Ma tahan teile tuttavaks teha ühe eesti perekonnaloo sündmuste toimumise koht, Tallinn sündmuste toimumise aeg, 40.-te aastate teine pool. Ja selle jutuajamise aluseks on mälestusteraamat pealkirjaga ei ole haltust ilma headuseta. Selle raamatu on kirjutanud Piret Põldmäe. Ta räägib oma perekonna lugu, aga ta alustab sellest, et ta sündis arsti perekonnas ja Eesti vabariigi esimesel perioodil elas perekond väga hästi, nagu üldse tolleaegsed arstid. Piret Põldmäe. Varsti oli suhteliselt vähe ja neid hinnata ja seda enam, et isa lõpetas ülikooli 1926, kus Eesti arst oli eriti vähe eesti rahvusest. Kuidas kaitsta oma käsi saksa okupatsiooni ajal saksa okupatsiooni ajal, isa jäi ikkagi tööle haiglasse ja vahepeal oli ta välja saadetud ka paidesse. Ma ei oska muidugi öelda, mispärast ta seal paides oli, millegipärast sellest ei räägitud, koduselt. Märtsi pommitusajal sai teie maja pihta otsetabamuse. Otsetabamuse ja see maja oli meil keskhaigla õue peal keskhaigla õue peal, seal oli kohe arstidel vaja. Ja see sai niimoodi otsetabamuse, et isa oli tööl, emale jäi kolm last ja korterivõtmed, muud mitte midagi jäänud. Ja siis me läksime ühtede sugulaste juurdepääskülla ja isa pidi tulema hommikul tööle, ta jäi hiljaks ja saksa ülemus kutsus ta välja. Küsis, miks ta hiljaks jäi ja isa ütles, et pääs külasta tuli jalgsi, kuna rongid ei käinud. Ja siis saadeti mine auto järele ja me tulime Lembitu tänavale kolm. Siis oli ta 13 sinna majja elama. Sakslased eraldasid ühe korteri meile. No sorry, suur korter mulle mulje see vist seal istuva liistuga jah, toaga koos istuda. Teie lugu algab, sellest, hakati oma mälestusi rääkima sellest, kui olite väike tüdruk. Kui te hakkasite juba asju ise mäletama, oli uuesti Nõukogude okupatsioon Te elasite suures korteris. Ja kohe esimestel lehekülgedel selgub, et täielik käis koristaja kraam ja tädi Therese nädalas korra Belamor, paber solidaar suus, kui ta tööd teil kodus tegi, kas oli nii? Oli niimoodi tädide Reese oli niisugune, kes tuli üks kord nädalas, aga siis meil käis veel ka tädi Maiberg, kes käis meil pesu parandamas ja sokke elumas. Nii et üldiselt, arvestades minu ema tervist ja niisugust, oli meil vaja, aga peale selle oli meil ka vanaema, keda me hüüdsime naljaks ja kes tegi toidud ja niisuguse korra eest rokemoorid. Teie kirjeldusest teie mälestustes on väike episood, kus ema ootab täideta, saaks teie juukseid kammida ja see kuulus päeva. See kuulus päevakava sisse ja kuna minu ema millegipärast arvas, et need juuksed kasvavad just siis, kui neid ainult munaga pestakse siis ta pidevalt harjas neid ja ma pean teile ütlema ausalt, et mul olid tõesti väga pikka aega väga ilusad juuksed. Nonii see lugu jätkub, teil käis ka saksa keele õpetaja kodus. Meil käis saksa keele õpetaja, Meil käis klaveriõpetaja ja meil käis ka vene keele õpetaja. Kodus käis klaveriõpetaja, kes meid valmistas siis tunniks ette teise klaveriõpetaja juures kodus meil käis niisugune preilises neer, õpetas klaverit ja siis ma käisin edasi veel õpetaja sillakivi juures kes siis nagu veel viimistlemist seda, mida saksa preili meile õpetas klaverit mängima. Kuidas käis saksa keelega? Saksa kirega, ei olnud viga, aga kahjuks oli saksa keele õpetaja väga hea. Kas ja kuna ta väga eakas oli, siis pole nagu eriti ei meeldinud, sest mõnikord ema soovis, et ma läheks temaga Katriinental jalutama, aga seda ma küll ei tahtnud teha, sest ma kartsin, et arvatakse, et see on minu ema. Mõni tuttava tüdruk näeb just täpselt, kellel kõigil noored emad sõna tundub kõik teistmoodi, nii mured tunduvad nii suured, mis tegelikult hiljem ei oleksid mured ja siis veel vene keel ja vene keel ka ja vene keele õpetaja käis ka meil kodus. No temaga, meil oli läbisaamine hea, üldiselt too päris suur koormus, ma ütleksin jah, aga aega jäi meil mul veel kõigeks muuks nukkudega mängimiseks ja pealt kuulamisteks, kui suured rääkisid ja. Kui te kirjeldasite oma raamatus seda pereelu ja seda korterit teil oli söögituba, teil oli saal ja saalis oli kaks klaverit. Steiner, Radke, te saite teise klaveri väiksema klaveri oma kuuendaks. Svenile rakke ma saingi just kuuendaks sünnipäevaks ja kuigi ma ütlen ausalt, ega siis ta mulle rõõmu ei valmista. Sest see tähendas tugevat harjutamist ja kõike sellist, oleks seda tahtnud nukke või mänguasju või? Neid nukk, oli mul ka 11, nii et seda puudust mul ka ei olnud, nii et selles suhtes ma olin eriolukorras, võib-olla. Siis olete rääkinud oma pereelus, seal oli niisugune asi nagu teil oli ikka siis suur ruum, mida te saite saaliks. Seal oli 27 ruutmeetrit, minu ema armastas väga maisseni portselani ja ilmselt siis oli võimalik seda komisjonikauplustest osta, nii et me saal oligi niimoodi sisustatud ja maalidega, meil oli küllalt palju maale. Mööbel oli suhteliselt antiikne. Ema pani nagu väga palju rõhku sellele ema väga palju luges ja ta nagu noh, võib olla üritas, ta ikka teadis ka, et tal see tervis väga hea. Ta üritas meid nagu lapsi siis kasvatada, nii nagu selle vana vaimu järgi niisugusteks. Niisugustest, kes loevad ja kes mängivad klaverit, nii et me kõik kolm mängisin klaverit, mitte üksinda, mina. Ja ema oli kodune, ema oli kodune, ema ei ole kunagi tööl käinud. Meeles need olid sõjajärgsed aastad siis 40 70 40 849 kuni jaanuarini 1951, nii et niisugune elustiil oli Nõukogude Eestis võimalik. Oli võimalik, oli võimalik ja ja ma mäletan isegi seda, kuidas meil oli ka niukseid, toiduaineid igasuguseid liikus muidugi arvestades sellega, et isa oli arst, muidugi. Lõhe meeldis ja kalamari meeldis ja vähki sõita ja õppisite vähki sööma ja. Õpetati meid kohe spetsiaalselt vähkisid juba, nii et ma olen saanud väga tugeva kooli. Aga mul ei ole seda eriti olnud kusagil võimalik kasutada. Peame merest isa, oli teil arst? Kui kaua sai ta tegutseda kodus vastu võtta kera arstina? Ei, ma arvan, et see oli peaaegu 50. aastani, kuskil 49 olid tal veel kodused vastuvõtud ja ja siis ta sai veel 50. aasta novembris sai või kuskil jah, novembris sai ta veel ülemnõukogu presiidiumi aukirja hea töö eest, aga 51 ta arreteeriti. Kusjuures paralleelselt oli töö veel keskhaiglasse Ja ja siis oli töö keskhaiglas ja siis isa lõpupoole läks üle kliinilise meditsiini instituuti, ta tegi oma teaduslikku tööd ja siis ta oli ka kliinilise meditsiini instituudis, seal oli sealsamas keskhaigla õue peal niisugune madal väike maja. Kas sellel Stalini ajal oli võimalik, et silt on väljas, doktor, see võtab vastu selle sel kellaajal. Jah, see silt oli meil ukse peal ja see silt oli veel ukse peal, ma ütleks teelega kuskil peaaegu 60.-te aastate alguses, aga siis oli sinna alla märgitud vastuvõtuaegade kohalt oli pandud kleebitud kinni lõiko plastiga, aga muidu oli nii, et doktor kee Järvekülg, vastuvõtud, vot niisugune oli see silt. Vastuvõtu ajad olid seal. Aga millegipärast ei võetud seda ärast, see oli väga ilus sellise valge mustade tähtedega, nii palju kui mina valetan. Telle noore plikana oli üks ülesannete pidite reageerima mingitele kelladele kui altanti kella, kuidas see käis? See oli niimoodi, et ukse taga andis patsient kella, siis meil köögis olin, ma ei oskagi öelda, mis asi see oli, niuke metallist karbike, mis näitas, mitu kella helises. Siis selle järgi siis me läksime, aga hiljem olid need kellad olid siis, kui meil oli ühiskur. Vot siis olid meil igalühel omad kellad juba igale toale oli oma kell. Aeg oli noh, ütleme siis karm, ebameeldiv, jälk see, kui arstile toodi koju moonu toidumoona. Kas seal üldine komme? See üldine komme tol ajal, see oli tõesti üldine komme, sellepärast et isegi kui isa juba enam ei töötanud arstina ka, siis meile toodi, siis muidugi sisse ei toodud, helistati ukse taha ja pandi pakk, aga üldiselt toodi arstile väga palju. Põhiliselt tulid jumaal. Ja, ja noh, see oli ju sõjaaeg ja turul oli küll kõike saada, aga alati toodika väga palju, eriti olime mardipäevad, kui need haned olid ja, ja siis sügise poole lõhed ja vähid ja need tõesti olid kõik olemas. Jagasite sugulastega jagasime sugulastele, sest meil ei oleks jõudnudki ja, ja sai antud lihtsalt vaesematele inimestele, kes me lähedal olid. Kas teie noore tüdrukuna märkasite, et elada nagu teistmoodi te olete jõukamad, et te olete nagu mingi väike oaas. Ja ma märkasin seda sellest, et kui ma vaatasin neid teisi, kes ümberringi olid, nüüdiskeldrites elasid ja seda küll, aga ma nagu riietus ja selle koha pealt ma küll ei tunnetanud, et oleks millegi poolest parem olnud. Ei, ma ei oska ütelda. Parem, sest tegelikult mina tahtsin lapsena saada alati printsessiks, võib-olla see minu jaoks ei olnud. Ja minuga tuttavad ütlesid, et nemad tahavad kindlasti olla see tüdruk, kes korjab neid lillekesi seal, kes on vaene laps. Mina ütlesin, et mina tahan olla alati printsess, aga läks teistpidi, printsessid tulid teistest ja vaene laps olin mina. Kokkuvõttes see ilmselt on lapsele nii loomulik, et ta ei mõtle seda. Kodu on see kõige õigem koht. Kodu on kõige õigem koht, kodu on kõige soojem koht. On kõige parem. Jah, ja siis sellele tülile hakkasid tulemas sisselöögid. Ma sain aru teie raamatut lugedes, et esimene suurem probleem oli teeema. Kus ja minu ema neerud jäid haigeks siis, kui mina sündisin, ma sain teda hiljem teada, ma alguses ei teadnud. Nii et kunagi mu ema kirjutas oma õele ka see kirja, et, et näed, et mina maksin oma drest eluga. Aga ma olen õnnelik ikkagi. Emal, ilmselt tema vanuses ei olnud ette nähtud mind enam sünnitada, aga nii ta siis läks ja pärast seda ta neerud jäidki haigeks. Isa oper helistada alguses mitu korda, ise emal oli üks neer välja opereeritud ja teises tekkisid uuesti kivid. Kellelgi ei olnud aega nii palju minu jaoks, isal oli ju moega. Õpetaja, või keegi olevat teie kohta öelnud, et näe, vanade vanemate laps, kes eesti keel on? Jah, see oli keele mõjuda. Mis su sees, aga mul oli nagu saksa ja vene keele kaks korraga, kuna vanaema oli tsaariajal, eks ole, siis vanaema rääkis, et Bashar nad tulevad ja maroosenat. Me sõime, aga samal ajal oli meil luht klapsias spadziif stock, nii et niisugune segakeel ja ja õpetaja, alati, kui ta kutsus mu klassi, siis ta katsus mul alati näidata niisugust pilti, kus lapsed uisutasid. Ja siis, kui ma iga kord raudse järje kiludega ütlesin, et nad Tritsutavad, siis õpetaja kohe ma nägin, vahest ma ei osanud öelda kolhoosmatsiaadeegolfoosseli nagu teistmoodi ja aga samal ajal ütlesime, šokolaad ja sport, nii et noh, eesti keel oli tõesti mul vilets. Teie ema suri pärast operatsiooni käigus oli raske ja siis hakkasid hädad tulema üksteise otsa. Kas järgmine oli see, et eile tulid läbiotsijad koju? Jah, järgmine olid läbiotsijad, meid ei jõutud, et hoiatada, kuigi taheti hoiatada, sest isa oli viidud juba kella 10 ajal ära. Keskhaiglast talle ei öeldud, kuhu öeldi, et ta läheb valitsuse haiglasse kedagi opereerima. Haige jäi operatsioonilauale, isa viidi ära ja meile tulid kuskil kella kahe ajal päeval läbiotsijad. Mina seda ei näinud, ma tulin hiljem koolist, aga kui ma tulin, siis olid meil läbiotsijad mitu veremeest. Neid oli kolm vene meest ja üks naine ja oma tulin, ma ei saanud nagu alguses aru, mis seal ega midagi ei räägitud. Nii palju ma vene keelest aru sain, et nartsiss võtsid, mingi asja näitasid ja siis teine kirjutas selle üles ja see kestis väga kaua, see kestis praktilised ööni. Mööbliesemed kõik toas, mis olid, kõik kirjutati üles jäeti siis kirjutamata, üks köögilauda niisugused, mõned söögiasjadega üldiselt kõik muidugi hõbedat kirjutati üles mitte monogrammide nendega, vaid kilodega. Raamatut kirjutati raamatuid kirjutatud, mis raamat kirjutati nik, Krasnov struktritsaid või kuidagi niimoodi. Teie ei saanud aru, mis toimub tareti tüdruk kes esitas küsimusi ja kellele öeldi, et olevaid. Ja et ma küsisin muidugi, kus isa on ja siis öeldi mulle nii et ära ära küsi, isa, et, et kõik ei saa aru eesti keelest, siis ma küsisin vene keeles Teppa. Aga siis tekkis vaikus, aga rohkem nemad ka mulle midagi ei öelnud seal, et nii et me istusime sinnamaani üleval, nii nagu ma tulin koolist, nii ma jäin sinna istuma ja, ja siis erinevad mehed iga kord, kui seekord läksin laulukoori, siis üks mees saatis mu ukseni, oma tagasi tulin, ootas meeskonna sõinutes, kolmas mees. Teil on ka kirjeldus, kuidas teie, vennad, vanemad, vennad, seda lauahõbedat käisid sealt pitseeritud. Toomas, tegelikult tõin neid mina, kuna nemad ei mahtunud sellest klaasist läbi, seal oli uks, oli klaasiga ja vennad võtsid selle klaasi eest ära ja ütlesid, et roni ja tool sellepärast, et seal üleskirjutuses või kuidas nad kirjutasid, nad kirjutasid Hizbjaleva metalle espirlama metaula, seal olid siis, kui fännid ja mis asjad seal hoidis Pielova metalle. Aga siis me saime tädide ja teiste käästest roostevabad ja me vahetasime selle ära. Siis me vahetasime. Ja selle hõbedase tervise juures vahetasime raamatuid, valetasime, et nahkköites loomingut 30.-te aastate omad. Me vahetasime ära Kehakultuuride vastu. Aga sõidult kuskilt välja, nii et ma käisin, vahetasin, ütles ikka vanem vend, kui tahavadki nii Krasnov Sis olla, olgu nelk, nii Krasnov ja siis. Ja nii oligi aga sellegipoolest dist üks etteheide, isal oli see, et valesid raamatuid Kodus ja meil oli pärast, kui isa kohtuotsus juba tuli, isa saatis meile vanglast kirja, kus ta siis kirjutas täpselt salaja muidugi. Mille eest teda siis ja mismoodi ja seal oli. Ma ei tea seda raamatut, aga mingi raamat üliõpilane Soomest oli ja siis oli meil poogitud muret teid ja poogitud Maretite siis kuskil olevat olnud mingi maa seadvus, seda ma kuulsin hiljem alles, et maaseadus ja see olevat olnud keelatud kirjanduse hulgas. Ja muidugi, minu isa oli ka vabadusristi kavaler. Nüüd veel see teie korteri lugu teile pandi sinna sisse võõrast rahvast, korter oli suur ja inimesi vähe. Ja meie kabinetti tuli üks vene daam. Ta ongi väga hästi öeldud, kes töötas kuskil vanglas ja temal oli kaks tütart. Tema tuli sinna siis kabineti tuli üks meesterahvas, kes, nagu me aru saime, töötas KGB-s ja söögituppa tuli jälle keegi proua merenenkov, seltsimees merenenkov oma pojaga, kes töötas kuskil Eesti Telefonis. Nii et meile jäi siis magamistuba ja teenijatuba, mis oli 5,6 ruutmeetrit ja sinna pidid siis jääma kolm venda või kaks venda, vanaema ja minu. Et need jäid siis meile need ruumid. Mina ka teie värsked naabrid ringi käisid te oskasite vene keelt. Ei, no minuga ei olnud probleemi ja mul, vennad, oskad ikka vene keelt ja vanaema tsaar ja muuga. Nemad nagu ei suhtunud meisse nii palju, isegi halvasti, mitte senikaua, kui oli kaks ühest rahvusest inimest nad omavahel pidevalt olid neil probleemid küll toitudega, küll köögi kasutamisega, aga meie jäime nagu välja rohkem sellest nad meisse eriti tähelepanu ei pööranud, nist. Parkettpõrandaid värvisid provoi, sellel Nad värvisid kohe ära pruuniks ja selle nad tegid jah, kohe kõigepealt korda, et siis oleks ikka hea koristada, et nad ei olnud meenonüümstbergikilt omavahel, nad kaklesid väga kohe-kohe, sedavõrd kaklesid, et oli juhuseid, kus lausa nad läksid ikka nii, et üks lasi vannivee ja teine leidis tema kordan vanni minna ja siis nad läksid mõlemad sinna vanni ja ja siis kutsuti miilits kohale ja siis ei olnud kumbki nõus esimesena vannist välja tulema ja siis toodi mantlid ja nii, et seda oli tõesti, mõlemad olid vannis siis mõlemad olid vannis, kumbki välja ei olnud nõus tulema enne, kui teine on tulnud välja. Väike tüdruk võib-olla näeb asja natukene lihtsamalt ja kõikide asjade tagamast aru ei saa. Aga teie isa, draama jätkust alguses viidi patareisse, siis oli ta jälle pagari tänaval. Kui üheksa kuud enne kui kohtuotsus tuli ja sel ajal oli niimoodi, et kutsuti Leningradist välja kaks professorit, sest algne süüdistus oli isale nagu selline, et nagu poolt opereeritud inimesi oleks kole palju surnud ja leiti nagu kahjurlust arstitöös. Ja siis kutsuti need kaks professorit välja, ühe nimi oli Blow, teise nime ma enam ei mäleta. Ja siis nad tulid tutvuma nende isa haiguslugudega. Ja minu meelest olid nad noh, kuidas ma ütlen, professorid nagu selles mõttes, nagu nad pidid olema, nad siiski tunnistasid, et kahjutlust selles töös ei olnud ja see paragrahv võttis alt maha, et kõik, kes surid, suid tõesti sellepärast, et neeruhaigus oli raske. Ja seda enam, et isasele neeruhaiguse peal tegigi oma teaduslikku tööd, mis jäi tal kahjuks jah, kaitsmata seoses kinnivõtmisega. No mis ta sai saatuslikuks? Isale keelatud kirjandus ja koostöö rahvusvahelise kodanluse ka töölisklassi vastu. Aga orika kaebajad, poliitkaebajad olid, üks oli niisugune, kes väga tihti täis meie peres, kelle poega meie vanaema hoidis ja see järjekordselt üks arst, kes ei olnud küll sündinud Eestis, kes oli väljastpoolt Eestit siia tööle tulnud ja siis oli ka keskhaigla tolleajane osakonna juhataja doktor Jedlerskaja kes väitis, et isa on lihunik. Ja siis, kui sa selle kirja kirjutas, siis tema ütles, et tema oleks tahtnud küll teada, kuidas Edelskaja teadis, et ta lihunik on, kui ta ei olnud ühtki tema operatsiooni kunagi näinud. Ja siis jah, no meie majahoidja oli ka, kes ütles, et Aliksud, palun isad tütre juurde, aga isa oli väga kurja näoga, tulnud tema tütart vaatama. Niisugused jah, olid küll kaebajad. Talle määrati 10 aastat. Kas te olite teadmatuses, kas te olite protsessil, kuidas see lugu oli? Ei, protsess oli kinnine, aga kuna isal oli advokaat, ilmselt oli sellel 51. aastal juba nähtud, et advokaat oli muhel. Mul lihtsalt see nimi on meeles, advokaat oli siis advokaat, kui ta andis minu tädidele mõista, et millal see isa kohus on. Ja siis me läksime see päev juba hommikul sinna, Pärnu maan kohtuhoonesse. Ja hakkasime siis sealt ülevalt, seal oli siseõu. Millegipärast mäletan, hakkasime ootama, millal tuuakse ja siis me nägime, et vot see auto, mida ema alati ütles, et musta ronka on nähtud. See auto tuli ja siis isa tuli sealt välja. Käed olid tal selja peal, tal juba must karakul papacha peas ja must karakul krae. Ta tuli välja ja vaatas nagu meie poole, ta oli väga kahvatu, mulle tundus, et ta naeratas. Kohtusaali meid ei lastud. Aga pärast siis lõpuks oli see uks natuke irvakil, mina läksin juba koolitädi jäi sinna ja siis ta ütles, et isa oli oma viimases sõnas öelnud. Et ma ei tea, mis minu lastest saab. Need olid minu isa viimased sõnad kohtusaalis. Ja siis me saime teada, et on 10-ks aastaks mõistetud paranduslike tööde laagrisse, ta viidi Narva. Võib-olla teda oleks viidud ka edasi, aga Narvas ta sai parema külje halvatuse. Ja siis ta jäigi. Teie läksite perekonnaga vähemalt ühel korraldada, vaatama või käsite rohkem. Esimene kord oli, see käimine on muidugi väga kurb, isa oli halvatud ja ta toodi kohale täiesti kanderaami peal. Ja siis ma esimest korda nägin, milline on NUT ilma pisarat, et ta tahtis nagu rääkida, aga aga ta rääkimine oli ka takistatud, aga minu isa ravis oma halvatuse vangilaagris välja. Alguses taheti saata tennisepalle seda kätt harjutada, aga tennispall ei lubatud laagrisse saatusest tennisepallidele ei olnud nagulaarsel mõtet ja siis me asendasime need klistiiri pritsidega, et saaks kätele tööd teha. Isa oli alguses. Kohe, kui ta läks sinna, ta sai õige pea meditsiinipunkti tööle, nii et ta oli seal arstina töötas, tegi niisugust lihtsamat tööd, mis seal teha, oli jälle jalgu ravida või midagi vaja olnud. See oli üks teie külaskäik seal ja teil on üks kirjeldus ka veel selle kohta, kuidas te kõrgelt mäe nukilt laagri territooriumile vaatasite seal oma isa nägite, kuidas seal. See oli see sama esimene kord, kui me läksime, isa ütles, et tulge pärast enne ärasõitu, tulge vaadake, minge pimeaeda üles, siis me läksime kuskile kõrgele tädiga. Siis vaatasime sinna vangilaagri poole, see oli just selline nagu isa oli kirjutanud, niuksed, väiksed valged majad mulle tundusid sealt. Ja siis me nägime, et isa oli seal pargipingi peal, patsiendid või siis haiged vangid, kaasvangid olid ta toonud sinna ta istus ja ta isegi korra nagu üritas püsti tõusta, keegi hoidis, ta lehvitas meile ja rohkem me teda siis seekord ei näinud. Ja ta suri varsti. Ja isa suri varsti suri 53. aasta augustis. Aga kuna ei olnud teile isa ega ema, siis te läksite oma tädi juurde. Kuidas on elada ilma vanemateta tädi juures, kes oli vist ja hooldajadel? Tädi oli väga hea hooldaja, ta ei teinud mitte iial minu ja oma laste vahel mitte kunagi vahet. Ja mis ma pean veel ütlema tädile Ma olin õetütar, aga oma tädimehele olin ma ju täiesti võõras ja vat sellele inimesel olema võib-olla veel kõige rohkem tänu võlgu, et võta nüüd lapsee ja, ja kasvatada ja temaga meil olid nagu hingeliselt rohkem ühistema armastas ka lugeda. Ja tema, ma leidsin, et temale ma olen küll tõesti kohe just, et üks asi, et õde võtab oma õelapsed, on aga, et teine pool nii hästi, mu tädi oli väga-väga töökas inimene, sest muidu ta ei oleks suutnud seda suurt peret lihtsalt ülal pidada, sest et see on ju väga palju. Poomi rasvaga keedeti meile juurvilju, sest üks isa sõber Guystepascovski, tema abikaasa, töötas lihakombinaadis seal visatise ploomirasva ära. Mõnikord oli seal isegi neerutükikene, siis siis see asi siin eriti teretulnud, aga üldiselt me kasvasime, kõik terved ja niisugused teistsugused kui lastekodulapsed. Ma kujutan ette, et tagantjärele tundub, et see kukkumine oli suur, aga noor inimene, laps, kui tal on kõht tühi, ta sööb ka seda ploomirasvast keedetud kaalikat. Jah, siis ta absoluutselt ei mõtle selle peale, tal on hea meel, et üldse midagi on. Sest ma tean, et mulle meeldisid pioneer laagrid just sellepärast seal oli alati võid, mida ma muidu ei olnud kuude viisi saanud ära teadnud. Aga üldiselt ma ütlen, et sendid siiski väga paljud aitasid tõesti väga palju ukse taha kompsu tõid ukse taha kompsu, saatsin isale vangilaagrisse, nüüd hiljem kunagi tuligi Narva vangilaagris. Üks niisugune artikkel ilmus kunagine arst kirjutas seal ja ta kirjutas minu isast, kuidas ta märkas, et keegi tulija, kuidas hakati järsku hirmus pakke saatma, on oma ei usu, et nüüd neid hirmus palju see oli, aga küllap oli neid pakke siis kamis, isaga saadeti. Teie raamatus ei ole haltust ilma vajaduseta on ka niisuguseid, no zhanri maalinguid ütleme siis, seal läheduses oli õlle, saab nendele saalid olid päris karmid, 12 tikand. Ta ained olid väga huvitavad, sellepärast et seal oli alati higised, olid need aknad ja seal on spetsiifiline lõhn ja, ja siis oli niimoodi, et, et ühes lauas istusid siis vene rahvusest mehed, teises lauas eesti rahvusest mehed ja mõnikord niuksed lõbusad naised istusid ka mõnega koos. No mis asja teie sinna otsisid? Tädi saatis mind, pikkust ma sinna ja siis ma pidin pikka rivi ära olema, panime Avadikud kätte, sain kuni õlut kallati, redes leti ees. Saal on teile tuttav koht, tuttav veel see hea lõhn, kui need ükskord veel üks jäi sinna trepikotta magama ja, ja siis kuidas ma sealt üle ei saanud, pärast seda mul siiamaani ma ei lähe pimedasse, trepikotta eksitanud. Tõni need mured said ka läbi elatud ja hirmud nähtud. Nüüd, kui me püüame mingisugust kokkuvõtet teha, teie isa maeti Narva? Minu isa maeti Narva ja kui me teada saime, et isa surnud on. Me sõitsime sinna kalmistule. Ta oli maetud vanginumbri all ja me sõitsime sinna kalmistule ja minu tädimees, millest ma juba rääkisin, tema ütles niimoodi, et võtame metalltorud ja paneme need haua nurkadesse. Kunagi kui me saame ümber matta, siis meil õnnestub see et me vähemalt võõrast ei võta ja siis me sõitsime sinna Narva nimel väga palju ott, sisi, medali, sohu maetud, leidsime üles, me panime need sinna nurkadesse, need metalltorud ja nüüd, kui. Seal on mingi plaatoris ikka maas. Seal on lihtsalt puust ja pluuse ja kirjutatud keemilise pliiatsiga peale. Vangid olid maetud eraldi niisuguse okastraadiga ümbritsetud osasse ja siis me panime need siis me proovisime teda ümber. Palusime luba, kui isa oli juba 58 mõisa rehabiliteeriti postuumselt. Ja me palusime ümbermatmisluba ja siis oli see metajaan kolentgoli Narva linnapea, kes ei lubanud meil seda ümber matta. Ja nüüd nii palju aastaid hiljem, peale minu isa sajandat juubelit hakati korrastama seda kalmistut. Ja meie muidugi enam ei leidnud isa hauda ja mina olin kunagi rääkinud, et me panime metalltorud ja Narva eesti selts leidis ühe haua, mille kolmandas nurgas on metalltoru. Nüüd selgub, et seal on minu isa, siis me DNAga ja siis ma loodan, et ma ema sünnipäevaks, seitsmendaks veebruariks matame ta ema kõrvale. See oli tema soov. Teie isa meenutati väärikalt teadusliku konverentsiga, kui tal oli juua. Ja see panigi mind seda raamatut kirjutama, sest kui ma istusin seal konverentsil ja kuulsin, mida minu isast räägiti, kuidas olid spetsiaalsed operatsioonid tema poolt välja töötatud, kuidas tali opereerinud seitsmepäevast last, kellel oli neeru väärareng, kuidas ta oli opereerinud aju, kui palju oli tema need, siis ma mõtlesin, et räägivad nagu kellestki, kes ei olegi nagu inimene, kes on midagi üliinimest ja siis ma mõtlesin, et ma kirjutan oma isast ka lihtsalt kui tavalisest inimesest tavalisest isast. Kas teil on ka mõtlesite, kellele see raamat on mõeldud? Alguses oli see mõeldud ainult minu lastele, sest lapsed ütlesid, et ema kirjuta meile, kas siis ma kirjutasin siis, kuna mul ei olnud erilisi mingisuguseid kirjanduslikke andeid, siis ma mõtlesin, et võib-olla see jääb lastele. Aga siis nad ütlesid, et ja tema ette Meka raamatu, et las jääb suguvõsale. Ja igal juhul on see niisugune ajalooline dokument ka meile teistele värvikas kirjeldus sõjajärgsetest aastatest. Aitäh. Piret Põldma. Me rääkisime teie mälestuste raamatust, ei ole haltust ilma headuseta, nii nagu ütles teie tädi, teie truu hooldaja ja kaitsja. Mina olen saate toimetaja Martin Viirand, sorry, maailmapildi saada.