Kust ja rassisuhted Aafrikas selle pealkirja all jagab kunstiteadlane Heeee Treier oma reisimuljeid Lääne-Aafrikasse ühelt erialaselt lähetuselt. Kõigepealt aga küsin e Treierilt, kas Aafrikas on sõna neeger, sõimusõna? See ongi kummaline asi, et ei ole, see on väga uhke sõna, mida nad ise kasutavad, sure meelega ja kuna ma olin seal kunstiteaduslikul seminaril, kus olid siis erinevatest riikidest kolleegid kunstiteadlased koos, siis minu Rootsi kolleeg Christian paar just imestust tegi suured silmad, et Rootsis ei saaks mitte iial keegi kasutada sõna neeger noh, rääkimata Ameerikast. Sest noh, tal on selline sõimu tähenduse juures. Aga kuna Lääne-Aafrikas siis konkreetselt Senegalis valitses 1960, ülejäänud kuni 81, president Leopold, see taarseinghor, kes oli selline valgustatud president, luuletaja, noh, umbes nii nagu meil Lennart Meri ja tema siis käis välja neegriks olemise filosoofia, mis kõlas umbes niimoodi, et neeger olla on uhke ja hääl parafraseerisin meie tuntud lauset, aga noh, see oli siis ütleme selline filosoofia, mille eesmärk oli tõsta mustanahaliste enesehinnangut. Ja siis 66. aastal korraldati ka suur neegrikunsti festival, mis sealses kohalikus kunstiajaloos näis olevat üsna tähtis sündmus, sest need mitmed ettekanded viitasid tagasi sellele neegrifestivalile. Ja ühesõnaga, me peame lihtsalt teadvustama, et siin Eestis on ka probleem, see on olnud, et kuidas mustanahalisi nimetada, et kas neeger või või noh, minna kaasa selle angloameerika trendiga, et kogu aeg tuleb uusi inimesi ja siit välja mõelda, mis oleks poliitiliselt korrektsed, sest iga nimi muutub veidi aja pärast sõimusõnaks. Aga siis jah, et see oli nagu hästi kummaline. See linn. Dakar, Senegali pealinn, ma kujutan ette, ta võib olla huvitav, värvikas, põnev, täis lõhnu, helisid, värve, onni. Jah, on küll ja kuna viibisin seal noh, ikkagi alla nädala, siis minu seisukohalt ma võin seda hästi idealiseerida minu seisukohast, kõik see tundus nii eksootiline, fantastiline. Aga kui nüüd ausalt rääkida, siis süda tõmbus kokku seda vaesust nähes. Ja tegelikult Dakar oli üleni, mida ma seal nägin, oli lõputult suur vaesus, kajastus inimestest nende olekus siis samuti majades, mis lagunesid hoolega. Ja meie muidugi olime Noovodellis, mis oli selline üksik luksuslik saar keset valitsevat vaesust, nii et mul ei olnud selles mõttes eriti hea tulla, näed, ma tundsin end tõelise, nii-öelda jutumärkides kolonistinovi. Valge mehena tähendab seal nagu valge nahavärv, abriori mõjub härrasrahva tunnusena. Nii et noh, ma kogu aeg püüdsin nagu teadvustada ka seda oma positsiooni, kuigi minul ei ole mingit pistmist isiklikult Aafrika koloniseerimise ka täpselt nagu tervel Eesti ajaloole, eks ole. Aga noh, ütleme need, need suhted on väga mustvalged, must nahavärvi, valge nahavärv. Nii et, et selles mõttes sellised väga segased tunded. Ja seal üleminekuid ei ole, kui sa oled juba valge ja siis sa oled see rikaste kolonisaatorite hulka kuuluv, umbe kas sina, kui üksi ringi käiv naine linnatänavatel tundsid ennast julgelt? Ma eriti käinud seal üksi ringi, meid hoiatati ka, et ei ole hea käia. Ma käisin põhiliselt oma Leedu kolleegiga, me olime siis kaks valget naisterahvast. Aga üldiselt ega noh, seal ei olnud mitte mingisugust ähvardust tunda, kõik need inimesed tarbetult sõbralikud ja ainukene hetk, mis tundus tüütuna, oli lihtsalt, kui keegi püüdis ennast külge kleepida selleks et sealt raha välja pressida. Aga kriminaalsuses suhtes ei olnud mul küll mingisugust ebaturvalisust. Meie eesmärk ei ole mitte rääkida turismimuljeid, aga mõned põhimõttelised asjad siiski sellest riigist. Kõigepealt mustanahaliste riik, kus on islam ja kus kõneldakse prantsuse keelt, kuidas segu tänavatel ennast välja näitab? Mulle tundub, et üldse nende idenditeet teedis on selliseid suuri kääre samal ajal seal kõige all on ju veel nende enda rahvuslikud identiteedid, kusjuures ma ütlesin seda mitmuses, kuna seal on seitse erinevat rahvust, mis on peamised suuremad rahvused, kellel on igalühel oma keel. Ja lisaks nendele seitsmele suuremale on veel noh, ma ei tea, mitukümmend väiksemat rahvust, nii et see pilt on seal kohutavalt kirju. Aga siis prantsuse keel on olnud nelja riigikeele kuna siis nende kohalikest keeltest ükski ei ole kirjakeel, noh, umbes nii nagu meil on sama situatsioon võib-olla siin võru murdega et nimelt üheksakümnendatel aastatel on, on püütud välja mõelda võru kirjakeelt, et noh, et, et siis see võru keel säilib. Aga talle ei ole ühtegi kohalikku kirjagi. Kas see häirib neid, et nende ühine keel on kolonisaatorite keel? Ma arvan, et ei häiri, ma püüdsin kohalikega rääkida, näiteks ma rääkisin ühe Lõuna-Aafrika vabariigi naisfilosoofia professoriga ja küsisin talt sama küsimust, noh seal Lõuna-Aafrika vabariigis on, see oli elevandiluurannik. Sama olukord, et on väga palju kohalikke hõimusid, ühelgi ei ole oma kirjakeelt. Ja siis valitsev keel on kas siis inglise või prantsuse keel, sõltuvalt milline koloni saator sealt üle käis. Ja ütleb, et seda ei saagi muud moodi lahendada, et kui ühe kohaliku rahva kirjakeel tähendab, tehakse kirjakeel ja see võetakse riigikeeleks, et siis on kohe kodusõda. Ühesõnaga, et miks sina oled parem kui meie ja meie teised kõik, nii et ühesõnaga see on nagu hästi traagiline olukord. Kui palju Muhamedi usk ja tänavapilt mõjutab igapäevast elu? Väga tugevasti, täiesti teine maailm, näiteks olgu, kultuur on selles, et see ole, naljalt ei leia ühtegi siukest erootilist pilti nagu lääne lääne ühiskonda täis noh, see nagu mainstream seal kohati olid küll mingisugused, väga kerged vihjed. Aga noh, see oli, see oli nagu lapsemäng. Ja teiseks, inimeste käitumine teatud kellaaegadel. Kui tuleb siis palvetamise aeg, siis elu jääb seisma ja kõik panevad tänavale vaibad. Ja siis ainult palvetavad. Mehed, naised ja, ja siis on terve linn täis sellist spetsiifilist üminat nagu palvelaulu, laulu või õhinat. Kõrged kontsad, miniseelikud. Ei, absoluutselt mitte, seal on läbisegi võib-olla pooleks kohalik riietus, mis tegelikult on sealse kliima jaoks super. Eda, sellised laiad hõlstid pikkade käistega maani nii meestel kui naistel ja siis sõltuvalt siis inimese rikkusest, kas ta on tikanditega ja niisugune luksuslik riie või siis lihtsakoeline riie ja läbisegi siis euroopalik riietus. Treier, sa käisid seal konverentsil, selle konverentsiga oli ka väike segadus. Jah, oli, oli tõesti nimelt haiga, mis on siis rahvusvaheline kunstikriitikute assotsiatsioon, katsioon peakorteriga Pariisis ja noh, on teada, et alates 80.-test aastatest, kunstiteaduses ja ka ühiskonnas valitseb selline termin nagu multikultuurilisus, tähendab postkolonialism, tlik ajastu püüab siis legitimiseerida, erinevad nahavärvid ja noh, kuna Lääne suured metropoliit ja lääneriigid on nii või teisiti juba niivõrd kirjud, noh, seal on nii palju erinevaid nahavärve. Et kuidagimoodi peab nad sõbralikult elama, paneme kõrvuti, ilma diskrimineerimisega. Ja seetõttu siis on välja käidud selline mõiste nagu multikultuurilisus, mis püüab siis nii-öelda tehase tahaks neid erinevaid nahavärve. Nüüd avaldub ka selles, et rikkad lääne fondid, Unesco ja nii edasi toetavad üritust, kui see toimub kuskil Aafrika riigis. Ja siis see aiga kunstikriitikute organisatsioon saigi raha taha teha oma aastakonverentsi elevandiluurannikul, mis oli planeeritud siis eelmise aasta sügisesse. Täpselt kuu aega enne ürituse algamis toimus seal kodusõda. Ühesõnaga, sõdurid olid haaval toimus tapmine, isegi mõtlesin meie Eesti ajalehtede jõudis see uudis siis. Ja noh, ma kujutan ette, need vaesed, vaesed elevandiluuranniku kolleegid, kes olid kuid vaeva näinud, et sellist suurt asja organiseerida. Ja kõik olid neil juba T-särgid valmis trükitud selle konverentsi logoga siis kotid olid valmis trükitud ja ilmselt piletid olid juba kinni pandud. Ja siis kuu aega enne seda tuleb kodusõda, need asi jäi ära ja lükati siis pool aastat edasi selle aasta suvesse väiksemal kujul. Selline väike seminar Senegali Stokkaris. Üritus sai väiksemad mõõtmed, aga enne seda tulid Aafrika kunstiteadlased veel omavahel kokku. Ma ei tea, kas siis kokkulepiti. Piima, või ette valmistama ja nii et jälle see minus sama Rootsi kolleeg Kristjan seal ümber oli hästi solvunud, et miks mind ei lubatud uksest sisse või miks mind ei kutsutud, ma oleks tahtnud teada, mida need mustad omavahel räägivad. Aga vaat siis jah, pidid arutama nii-öelda omade vahel Aafrika kunsti probleeme mis noh, ilmselt lõppes sellise suure nõutusega, sest paaritunnise kokkutulekuga ei saa lahendada mingeid suuri probleeme, sest Aafrika kunstis puudub selline institutsionaalses täielikult, nagu ma aru sain. Ja seal puudub selline institutsioonide võrk, seal puudub Aafrika kunstiajalugu, ei ole ära kirjutatud, see on nagu täiesti selline suuline traditsioon, et meil on mingid kunstnikud ja mingi kunstiajalugu ja siis näiteks kunstikriitiku institutsioon puudub, nii et kunstinäitusi nii palju või vähe, kui neid seal toimub. Nendest kirjutavad siis ajakirjanikud ja samal ajal on seal mingid filosoofia professorid, eks ole, noh, selline kõrgel akadeemilisel tasemel ilmselt need, kes on läänes hariduse saanud, nii et võib-olla Aafrika olukord kunstis on ikka hästi kurb. No keskmine eestlane kuuleb Aafrika kunst niisugust sõnaühendit, ta mõtleb kohe neid väikeseid puust kujukesi, eks ole, mida turistid kaasa toovad või siis savinõusid. Aga teisest küljest seal ei ole ka näiteks tõesti no maali maali kui niisugust nähtust Aafrikas ei ole, mispärast. Jah, seda ma sain ka teada konverentsil, kui sai ära kuulatud üsna mitmeid huvitavaid ettekandeid ja nimelt Ühest ettekandes selguski, et aafriklaste jaoks õlimaal seostub kolonialismi ka, et kui valged vallutasid ära ja noh, seal erinevaid riike, siis valge importisid sinna koha peale ka sellise mõiste nagu maalikunst. Ja siis vastavalt sellele, kui näiteks mingi Nigeeria kunstnik sõidab Inglismaale, saab seal hariduse, siis saab nii-öelda valge kunstniku hariduse ja hakkab maalima, nii nagu valge kunstnik noh, nagu täiesti oma tegelikku identiteeti alla surudes mitte tähtsustades. Et siis tegelikult see on nende jaoks sama nagu noh, selline vallutajad, et kunst, nii et selles mõttes kui seal on nüüd vaba nagu iseseisvad riigid tekkinud, siis siis nad ei salli eriti õlimaali. See poliitiline taust, jah, poliitiline aasta ja graafikas siis rääkimata ja ilmselt küll jah, nii et, et praegu seal ongi kaks suunda, põhiliselt kaks koolkonda või mitte ainult Senegalis, vaid ka teistes Aafrika riikides. Et üks selline kunstiteoreetikute koolkond pooldab just sellist etnograafilist suunda, et see tuleks teha suureks, see on nüüd seke autentne Aafrika kunst, millist rauda tuleks taguda kogu see noh, ütleme needsamad puuskulptuurid siis igasugused teokarpidest kogu pandud mingid kummalised ussinahkadest teokarpidest, no sellistest optilistest materjalidest kokku ehitatud skulptuurid kus ei ole midagi tegemist sellise lääneliku vormikultuuriga või akadeemilise vormiõpetusega midagi aafrikaliku ja nüüd teine koolkond kunstiteadlasi hooldab siis sellist euroopalikku suunda, noh, et me peame ikka nagu teadma koobas toimuma, me peame siis sealt nagu välja kasvatama ühe puuharu või puuoksa mis on siis nagu meielik või noh, autentne Aafrika, Aafrika hingele. Nii et, et need on üsna vihaselt võitlevad koolkonnad. Igatahes minu nii tusse ühe konkreetse noore Aafrikas veegali antropoloogi jutu kaudu, kellega ma sain üsna hästi jutule ja kes õpib Pariisis antropoloogiad ja püüab siis noh, kui siis sellise aafrika autentse etnograafilise antropoloogilisi suuna esindaja püüab seda nüüd nagu teaduslikult põhjendada. Ja siis ta näitas üle laua ühte elevandiluurannikufilosoofia ütles, et see vihkab aafrika kunsti, kuna siis noh, tema esindas seda teist suunda, seda euroopalikku suunda. Aru sain nende omavahel juba vana vaidlus ja vana kaklemine, nii et, et jah Sinu artiklis, mis on kvartali väljaandes kunst on esimeses reas väga elegantne daam, plang daam. Senegali presidendi abikaasa, Senegali esimene leedi ja siis on ülejäänud seminarist osavõtjad. No siin tuleb see multikultuursus kahesile. Valge leedi Senegalis aktsepteeritud. Noh, valge leedi on presidendiproua, kelle nimi on siis ülevaade ja tema mees on see mustanahaline, nii et see proua siis prantslanna, nad mõlemad on hariduselt juristid ja ilmselt siis kohtunud Prantsusmaal. Ning see viibioone vaade, valge presidendiproua, kujutage pilti istus, ma ei tea, kolm tundi meie seminaril ja kuulas ettekandeid, nii et see ei ole eriti tavaline, et noh, kunstikauge võimu kandja tuleb, tavaline on see, et ta tuleb, ainult näitab oma näo ja annab oma õnnistuse üritusele ja siis noh, suured raadiojaamad ja telejaamad näitavad uudistes või erisaadetes, kuidas siis president väärtustab oma kohalolekuga seda, seda üritust, aga teda huvides lausa sisulised. Ja see ongi meid huvitav, et et tema on väga kunstiteadlik metseen, ta annab raha ja selleks, et toetada kohalikku kunsti. Kuigi oma isiklikud kunstivaated olid väga vana aegsed ja vanamoodsad ja noh, sellised noh, ütleme viisakalt klassikalised, mis tundus isegi nendele kohalikele mustanahalistele natukene liiga klassikalised. Tähendab, see oli nagu, nagu selline kerge virvendusega. Igatahes ma mäletan, et need mustanahalised väga delikaatselt püüdsid teda parandada, noh et aeg on ikka vahepeal edasi läinud ja nii edasi. Aga, aga noh, see on nagu hästi positiivne, ta tõesti tunneb muret ja valutab oma südant. Noh, ma kuulsin, kohalikud rääkisid, et on olnud näiteks raha ühele kunstikoolile ta ei tee seda niisama, vaid ta tõesti sisuliselt tunneb huvi asja vastu. Sa rääkisid nüüd kahest põhisuundumusest aafriklaste endi vahel, siin tekib kohe teine pooluste mäng, valged ja aafriklased. Mis sa selle kohta seal tähele panid? Nüüd ma pean natukene laiendama oma silmavaadet ja vaatama, mis toimub väljaspool Aafrikat ja kuidas need valgete kunstimaailmas suhtutakse mustanahalistesse ja üks tippnäide selle kohta on siis Veneetsia biennaal paadiselle aasta juunikuus, mis toimub siis üle kahe aasta, on selline maailma kõige drestiisikam ja tähtsam biennaal Inglise paviljon eksponeeris Veneetsia biennaalil, mustanahalist kunstnikku, kris Sofiilid, kes on siis Inglismaal elav mustanahaline ja see on hästi suur näide, hästi suur juhtum, et inglased, kelle ajalugu on selline kolonisaatorite ajalugu, võib-olla see on nüüd siis mõjutanud ka kultuuripoliitikat postkolonialismi diskursuse, et sa püüad ületada oma siukest egoismi, rahvuslikku egoismi, siis noh, et see on nagu väga suur poliitiline samm, kui inglased oma terve suure paviljoni annavad ühele mustanahalistele kunstnikule mida pakkus see mustanahaline Jehoovat, tema pakkus maale, aga need ei olnud tavalised maalid, vaid sellised noh, nii-öelda ebatavaliselt sellised, ma ei teagi, mis värvidega ta on neid teinud ja need on siis kõik selline tüüpiline Aafrika koloriit. Kui me vaatame siin erinevaid mustanahaliste kunstnike värvitunnetust, siis prevaleerivad neli värvi kombineerituna omavahel punane, roheline, must ja kollane. Nii et sinine nimega näiteks Dakari biennaali Ko on nendes punane, roheline, kollane, siis Chrysofiili maalib siin punane, roheline, must ja paviljon oligi ka, kõik seinad olid nagu värvitud punaseks roheliseks, nii et see olid üleni selle värvi sees väga intensiivne värvikogemus. Ja põhiliselt siis sellised armastajapaarid, selline hedonism, niisugune heaolu. Ja siis ta kasutab oma maalide juures ka elevandisõnnikut, nii et see on siis selline spetsiifiline Aafrika pärandus, nüüd ühele Inglismaale elavale mustanahalistele ja elevandisõnnik tekitas tõelise meediaskandaali näiteks New Yorgis. See oli kuskil 90.-te lõpus, kui eksponeeriti näitust sensation ehk sensatsioon, mis läks siis Londonist New Yorki aegne linnapea Rudolph Giuliani, see kuulus New Yorgi linnapea, kes lõi korra majja ja kaotas ära kriminaalsuse New Yorgist. See oli täiesti šokis, et on kujutatud madonna ja selle pildi juures elevandisõnnikut kasutatud, nii et tema nagu tõusis tagajalgadele ja, ja lõi lamenti terve meedia täis, nii et see seesama kunstnik on, on teinud lausa New Yorgis meediaskandaali. Missugune on mustanahaliste paradiis? Chrysofiili maalidel on siis ikkagi armustseenid ja, ja suudlevad paarid ja siis mingi päike paistab kuskil selline punaroheline päike või mingi täht? Jaa jaa, ilmselt selline, siis on nende paradiis. Aga on ka näiteks mingisugune video, millele sa osutad kus on jälle valget ja mustanahaliste suhted, ümberpööratud mustanahalised on need, kes siis Algida rõhuvad mis selles videos? See on siis jälle Veneetsia biennaal, ma sattusin peale, Kaljo juhatas mind, kuule, vaata, seal on üks õudselt huvitav video, mis seal jookseb. Et, et vaatame algusest lõpuni ja vaat ma ei fikseerinud kahjuks selle kunstniku nime ja ma ei suutnud teda leida kataloogist. Aga see oli siis selline Mokjumentari või, või siis selline võlts dokumentaalfilm mis tegija Türgi ajaloo tundi. See oli siis nagu pseudoajaloo tund, mis siis lastele koolis jutustatakse, et mis sündmused on toimunud. Ja see, see oli selline, et vot täpselt sellel sellel aastal sellel sajandil tõusis kuskil Uus-Meremaal üks hiigelsuur valitseja. Ja siis valitseja võttis võimu, vallutas ära kõik, ma ei tea, naaberriigid tähendab mingil või oli see, kas Uus-Meremaa imetilluke Okeaania saarekene et siis ta valitses ära naaberriigid ja siis ta tuli suurtele vallutusretkele Euroopasse. Ja siis kogu see video keskendus Austriale, see, kuidas valitseja, võta sära Austria ja siis muidugi võttis võimu, kõik valged tehti orjadeks ja siis näidati selliseid kurke dokumentaalkaadreid, kuidas siis need vaesed valged naised käisid rügamas mustanahalistele ja siis detailselt, kuidas täpselt kõik oli ja noh, nii et naera puruks. Aga nüüd ma arvan, mingi uus tendents kaasaegses kunstis ühelt poolt, et valget raputavad endale tuhka pähe ja mustanahalised mängivad siis jubedaid märtreid, et nüüd nagu mustanahaliste endi poolt keeratakse see naljaks ja pööratakse ümber noh, et nagu see on nagu selline uus taktika mida esindab näiteks ka üks väga tuntud Inglismaal elav musta nahaline incossoni paare, kelle näitus oli selle aasta kevadel Kiasmos Helsingis ja soni paare teeb siis täpselt sama taktikat, et tema lavastab mustanahaliste Dorian Gray portree three. Kui Dorian Gray oli selline valgetähe Andy, et siis need, tema ise mängib mustanahalist bändid ja siis kuidas kõik valged naised teda ümmardavad, tema järgi jooksevad ja siis temal sulgpatjade keskel ja siis kõik niimoodi. Need on sellised fotolavastused, aga see on samasugune huumor nagu tule teise kunstniku puhul, et noh, keerata need rollid ringi mõnes mõttes võib-olla see on ka pedagoogiline nüüd valgenahaliste jooksed valgenahalised, siis vähemalt kujutaksid ette, et kui nemad oleksid mustade rollis, et mis tunne siis oleks, aga noh, samas see näitab ka mingisugust pingete kadumist või vaimset tervenemist, et ei võeta seda orjandusliku ajalugu enam nii tõsiselt või nii valuliselt. Kõne üks jõujoonte paar on veel, see on mustanahalised Põhja-Ameerikas ja Aafrikas. Kas sul oli ka selles suhtes tähelepanekuid? Paar tükki oli üks näiteks seostus hotelliga ma hotellis vaatasin, need olid ilmselt välismaalt sisse rännanud mustad, kes seal hommikusöögilauas mulle silma hakkasid ja kes olid noh, rõhutatult lääne inimesed tulid rõhutatult. Ja kokkupuude oli, kui ma rääkisin kahe kohalikuga, siis kuulsin nende kommentaari, et praegu massiliselt lausa massiliselt sõidab Ameerikast ja Lääne-Euroopast mustanahalisi Aafrikasse, kes tulevad oma juuri taga ajama. Ja kui nad tulevad, siis kõik nende kaitsekihid järsku lähevad ära, nende emotsioonid tulevad välja vallanduvad, nii et nad nutavad nagu lapsed. Ühesõnaga, minu enda seletus sellele asjale selline, et lääne kultuur on väga mõistuslik, väga individualistlik. Ja kui nüüd, no ma mäletan, New Yorgis, kui ma käisin esimest korda 91. aastal, siis mul kuskil kohvikus ma kuulsin, kuidas kaks neeger meest arutasid omavahel, et no ja ega siin ei ole ikka elu, see on ikka õudne, mis siin on siin köhed ikka meie külaelu oli ikka palju parem. Ja nüüd ma nagu saan aru, et võib-olla see konflikt on mõistuse ja tunnete konflikt, et lääne ühiskond sunnib mustanahalisi mõistuse inimesteks, kes nad tegelikult on sünnipäraselt sellised tunded. Kas see küla oli mõeldud siis lõunaosariikidesse, mingisugune neegrite kõla? Ma arvan, et need olid mingi aafrika kogemusega mustanahalise New Yorgis, kes nutsid tagasi oma juuri, ilmselt. Aga nüüd see jõukate mustanahaliste seltskond seal restoranis, kas nad nautisid seda, et nad nagu paremad, et nad on rikkamad, et nad on tsiviliseeritud maailmas tulnud? Torkas silma. Torganud ei, seda ma ei näinud, Need olid teistsugused, aga nad ei võtnud sellist üleolevat positsiooni vähemalt minu silmis. Ja see, mida need kohalikud rääkisid, oli ka, et kellel on vähegi rohkem raha, see ostab endale mingi suvila Aafrikasse, siis nagu regulaarselt sõita suvitama kas või Aafrikas, aga meil Hiiumaale umbes nii. Aga seesama mustanahaline ta päriselt Aafrikasse ikka jääda ei taha, ta läheb ikka tagasi Ameerikasse. No selge, samal ajal see Aafrika on midagi täiesti erilist, täiesti teistsugust. Kui ma lennukist astusin esimest korda Aafrika pinnale siis mina tajusin seda õhuna nagu õhuerinevus, Ena, mul oli selline tunne, et aafrika õhk ei ole seesama õhk, mida ma siin hing on siin ka ei ole ka jah. Et see oli kuidagi hästi raske, ta oli nagu tiine, ta oli nagu materiaalne mul niisugune tunne, et nagu sirutasin käe välja, noh et ma tahan nagu katsuda seda õhku. Et, et hämmastav muidugi, võib-olla sellepärast, et parajasti oli vihmaperiood. Ja sellel samal õhtul 100. vihma, mis noh, seal ei ole nagu igapäevane asi, eks ole. Aga võib-olla selline viima perioodi väga sihuke vatine, niiske õhk nagu pilve sees oleksid kogu aeg. Ee Treier, sa esinesid seal ka sõna nutuga, millest sa rääkisid. Mina saatsin Pariisi oma ettekande teema ja see oli siis etno futuris, mis lahti seletatuna tähendab soome-ugri väikerahvaste kunsti Venemaal. Ja nimelt on teatavasti selline etnoturismiliikumine, mille algatajaks on, on siin eesti noored luule, et ajad ja koostabi selts ja Kauksi Ülle ja Fenno-Ugria. Ja mõte oli siis see, et nemad seal need soome-ugri väikerahvad, nendel on sisuliselt väga sarnane olukord, kui ma nüüd vaata neid aafrika kunstnikke, sest soome-ugri väikerahvad võitlevad oma identiteedi pärast ja nemad otsivad oma identiteedi, uuri rahvakunstist, etnograafiast, arheoloogiast ja see kõik kajastub siis ka nende maalides seda siis nad ise identifitseerivad etnofuturistlik maalikunsti, no mis on siis alguse saanud üheksakümnendatel aastatel ja seda on siis levitatud erinevaid maadesse etnoturismikonverentside kaudu, mis on toimunud kaasa arvatud Eestis, aga samuti Soomes ja Ungaris ja Venemaal. Missugune oli vastuvõtt? Vastuvõtt oli erakordselt hea, sellepärast, sest et ma arvan, et see on seesama asi, et et kui Aafrikas sees olles nagu arutada neid kohviga teemasid, siis nad kujutavad ette, et mitte kuskil mujal maailmas ei ole noh, et need on nagu hästi unikaalsed teemad või hästi unikaalne juhtum, nende juhtum, nende juhtum. Aga nüüd, kui ma näitasin konkreetselt slaide nende soome-ugri väikerahvaste kunstnikke töödest rääkisin juurde juttu ja rääkisin, mis on nende probleemid ja nendel on ju samuti ühelt poolt kultuur, mis on dominantne kultuur ja teiselt poolt nende enda keel ja kultuur ja kuidas siis nad püüavad toime tulla selle dominantkultuuri sees omaenda rahva ja identiteedi säilitamise kohta ja kuidas nad otsivad tuge siis kohalikest noh, ütleme maausust, religioonist siis üsna mitu aafriklast olid niivõrd hämmastuses täpselt nii nagu meil täpselt nii nagu A umbes, nii et te olete ju valged. Noh kui me teame, Nemad seostavad noh, valget nahavärvi A priori sellise kolonialismi noh, umbes nii, et kõik valged võrduvad kolonisaatorid siis tegelikult see ei ole ju kaugeltki nii, sest noh, ma alustasin oma ettekannet sellega, et vaadake, mina olen ka nii-öelda jutumärkides valge mees. Aga noh, eestlased kõik ka nii-öelda valged mehed, aga, aga meid on ennast koloniseeritud kogu aeg, mille peale kõik pulkasid härma, kus, nagu naljakas. Et noh, seal kohapeal, see on ikka nii, et lokaalses kultuuriruumis tegutsedes tekib selline mulje, et sinu juhtum on unikaalne. Aga kui sa vähegi vaatad maailmas ringi teisi rahvusi või Mandreid, siis väga sarnased protsessid toimuvad igal pool. Ja meie ülesanne oligi vaadata natukene maailmas ringi. Selles aitas vaid kunstiteadlane Treier, mina olen Martin Viirand.