Täna tahaksin kõnelda metsast kui eluhoidjast mismoodi mets elu hoiab, noh, kasvõi juba sellega, et ta hoiab meid hinges. On välja arvestatud, et üks inimene tarvitab hingamiseks hapnikku 500 kilogrammi aastas ja üks puu toodab seda sama ajaga 100 kilogrammi. Nagu näha. Selleks, et ühel inimesel hingamist jätkuks, peaks olemas olema vähemalt viis puud. Aga kui tegelikult oleks maakeral iga elaniku kohta viis puud, siis ootaks meid küll lämbumissurm. Hoopis enam kui inimene kulutavad hapnikku inimese loodud masinad. Kõigest üks sõiduauto vajab mootori töötamiseks sama palju hapnikku kui 20 30 inimest hingamiseks. Üks tehas nõuab seda sadade inimeste hingamise jao. Päriselt kasvab ühe maakera elaniku kohta sadu tuhandeid puid ja hapnikku ei tooda mitte ainult puud vaid kõik rohelised taimed. Ning ometi ei rikasta maakera õhk aasta-aastalt mitte hapniku, vaid süsihappegaasiga. Süsihappegaasi hulga suurem lähenemine on olnud vaevumärgatav, kuid pidev igal aastal 0,3 protsenti. Arv ei tähenda küll, et peaksime hakkama valmistuma lämbumissurmaks, kuid igal juhul ütleb ta, et rohelust ei ole maakeral liiast. Ka metsi ei ole liiast. Kogu maismaast 29 protsenti. Enamik sellest paikneb troopikas ja igal aastal vaadatakse džungleid põldudeks, linnadeks ja teedeks. Umbes Inglismaa suurune jagu Eestis on metsade all 38 protsenti maast. On seda palju või vähe. Kui arvestada ülemaailmse neljanda metsa kongressi otsust eelis siis on see piisav. Seal leiti, et ühegi maa metsasus ei tohiks olla vähem kui 30 protsenti. Aga tegelikult pole metsad Eestis jaotunud ühtlaselt. Ja meil on paiku, kus metsast tuntakse puudust. Näiteks Saaremaa, Lääne-Eesti, Põhja-Eesti. Me teame, et alati pole see nii olnud. Looduslikult asub ju Eesti metsavööndis. Metsa kasinus on siin alati inimese kätetöö tulemus. Oleme harjunud pidama metsapuudust meiega päevade mureks. Õieti sai inimene Eestimaal liigse metsa raiumise eest nuhelda juba muinasajal. Näiteks liivaalad Saaremaal Salatsi ja Kure metsa ümbruses tekkisid siis, kui mets siin maha raiuti, põllumaa välja kurnati ja tugevad rannikutuuled liiva liikvele lõid. See paik võinuks olla õpetlikuks mälestiseks kõigile hilisematele, maa parandajatele. Kahjuks polnud ta seda paarkümmend aastat tagasi rajatud uudismaalahmakat Hiiumaal ja Lääne-Eestis tuiskavad liiva silma seal rändajale meie päevadel. Kooliraha tuli maksta ka siis, kui maaparandajad püüdsid metsast lagedaks võtta kuppelmaastikke Lõuna-Eestis metsakaitseta jäänud nõlva hakkasid juhtuma vihma ja lumeveed kuni muld nendelt orgudesse kandus. Loodetud tarbemaast tulid jäätmaad. Nüüd on otsustatud, et Lõuna-Eesti küngastel üle 12 kraadise kallakuga nõlvadelt metsa maha võtta ei tohi. Mets hoiab elu seega ka sel viisil kaitstes maad liigse tuule ja veest. Seda maad, kust meie saame oma igapäevast toitu. Aga veel enam kui maale on mets vajalik linnale sellele paigale, kus enamik meist oma igapäevast elu elab. Käibele lastud. Selline ütlus. Mets on linnale rohelisteks opsudeks. Mida see tähendab? Kõigepealt muidugi seda, et linn tarbib hapnikku ja toodab süsihappegaasi, aga mets teeb täpselt vastupidi. Kuid peale selle on metsal võime püüda tolmu neelata, kahjulikke keemilisi ühendeid, summutada müra, eristada pisikuid, tapaid lendavaid aineid ühesõnaga ära võtta nimelt seda, mida linn tekitab. Aga kuidas, kui palju? Kaks aastat tagasi ilmus Eesti looduses artikkel, kus teadlased Jüri rauk ja Andres maantee oli täpselt välja arvutanud ühe Tallinna linnaosa Nõmme linna ja metsa omavahelised suhted. Sealt selgus, et kohalik mets taastab küll nõmme elanike hingamise jao hapnikku kuid autod ja tööstus kulutavad hapnikku sellest ligi 100 korda enam. Vääveldioksiidist ühest tuntumast inimese tervistkahjustavast ühendist püüab nõmmemännik vaevalt 0,2 protsenti. Tõhusamad olid linna metsatolmu püüdmine, müra, sumbutamine ja pisikute hävitamine. Nõmme linnaosa tekitab aastast tolmu kaks korda vähem kui männik seda suudab püüda. Tänu metsale on tänavamüranõmme linnajaos sumbunud inimesele kahjututesse piiridesse ja pisikuid tõrjub Männik arvutuste kohaselt kaks korda vähem, kui siinne inimtegevus seda loob. Lõpuks ütlevad artikli autorid, et nende saavutusi ei maksa võtta liiga tõsiselt. Ega linna ja metsa omavahelisi suhteid saagi rangelt ära määrata. Selleks on nad liiga õhulised. Pandavaid üldisi hinnanguid Tallinna ümber on rajatud roheline vöönd, see tähendab, et umbes 30 kilomeetrit ümber Tallinna pole metsade majandamise tähtsaimaks eesmärgiks mitte puidu tootmine vaid linna tervistamine. Nii on asi kaardil. Tegelikkus paberist suurt oli. Õhk, mis tõeliselt Tallinnale hingata laseb, tuleb vähemalt 10 korda laiemalt alalt. Ei hooli ta ei inimese rattud rohelise vööndi ei rajooni ega ka riigipiiridest. Näiteks Lõuna-Rootsi järvedest kadus forell seetõttu, et sealsed veed reostusid õhuga kaudu. Kui Lahemaal. Koljaku Oandu inimpuutumatus metsas uuriti väga täpselt taimede keemilist koostist. Selgus, et kusagilt oli samblikesse saanud kübeke elavhõbedat. See oli tulnud õhu kaudu, aga kust tuli õhk, jääb saladuseks. Kui linlane oma argitoimetusi ajades tänavail ruttab, ei pane ta suuremat tähele, kui vingune on õhk, mida ta hingab või kui tugev müra, mis ta kõrvu jõuab. Tal ei pruugi mõelda, et see rikub tervist. Ta on sellega harjunud. Aga näiteks nii Tallinnas kui Kohtla-Järvel on kesklinnas olemas niinimetatud sambliku kõrb. Sambliku kõrb on ala, kussamblikuid ei leidu. Samblikud ei ole linnaga harjuda suutnud. Nad toituvad ju mitte mullast, vaid õhust quote endast, kõike, mida sisaldab õhk. Ka mürke jahukuvad seeläbi. Pea siis meeles, kui see mõnes rõskes metsas jalutades näed, et puit katavad tavalised hallid samblikud siis ühe asja eest pead sa tänulik olema. Siinne õhk on puhas. Mets on linnale vastu kaaluks linnad laienevad. Seevõrra peaksid laienema ka metsad, mis linnu vöötavad. Selleks, et elu linnades püsida saaks.