Minu sõber ütles kord, et see on imelik, kuidas me kulutame aega ja energiat selle peale, mida meil ei ole ja ei naudi seda, mis meil on. Mida meil siis ei ole? Mõnel pool autot, mõnel on, aga pole mersut. Mõnel mersu aga pole kõige uuemat. Mõnel pole meest, mõnel on mees, aga ei too raha sisse, mõnel toob rahaga ei tolli. Mõnel toob lilli, aga kogu aeg samu, mõnel pole naist. Mõnel on, aga näägutab mõne nääguta, aga pole enam prinkis. Mõnel pole tööd, mõnel on, aga ära tüütab. Mõnel ei tüüta, aga ülemus on vastik. Niinassi Moun soulikuninganna, kes sündis kaheksa lapselisse vaesesse pastorite perre kuuenda lapsena jätkas seda nimekiri ühes oma hitis. Ent katnov? Mul pole kingi, mul pole raha, mul pole stiili, mul pole seelikutega kampsunit, pole kultuuri, pole Pole voodit, pole haridust, pole ema, pole armastust, pole nime, pole piletit ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Noorukina märkasin seda, mida me kõik oleme varem või hiljem tähele pannud. Et muru tundus teisel pool palju rohelisem olevat. Kui ma siis sinna teisele poole jõudsin, rõõmustasin natuke rohelise muru üle, aga siis avastasin, et seal edasi on veel üks muru veel rohelisem, vaja ainult sinnapoole kuidagi saada. Keegi on ütelnud, et muru võib ju teisel pool rohelisem olla, ka niitma peab seda nagunii. Me nagu üks minu õppejõududest rääkis, kuidas tema sõbrannal lahutas, kuna tal oli kõrini nendevahelistest probleemidest. Mõni aeg hiljem küsis õppejõud sõbrannalt, kuidas suusabelon sõbranna vastas. Ma vahetasin ühed probleemid teiste vastu. Kui Niina Simon oma kuulsas laulus oli kõik üles loetlenud, mida tal ei ole, hakkas ta laulma sellest, mis tal on. Aga mis mul siis on, mida keegi ära võtta, miks ma üldse elus olen? Mul on juuksed, mul on pea, mul on aju ja kõrvad mulle naeratuse, lõug mula, kaela, rinnad, mu süda ja hing ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Mul on elu mulle vabadus, mul on elu ja sellest kinni ja keegi ei saa mult seda ära võtta. Intervjueerisin korda ühe sama peresaates miljonäri ja kodutut. Nende soovid ja igatsused olid suht sarnased oleks töö ja kodu, kus end mõnusalt tunda oleks pere, siis oleks päris õnnelik. Miljonäri lõi loomulikult kõik see olemas, lisaks kohe mitu kodu, mille kohta ta ütles, et pidev vaev on kogu aeg nende erinevate majadega erinevates Eesti otsadest tegeleda. Kere laip öeldakse Ameerikas ehk eesti keeli hangi elu. Seda öeldakse enamat neile, kes pseudomaailmas pseudoprobleemidega tegelevad. Mis on eluks vajalik. Selle üle vaieldakse siis, kui on jõutud järeldusele, et rahulolu ja vaat et isegi õnnetunde tagamiseks ei ole palju vaja, peaasi, et inimese põhilised vajadused oleksid täidetud. Piibel ütleb, et kui teil on leivakõrvast ja peavarju, siis olge sellega rahul. Mitte rohkem poole võiks püüelda, aga kui sellest püüdlusest saab pidev vaeva, kinnise tee, siis kisub elu kiiva. Jeesus omakorda ütles, et tema on tulnud selleks, et anda elu ja seda ülirohkesti.