Kui sünniks siin maailma veel üks kord, saaks mulle armsamaks akord kui riim. Kui silmutaksin rütmikeeles, mis liigub südames ja meeles võiks Belka vaikust kuulata. Ja siis voolab sõnadeta viis laul metsast latvu kõditavast tuulest laul joovastavast lumeluulest laul, inimese hoolimatust, hoost, mis läbi muredest kui soost. Laul rohuliblest, taeva, tõusvast, tammest. Laul ülestõusu marsi Sammest laul oma maast ja rahva saatusest, laul rõõmust elu, jaatusest, laul kätest, mis maailma teiseks loovad laul silmadest, mis 11 joovad. Laul elu sügavusse laskuv lood ja samas hümn ja samas ood. Johannes Semperi mälestusteraamat ei vihja tõsisele teelahkmel, kus tal oleks tulnud valida kirjandus või muusika. Kirjandushuvi saavutas suurema sügavuse varem. Selle kõrval aga ammutas paljudele muusadele avatud hing elamusi ja mõistus teadmisi helitantsu, teatri ja kujutavast kunstist. Erudeeritud inimesena kirjutas ta kunsti arvustusi, esseesid. Paljud Semperi novellide ja romaanide tegelased olid otseselt või kaudselt seotud kunstidega. Eespool toodud luuleread on ehk siiski pihtimus, mis kirja pandud 1957. aastal. Aga kui mitte lausa pihtimus, siis igal juhul väga suure austuseavaldus muusikale. Täna tahame tuua kuulajate ette valitud katkendeid Johannes Semperi loomingu sellest osast milles kirjanik käsitleb oma kokkupuuteid muusikaga läbi mitmete aegade. Ja kõigepealt mälestuskilde, tema autobiograafiast. Oma isast, pahuvere, koolmeistrist. Loomult oli ta kinnine, vähesõnaline ja tõsine suhtlemises inimestega delikaatne. Tema ühiskondlikust tegevusest tean ainult nii palju, kui olen sellest teateid leidnud juhuslikult vanu ajalehti sirvides. Nii on ta Eesti kirjameeste seltsi liige olnud 1874.-st aastast peale laulukoori juhatanud kihelkonna koolilaste laulupäeval kõne, pidanud mingi eksamikomisjoni liige olnud ja nii edasi. Emast minu teada abiellus mu isa oma laulukooriliikmega. Ema oli hoopis teistsuguse loomuga, armastas inimestega läbi käia, võõrsil olla, juttu puhuda. Oli praktiline natuur, ükski töö polnud talle võõras. Oli üldse eluline kuju. Koolist sellest samast, kus isa õpetajaks oli ja tulevane kirjanik oma esimesed tarkused sai. Hommikul kell kuus äratas isa koolilapsed üles, kes siis kähku riietusid ja kohe pinkides asusid õppima. Niipea kui koolitoa väike seinakell seitse lõi, algaski pesa, kin. Igaüks tõmbas koiku alt välja oma leivakoti ja hakkas nosima, mida kellelegi kaasa antud. Tunni ajaga oli söödud toit ära koristatud, asemed üles tehtud. Koolitoanurka suurde tõrde eemalt kaevust mitu head, pange vett tassitud, põrandad puhtaks pühitud ja ahi küdema pandud. Sest kui kell lõi kaheksa, pidi igaüks oma koharistuma. Tuli koolmeister hommikupalvust pidama, millele järgnes usuõpetus tund keskpäevani järgnesid teised õppeained ja nimelt vene keel emakeel, rehkendus, geograafia, kalligraafia ja laulmine. See oli ka kõik. Laulmist oli kõigil nädalas kolm tundi ja kerge see lastele polnud. Kolme talvega tuli selgeks õppida 90 koraali, neist 12 otsast otsani, kõik salmid. Ilmalikeks viisideks jäi üle vähe aega aga siiski õpiti ära rida kolme häälseid laule. Mis minusse puutub, siis olin isa koolis nii-öelda vabakuulaja juba varakult nii umbes viiendast kuuendast eluaastast peale. Istusin pinki, miljalise soovisin. Mind ei küsitud, Himbeid mulle ei pandud. Usuõpetuse ja laulmise tundidest ma ei armastanud osa võtta. Geograafiatundidest ei tahtnud kunagi puududa. Nõnda siis polnud need veel kooli laulutunnid kohustuslike koraalide õppimisega. Mis Johannes Tsemperit polümne võludega oleksid tugevasti sidunud kuid juba pisut sügavamale pilgu heitmisele muusikasse ning oma käega järele katsumisele vihjab järgmine mälestusema sünnikodust Kääriku talus kuhu Johannes Semperi onu oli Peterburist elama tulnud. Tulevane kirjanik külastas oma onu. Tihti tsüklist klaverist ja orelist mis oli minu vähenõudliku välimusega kannel selle musta Lakeeritud kerega ja pärl mutrist, kriipsukest ega tsitri kõrval, millede onu mängis. Ja mitte ainult paljaste sõrmedega, vaid pöidlale kinnitatud metallist ripatsiga. Püüti minulegi seda pilli mängima õpetada. Aga ma piilusin rohkem klaveri poole, mille klahvid salapäraselt meelitasid. Kuid see riist oli liiga kallis, et seda poisike seal lasta klimmerdada. Ka sellele tõmmati varsti hall mantel selga. Kui aga tagumisse tuppa tekkis naise isa poolt ehitatud suur orel, mis enda alla võttis kogu seina maast laeni. Siis lubati mulle sellel mängida nii palju, kui süda lustib. Veelgi enam, onu ise hakkas mulle oreli mängimist õpetama. Punchel löödi lahti ja ma pidin oma väikesi sõrmit tublisti venitama, et neljahäälne koraal välja tuleks. Orel siiski seda rahuldust ei pakkunud, mis klaver? Kõigepealt olid omatehtud oreliklahvid, kollakad nagu kaua seisnud loomakondid. Pianiino-l olid need aga lumivalged. Edasi piuksusse kolask iga kord, kui teda kogemata puudutasid või riivasid. Ja veel kogu aeg tuliga jalgadega töötada. See on lõõtsa niiviisi täita eta, mitte liiga pingul, jäi paisuks, sest siis kisasta vähimalgi puudutusel aga ka mitte liiga vähesest, siis heitsid helid hinge. See üheaegne käte ja jalgade kontrollimine oli tülikas ja väsitav. Mõni koraal on sellest ajast nii sõrmedesse jäänud, et võin seda vigadeta ka praegu mängida. Organisti minust siiski poleks saanud. Mingi eriline huvi orelimuusika vastu on must tänapäevani säilinud. Oma virgumise EAS on inimene nagu õrn taim, tundlik nii päikese paistele kui halladele iga nähtud sündmus, iga kuuldud sõna, iga loetud lehekülg kujundab märkamatult homset päeva. Just selles virgumise eas õppis Johannes Semper viis aastat Pärnus 1905 kuni 1910 ja kirjaniku enda sõnade kohaselt tähendasid need aastad suurt käänakuta elus tuues talle esimesed tõelised sõprused, kired ja kiindumused, unistused ja pettumused. Esimesed teadmised, ühiskonna ja poliitikaelust, ta esimesed sõnavõtud ja kõned, teatri- ja kontserdielamused, esimesed luule ja proosakatsetused ning palju muudki. Lapseiga lõppes siis järsku marseljeesi pateetikas on kirjanik seda perioodi iseloomustanud. Teekonnalt Pärnusse sisseastumiseksamitele pärineb aga väike muusikaline episood. Peatunud hallistes oma tädi pool käis Johannes Semper koos täditütrega kalmistul otsimas ühiste vanaisade vanaemade puhkepaiku. Tagasiteel kohtasime kirikuõpetaja fondeemi, kes meid peatese küsis. Kas me ei tahaks tema klaverimängu kuulda taminevat koolimajja ja seal olevat klaver. Läksime kaasa. Beethoveni mon, Chainsanaate ütles ta meile ja hakkas kohe peale. Ma polnud kunagi midagi selletaolist kuulnud. Unustasin kogu ümbruse. Ja nüüd kuulake šopäämi. Mu kaaslasel läks asi igavaks, ta sikutas mind käisest, et kaome seal ei märkagi. Nii tegimegi. Kuigi ma meelsamini oleksin paigale jäänud. Pastori lakkamatut mängu kuulsime veel kaugelt eemaltki. Olevat üldse veider mees. Kord kutsutud teda last ristima. Talus juhtunud klaver olema, ta hakanud mängima, mänginud öö läbi, jätnud ristsetel olijatega juba jumalaga, kui talle meelde tuletatud, et laps tahab ka ristida. Kohtumine teeniga oli tegelikult kohtumine Beethoveni šopääniga, kelle muusikat kirjanik hindas ja nautis kogu elu. Pärnust esimesed kaks talve Pärnus olin ma kosti peal perekonnas, kelle pea oli ühel ja samal ajal köster ja organist, õigusteaduse üliõpilane ja ajakirjanik Artur Jung. Isa võis rahulikult koju sõita, poiss oli usaldusväärsetes kätes. Muidugi tegi talle peavalu kõrge kosti raha. Seda tuli talve pealt maksta kaugelt rohkem, kui koolmeistri aasta palk välja tegi. Kuid selle kõrge kosti raha eest oli toit äärmiselt kasin. Tuba talvel külm, õhtul valgust lugemiseks napilt. Aga oli ka midagi meeldivat. Meeldivat tähelepanu äratas tiibklaver suures kõrvaltoas. Kuidas ma kuulama jäin, kui peremees hommikuti sõrmeharjutusi tegi? Kui ka oma sõrmi sellel proovida saaks? Miks mitte, kui klaver vaba on ja saalis kedagi pole? Harmoonia saladused sai Parstima tunnetes selgeks ja juhuslikult vahele lipsanud võõras noot võis teinekord torgata kui okas. Kuigi mulle sõnadega keegi neid helisaladusi ei selgitanud. Teiste nootide hulgas oli ka tammi klaveriõpetus. Ja kui kedagi kuulamas polnud, hakkasin selle järgi õppima visalt ja järele jätmatult. Varsti võtsin catcherni appi. Arvasin, et sõrme väreduse kiiresti kätte saan, aga nägin, et see polegi nii lihtne ja kuulsin, et seda tuleb aastakümneid õppida. Sellegipoolest ma jonni ei jätnud, seda enam, et oma sõrmedega mängitud tükk muutus nagu osaks endast jättis palju mahlakama mulje kui teise parimas ettekandes. Ja nõnda kiindus ilma klaveri mängimise sel määral, et oleksin sellele võinud pühenduda päevad läbi. Kui poleks tulnud etteheiteid, et ma liiga palju klahve lõhun teiste kõrvu tüütan ja võõraid noote rabaldan. Sihtpeale jäi klaveri siiskimus saatjaks kogu elu läbi. Meenutagem meie saate algust. Kui sünniks siin maailma veel üks kord, saaks mulle armsamaks akord. Kui riim. Äkki oli siin Pärnu päevil siiski teelahe, kirjandus või muusika? Lisapürgimused, klaverimängu tehnika õppimisel oleks võinud kallutada kaalukausi tõesti muusika poolele siis oleksime saanud rääkida Johannes Semper-ist kui kirjanduse lembelised muusikust mitte aga kui muusikalembelisest kirjanikust kes ütleks, kumb oli õigem. Juhtumist kirikus ja marseljeesi-ist aastal 1905. Ühel novembrikuu õhtul olin parajasti kooli hambaarsti juurde minemas kui nägin ühest tänavast linnapargiäärsele puiesteele väljuvat salapärast rongkäiku. Polnud varem midagi selletaolist näinud. Eliisabeti kiriku juurde jõudes rongkäik peatub, keegi üritab marseljeesi, aga laul ei võta vedu. Rongkäigu pea kaob kirikusse. Katsun tihedast rahva hulgast ennast läbi poetada ja juba olengi sees ning liigun edasi kantsli poole, kus seisab mustas kiriku kuues mees. Kantslis oli tookord Oleviste kirikuõpetaja Haan, kes saadeti Pärnu, et kindlustada kohalike sakslaste positsiooni eelseisvatel valimistel. Ent kirikusse tulnud töölised sundisid pappi põgenema ning laulsid orelilt kõlava koraali. Meil tuleb abi jumalast asemel, mis abi on meil keisri käest. Õhtul, kui Johannes Semperi korteri peremees kiriku köster koju jõudis, kõndis too ärritatult edasi-tagasi. Viimaks istus õhtulauda ja sõnas. Kujutage ette, tulevad minu juurde üles, nõuavad marseljeesi ja seda kirikus, KUS aru, teotasid koraaligi ära. Kuhu me nõnda välja jõuame, kui pööbel märatsema hakkab. Mida ta tahab vabadust, konstitutsiooni, Geon talle palju sihukesed tuleks kõik kinni nabida ja taguots punaseks kütta. Peremees turtsus veel mõnda aega vasturääkimist ei tohtinud tekkida. Nõus, aga ei saanud temaga olla, sest kõigi viimase aja sündmuste tõttu oli mu teadvus. Ja ärganud ja ma olin asunud kindlalt ning otsustavalt ühele poolele. Saadet alustasime Screabini klaverikontserdiga. Valik ei olnud päris juhuslik, sest väga paljude heliloojate teoste mõtte- ja tundesügavikku jõudnud Johannes Semperile Oliski Reabini muusika eriti lähedane. Jõudsime täna läbi lehitseda vaid väikese osa meie rahvakirjaniku muusikale pühendatud lehekülgedest ja heas lootuses et kuulaja huvisid äratus sai, jätkame edaspidi samal teemal. Raami sulgeb taas Screabil.