Et meil on selline amet, nagu ta on antud meile halastuse kaudu seismei tüdi ära. Me oleme näinud lahti häbihaisust, mida peidetakse me käi Rõugastega moonuta jumala sõna vaid tõe avaldamisega esitame end kõikide inimeste südametunnistusele, jumala silme ees. Kui meie evangeelium on siiski kinni kaetud, siis ta on kinni kaetud neile, kes hukkuvad neile uskmatu ile kellel praeguse aja jumala mõtted sõgestanud, nii et neile ei koida Kristuse kirkuse evangeeliumi valgust, kes on jumala nägu. Me jutluste ju ise end vaid Jeesust Kristust, issand ana endidega teie sulastena Jeesuse pärast. See on ju jumal, kes ütles pimedusest helki kui valgus kes on läinud hõlkima meie meeles Jeesuse Kristuse isikus oleva jumala kirkuse mõistmise valgusena. See aare on meil aga savi astjates. Et võrratult suur vägi oleks jumala oma, jäi midagi meest. Meid kimbutatakse kõike pidi, kui me ei ole kitsikuses, oleme nõutud. Kuid ei ole lausa nõutud. Meid jälitatakse, kuid meid ei hüljata. Meid surutakse maha, kuid me ei hukku. Me kanname alati oma ihus Jeesuse suremist, et ka Jeesuse elu avalduks meie ihus. Sest neid, kes me elame, antakse alatasa surma Jeesuse pärast. Et ka Jeesuse elu avalduks meie surelikkuse ihus. Sedaviisi on surm tegev mees elu aga teis. Et meil aga on sellesama usu vaim, millest on kirjutatud. Ma olen uskunud, seepärast ma olen rääkinud. Seis meiegi usume ja seepärast ka räägime teades, et see, kes äratas üles issanda Jeesuse võtab meidki koos Jeesusega üles äratada ja enda ette seada koos teiega. Kõik sünnib teie heaks. Et arm üha enamate tänamiste kaudu rohkenedes üha kasvaks jumala austuseks. Seepärast me tüdi ära vaid, kuigi me väline inimene kulub. Ometi meie seesmine inimene uueneb päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus soetab meile võrratult võrratu igavese au. Meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut sest nähtav on üürikene, nähtamatu, aga igavene. Me ju teame, et kui meie maine ulualune lammutatakse on meil elamu jumala käest käteta tehtud igavene hoone taevas. Sest selles maises Mägame igatsedes rõivastada taevasesse eluasemesse, et me ikka lahti rõivastatuna ei nähtaks olevat alasti. Meie, kes me oleme selles ulualuses, tagame ju koorma all, sest me ei taha lahti rõivastada maid, olla taevaselt rõivastatud, et elu neelaks ära sureliku. Kes meid aga valmistab, selleks on jumal, kes on andnud meile käsirahaks vaimu. Nii me oleme siis alati kindlad teadlased, Kunime, viibime ihus. Viibime eemal issanda juurest. Sest me käime uskudes, ei, mitte nähes. Me oleme aga kindlad ning meile meeldib pigem eemal viibida ihust ja viibida issanda juures. Seepärast me arvamegi auks olla temale meelepärased. Kas ma siis viibime ihus või ihust väljas? Sest kõik me peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud. Olgu head või halba. Issand jumal. Luba, et me ei peaks Heimar nähtavate üürikast, vaid nähtamatut ja igavest ana, et kui meie maine ulualune kokku variseb, ootaks meid igavene eluasetaevas. Olgu sinu antud aare siin savi astjates. Et sinu võrratult suur vägi võtaks meid kanda kaduvusest kadumatusesse. Aamen.