Tuntud raadiohäältest valisin tänasesse saatesse Urve Koni keda olete kindlasti kuulnud väga palju lugemas kultuuri teateid ja ka üks vikerraadiokujundus on Urve loetud, selline lühike, konkreetne ja väga hea vikerraadio, aga tema oskab seda kindlasti ise palju paremini öelda. Palun Urve. Vikerraadio. Vot, see on juba tõeline raadiohääl. Aga mis siis oleks muusikameenutus sinu puhul? Kui nüüd nii peaaegu et ootamatult meenutama hakata, siis meenutaksin ma seda, et mina olin üldiselt väga usin raadiokuulaja, kui ma laps olin ja kuulasin kõike muusikat, mis raadiost tuli, seal tuli laule pioneeridele ja, ja, ja nii nagu nõukogude ajal tuli. Mul ei olnud tol ajal kedagi, kes oleks suunanud mind teisi raadiojaamu kuulama ja hiljem ma hakkasin küll, aga kui ma laps olin koolis käisin, siis kuulasin väga palju meie raadiot, noh teadagi, missugune muusika seltsis tuli. Ja siis ühel päeval läksime me kogu perega isa ja emaga televiisorit vaatama, tuttavate juurde. Ja televiisorist kanti edasi Marino Mariini kontserti. Ma olin ennem ka vist läinud mõned korrad televiisorit. Aga seda kontserti, kui ma sealt siis vaatasin, seal oli ka noh, minule on vähemasti jäänud meelde, mingi valguse mäng on olnud ja kõik oli see oli midagi niivõrd erinevat meie sellest muusikast, mida ma olin kuulnud. Jaa, jaa. See, see oli tõesti midagi, see jäi mulle nii meelde ja muusika oli siis, see oli ikka Marino marini ansambel, see oli noh, nagu iseenesest mõistetav minu jaoks. Seda on muide väga paljud öelnud Eesti raadio meeskvartett täiskoosseisus vist minu arvates on kõik kinnitanud, et Marino marini siiatulek oli mingi murdepunkt meie kerges muusikas. Jah, võib-olla küll, võib-olla, noh, ma ei tea, kuidas muusikainimesed seda vaatasid, aga sul tõesti midagi haruldast, midagi toredat. Ja siis jäi mulle veel peaaegu kõige rohkem meelde laul armastuseta pole valgust, see oli nii südamlik, see oli nii ilus, sellini tundeline. No see oli tõesti tore. Ja seda laulu on väga tore kuulata.