Täna tahaksin kõnelda metsaandidest. Metsa Andideks on rahvas läbi aegade harjunud kutsuma kõike seda, mida metsast niisama saab. Mida ilma hinnata saab, nagu ütlevad hiidlased. Metsaannid on need, mida metsise kasvatab. Inimene ainult läheb ja nopib nad ära. MetsaAndidena korjatud puuvaiku ja koort, metsaaluseid, taimi, maarohtudeks, riidevärviks või maitseaineks ning kõige tavalisemalt muidugi pähkleid, seeni. Marju. Kõik ei mahu marjamaale, muist peab jääma karjamaale, ütleb rahvasuu. Ja veel öeldakse, see kulub mulle marjaks ära. Marjamaa on siis otsitud paik, kus on midagi väärtuslikku saadaval ja kuhu igaüks ei pääsegi. Marjulisel peab õnne olema nii nagu kütil. Hasart on see, mis veab metsa, nii püssi kui korvikandja. Nii on see ikka olnud. Vanarahvas mäletab marjul käimist sadakond aastat tagasi samasugusena, kui praegu. Marjule minek oli meelelahutus, käidi pühapäeviti ja kambaga hõiguti ja visati nalja. Aga marjade üle talvepidamist ei tuntud. Marjad söödi ära toorelt või viidi mõisa või turule. Asi oli selles, et meie vaaremad ei tundnud moosi vaaritamist ega toorhoidise tegemist. Veel eelmise sajandi lõpul oli suhkur talumajapidamises haruldane toiduaine. Üle talve sai säilitada vaid neid marju, mis käärima läinud nagu kadakamarju, pihlakamarju, jõhvikaid. Muudest marjadest enam hindas vanarahvas jõhvikaid, maasikaid, murakaid. Murakate kohta arvati, et need on nii lahedad, et kui laps murakad saab, siis leiba enam ei küsi. Jõhvikad olid head selle poolest, et hästi säilisid. Talvise ketrusajal hoidsid perenaised jõhvikakaussi voki ligiduses. Lõnga oli jätkamise jaoks vaja pidevalt süljega kasta. Suu läks kuivaks, siis pisteti jõhvikamari põske. See oli kole hapu, võttis kohe suuveele. Maasikas oli muidugi hea mari, sellepärast et ta magus oli. Vanasti pidi maasikas lapsele magusam olema kui praegu, sest nii ohtrasti poe kommi kui praegu ta ju ei söönud. Aga seda häda, et mõni laps maasikasöömisest täpiliseks läheb, teati vanasti niisama, kui praegu. Arstid meie ajal ütlevad, et seda häda saab kergesti vältida. Need lapsed, kellele maasikasöömisest nahale lööve, kipub tulema, söögu maasikaid, piima või koorega või tarvita kuumaasikate juurde mett. Üheks kahtlaseks marjaks, mida kord söödavaks on peetud kord mürgiseks põlatud on olnud sinikas. Lugu on segane tänapäevani. Kindel on, et harilikule inimesele on sinikas täiesti kahjutu ja koguni väärtuslik mari. Kuid üksikutel puhkudel on üksikud inimesed saanud sinika söömisest joobeseisundi taolise mürgituse või peavalu. Eriti siis, kui nad sinikaid piimaga tarvitavad. Seintesse suhtus vanarahvas meiega võrreldes märksa umbusklikumad. Õigeteks söögiseinteks peeti puravikke ja riisikaid. Neid seeni, millel kübara lima nimetati kõiki ühe nimega Tatikateks ja neid loeti söögi kolmatuteks. Igaks juhuks ei korjatud ka enamikku teisi seeni. Koju toodud seente kohta kehtis üleüldine retsept. Pane keema kupata seni, kuni seened põhja käivad, siis pressi kuivaks ja soolatünni. Praegu pruugib rahvas stseeni endisest mitmekülgsemalt. Seeneraamatute abiga on selgeks õpitud uusi söögikõlbulike seeneliike seeneteadlase Kuulo Kalamehe põhjalikust raamatust seened. Võib aga ikka leida tarkusi, mis meie nüüdseid arvamusi vaid eelarvamustega näitavad. Näiteks peab meie rahvas kaseriisikad mõnusaks söögiseeneks. Aga tšehhide seeneatlases on kase riisikas märgitud mürgiseeneks ja valet pole selles midagi, sest ilma kõva kupatamiseta on kase riisikas tõesti mürgine. Punast kärbseseent jälle peame meie vaata et kõige mürgisemaks seeneks. Aga pärast kübara naha eemaldamist on punast kärbseseent mitmel pool suuremal hulgal söödud ilma mingi kahjuliku mõjuta. Nii on kirjas teaduste doktori Kuulo Kalamehe raamatus. Seeni oleks rahval kasulik paremini teada ja seenel peaks käima palju rohkem. On välja arvestatud, et Eestimaa metsad kasvatavad igal aastal rohkem kui 23000 tonni söögikõlbulike seeni. Ja igal sügisel korjavad seenelised neist ära vähem kui 500 tonni. Nii et kui nüüd arvutada, siis 92 protsenti kõigist söögikõlbulike seentest ja igal sügisel metsa ussitama. Marjadest korjatakse meil praegu maasikaid, mustikaid ja pohli enam-vähem mõõdukalt. Aga jõhvika rapid sügiseti on läinud üle piiride. Sõna jõhvikas on saanud magnetiks, mis paneb igal sügisel liikuma kümnete tuhandete autode rattad ja inimeste meeled ning kirjutab loodusepiltnik Edgar Kask oma raamatus tee vaikusesse. Ta jätkab, kui oleks võimalik kokku lugeda esimesel jõhvikakorjamise päeval sohu sammujad saksa arvu, mis ületab Nobeli laulupeole sõitjad. Olen aastaid jälginud seda jõhvikaliste väge. Suutmata ära arvata kõiki tagamaid, mis põhjustavad rännaku, on see mood või organismi senitundmatu vajadus hapu järele. Soov teenida päevaga paarkümmend rubla või tahe välja pääseda linnamüüride vahelt. Tõepoolest jõhvikalisi On jõhvikakorjamisavapäeval soo peal liiast. Naabri edestamise ja parema marjakoha avastamise tuhinas tallatakse Marju enam kui korjatakse. Jõhvikakorjamine peaks olema korraldatud kuidagi teisiti, kuidas seda pole veel otsustatud. Üldse ennustavad teadlased, et metsaandide arvele võtmine ja korjamine läheb tulevikus täpsemale järjele. Jõhvikamaad on meil juba arvele võetud ja kuivendamisest kõrvale jäetud. Seemnesaagid meie erimetsatüüpides ja metsades üldse on kokku arvatud pohla ja mustikamaade arvele võtmine on nüüd sama lõppemas. Kõige olulisemate metsasaadustega puude ja ulukitega ollakse juba praegu nii kaugel, et neid mitte lihtsalt ei tarvitata, vaid majandatakse. Sama saatus ootab ees ülejäänud metsaande. Ka neid hakatakse majandama, see tähendab hooldama ja hoogsamalt koguma. On selgitatud, et tihtipeale paiknevad parimad marjamaad just kohtades. Puud kasvavad viletsalt. Sealt võiks õige majandamise korral metsa Andidelt saadav tulu olla suurem kui puidul saadav tulu. Näiteks võiks nõmmemännikus olla peahool suunatud seintele ja kanarbiku mesindusel palumännikus, pohladele ja mustikatele siirdesoos jõhvikatele mitte ainult mändide kasvatamisele, nagu see seni meie metsamajanduses on olnud. Eestis on tehtud niisugune uurimus on küsitletud linlasi, mis põhjusel nad lähevad loodusesse? Statistika näitas, et iga teine sõitis sinna selleks, et korjata marju või seeni. Metsaandide kogumine oli suplemise ja päevitamise kõrval loodusesse mineku kõige tavalisemaks ajendiks. Nii see siis harilikult läheb. Linlane avastab ühel päeval, aga praegu on ju marjaaeg Lähen õige metsa äkki saan kõvanoosi on mida naabritele näidata ja talveks riiulisse panna. Ja ta jätab linna. Kõvanoosi ta ei saa. Kui ta õhtuhämaruses koju tagasi jõuab, on tema korv pooltühi ja ta ise kurnatud. Aga Ta on rahul. Ta oli läinud saama, metsaande marjadest oli ta ilma jäänud, aga mets oli talle andnud. Muud marjajaht oli olnud sobivaks õigustuseks, et korraks katkestada lõpelmatud askeldused linnas.