Tere kõikidele kuulajatele tänases saates meloodime üht see noort naist, kes kahe päeva pärast esmaspäeval läheb koos peaministri ja teise kahe ministri kandidaadiga Eesti vabariigi presidendi juurde. Ja kes pärastlõunal annab riigikogu ees Tywande, tere tulemast saatesse. Liisa Oviir. Tere tulemast. Tänud kutsumise eest. No sündmused on teie jaoks kulgenud peadpööritava kiirusega, et eelmisel laupäeval alles me kuulsime teie nime, kui ettevõtlusministrikandidaat Nad ei nime. Ja nüüd juba vähem kui 10 päeva hiljem tännate ametivande ja pidulikku allkirja. Öelge, Liisa Oviir, kui hea stressitaluja te olete ja kui palju elu on pakkunud teile võimalusi stressiga hakkama saada? Ma olen ilmselt karastunud praeguseks ajaks juba selliseks, et mu stressitaluvus on üsna hea, et elus on erinevaid sündmusi, üht-teist on kogetud, üht-teist on nähtud ja need on, need hetked on olnud rasked, aga need ongi andnud selle selle kogemuse, et praegu ei ole ma enam ülemuretseja. Kas teil oli õnnelik lapsepõlv, kas te sealt saate võtta niisugust tuge endale? Kindlasti mult üks üks ajakirjanik küsis, et mis on see sõna, millega ma enda lapsepõlve siis iseloomustaks siin ja see, ma mõtlesin selle üle ja ainuke sõna, mis tuli, oli turvaline. Et mul oli väga turvaline ja hoitud lapsepõlve. Ja see suhe vanematega ja õdedega on siiamaani selline väga lähedane ja väga toetav ja see on kindlasti üks üks asi, mis ka aitab keerulisi aegu kergemini üle elada. Me kõik teame, et te olete kõige noorem tütar. Ei, te olete keskmine tütar, keskmine tütar ja te olete keskmine tütar Siiri Oviiri ja Mihkel Oviiri perekonnas ja meie vanemad on Tartu Ülikooli lõpetanud juristid, kõrged riigiametnikud olnud terve elu. Kas see tähendab seda, et teil juba lapsepõlves seati niisugune hästi kõrge latt, mille alt ei tohtinud läbi minna ja mitte ainult eesmärkide suhtes kõrge vaid ka vaid ka väärtushinnangute suhtes kõrge, sest me kõik ju mäletame Mihkel Oviiri lauset, et kui inimene midagi teeb, siis see mitte ainult ei pea oma õige juriidilises mõttes, vaid see peab ka kõikidele teistele näima. Õige. Kirjeldage neid põhimõtteid, mille, mille. Hulgaste kasvasite, jah, mu vanemad on olnud kogu aeg nõudlikud ja, ja see nõudlikkus kindlasti on iseenda ja teiste suhtes on, on ka minusse sisse kasvanud. Ja see pigem on, on nagu selline nõudlikkus, mitte see, et, et sa pead kindlasti pürgima kuskile tippu, vaid nõudlikkus on selline, et, et ükskõik, mida sa teed, anna sellel hetkel iseendast parim. Ja see, kui sa annad parima, siis ongi juba väga hästi. Ja, ja see on üks asi, mille, mille järgi ma olen, olen tegutsenud. Teine asi, mis on oluline meie peres, et anna oma aus panus. See ei ole kuidagi selline, et, et et igaüks peab võrdselt andma, vot see ongi taus, panus igalühel vastavalt siis oma võimetele ja võimalustele. Aga kui sa tunned, et jah, sa oled andnud ause panuses vaid iseendale õhtu lõpuks ausalt ja julgelt otsa vaadata. Kas te kunagi tiitli endale etteheiteid Ma püüan mitte teha, ma püüan teha pigem järeldusi vahest ikka lihtsalt ei jaksa. Ja, ja teed viisil, mis ei ole, võib-olla on piisavalt hea. Et valid, valid lihtsama vastupanu tee, aga pigem ma üritan seda analüüsida, aru saada, miks see nii on, et kui see on tingitud üleväsimusest, siis see on ju näitab seda, et kuskil ennem on jäetud puhkepaus võtmata pigem sellest sellest õppida, järgmine kord proovida paremini. Räägime veel inimestest, kes on teie jaoks olnud tähtsad. Kas teie vanaisa, legendaarne kirikuõpetaja Madis Oviir väga mitmes koguduses teeninud, kas tema on olnud teie jaoks? Kuidas inimene? Jah, ma arvan, et mu mõlemad vanemad, mõlemad vanaisad on minu jaoks mul on kõigiga nendega olnud selline minu jaoks eriline suhe ja nad on olnud hästi olulised mõjutajad ja vanaisa madis sama moodi, et ta oli ka isiksusena väga huvitav. Ja, ja ta näitas minu jaoks seda täiskasvanu elumängulisemat poolt. Ta võttis mingeid situatsioone, niuksed mõnusa huumori, mõnusa mängulisusega ja see tema juures väga palju köitis meid. Et mingi periood oli ma ikka koolilapsena üsna tihe külaline vaheaegadel tema juures. Et oli huvitav isiksus ja ta võttis teid kui täiskasvanut. Ta võttis kõiki inimesi kui võrdseid partnereid ja ta oli niukene krutskeid täis vanaisad, kui ta arvas, et on aeg hommikusöögiks ja ja mina seda ei arvanud, siis ta äratas mind näiteks külma veekausiga, et seda ta sai teha ühe korra, järgmine kord, kui ma kuulsin juba trepi peal samme, siis ma olin kapis igaks juhuks et niukseid vigureid ta tegi. Ja tema puhul on mul jäänud üks, üks asi meelde, ühe päris täna, kui mina olin päris noor, siis ta rääkis mulle loo, kuidas ma olin seal olnud alles päris väike laps vankris. Ja siis oli olnud sealsamas tema juures üks tol ajal tema jaoks juba väga vana kiriku, vaata, kes oli vaadanud sinna vankris, ütlen, et vohh sellest tüdrukust tuleb midagi. Ja see oli niisugune, et kas see vastab tõele või mitte, et aga, aga see lugu on see, mis on nagu omamoodi mul kogu aeg hinges olnud. Kas vanaisa oli see, kes mõjutas kuidagiviisi teid eriala valikul ehk selles, mida te läksite Tartu ülikooli õppima? Läksite usuteadust? Ma õppisin ühe aasta usuteadust jah, et vanaisa mõju oli seal kindlasti mitte otsesõnaliselt, aga, aga, aga alateadlikult oli see kindlasti vanaisa mõjutusmikspärast. Eriti siis seal kahekümnendates mingil perioodil minu jaoks religiooni teemad olid hästi olulised, aga need religiooni teemad olid olulised pigem sellisest üld filosoofilisest ja väärtuspõhisest seisukohast. Ja see aasta, mis ma õppisin akadeemilise usuteadust, oli üks ääretult huvitav aasta. Aga te siiski vahetasite eriala? Jah, sealt noh ilmselt ma ei olnud ka nii julge, et see juura lisaks lisaks sellele, et õigusteadus mind huvitab lisaks sellele, et aga noh, eriti sel ajal, kui ma õppima läksin, oli selline garantii praktilises mõttes. Et see on see amet, mis leiva lauale toob. Sellest ma saan aru, aga siis, kui tuli teha järgmine valik, kas kohtunikuks, advokaadiks kriminaaluurijaks, siis kuidas see valiksin? Ma Ülikooli suved ajal töötasin juba Tallinkis laeva peal ettekandjana ja sealt oli kuidagi väga sujuvuse üleminek ühel hetkel siis Tallinki kontorisse juristina tööle. Et eks see omamoodi määratles selle ära, et, et see ettevõtte jurist oli see, mis, mis siis sai. Aga mõista õigust kohtuniku rollis olla prokurör, advokaat kas ei, ei köitnud prokuröri advokaaditöö ei ole mulle senini tundunud sellise ahvatlev ana. Kohtuniku ameti peale, ma olen mõelnud, aga, aga mul on ka üsna tugev siseveendumus, et, et kohtunikuks ei saa minna peale peale ülikooli lõpetamist või, või peale viite aastat praktikat, et kohtunik peab olema näinud elu, näinud seda, kuidas õiguskord siis reaalselt töötab. Et, et see peab olema kuidagi sisemine veendumus, et jah, ma olen nüüd jõudnud sinnamaani, et mul on õigus minna õigust mõistma teiste üle. Ja ei saanud ka ministeeriumisse tööle minna, sest et teie isa oli ilmselt tol ajal sel ajal kantsler. Seadusloome näiteks jah, jah, ma olen natukene seadusloomega ka ettevõtte juristina olen olen tegelenud, et, et sealt ma olen selle kogemuse kätte saanud. Jah, ministeeriumi töö ei ole ka nagu kunagi see, need minu töökohad, kaks, kaks töökohta ja mul suures laastus on olnud ainult, et Tallinkis ma sattusin sellisel perioodil, kus Tallink hakkas väga kiiresti arenema ette kõigepealt tulid sellised esimesed laevade vanade laevade ostud, siis tulid esimesed uute laevade ehitused. Et see oli nii kiire ajajärk, millal see ettevõte laienes tohutu hooga ja see oli nii põnev, et selle kõrvalt ei olnudki nagu seda hetke, et et vaadata väga nagu ringi, et kuhu, milliseid väljakutseid veel oleks. Et see oli, see töö oli piisav väljakutse selles ajahetkes. Aga siiski liikusid edasi riigi osalusega suurde ettevõttesse Eesti energiasse. Jah, et selleks ajaks olin ma saanud kaks last, ma olin olnud Tallinkis 10 aastat ja, ja siis tekkis rahutusete, nüüd tuleks midagi muuta. Ja, ja kuna siis just kuulutati välja konkurss Eesti Energia juristi koha peale ja pakuti seda kohta põlevkivisektorisse, siis see tundus, et see on midagi täiesti teistmoodi. Ja, ja ma olin sellest nagu algusest peale hetkega köidetud sellest pakkumisest. Mida need aastad siis eraettevõttes ja riigi osalusega suures ettevõttes, mida need tööaastat teile sinna reisipauna kaasa panid, et nüüd võid alustada juba mõne päeva pärast? Ministrina lisaks üsna heale Sis teadmistepagasile sellest õiguskeskkonnast, milles ettevõtjad tegutsevad. Ta andis ka ilmselt sellise üldise pildi, et sa näed, mis asjad on õieti, mis asjad on valesti, millised asjad, mis on olnud õieti, on praeguseks hetkeks muutunud ja vajavad ümbervaatamist. Lisaks andis ta kindlasti läbirääkimiste kogemuse. Ja andis andis inimestega sellise suhtlemise, kogemuse ja koostöökogemuse, et ma oma loomult olen üsna niisugune üksinda tegija. Ja just Eesti energia oli see, kust ma õppisin seda nägema, et kui suur potentsiaal peitub koos asjade tegemises. Te nimetasite, läbirääkimisoskust oleks suurepärane oskus ja imetlen kõiki inimesi, kellel see on olemas. Aga kuidas te suhtute konflikti, kaste, meelsamini väldite konflikti või te leiate, et pigem üks raju tüli, mis lööb õhu klaariks, kui niisugune pikk vaikne windamine? Vot siin oli nüüd lauses kohe mitu erinevat aspekti, et mis mis ilmselt vajaksid käsitlemist, et ma ei ole konfliktialdis, aga ma kindlasti ka ei, ei karda konflikti. Minu arvates on väga hea läbirääkimine, on see, millest mõlemad pooled tulevad kokkuvõttes välja selle tundega, et nad on midagi võitnud. Ja see ei ole ju kompromissi küsimusest, kompromiss on tavaliselt see, et kus mõlemad natukene taanduvad oma seisukohtades see on pigem koostöö küsimused, me leiamegi ühiselt siis sellise lahendi, mis mõlemale poolele pakub rahulolu. Et kui, kui ühest poolest lihtsalt nagu kuidagi üle sõita, siis, siis tal ei jää seda, seda rõõmu, seda head tunnet. Ja ta võibki jääda kogu selle suhteajaks, rusikas taskus, ootama oma hetke. Et, et see on nagu hästi oluline see lähtekoht, et, et ma ei lähe enda asja välja võitlema. Vot tulemus peab olema selline, et mõlemad pooled saavad olla enda tööle rõõmsad. No nüüd siin viimastel päevadel on juba ajakirjandus suutnud välja tuua need eesmärgid, mida te olete nimetanud, kui, kui teist saab ettevõtlusminister, aga võtame siis teie kui ettevõtluses tegutseva juristi põhimõtted, et te olete öelnud, et te peate õigeks taastada ettevõtete tulumaks, pead õigeks tõsta alampalka, peate õigeks suurendada tulumaksuvaba miinimumi ja peate õigeks sookvootide rakendamist riigiettevõtete nõukogudes. Kas alampalga tõstmine ja tulumaksuvaba miinimumi suurendamine, kas see peaks tulema siis selle ettevõtete tulumaksu taastamise arvelt ehk ehk mille arvelt see peaks tulema? Need on nüüd sellest Ekspressi nädala nädala näo artiklist, et olid kontekstist välja rebitud, sinna juurde käis see jutt, et ma annan endale absoluutselt aru sellest, millise koalitsioonilepingu alusel ma tööle asun. Ja ilmselt on need kõik teemad, need, mis selles siis koalitsioonis ei ole võimalik läbi viia. Need olid puhtalt minu isiklik seisukoht, et mis siis baseerub sellele, et, et riigi üks põhilisi funktsioone on tagada oma kõigile elanikele inimväärikas elu. Mulle tundub, et see praegune näiteks seesama miinimumpalk aga inimestele väärikat elu nõustun, aga mille arvelt see peaks tulema? Ettevõtluse koha pealt, mina ütlen, et, et suur probleem on see, et et praegu võetakse ettevõtjate käest raha ära läbi tööjõumaksude, mis on väga kõrged. Mina näen, et õiglasem oleks, kui tööjõumaksud viia madalamale ja selle siis hiljem võtta tulu pealt raha. Sest siis on juba, mida on jagada. Praeguse need väga kõrged tööjõumaksud tekitavad nii seda mustalt töötamist, mis on ju inimeste seda turvatunnet vähendav, kui nad on, saavad palga mustalt ja neil ei olegi haigekassat ja muid sotsiaalseid kindlustusi. Ja teiseks, ta ta piirab ka puhtalt seda ettevõtlusega alustamist. Sa ei saa seda teha, sa ei saanud inimesi tööle võtta, sest koormus, mille sa pead kohe alguses võtma, see on nagu hirmus suur. Nii et need kõik need asjad olid, olid toodud pikka juttu pealt välja need laused, mis ilmselt siis tähelepanu haaravad. Et aga nad, nad olid kontekstivabad kahjuks. Kas ettevõtjad rõõmustavad ettevõtluse tulumaksu taastamise üle ehk kuidas seda kliimat siis? Kui ta on tasakaalus sellega, et, et tööjõumaksud vähenevad, siis ma arvan, et nad pigem rõõmustavad ja ka need ettevõtjad, kellega ma olen rääkinud, on sellest see, see mõte neile pigem meeldib. Ta on ka tundub lihtsalt ausamana. Et me ei kärbi kohe alguses üldse nagu noorte ettevõtlike inimeste võimalus turule tulla. Te olete rääkinud. Ka sellest, et ettevõtlus on liialt ülereguleeritud väga paljude seadustega ja, ja sellele on siin viimase kolme-nelja kuu jooksul tähelepanu juhtinud ega vanad Reformierakonna veteranpoliitikud Siim Kallas ja, ja Rein Lang, kes ütlevad, et, et aasta jooksul ei ole Taavi Rõivase valitsuselt tulnud digiettevõtluskliimat parandavat või konkurentsivõimet, tõstvat otsust või eelnõu. Ja on jätnud mulje, et Reformierakond justkui viib ellu sotsiaaldemokraatide seda poliitikat, et kogu ühiskondlik tulu tuleb võimalikult võrdselt ümber jaotada, et kuidas te seda näete, et kas natukene nagu see ideoloogia on sassi läinud? Noh, selles mõttes on selle nende erakondade ideoloogiat ega üldse nagu keeruline lugu, et et sotsiaaldemokraatlikke maakond on ju ainuke, kus nimes on üteldud, et mis siis tema põhimõtted on ja mille eest ta seisab, et kõik ülejäänud on sellises positsioonis, kus nad koosnevad väga erinevatest siis põhimõtteid, omavatest inimestest ja need põhimõtted on nendel erakondadel muutunud läbi läbiperioodide. Et, et ma kindlasti ei arva, et see, see, see meeletu regulatsioonide hulk on tekkinud siin viimase 10 aasta jooksul. Nii et sotsiaaldemokraate selles kuidagi süüdistada on ilmselt ülekohtune või süüdistagi sotsiaaldemokraatiaga, aga. Kui me sellest üle regulatsioonist räägime ettevõtlusest tulnuna, mida te leiate, et kõige esimeses järjekorras tuleks Vot seda ilmselt ma saan ikkagi vastata siis, kui ma olen näinud kogu seda pilti, et mis asjad on kiired laua peale, seda ma praegusel hetkel ei oska ütelda, et et aga, aga kindlasti tuleb hakata kõiki vastu võetud regulatsioone hindama sellest vaatevinklist, et kas see on hädavajalik. Lisaks tuleb hakata tegema selgemat vahet regulatsioonidele, mis kehtivad siis kõigile ettevõtetele, kas, kas väikeettevõte peab taluma sama koormus regulatsioonide mõttes nagu on suurel ettevõttel see võimalik ja mõistlik, et need on need kohad, mis mis siis minu ministeerium peab hakkama või minu valdkonna inimesed pead hakkama nagu läbi vaatama erinevaid seadusi ükshaaval näpuga järge ajama just nimelt sellest kohast, et et reguleerida tuleb nii palju kui vajalik. Aga nii vähe kui võimalik. Ma näen, et palavaidia tuliseid vaidlusi siis koalitsiooni sees olete selleks valmis. Ma tahaksin uskuda siiralt, et kõik ministrid on läinud siis valitsusse ühe ja sama eesmärgiga ehk siis teha Eesti elu paremaks. Ja need viisid võivad olla erinevad. Ja, ja sellisel juhul peab vaidlustesse see ja läbi motiveerimise täpse tõde selguma. Aga ma ei, ma ei ole absoluutselt hirmul ja ma ei ole ka kuidagi ette valmistatud sõjakalt, et mina lähen tegema koostööd seal headusega. See on viimase kuu jooksul, meid on vapustanud see suur korruptsiooniskandaal Tallinna sadamas ja sellega seoses taas on tulnud jutuks see, et kas ei peaks siiski riigi osalusega suuri ettevõtteid erastama ja üks teema, mida on juba väga mitu aastat rääkinud nendega. Indrek Neivelt. Ma usun, et te olete saanud temaga sel teemal pikemalt ja sügavamalt mõtteid vahetada. Mis on teie arvamus, kas riigi osalusega ettevõtet tuleks erastada? Eesti Energia, kust te veel, võib-olla viimaseid päevi tööl olete? Tallinna sadam, Eesti raudtee, põlevkivi, Eesti loots. Eesti Post, see tuleks nagu väga kriitiliselt üle vaadata, et aga minu niuke esimene tunnetus on see, et mina jätaksin sellised strateegilised ettevõtted riigi omandusse. Aga ma muudaksin nende juhtimisjuhtimist ilmselt sellisel viisil, et nõukogu, kes peab juhatuse üle vaatama, ta peab koosnema spetsialistidest. Praegu needsamad välja toodud näited, kus üks inimene võib-olla seal, viies erinevas nõukogus ta ei, ükski inimene ei saa olla kõigil nendel teemadel spetsialist ja alati siis tuuakse, aga üldjuhtimisest on väga hea, üldjuhtimisest jääb sellise spetsiifikaga ettevõtete puhul väheseks, et Tallinna sadamas, kui seal oleksid inimesed, kes on ka reaalselt, kuna see skandaal, kuid eelkõige ikkagi laevade uute laevade ehitamisega. Et kui oleks inimene, kes teab sellest alast sellest teemast põhjani, kes on ise neid laavenem ehitanud, siis on igasuguseid selliseid väärkasutusi palju keerulisem ellu viia. Et, et seal peaksid olema reaalselt inimesed, kes ei käi mingeid asju koos kõlastamas. Vot kes kuulavad, töötavad kaasa, mõtlevad läbi ja, ja viivad reaalselt ellu siis seadusega pandud järelevalvekohustust. Ja kui sa teed seda oma professionaalsuse raames, siis seal tekib teatud professionaalne uhkus, et ma ei saa lubada seda, et, et seal midagi sellist toimub ja ma ei saa teha pärast seda nägu, et oi, ma ei saanud mitte millegist aru. Miks sa ei saanud sellest aru? Et, et oma töö eest tuleb võtta vastutus ja kui sa oled ühes kohas juhatuses või nõukogus, siis sa pead võtma vastutuse selle eest. Kuidas te suhtute sellesse Erkki Raasukese ideesse, et riigi osalusega ettevõtete üle Nõukogude üle on veel mingi niisugune koordineeriv nõukogu? Ma ei ole väga, väga täpselt kursis sellega, aga ma sain aru Erkki Raasukese jutust, et see oli tema jaoks tegelikult see, see kõige viimane punkt, sellest tema ettepanekutest, kuidas reformida riigiettevõtet teid ja, ja tema sõnul ka kõige vähem oluline, et seal võib-olla et oli seal pigem mõeldud teatud funktsioonide ühtlustamist, et tõmmata inimesi kokku. Kui seda teha nüüd lihtsalt nii, et panna kõikide nendele ettevõtetele veel üks vaheaste peale, siis ta hägustab seda vastutust veelgi. Ja seda arusaamist, mis seal sees toimub, viib veel kaugemale, nii et nii et selles osas ma sellist veel ühe lisavahejuhtimisastme loomist ei toeta. Saates Kajalood on täna süvauurimise all ettevõtlusest peatselt vabariigi valitsuse liikmeks suunduv sotsiaaldemokraat Liisa kovi. Kui me rääkisime elukutse valikust, siis meil jäi rääkimata. Erakonna valik. Te astusite erakonda, kui ma õigesti mäletan, nüüd enne eelmisi riigikogu valimisi, kuidas see valik toimus? Ma astusin tegelikult aasta enne riigikogu valimisi, nii et, et neid kahte tegelikult siduda on kerge, aga ei ole päris korrektne. Et see oli ka see, et ma läbi naisliidu hakkasin rohkem vot selliste sotsiaalses elus osalema ja, ja minu jaoks ei olnud väga või ei olnudki valikut erakonna osas, et, et ma tunnen tõesti, et need sotsiaaldemokraatlikud ideed on minu jaoks olulised sõltumata sellest kuvandist, et sotsid on need, kes tahavad kõike võrdselt ümber jagada, et noh, tegelikult et eks seal on ka erinevaid, väga palju erinevaid inimesi ja sellele sotsiaaldemokraatial on juba erinevaid selliseid suundasid. Aga minu jaoks on tõesti, see on hästi oluline, et, et ei ole see, et kas uju või upu riik moodustisena peab olema olemas absoluutselt iga oma elaniku jaoks ja selle reaalselt minimaalse sele peab ta ise ikkagi tagama, et nendele, kes ei tule ise toime, ükskõik kas see on siis tervise, vanuse, mingil muul põhjusel, et on alati neid inimesi, kes ei tule ise toime ja see on riigikoht tagada ka neile siis väärikas elu. Nii et selle tõttu see sotsiaaldemokraadid oli ainukene võimalik valik. Ja, ja ka muidugi see, et, et sotsiaaldemokraadid on teistest enam tegelenud naisteemadega ka see oli minu jaoks oluline ja nii ma siis 2014. Märtsis astusingi sotsiaaldemokraatlikku erakonda. Ma ei ole mitte kunagi ilusanud üheski parteis ega erakonnas, aga ma kujutan ette, et ideaalne erakonna siseelu oleks. Et see meenutaks niisugust suurt Itaalia perekonda, kus kõik toetavad kõiki ja kõik räägivad kõikidega läbi, aga ma olen ka aru saanud, et erakondade sees käib üsna suur konkurents erakonna liikmete endi vahel, et kuidas te sellega hakkama olete saanud. See ei ole ainult erakonna liikmete sees, et ega see on ilmselt ükskõik, millist töökohta võttes, et et kõik üritavad nagu ennast tõestada ja, ja sellest tekivad need, sellised ka vastuolud. Aga mina saan sellega hakkama niimoodi, et need vastuolud, mis otseselt mind ei puuduta, hoian neist eemale, lihtsalt et ma ei proovi kogu maailma parandada ja, ja see ei ole võimalik maailma parandada, on veel võimalik teisi inimesi, noh ei ole, see peab ikke tulemuse, sisemine soov ja tahtmine ja proovingi võtta sellest selle, selle pluss poole, et just nimelt see, et mul on inimesed, kellega Mul on sarnased vaated ja mul on võimalik nendega teha midagi, mis siis teeks tulevikus minu laste jaoks seda elu elu paremaks. Elus tuleb pooli valida ja kui nüüd erakonnast tuleb pooli valida millest lähtudes tema otsuse teete ikka südametunnistuse järgi. Võtame ühe teema sealt riigiettevõtete nõukogudest, mis on kuulajale kahtlemata mõnevõrra intrigeerivama ehk sookvoodid riigiettevõtete nõukogus. Kuidas te olete seda mõelnud, kuidas see praktikas võiks välja näha? Sookvoote on minu hinnangul üks väga tõhus ja kiire kuid ajutine meede. Praegu, kui vaadata seda üldpilti, et kuidas nii bakalaureusekraadiga magistrikraadi saavate inimeste hulgas on naisi ikkagi väga selge enamus ja siis vaadata riigi poolt juhitavaid äriettevõtteid, kus nõukogudes on valdav enamus mehed, see on küsimus, et kas meie haridusasutused ei anna piisavalt head haridust või on see, et haritud inimesi ei taheta mingil põhjusel nõukogus igal juhul see tsiteerides klassikuid, et miski on sellel pildil valesti. Ja, ja selle tõttu, et kuna praegu valivadki mehed valivad siis valida oma kamraadid hulgast järgmise mehe, et et selleks, et anda naistele võimalus, et see on tehtud siin enamus riikides Põhjamaades, Skandinaavias läbi, et et on kehtestatud kvoodid, näiteks Taani juba sai selle tühistada, sest see on päriselus juba toimib. Et, et tulebki, et valitakse selle järgi, et kas inimene on väga hea spetsialist, mitte ei valita seda, et ma tahaks sõbrameest. Ja, ja seal on see küsimus, nii et ma näen, et see põhimõte, et ühes nõukogus peaks olema siis ühte sugu vähemalt 40 protsenti, see on väga hea põhimõte, toob väga kiiresti juurde siis alaesindatud soo sinna konkreetsesse organisse ja see annab juba tasakaalustatuma ja mitmekülgsema vaatenurgaga selle ettevõtte juhtimisel. Võtame ühe konkreetse näite ja võtame, mis on meile praegu siin kõige lähemal ringhäälingu nõukogu 10 liiget, seitse meest, kolm naist. Liisa Oviir, kas te olete valmis minema oma erakonnakaaslase Mihkel Raua juurde ja ütlema, et et jääd, sa oled küll rohkem pool elu teinud raadiosaateid ja telesaateid ja väga hästi tunned valdkonda ahtronics viga, sa oled mees. Me peame su naise vastu välja vahetama. Olete valmis, see õnneks ei ole, ei ole minu otsustusega ega minu teha, aga ja jube raske on alati niimoodi, kui minna personaalia peale, eks nad kõik on ju toredad inimesed, kes seal on. Et aga kui pannakse kokku, kui uut siis nõukogu, siis võiks ju vaadata selle pilguga, et jah, mul ongi see kohustus seadus ees, et ma leian sinna ka väga häid naisi, sest ma olen absoluutselt veendunud, et on võtta samasuguse kvalifikatsiooniga naist, kes on pool elu teinud raadiosaateid. Nii et Mihkel raud, tervitused Mihkel rauale. Siis on meil eeskujuks loovutada oma koht nõukogus naiskolleegile. Maainimesed. Põllumehed vaatavad uue ettevõtlusministri praegu küll kandidaadi poole suure lootusega ja sest, et vene kriisi ja mitmesuguste kaubanduspiirangute tõttu turud on ära langenud. Põllumehed küsivad järjekorras mitmes prioriteet on Liisa Oviiri põllumajandustoodetele uute eksportturgude leidmine. See on selgelt ju meeskonnatöö, et koostöös siis oma oma meeskonnaga ministeeriumis samamoodi koostöös põllumeestega, et ilmselt põllumehed peaksid olema selles kohas, kus nad pakuvad välja ja mina saan tulla appi. Et Ta on riigipoolse osaga sellest ja ma kindlasti kavatsen seda teha, sest jällegi, et kui inimene saab teha oma tööd siis ta saab selle eest tasu, ta tunneb ennast vajalikuna, tema eneseväärikus on säilitatud. Et see on väga oluline, et, et Eesti inimesed leiaksid väljundi ja kui mul on võimalik anda oma panus, siis ma seda suure heameelega Jaustusega teen. Praeguse Eesti põllumajandustoodete eksport on kogu ekspordimahus umbes kolmandal, neljandal kohal. Kas see jääb nii? Vot selle kohta nüüd küll lubadust varanda varanda jaja aga Te tunnetate seda ootust, mis kogu ettevõtlusel põllumajandussektoril Ekstra teie suhtes on? Jah, ma olen tunnetanud ja ma olen selle kohta saanud ka indikatsioon, et, et seda just seda väliskaubanduse osa osas oodatakse, oodatakse tuge ministrilt ja ma kavatsen seda pakkuda neile, missugust koostööd saate ettevõtluse arendamise sihtasutusega teha. Noh, EAS on üks, üks asutus minu valitsusalas, et et sinna sisse ma ei ole jõudnud veel vaadata. Kõik sõltub sellest, et millist, millist toetust nad vajavad. Ja lisaks siis, kui ma olen saanud selle üldpildi ette sellest situatsioonist, mis seal on, siis, siis kindlasti tekib mul ka oma mõtteid juurde. Kui huvitatult jälgite seda, mis toimub maailmas, mis toimub praegu Euroopas ja seda, kuidas näiteks Eesti ettevõtjad on hästi, lootusrikkad selles osas, et Eestisse tulevate sõjapõgenike näol võiks saada juurde uusi töökäsi. No ma ikka jälgin seal nii-nii suur ja oluline siis kriis Euroopas, mis, mis tegelikult näitab väga paljut selle kohta, et kuidas siis need Euroopasse kirja pandud kartused, kuidas nad päriselus rakenduvad. See, et me saaksime uusi töökäsi, see on nagu tore, et see on hea, et on nähtud, et, et see põgenikud, sõjapõgenikud ei ole mitte ainult et selline ebameeldiv kohustus, vaid et ta on ka võimalus ja see on alati igasuguses situatsioonis ongi, et head, head lahendit tulemused saavad siis tulla, kui sa ei võta seda kui mingisugust ebameeldivust, mis tuleb üle elada, vaid sa võtad seda kui võimalust. Ja, ja seda on siis, seda on teinud need inimesed, kes, kes näevadki, et see on lisatöökäed. Aga jah, et, et see on see kriis, mida, mida tuleb lahendada. Ja mis on tekitanud minus üsna palju selliseid niukseid, äratundmishetk ja, ja imestus, hetk ja kurbus hetke. Samal ajal. Me teame, et Eestis on suurusjärgus 40000 töötut. Kuidagi raske on mõelda sellele, et me ei paku tööd omadele inimestele, vaid loodame saada abikäsi nendelt, kes meile Eestisse juurde tulema. Noh, Eestis on tööjõupuudus on suurem kui, kui tööpuudus minu teadmiste põhjal. Väga paljud nendest töötutest on need, kes on jäänud töötuks siin eelmise majanduskriisi ajal. Ja sellega on see, et ka uuringud näitavad, et kui inimene on töötu üle kuue kuu siis see tööharjumus kaob, kaob enesekindlus ja, ja siis need inimesed sageli ei naase enam mitte kunagi tööturule. Et ma usun, et praegu on tegelikult nii palju pakkumises töökohti, et inimene, kes sooviks leiaks endale töökoha. Et see on pigem nüüd teise ministeeriumi all, et, et tuleks tegeleda nende meetmetega. Et need inimesed, kes on heitunud, kuidagi pehmelt aidata tagasi tööturule. Tulles tagasi veel põgenike probleemiga kaasneva ja selle vihakõne juurde, sest et inimeste arvamused on erinevad ja me oleme juba rohkem kui 25 aastat elanud ühiskonnas, kus arvamuse avaldamine on põhiseadusega lubatud. Täiesti loomulik asi. Kuidas te sellesse vihakõnesse suhtute, et kas, kas seda peaks piirama, kas artiklite kommenteerimist, see peaks tagasi tõmbama või, või peaks siiski jätma inimestele võimaluse oma arvamust vabalt avaldada. Mida teie juristi kogemus ütleb, kust see piir siin kulgeb? Minu arvates ei ole vihakõne mitte kuidagi seotud põhiseadusest tuleneva sõnavabadusega. Ka Soome on läinud seda teed, kus ta nendele artiklitele piirabki kommenteerimist ja kui see oleks minu otsus minu teha, siis ma teeks sedasama. Et see on pigem selline viha kuidagi üles kihutamine. Ja, ja minu jaoks on nagu selle kogu selle teema juures ja selle, nende negatiivsete reaktsioonide puhul on ääretult üllatav see, et, et see, millal eestlased sõjapõgenikuna otsisid uut elukohta, see on nii hiljuti teine minevik, et igas peres on tegelikult isiklik kokkupuude olemas. Samamoodi kui algasid siin varsti kaks aastat tagasi Ukraina sündmused olid samamoodi, need olid üsna valjuhäälselt, kus inimesed ütlesid, et noh, kui siin läheb ka sõjaks, siis, siis ma lähen siit minema. Ja samamoodi eeldatakse, et neid võetakse kuskilt vastu. Aga me ei paku mitte mingit empaatiat neile, kes on samamoodi väljapääsmatus olukorras ja tahavad siis liikuda selleks, et elada, liikuda oma kodust ära oma kodus ära ära liikumine on nii või naa valulik. Ja ma nagu imestan seda, et, et kui, kui juba meie oma kogemusega ei saa sellest aru siis müts maha nende suuremate rahvaste eest nagu näiteks sakslased, kes saavad aru sellest ja võtavad neid inimesi vastu, et, et see retoorikat noh, me peame lahendama selle situatsiooni seal kohapeal, siis ilmselt mõeldes praegu eelkõige Süüriat, noh, ta on ühes mõttes absoluutselt õige, aga meie oma kogemus näitas, et see olukorra lahendamine kestis üle 50 aasta. Ja me ei saa ütelda, et, et üks inimpõlv ütleb, et jah, nad ongi see kadunud inimpõlve ja nad peavadki sealsele vastu pidama, seda enam, et see, mis seal toimub, praegu ka ka nüüd on ju sissetungi ISIS'e poolt. Et see on veel kordades jõhkram ja barbaarsem, kui oli see, mis toimus Eestis neljakümnendatel. Nii et minu arvates on see koht, et, et nagu korra vaadata nagu enda sisse jällegi see, millest ma alustasin, et anda oma aus panus. Samas me saame määrata neid reegleid, mida me eeldame, et nad siia tulles vastu võtavad, Nad peavad vastu võtnud, peavad täitma, see on meie osa ja see on meie, see, et kui meil ei ole see ette valmistatud, siis on see jällegi nagu meie omavastutus. Aga see, et me paneme ukse kinni ja ütleme igasuguste inetute sõnadega, et me ei taha neid siia, et et minu jaoks on see lihtsalt mõistmatu ja see on ka häbematu. Kuidas te näete Euroopa tulevikku just praegusele põgenikelaine valguses? Kohe-kohe põgenike arv ületab miljoni piiri ja, ja me ei tea, mida toovad lähemad aastad, et kuidas mõjutab see islamiusu sissetung ja, ja samal ajal ka võib-olla islamiterrorisissetung Euroopasse, kuidas Euroopa tulevikku mõjutab, kuidas mõjutab aastakümnete pärast ühiskonda olusid, kus hakkavad, et ennast realiseerima, teie lapsed? Ma väga väga loodan, et et tegelikult islami ju ei ole agressiivne religioon, aga sealt on kasvanud nüüd välja ilmselt tänu sotsiaalsetele majanduslikele põhjustele sellised radikaliseerunud harud kui, kui siia tulevad uued sõjapõgenikud ja kui neid tõesti üritadagi integreerida meie ühiskonda ja tutvustada meie ühiskonna tavasid, siis ei olegi oluline, et nad oma usu jätaksid, et noh, Eestis on ju samamoodi usuvabadus, kõigil meil on õigus, ükskõik millist usku siis praktiseerida. Et aga, aga teha neile see selgeks, et jah, et, et see on see keskkond, kus sa oled. Ja, ja palun pea nendest lugu ja siis peame meie nagu teist lugu. Et ma arvan, et need, need konfliktid on ärahoitavad, et, et see, mis siin tuuakse väga tõsiseid näiteid eelkõige Prantsusmaalt ka Rootsist, siis seal oli ju ka need, et seal on võtta väga palju õppetunde, mida me peame siis vaatama, analüüsima ja proovima teistmoodi teha, et, et sealhulgas see, et ei lükata neid ühte kohta kokku ja jääta sinna unustusse. Jällegi, et kui inimesel ei ole seda väljund inimesel pole tööd, siis hakatakse tegelema kõrvaliste asjadega, et, et kutsudagi nad meie ellu võimaldada neile ise hakkama saada läbi selle tööjõukohase töö ja, ja ma usun, et, et siis on see ka noh need inimesed ka reeglina on, on tänulikud selle eest, kui neid koheldakse siis viisakalt ja lugupidamisega. Ja see võib olla sinisilmne, aga see on see, mis ma loodan, et, et mis nagu realiseerub jällegi ei ole mõtet ka nagu nagu kuidagi liialt karta, et see Eesti on nii kultuuriliselt, aga eelkõige klimaatiliselt selline koht, kuhu vähemalt Süüriast ilmselt ei tule üleliia palju inimesi. Et need, kes tulevad ja kes tõesti siia tahavad jääda, siis ilmselt on ikka miski, mis neile selles riigis väga-väga meeldib. Kuidas te kujutate Eestis elu ette siis, kui teie lapsed, kes on praegu nooremas koolieas on umbes niisama vanad kui teie praegu? Olete mina olen hästi suure sellise hea meelega vaadanud juba oma nooremaid kolleege, kes on siis seal 20.-te lõpus buss ja, ja nad on juba teistsugused, kui on minu generatsioon ja vanemad. Et see empaatiavõime ja heatahtlikkus ja positiivsus nagu palju suurem ja nende selline rahulik enesekindlus on ka see, mis neil lubab olla teiste vastu lugupidav. Ja, ja ma loodan, et seesama tendents ainult jätkub. Ja üks hetk, kui siis minu poisid on, on minuvanused, siis nad tunnevadki ennast oma keskkonnas mõnusalt. Nad teavad, et nad on hinnatud väärtustatud, nad pakuvad vastu teistele inimestele austust ja lugupidamist ja, ja et see elu oleks nende jaoks selline. Selline mõnus. Ja kui nad tulevad ütlema, et nad kavatsevad ennast koolitada juristideks, siis kas nad saavad teie heakskiidu? Mina olen öelnud, et, et see, mis elukutse nad valivad, et see on ikkagi väga selgelt isiklik otsus see peab lähtuma sellest, et, et mida sa tahad teha üsna pikkade aastate vältel rõõmuga ja huviga. Et, et ainukene palve siis on see, et sõltumata sellest elukutsest, et nad hoiaksid ennast kursis maailmaga, nad naudiksid kultuuri ja elu ja et nad säilitasid need, et see ei ole nagu, nagu täielik lahustumine ja samastumine siis selle ametiga, et see on üks osa, üks väga oluline osa elust, aga see on siiski ainult üks osa. Ja, ja samamoodi nagu minu vanemad on pakkunud mulle Dust sõltumata siis oma erinevatest valikutest, et ma kindlasti kavatsen pakkuda oma poegadele täielikku toetust nende valikutes. Meie saateaeg. On tänaseks laupäevaks otsas. Liisa Oviir. Me hoiame pöialt, et teil läheks hästi mitte ainult esmaspäeval, kui teie elus on väga tähtis päev. Vaidet kõikides nendes hallides argipäevades, mis ministeeriumis ette tulevad ja kus tuleb langetada otsuseid, mida te võib-olla isegi ei taha langetada, aga, aga ilu nõuab nii, et selleks palju jõudu ja edu teile. Suured tänud heade soovidest. Saates Kajalood oli kaks päeva enne ministriks saamise ametivande andmist külas kahe poja ema, jurist, sotsiaaldemokraat Liisa Oviir. Kaja Kärner küsis järgmiseks nädalavahetuseks, sotsin uue küsitletava kuulmiseni.