Kas olla või mitte olla, selles on küsimus. Küllap need elu üle filosofeeriv Ad klassikalise kirjanduse read on meil kõigil teada. Iseasi, kas me seda küsimust täna enestele esitame. Ilmselt mõnede mõtisklevad selle küsimuse üleüldine ühiskondlik foon jätab mulje, et selle küsimuse üle pead ei vaevata. Mis mõttes mitte olla? Siin me oleme, praegu oleme ja see maailm kuulub meie humanitaarabi enam ei vaja ja tundub, et enamus saab endale leiva peale väikese vorstiviilu lubada. Paarkümmend aastat kõva rügamist, majanduslikku kindlustamist ja meie elu oleks justkui enam-vähem kontrolli all. Meil on hea loomulikult korraliku eestlasena seda kõva häälega öelda ei saa, millegi üle tuleb ikka natuke viriseda. Muidu naaber arvab, et meil on kõik hästi, tuleb veel abi paluma. Terve maailma rahvastikuga võrreldes. Meil ongi kõik hästi, sadu miljoneid inimesi elab vaesemalt, kui meie miljonitel pole kodu. Miljonitel puudub igapäevane joogivesi, toidust rääkimata. Ja sadade tuhandete inimeste kodud on sõjale jalgu jäänud. Nad peavad põgenema. Suured riigid Euroopa liidus võtavad vastu iga päev tuhandeid pagulasi. Meile on öeldud, et meie peame ka solidaarsusest, peame aitama. Valikut pole. Kui tahad olla eurooplane, siis aita. Kas tahad aidata? Seda ei küsita, pigem käib kauplemine inimpead üle, et mitu peame või mitu saame aidata. Jumal ütleb, et ligimest tuleb aidata, isegi vaenlase pärast soovitab jumala sõna palvetada ja teda aidata. Matteuse evangeeliumist loeme. Anna sellele, kes sinult palub ja ära pööra selga sellele, kes sinult tahab laenata. Ja veel armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad. Ma ei tea, kui paljud meist igapäevaselt palvetavad ja kui paljud suudavad palvetada nende eest, kes meid taga kiusavad. Küll aga saaksime igapäevaselt mõnda inimest aidata, ainult et tore oleks, kui saaks omast vabast tahtest aidata. Kui võiks ise järeldusele jõuda. Et võiks ju aidata küll. Üks eriline väärtus jumala juures on vaba tahe. Maa ja taeva looja austab inimese vaba tahet. Jumal annab inimesele instruktsioonid, kuidas elada, aga vägisi käsi Evena ega pane meid kohustuslikult oma tahte järgi elama. Kui tahad, palun, kui ei, siis on see oma asi. Igaüks vastutab iseenda eest ja seda sõna otseses mõttes. Ühel päeval tuleb aru anda oma tegude eest. Kas siis aidata või mitte. Meie vanavanaemad ja vana-vanaisad, vanaemad ja vanaisad võib-olla isegi mõnede emad ja isad põgenesid kümnete tuhandete kaupa põgenesid punase terrori eest kristlikku kultuuriruumi. Tõsi küll, natuke tulid kristlikust kultuuriruumist. Neil oli lihtne sulanduda. Neid oli lihtne omaks võtta. Pealegi põgenesid nad rikastesse maadesse, kellel oli jõudu aidata. Nüüd saame meie aidata, ettevaatlikud ja tasapisi, mitte suure hurraaga. Läbi kogu vana testamendi ja isegi uue testamendi on nii üksikud inimesed kui ka inimgrupid ja korra isegi terve Iisraeli rahvas pidanud teise rahvuse juurest pelgupaika ja peavarju otsima. Nad said abi ja vastutasuks on jumal oma rahval käskinud hädasolijat aidata ja toetada. See muidugi ei peaks sündima oma keele, kultuuri või turvalisuse arvelt. Kui meie eesti keele meele selga hoiame, siis ei pea kartma võõrama kombeid. Pigem võime oodata jumala õnnistust, kes tahab, et hädalistele halastatakse.