ja sõnatus ja linlane valib metsa. Kõnnimetsa vaikuse. Ula alla loos natu. Mets mühab ta siis häält. Paanaloo. Metz laulab päikesest, pungadest mullast ja soojusest maakla. Uus. Metsalaulu ja sõnu võib igaüks mõista isemoodi. Ja just sellepärast on seda mõnus kuulata. Linnainimesel on metsas hea, metsal endal puhkajate pärast hea ei ole. Seda on näha nendest metsadest, kus palju on puhatud metsaalune. Taimevaip on siin tugevasti teisenenud ja mitte ainult metsaalune. Teadlased on leidnud, et palju käitavas metsas jääb aeglasemaks puude kasv sest muld juurte ümber halveneb. Kaob suur osa metsa järelkasvust, sest mullast tärkavaid puukesi trambitakse lihtsalt maha. Vähemaks jääb loomi ja linde. Enim rohkus peletab neid eemale. On määratud isegi ära, kuidas muudatuste suuruse järgi taime vaibas saab otsustada, kui palju jalapaare puude vahel ringi on tallanud. Seal metsas, kus on vähem käidud, kasvavad metsatüübile omased taimed. Seal, kus on palju käidud, on õiged taimed asendunud niidutaimede, umbrohtude või päris palja maaga. Kui sa näiteks kuusikus näed kasvamas jänesekapsaid, siis selles kuusikus on pähe käidud. Aga kui märkad teelehti, siis tähendab see, et siin paigas on pikka aega sõtkunud palju rahvast. Kui nõmmemännikus näed tervet vaipa halli kirjutest samblikest, siis on selge, et siinkandis kuigi palju puhkajaid ei käi. Kui aga samblikuvaibast on järelvaid palakad ja nende vahel Valendab liiv, siis võid olla kindel, et siinne koht on puhkajate meelispaigaks. Nagu näha, on puhkamisel metsas kaksipidi mõju. Linnainimesele on ta hüveks linnametsale paheks. Suuremate linnade ümbruses on see vastuolu nii terav, et on sundinud teadlasi asja tõsiselt uurima. On näiteks tehtud keerukaid arvestusi, et määrata, kui palju täpselt rahas metsas jalutamine väärt on. Lääne-Saksamaal saadi ühe põhjaliku uurimuse tulemuseks, et ühe inimese üks jalutuskäik metsas toob kasu kaks marka meie rahas siis 66 kopikat. Arvestuse aluseks oli arstiabi ja ravimite vähenemise ja tööjõudluse kasvu pealt tulenev tulu. Nõukogude liidus Kaukaasias on saadud ühe tunni metsa jalutuskäigu hinnaks üheksa kopikat. Säärased uurimised ja arvutused on andnud äärmiselt erinevaid tulemusi kuid ühes on nad ühte langevad. Nad on näidanud, et linnastunud ühiskonnas võib mets puhkekohana olla tunduvalt hinnalisem kui puiduandjana. Näiteks Lääne-Saksamaal on arvutatud vahe 20 kordne jaapanis 50 kordne. Ega seda, kui palju kopika pealt maksab üks tund. Metsavaikust ei saa vist kunagi lõplikult ära määrata. Kuid metsi selle eesmärgiga hoida ja kujundada, et puhkajad siin end paremini tunneksid ja mets nende läbi alla ei käiks, saab ja sinna suunda puhkemetsade tulevik liikuma peab.