Iga vihmapiisk on olnud kellelegi pisar. Ja mahl mis kevadel valgetes kaskede säkkab, on veri, mis valatud, kaugel lahinguväljal. Ei, mitte nii, et ma tuleksin kunagi tagasi ja avaksin võtmega ukse, mis langes lukku mu selja taga. See võti on kellegi teise käes. Just peab ta uuesti otsima. Aga kui ta õhtul väsinult istub maha, olen mina seal istunud enne teda. Ja see paik on õnnistatud paik. Sest see on kodu. Kodu on sõna, mis luuletaja Karl Ristikivi puhul mitmeid keerukaid ja valuseidki seoseid tekitab. Koduigatsus kauguseigatsus, kahte harusse kasvav puu. Need Karl Ristikiviread on raiutud kivi rahnule, mis tänavu sügisest seisab Uue-Varbla koolimaja ees. Kirjaniku mälestust põlistamas. Kivi püstitati sinna Tallinna raamatuklubi tõru suur pingutusena. Rohkem kui 1800 inimese ainelisel ja vaimsel toetusel. Ühel sügisõhtul kutsus tõru oma rahva Tallinna malemaja keldrikohvikusse et lõpetatud tööle pilku heita. Kõigepealt kuuletigi Ristikivi sõna- Sulev Tepparti esitluses. Õhtut juhtis Toomas Tiivel. Austatud tõru, kallid külalised, see tänane õhtu on mõnevõrra pidulikum. See oleks nagu truu Ristikivi ettevõtmiste lõppvaatus. Tahaks rääkida sellest, mis siis ikkagi toimus. Kuidas toimus, kelle abil see toimus? See oli kolm aastat tagasi Sõru ekskursioonil. Artur Laast ütles maaema haual et mis oleks kui tõru Kuidagi tähistaks Karl Ristikivi 70 viiendat sünnipäeva. Esialgne idee oli panna sõna genotav. Ausalt öeldes on piinlik tunnistada, aga ei uskunud, et ma sellega hakkama saame. Turul on plaanis ka kirja panna. Selle kivi saamislugu. Ma usun, see saab olema üsna õpetlik lugu, kuidas teha ühte lihtsat asja. Nimelt korjata rahvalt raha, tellida kivi vallase sobivasse paika, püsti. Korjanduslehed läksid tõruaktiivi kaudu teele üle kogu maa, neid jõudis Haapsallu ja Võrru, Pärnusse ja Hiiumaale. Kogujate hulgas paistsid eriti silma raamatuühingu ja raamatukogude ning muinsuskaitseideest. Nüüd oli saabunud aeg kõigile tänu öelda ja tõru oli kutsunud sellele õhtule hulga külalisi. Austati mälestuskivi autoreid arhitekt Ike Volkovi ja skulptor Ants Mölder. Kunstnik Viive Tolli loodud meeneviida originaaltõmmised anti üle kõige teenekamatele kogujatele. Ja kui tahta siin vaid mõnesid esile tõsta, siis olgu selles reas kõrvuti nimetatud auväärne kirjandusloolane, Oskar kuningas ja Anneli Ammas Haapsalu noore läänlase muinsuskaitseklubist Uudo Uibo keele ja Kirjanduse Rein Kruus Loomingu toimetusest, Ants Pindis võrust, Krõõt Liivak Kreutzwaldi nimelisest raamatukogust. Koguti mitte ainult Pegasuse kohvikus, foneetika kongressil või raamatuklubis meelespea, vaid ka küberneetika ja eksperimentaalbioloogia instituudis muinsuskaitsetööpäeval, Rõuges, kommunaalprojektis, Pärnu, ATKs, geograafia seltsis. Oma klubi inimestest oli kõige ees Toomas Tiivel. Keemilise ja bioloogilise füüsika instituudi teadur. Tiiu aasa tõmbas kaasa leigarid meeskond Forestalia andis märkimisväärse ühis annetuse. Ain tähiste Hiiumaalt pani korjanduslehe välja Kassari koduloomuuseumis ja sinna tulnud teelised ei jätnud seda lehte tühjaks. Olgu siin veel nüid raadio kaudu edasi antud see ühistundest hõõguv meeleolu, milles tõrulased neid kokkuvõtteid tegid ja igale te kuulsite õigesti igale annetajale meene ikka sellesama Viive Tolli graafilise teose koopia volinike kaudu teele saatsid. Ja hea inimene, kes oma annetuse Kassari muuseumi jätsid, saad sealtkaudu ka mälestusviida kätte. Kogu tööd juhtinud Uku Pihlak on igapäevaelus termoja elektrofüüsika instituudi vanemteadur. Tõrus aga asepresident. Kui ta oma täpse ja ausa aruande oli lõpetanud, astus kaaslaste ette tõru president Trivimi Velliste. Ma mäletan üsna hästi seda päeva tõhus, kui tuli langetada lõplik otsus, kas me teeme või ei tee selle kivi. See otsus olenes suuresti sellest kes on need inimesed konkreetselt, kes seda asja tegema hakkavad. Täiesti selge, et kui sellel asjal ei ole ühte kindlakäelist juhti, kes selle asja võtab täiesti enda kätte, hoiab kõik niidiotsad enda peos siis asi võib lihtsalt pooleli jääda. Või hoopistükkis kõrbeda algusest peale. Ma mõtlesin tükk aega keelele tõru tegevliikmetest seda ametit pakkuda või keda esindada, selle toimkonna esimehe kandidaadiks. Ma olen täna rõõmus, et ma tegin õige valiku. Ma ei usu, et keegi veel oleks suutnud selle aktsiooni sellise põhjalikkuse ja sellise Brylandsusega lõpule viia. Lukku palun ole Sõru nimel ja kõigi Ristikivi sõprade nimel tänatud selle suure töö eest, mis ära tegid. Suur-suur aitäh sulle. Muidugi ma tahaksin tänada. Kuku, truud abilist ja küljeluud hinnad, ilma kelleta oleks hukul kindlasti olnud kolm korda raskem. Aitäh. Lina. Rublani. No ma tahaks siiski eraldi tänavilsin tänada kaarte Ristikivi peamist uurijad, Oskar Kruus, Endel nirki, tänu kellele me teame, nii palju, kui meil teame meie suurkirjaniku saamisloost tema kujunemisest, tema loomingust. Ma sain alles päeval, mil me pidulikult avasime. Mälestuskivi Varbla kooli juures, ma sain alles siis teada, neli aastat hiljem, kui me Tõnuga ekskursioonil käisime Liiso Ristikivi haual, et selle kivi on pannud sinna oma kulul initsiatiivil Oskar Kruus, selline väga liigutas. Mis aastal see juhtus, ma ei tea täpselt. Aga see tähelepanu, fakt on täiesti varju jäänud, tegelikult seda keegi ei tea, tehti niivõrd tagasihoidlikult ja omakasupüüdmatu. Ma tahan südamest tänada, sest tänu sellele me üldse leidsime selle kalmu ülesse. Lugesime tahvlilt, kes on kirjanik, kirjanik Karl Ristikivi ema solisti kivi. See on ühe inimese näete isiklikul initsiatiivil pandud palju aastaid ennem kui meile turgatas mõte kirjaniku jäädvustada paigas, kus ta õppis, nii et suur, suur tänu Oskar Kuustele selle teo eest. Siin Trivimi Velliste vilksatas nagu juhuslikult tema pöördumises seltskonna poole niuke sõnake Ristikivi selts. Ma arvan, see on väga kummaline, et tänapäevani on olemas üksainus eesti kirjaniku-le pühendatud selts, Tuglase selts ja see asub välismaal. Ja ma teen ettepaneku lugeda tänasest päevast ilma igasuguste heitlike vormistamiseta olemasolevaks Ristikivi Seltsi. Me veel jõuame arutada, mis tema ülesandeks oleks, me ei suuda trükkida tema teoseid. Me, me võime ainult populariseerida tema loomingut. Meil on ju väga keeruline üldse midagi luua, sellesama kivi lugu näitab, kui keeruline on isegi üks tagasihoidlik mälestus püstitada kirjanikule Valtonits täiesti õigustatuna kivi avamisel. Et nii mõnelegi on Ristikivi veel nii ristiks kui kiviks. Ja seda me saime tõesti tunda väga hästi. Üks päev enne kivi avamist, kui mingisugune chinovnik, muuseumite ja kultuurimälestiste inspektsioonist püüdis torpedeerima kogu üritust. Ta ütles väga vastutavale seltsimehele, Pärnu rajooni täitevkomitee aseesinaisele. Mingit luba ei tule. See on inimene, kes siiski kukkunud ära võttis vastutuse enda peale. Meil oli mõte Luua Ristikivifond alles jäänud rahadest, et ergutada tema teoste väljaandmist. See on veel võimalik, aga soov näiteks luua ajaloolise proosapreemia kirjaniku nimeline preemia on praktiliselt võimatu, teadis asjaajamist ja seda, seda tuleb kinnitada must 1000. instantsis. Trivimi Velliste heidab pilguga ettepoole. Mis peaks saama tõru käsutuses olevast Ristikivifondist ettepanekuid on meile saabunud mitmesuguseid. Näiteks Karl Ristikivi seltsikaaslased Veljesto lased on teinud kirjaliku ettepaneku kasutada järelejäänud raha pronks varieljeefi valmistamiseks ja annetada see Ristikivi sünni maakonnalinna kultuurimajale. Sega Haapsalu kultuurimajale, kus nad ise kasutavad konkreetsele ruumile, konkreetsele seinale, kuuse sünniks üles panna. Peale selle on olemas teine idee paigutada pronksist bareljeefiga mälestustahvel. Karl Ristikivi viimasele elukohale. Eestis on Tartus endine Karl August Hermanni. Praegune Lauristini tänav 18 see maja praegu on, on minemas uutesse erakätesse võib-olla sellest majast kunagi siiski saatele Ristikivimajamuuseum, kuid ükskõik, milliseks ei kujune, aga selle maja saatus ei välista see võimalust, et ka sellele eravaldusele saab panna pronksist korralik mälestustahvel. Mis märgiks, et siin elas Karl Ristikivi ja see oli siis nagu ka tema viimane pikem peatuspaik. Sünnimaal. Tänaseks on tõru otsus teada kanda ülejäänud summa Kultuurifondi sihtannetusena Karl Ristikivi viimase elukoha tähistamiseks Tartus. Ja teada on veel teinegi hea uudis. Meie kultuurifond on võtnud oma hoole alla kõnealuse maja asja ning on tõepoolest lootus maja kogu rahvakultuurivaraks Karl Ristikivimuuseumiks kujundada. Sa oled küllalt kaua üles Ron mäest nüüd hoopis kergem minna, kui sa viskad käest kõik, mis kogusid, et sellest saaks su telk. Kuigi silmale on valus mõõgahelk, mis pimestab. Ta valgus sinu sisse jäi. Sul pole enam tarvis minna, ainult käima. Või siiski seesid fossul kahjud tühjast tööst. Need päevad möödas on. Nüüd tunne rõõmuvööst. Nüüd pole enam päikest, ainult muutlik kuu. Vaikides kuulatakse vanade võlvide all kõlavat luulet igas kuulajas tekib mõtteid ja küsimusi. Mulle kui mitte humanitaarlasele tundub kõige võluvam Karl Ristikivi juures eelkõige see et tal olid äärmiselt kõrged eetilised printsiibid nii elus kui ka loomingus. See oleks ka üks asi, millest võiks täna hiljem edasi rääkida tehtud tema mälestuse jäädvustamiseks. Tähendab selline mulje on, et on ja ei ole ka. Mingid asjad on ilmunud, on kirjutatud artikleid, sedasama kivigi on püsti Varbla kooli ees. Aga tundub, et see kõik on mingite raskuste ületades käidud ja ikkagi ei ole selge, on ta siis vähemalt paljudel inimestel ei ole selge, on ta siis meie kirjanik või ei ole? Parim vastus sellele küsimusele sisaldub kirjanik Paul-Eerik Rummo sõnavõtus, millega ta avas möödunud nädalal Kirjanike Liidu saalis peetud suure ettekandekoosoleku. Juba Karl Ristikivi tervikliku isiku Hirema tervikliku loomingu olemasolu fakt ise juba Tomsoni sügavam, teatavaks võtmine iseenesest peaks aitama meid taas üle saada. Lõhestunud eestluse, lõhestunud rahva, nii-öelda kodu või siseEesti ja nii-öelda väliseesti kahestunud kujutelmad. Me kõik vajame seda ülesaamist, see on ju üks Ristikivi, kes elas ja kirjutas siin ning kes elase kirjutas Rootsis. Me võime nimelt tema loomingut perioodiseerida muuhulgas ka vastavalt kirjutamiskohtade muutumisele ning poliitilise isikuloolise tausta muutumisele. Kuid see on siiski üks looming, mida me selliseid prioritiseerime. Ka tänane ja homne koosolek tunnistab seda taas juba oma toimumise faktiga. Tunnistab ülesaamist või vähemalt ülesaamise teele asumist raamist ühest grammist, ühest haigusest, ühest valest, ühest võimaluste puudumisest, ühest oma tunnete ja arusaamade varjamise sundusest. Kaks ettekandepäeva rääkisid selget keelt, et teatud tardumust eesti kirjandusteaduses on asutud esimeste tegudega muutma. Ettekandekoosoleku algatus tuli keele ja Kirjanduse Instituudi kirjandussektorist. Pärt liias Jaan Undusk, Maie Kalda kes said mõtted kaasust Tallinna Pedagoogilise instituuti suundunud Toomas Liivilt. Konverents peeti Kirjanike Liidu saalis ja Kirjanike Liidu toetusel. Osa võtsid veel Tartu Ülikool ja kirjandusmuuseum, ajakirjad Looming ja Viker, Tuglase majamuuseum, Kreutzwaldi nimeline raamatukogu, 20 uurijat, vanu ja noori oli suvi, armastusega süvenenud Ristikivi maailmadesse. Oskar Kruusi ettekanne Ristikivi üksildus põhines kirjaniku elukäigu hoolega uuritud tõsiasjadel. Oskar Kruus on lõppeval aastal õige mitmel puhul Ristikivi teemaga rahva ees seisnud. Juubeli aegu esinesin siis Varblas ja Haapsalu, kus ja ka seal mälestustahvli avamisel piibarootsi rannas. Aga ma olen ka varem ristikivist rääkinud, seda kas siis Tartus ja seda ka Tallinnas, sest tema jälgi ma olen siiski otsinud 20 aastat. Jah, siis, kui sellest veel palju üldse ei räägitud, käisite teie kogumas kohalikku pärimust ja võtsite eeskätt endale selgeks teha tema lapsepõlvemaad ja tema kasvamise loo seal. Läänemaal. Jah, ja isegi see oli tollal mingil määral otstarbekalt tehtud sest kui ma nüüd hilisematel aastatel olen käinud, on paljud ristikivi sugulased kas surnud või lahkunud kodukohtadest pärnu ja mujale ja neid on hoopiski raskem leida. Vanad inimesed on surnud ja praegu enam neid mälestusi ei saagi, mis 20 aastat tagasi oli võimalik. Aga teil on neid kogutud ja kas te kavatsete sellest ka mõne suurema publikatsiooni artikli vormida? Võib-olla tõesti maksaks ka välja anda või mõelda vähemalt metalli andajaks kogumik mälestusi Karl Ristikivist, nagu Nathan ilmunud Eduard Vildest Oskar Lutsu Stanton Hansen Tammsaarest ja ka Juhan Sütiste, mille mina tegin, nii et seda seeriat ju maksaks jätkata suurte kirjanike puhul ja kuna Ristikivi igion nüüd tunnustust leidnud suure kirjanikuna, siis ehk oleks otstarbekas ka tema mälestustekogumik. Kogumikuna loodetakse trükkida ka kõik ettekandekoosoleku ettekanded. Filoloogiadoktor Endel Nirk on Ristikiviainesse kõige sügavamalt sisse läinud. Head sõbrad Eesti kiviaustajad olgu öeldud, et omal tagasihoidlikul viisil. Mina kavatsesin selleks juubeliks ka väikest individuaalseid kivi püstitada ja mõtlesid selle peale juba umbes kolm aastat tagasi. Nimelt ühe raamatu kujul, see raamat võeti kirjastuse plaanida, seisab seal praegugi ja ta oleks võinud juubeliks välja tulla, kui tervis oleks üles ütelnud, need asi jäi minu taha ja keegi teine selle eest vastutust ei kanna. Ta kuulutati isegi välja käesoleva aasta kirjastuse trükitud plaanis küll natukene kõmulisel kujul romaan Karl Ristikivi elust, tiraaž 40000 eksemplari. Romaani muidugi ei tule igaüks oma võimete kohaselt, mina ei ole romaani kirjutaja. Aga biograafiat ma kirjutan ja, ja ta on üsna lõpetamise järgus, niiet loodan ta ikka kevadeks kirjastusse saada. Võiks rääkida Ristikivi kujunemise iseärasustest ja selle selle tingimuste raskusest, kuidas temast kirjanik ja niisugune inimene sai, nagu me teda nüüd tundma oleme õppinud tagantjärele kirjasõna kaudu, sest inimesena ei ole mina teda kunagi kohanud. Ja natukene mõtelda selle peale, kes ta oli ja kuskohast ta tuli ja mismoodi ja kui, kui kummaline on siiski see saatus. Me ju üldjoontes kõik teame, enam-vähem on loetud neid materjale, mis on trükis avaldatud. Kusagilt Läänemaa kast, lubage ma ütlen tõesti kolgas selle kõrval Tammsaare kodupaik ja kõik teised on ikka keset Eestimaad. Sealt lähim linn on Pärnu kuuskümmelt versta hoopis teises maakonnas. Vana-Varbla kuulus Läänemaa alla aga maakonnalinn, kui sinna minna ümber Matsalu ja kogu kogu selle sois ala madalike. 100 kilomeetrit tuli sinna teed. Lähim raudteejaam oli risti, kuhu tuli sõita hobusega, mitu ööd-päeva nagu kohale jõudsid, et Tallinna sõita nii edasi. Vaene maanurk ja tuleb ütelda ka Ristikivisugusel, siis ei ole ju mingisuguseid hariduse traditsioone. See on suur ja lai suguselts. Seda laialt põhjalikult uurinud. Aga nii palju kui mina tean, seal ei ole ühtegi inimest, kes oleks kunagi algkoolist kaugemale jõudnud. Väga lihtsal põhjusel, kes oli verivaene, see oli sulane ja teenijatüdruk, kes oli peremees, seal oli talumaad ja majad tais pääsenud selle juurest, mitte kuhugi. Tuleb välja see niisugune paradoks. Et see erandolukorras olev noor inimene, see teenijatüdruku poeg, isata laps, sugukonna heidik, võiks ütelda, kui lubate sõna tarvitada. Tema pääses välja, pääses välja just selle oma erandliku seisukorra tõttu. Te arvatavasti teate ka, et kord oli oht oht, ütleme jutumärkides, et temast oleks talu peremees saanud ühel sugulasel suured lapsed ja võtsid kasupoja ja siis oli kaks Karl Ristikivi Meie kirjanik ja tema onupoeg kelle vahel siis oli valik ja valiti see teine, kuna see teine oli emata, aga meie Karlil oli tema alles emadel oligi ainult alles. Ja juhtus nii, et saatus tegi õige valiku sellele kirjamehele sellele vaimsete eeldustega mehele jäi arengutee lahti, aga teine mees oli tõesti tubli maamees, temast sai tubli peremees. Ja pärast selgus liigagi tubli peremees, sest ajad muutusid ja püssimeeste vahel sõbrale sviidi oma perega vagunisse ja saadeti sinna. Meil on tagasi tulnud ja kus tema hauapaik oli, keegi ei tea. Neuse rahva saatus olnud. Kummaline on tähele panna ka seda, kui varakult tulevad Ühe inimese eeldused ilmsiks. Jällegi kruus on seal väga palju materjali kogunud, mina olen ka selle peale toetanud usalduslikult tema koolivendade käest sugulaste käest nendest selle üle kirjutanud Loomingus. Lapsest peale juba enne kooli kooli ajal. Tung kirjasõna poole, mis sulle eriline tung ise kirjutama hakata seal kauges kolkas, kus ei olnud ei lugemisharjumust peale ajalehe rääkimata kirjutamise harjumusest, seal ei olnudki keegi teadagi niisugust elukutselt nagu kirjanik. Kujutage ometi, see algkooli poisike istub, istub ja kirjutab, kirjutab vaatamata sellele, et paberit ei olnud, ema ei saanud joosta Efftoli kallis, eht maksis nii, ja nii palju. Siis toodi poisikesena see raamiga tahvel, mina olen ka veel kirjutanud tähti, selle peal. Kiltkivitahvel, mille peale kühvliga kirjutati, kirjutab, kirjutab ta siis ühe külje täis, kirjutab juttu välja mõeldud juttu omast peast, mõtle välja jutu algkoolipoiss. Kirjutab ühe külje ja keerab teise külje, aga kolmandat külge enam ei olnud, siis tuli esimene küll puhtaks pühkida ja niiviisi siis käis see kirjutamine ja kustutamine. Kihutas jutt. Hämmastav on see, kus kohalset tuleb kuskohalt, sealt tuleb. Ja mul on isegi teatav oletus, et see isa, kes ju olemas ka oli, et see isa võib-olla siiski pärandas midagi oma pojale, kuigi ta elus tegelikult ta on teada, kes ta on, ja tänavuse Juhan sealt sealt kuskilt Pivotsi mõisa lähedalt. Ei tõstnud poja kasuks mitte kahte kõrdki ristija poeg ei ole teda kunagi meenutanud kogu oma elu jooksul mitte poole sõnagagi. Aga midagi ta põrandas, sest andmed, mis seal on jällegi läbi aja meieni nagu imbunud, räägivad, et see tänavuse Juhan olnud nutikas, nutikas ja sihuke lahtise mõistusega mees võib-olla isegi ootamatu tema puhul see, et meest tollel ajal tähendab enne esimest maailmasõda tsaariajal külamees ja kipub vanapoisiks jaamas näitab ka mingisugust kalduvust introverdid, kalduvust omaette mõtiskleda, kalduvust mille tõttu see nende Liisu, Ristikivi ja selle mehe abielu nurjus või, või jäi olemata, see paistab läbi mõnest Ristikivi teosest muuseas hingede ööst, hingede öö, Ühe tegelasest, kes räägib omaenda kohta, et isa omaksed olid vastu sellele abielule. Ja mul on küllalt põhjust arvata, et just nõnda see oligi, oli siis selle mehe vanemad või oli tema, kes kujutlen täiesti, et nad hakkasid laekuma seda Juhane kallale, mis siis Juhan ei saanud paremat naist kui see, kui see puupaljas, teenijatüdruk ja vanapiiga veel pealegi. Liisu oli üle 30 aasta vana ja nii kaua arvatavasti nakkusid, kuni Juhan lõi kõhklema ja kõhkles liiga kaua ja Liisu saatis ta, kus see ja teine otsustas ise selle lapse üles kasvatada ja kasvatas ka üles, aga tänapäeval on isegi raske endale ette kujutada, mis tähendas tollel ajal külas. Ma olen ka maalt pärit ja mäletan oma lapsepõlve lapsega tüdruk, tüdruku laps, see oli ikka ikkagi hirmus ränk pitser inimese peal kogu kogu eluks. Lisaks oleks ta olnud peretütar Liisu. Tal oleks olnud oma isa majas isatalus oma nurk, kus ta oleks olnud tõmbuda selle lapsega, olid teenijatüdruk. Olgu omade juures või olgu sugulaste juures. Ta käis tööl, aga see laps kakerdab seal teiste jalus. Kurb pilt, kurb pilt ja kui, kui need kooli põlised episoodid meelde tuletada, et lapsed on üksteise vastu väga julmad teatavasti. Ja kui on võimalik halvustada kedagi ja see, see kõik jätab oma jälje inimesele. Ja on jätnud ristikivile ka ja ma arvan, et see tema elupõline üksikuks jäämine, see on mingil määral ikkagi lapsepõlvest juurdunud, sest terves tervezesväärse perekonna ja abielu ja naistevõtmine ja see oli tema jaoks kuidagi eriline ja raske. Ometi on see inimese elus ju midagi enesestmõistetavalt ja väga-väga olulist normaalseks eluks, aga tema jaoks oli, see oli see kuidagi suletud, ehkki ta oma teostes sageli kujutab inimestevahelisi suhted armusuhted usutavalt ja sügavalt ja, ja väga vägagi poeetiliselt. Aga midagi tema enda jaoks oli seal suletud. Nüüd see hilisem hilisema areng, kui ta oli koolis, tal oli lugemine ja kõik juba nii oli võimalik lugeda ja oli, mida lugeda. Siis vaadake seda huvide huvide erilisust, hea küll, tavaline poiss, kuidagi lugemishuviline poiss, selles eas murdee aasta ju rabad, igasugu seiklusjutt teeks temagi luges algul valikuta, sest polnud midagi midagi valida, aga, aga hiljem, kui ta oli Tallinnas juba kaubanduskooli ajal mida üks 15 aastane poiss tingimata tahab lugeda suguelu saladused ja nii edasi. Vaadake mida loeb samal ajal Ristikivi nõrsteri elujuhti katoliikliku pedagoogi tõsine enesekasvatusele õhutav teos. Ma lugesin seda elujuhti korduvalt ja korduvalt ja leian kõik Ristikivi elupõhimõtted on seal sees. Kaasa arvatud see kristlik humanism õieti see on kõige aluseks. See on kõige aluseks. Ja niiviisi jätkus tema arengujoon, tema isiksuse arengujoon, niisuguse väga tõsist, väga süvenevat, mõtlevat joont mööda, noh, kõik see, tema hariduse käik, ta koolitas ennast ise. Kasvõi see uskumatu saavutus Tallinna kolledži läbi tegemisel, mida ma tõepoolest arhiividokumentide juures istudes mõtlesin, et kas mu silmad vaata õigest, aga seal mustvalgel kirjas ta lõpetas ühe õppeaasta jooksul täieliku humanitaargümnaasiumi viie klassikursuse. Ma olen sadu elulugusid lugenud kultuuritegelaste elulugudest, midagi niisugust ma ei ole kuskil kohanud. Ja tundub, tundub võimatu olevat, aga, aga, aga nii see on, ta sooritas üle 30 eksami ja niisamuti Läksin siis edasi. Tema ülikooli minek praegu ma istun tema ülikooliasjade juures seal, sellest on juba kah tatud, aga seal on üht-teist ka lisada. See tema vaimne, niisugune fenomenaalne võimekus, see on, see on väljapaistev ja iga igal sammul torkab kohe silma. Ja noh, kasvõi need niisugused asjad nagu, nagu see tulerauakirjutamine 25 päeva jooksul kujutlege vaid. Ja tema oma andmetel ja pärast muidugi Riho, tema lapsepõlvesõber muidugi kinnitab sedasama ka Karla istus laua taga ja tema päeva bensumoli 20 lehekülge, ta ei vaadanud üldse tagasi. Ta istus, kirjutas käsikirjad on olemas, rohtaeda ja kõik siin kirjutatud asjad Tartus kirjandusmuuseumis selgesti näha, kus käsi pole järele jõudnud. Nii kogu aeg kirjutas. Ja ta ei vaadanud enne tagasi, kui oli kinni pandud. Lõpp lõpp oli peale kirjutatud. Kusjuures ta nägemus teosest oli niivõrd selge, et tal ei tulnud seal mitte midagi muuta. Ma vaatasin rohtaja käsikirja algselt algkäsikirja, mis on kirjutatud kohe esimeses esimeses joones esimese kuumaga. Kõik on täpselt seesama, mis on, mis on viimases trükiredaktsioonis kolm osa igas 10 peatükki, kõik enam-vähem võrdselt hiljemalt siis üksikuid niisugust paigutusi või arendusi tehtud. Tema töömeetod oli niisugune ta siis panin seda mustandi ette ja siis hakkas puhtalt ümber kirjutama, taipõrandad seal mustandi peal, harva on seal mõni lõiguke maha tõmmatud või mõni sõna parandatud, aga üldiselt tegi ta seda lõplikku töö siis puhtalt ümberkirjutamise juures, kui ta lõpetas Tallinna-triloogia, oli ta kolmekümneaastane. Me võtame seda praegu Tallinna triloogiat panema ilma ilma kahtlemata tõe ja õiguse kõrvale, see on meie romaanikirjanduse selgelt tipp. Aga see kolmekümneaastane mees, praegu nimetatakse noor kirjanik veel 30 viieaastane noor kirjanik. Nii et vaatamata sellele, et tema hariduskäik oli nii raske ja, ja ta pidi alustama näiteks ülikooliga alles hulk aega pärast teisi oli ta vaimne areng ikkagi niivõrd teistest ees, et tõepoolest tuleraua autor oli 25 aastane. Ma olen võrrelnud Tammsaarega, kes kirjutas vanad ja noored, siis oli ta ka 25 aastane. Aga nende teoste vahel on ju ka vahe ja nii suur vahe. Sega Tammsaarele silma, hakkas. Mitte igale ühele, ei kirjutanud Tammsaare avaliku kirja. Aga Raua autorile kirjutas ta selle. Ja see on väga-väga paljuütlev fakt. Ja tuuleaega saad. Ärge öelge, et ta hea lõnga. Nojah ei tea, on ta enda sõnul ei saa. Ärge öelge, et ta on hea. Kui kima sünteesini? Tõnu Tepandi laulis Ristikivi teksti. Minagi olin Arkaadia teel. Seda luuletust mäletab mõnigi meie põlvkonna filoloog, ajast, mil Ristikivi luulelooming tasahilju Eestisse jõudma hakkas ja meie üliõpilaskaustikutes käest kätte käis. Jayne paljunes, muide just meie laste põlvkond on need luuletused kas siis tõesti nendesamade kaustikute kaudu uuesti üles leidnud ja üliõpilaste kirjandus, teater, Valhalla loeb neid sel sügisel oma lavakompositsioonis juba mitmendat korda. Anno Domini 1987 esitas kriitik Sirje ruutsoo Kirjanike Maja kõnepuldist oma nägemuse. Ta vaatles Arkaadia motiivi Vergiiliusel ristikivil. Ja lõpuks Paul-Eerik Rummo luuletuses, mis Ristikivi omaga lausa dialoogi astub. Arkaadia motiiv on ilmselt üks vanimaid inimkond kultuuriloos ja ulatub juba Kreeka kirjandusse kaheksandasse sajandisse enne meie aja arvamist siis kirjalike allikate põhjal, aga Kreeka folklooris oli ta ilmselt veel veel vanemgi. Ristikivi loomingusse tuleb Arkaadia motiiv manis rohtaed kus ta otseselt parafraseerib ja tsiteerib silleri luuletuse esimest rida, son luuletus resignatsioon, mis siis algab ka Reaga Arkaadia ka mina olen sündinud nii nagu ta Ristikivi tõlkes kõlab seal romaanis üldse rohtaias on Arkaadia motiivi kokku ligi paarikümnel korral. See pingestab ja poetiseerib seda romaani ja k rohtaja romaani pealkirja võib tõlgendada kui Arkaadia, seda ideaalmaad, mida me kõik harime oma elu jooksul või tahame harida. Ja sealt liigub siis motiiv edasi tema pagulusperioodi loomingusse sel tarkadel motiiviga luuletus on pärit 50. aastal ajakirjas tulimuld ilmunud tsüklist üheksa osalisest tsüklist. Ja see luuletus Ristikivi luuletus parafraseerib omakorda siis Schilleri luuletust resignatsioon. Ta on säilitanud selle vormi ja riimiskeemi. Aga tunnetuslikult on juba hoopis teisenenud ja omandanud niisuguse 20. sajandi pluralistliku ja skeptilise maailmapildi. See ideaal, Arkaadia paigutub siis Ristikivi luuletuse tõlgenduses kaugele minevikku. Ja see on omamoodi niisugune kuld kuldaeg, mis on selle põlvkonna luuletajal siis olnud ja mida ta enam olevikus ei näe. Ja kui ma siis kõrvutasin seda Ristikivi luuletust Paul-Eerik Rummo 80. aastal kirjutatud pühendusluuletusega. Mis ilmus, Paul-Eerik Rummo kogus aja pinde ajab seal ütleme, et erinevalt ristikivist Paul-Eerik paigutab selle ideaalmaa võimaluse mitte minema rikku vaid kaugesse abstraktsetesse tulevikku ja sealt tõmbasin ma siis seose veel ühe Paul-Eeriku luuletuse juurde, see on tema kommunismi idee üle mõtisklev luuletus, mis on ilmunud ajakirjas vikerkaar 86. aastal kus ta, seda väikest igapäevast automaat valet kommunismi saabumisest seostab tõelise prohvetlikult, selge nägemisega. Siis sellest võimalusest, et meil tõepoolest võib-olla kõik on veel kaugel ees. Nii et kaks niisugust erinevat võimalust näha kuldajastut minevikus ja tulevikus. Nii et siin ma siis nagu seostasin selle kreeklaste muistse kujutluse kuldsest ajastust, Ristikivi kujutluse Arcadjast. Ja siis Paul-Eerik Rummo kujutluse poeetilise nägemuse kommunismist, nagu ühes konkreetses kujundilises arheotüübis läbi kirjandusloo. Karl Ristikivi luule on enamusele inimestele, kes seda saadet kuulavad, väga vähetuntud. Ometi võib öelda, et seesama luuletus algussõnadega minagi olin Arkaadia teel on vahest ehk kõige tuntum Ristikivi luuletus Ristikivi luule vääriks siinse lugeja kättejõudmist kiiremas korras. Jah, muidugi, kuigi seda on vähe ainult üks kogu pealkirjaga inimese teekond ja see on ilmunud Rootsis 72. aastal. Ma usun, et ehk lähemal ajal väikese luuleraamatu kujul Ristikivi luule jõuab ka siinse lugejani. See oli kogu ettekandekoosoleku viimane ettekanne, millega esines Pärt liias. Ja selle ettekande lõpp viis meie Karl Ristikivi nime huvitavates seostes kokku viineri ja fookneri nimedega, nii et päris tahaks paluda seda mõtet ka meie kuulajaile korraga. Nojah, ma oma ettekandes tahtsin lühidalt välja öelda Aru saama Ristikivi romaani loomingu niisuguguse olemuse kohta ja arvan, et Ristikivi on selline kirjanik. Kell romaaniloomingust on kõik kolm suurt romaani tüüpi traditsiooniline, moodne ja uus on esindatud selles mõttes ka eesti kirjanduses. Täiesti ainulaadne kirjanik. Tema traditsiooniliselt Omaani esindajaks on Tallinna-triloogia ja kaks Kodumaal kavandanud kavadkaad. Romaani moodsat romaani esindab hingede öö ja uue mani analoogiks võiks ehk pidada kogu ajaloolist sarja. Uue romaani puhul me võiksime öelda, et Ristikivile poleena inimene üldsegi igavene, keskne, ammugi mitte kõikvõimas Eesti kiviajalooline sari sisendav lugejasse äratundmist Euroopa ajaloo näitelaval sündmuste keerises, millel on olnud kultuurselt korduda jätab inimene jälgi nagu kajakas rannaliival, mille varem-hiljem pühib olematuks sinna tõusnud laine hoog. Niisugune Ristikivi elutunne ja niisugune. Planeedil aga isegi laeva hukul ei pea inimlik sündsus ja inimlikud väärtused tingimata kaduma vaid meil tuleb neid võimalikult säilitada. Me läheme põhja aga juhtuguse viisil. Me võime pidada oma väärikusele sobivaks. See on mehine, kuid pessimistlik. Veeda temaga kõrvuti elab teine lootusrikkam elutunne, mille suur kirjanik fooknev on välja öelnud nõnda. Ma keeldun uskumast inimese lõpu kerge öelda inimest lihtsalt pärast surematuks. Et ta peab vastu, et kui hukatuse viimne kellele viimsest surevas õhtupunas viimse elutu ja vääritu kaljukohad kumisenud ja kustunud ka siis jääb üks Hälin inimese tilluke ammendumatu hääl, mis ikka veel räägib. Ma keeldun seda uskumast, ma usun, et inimene ei pea mitte ainult vastu, vaid saab kõigest võitu. Ta pole surematu mitte sellepärast, et ta on ainus olend, kellel on ammendamatu hääl vaid sellepärast, et tal on hing kaastundeks, ohvrimeedeks ja vastupidavus, eks võimeline vaim. Poeedi kirjaniku kohus ongi neist kirjutada. Ristikivi pole sajandi kumbagi elutunnet nii otsesõnu välja väljendanud. Kuid romaaniga loomingus on need mõlemad olemas, pealegi tihedasti läbi põimunud. Just praegu meie põhjamaalt kõige pimedamal ajal vilgub lootuse tuli ja selle maailma vägevad näitavad tahet humaansuse nimel teineteisega kõnelda. Aasta on lõppemas. Ta oli meile ka Karl Ristikivi aasta 75 aastat tema sünnist 10 aastat tema surmast. Ta tuli meile lähemale. Kuid see on algus. Me jääme tema raamatuid ootama. Karl Ristikivi, kes seal ühes oma luuletuses kirjutanud, see, mis sa naeratades kinkisid, võib kunagi otsa saada, vaata aga, naeratus jääb. Karl Ristikivi näol on tegemist eriti õnneliku juhtumiga, kus jääb nii kingitu kui kikkimise naeratus. Ma ei ütle rahu. See sõna on liiga suur, mõtlen puhkus, ase telkide all. Sest homme on jälle päev ja päike ei mäleta eilset päeva. Vaata, meri on nagu peegel, seal peegeldub taevas. Aga ometi ainult peegeldus. Rand on ainult sadam, ühe tee lõpp, teise algus. Keegi ei mäleta homset päeva enne kui ülehomme. Ja siis on juba hilja. Kuidas võiksin siis ütelda? Rahu on? Kui nad istusid leiba võtma panid nad käed risti nagu varjates, et need olid tühjad. Keegi võtnud midagi endaga kaasa ja tühjad käed said uuesti mullaks. Kõik on meile jäänud. Ma meri ja rand, vihmapiisad ja pisarad. Ja Mahmis valgetes kaskedes kevadel ärkab. Kõik on meile jäänud tee ja sadam kahe teekonna vahel. Aga kui me kord õhtul istume maha, on alistunud enne meid 1000, kes tulid tagasi sõjast ja 300, kes ei tulnud kunagi tagasi. Hetked Karl Ristikivile pühendatud tundidest salvestades marid, ärand, saadet raamib Eduard Tubina muusika, mida kuulame nüüd keskööni, sean sonaat löögile ja klaverile esitavad Jaan Õun ja Nataliisakas.