40 aastat tagasi oli taastamislugude aeg. Nendest paljude kohta on jäljed vanades ajalehe aastakäikudes. Enamus lugudest aga vajus ajaloo hämarusse. Kuid tulemused jäid suitsevate vabriku korstnate hiiglaslike tootmishallide, uute kaevanduste ja suurte vesirajatiste näol. Aeg-ajalt meenutatakse ka mõnda inimest, kes esimesel sõjajärgsel viisaastakul ilva tegi. Oleme meiegi oma saadetes rääkinud taastamistöödest Tallinnas, Narvas, põlevkivibasseinis. Oleme vestelnud ka töömeestega, kelle osaks langes uute töötraditsioonide loomine. Tänagi on vanad töömehed meie vestluskaaslasteks, et jätkata sissevaadet sõjajärgsete aastate töökollektiivide ellu. 1947. aasta sügisel ostsin endale Voltas toodetud. Triikraua praegu ajab see naerma, kui suur hea meel mul sisse lasta. Tuile oli esimene orderi vaba ost ajal, mil kõiki esmatarbekaupu range jaotuskava alusel ettevõtete ja asutuste vahel jagati. Olin minagi orderiga ostnud mütsi paari saab vaid mõned meetrid valget särgi riiet. Ajalehtedest olin lugenud, et tehastes jagati ordereid hea töö eest. Volta triikraud tuli meelde sellepärast, et see ost ajendas mind üles otsima, kus niisuguse kuulsa nimega ettevõte üldse asub. Kuigi juba viis aastat olin olnud tallinlane, polnud ma veel Kopli kandis käinud. See on ju Tallinna põlina tööstusrajoon. Ühel sügisesel pühapäeval tegingi sinna huvireisil just huvireisi, sest sõitsin rohkelt põnevust pakkunud vana mootor trammiga, millest toona ajalehtedes kirjutati. Kui peaaegu eelajaloolisest elukast nägin ära Volta, nägin ära ka tema naabri tuntud-teatud Krulli tehase. Loomulikult ainult tänavapoolelt, kes siis mind väravast sisse oleks lasknud. Praeguseks on need ettevõtet põhjalikult ümber ehitatud, suursuguseks saanud. Siis olid nad niisugused nagu sajandi alguses, kui käiku läksid tahmased paekivilõõrid ümberringi raualasud. Akendest välkusid rohelised keevitusleegid. Veel üks peatuse vahesõitu ja olidki balti manufaktuuri varemed. Kohati küll juba katus peal ja hulk Kakmadki valged. Päris trammide lõppu ma ei sõitnud, kuigi teadsin, et seal asuvad mahajäetud tehased mis kodanliku vabariigi aastail olid tööpuuduses välja surnud. Oli nende tehas kalmistute nukrat fotoreportaaži näinud ajakirjas Nädal pildis. Becker, Noblessner, Vene-Balti tehased. Kunagi oli seal ehitatud suuri ja väikseid laevu. Kaks esimest olid pärast sõdagi esialgu veel tühjad. Vene-Baltitehastesse olid tekkinud uued ettevõtted nagu tarbeklaas, Põhjala tehaste peahoone andis ulualust Tallinna polütehnilisele instituudile. Tagantjärele olen kuulnud, et sel ajal idaneb mõte laevaehitust Tallinnas taastada. Selleks asutati polütehnilises Instituudis isegi laevaehitusteaduskond, mis küll tegutses ainult üürikest aega, sest neist plaanidest peagi loobuti. Polnud ju mingit mõtet siin tooraine allikatest, kaugel nii metalli mahukat tootmist organiseerida. Jah, seekord muu ekskursioon tööstuslikku Tallinna piirdus ainult tänavalt kaemisega kuid töömeeste kohta kirjutatud ma lugesin alati huviga. Hulk nimesidki on sellest ajast meelde jäänud. Jaan vaarak, Kati Proos, Fotiinia voolmäe, Hermaltress, Erich Paulus. Nendest kirjutati siis väga palju ja too pühapäevane ekskursioon tekitas head meelt selles mõttes, et sõda oli Tallinnale siiski suured ettevõtted säilitanud. Edasi heitkem pilk mõne Tallinna ettevõtte elule sõjajärgsetel aastatel. Kõigepealt teeme juttu sellest, kuidas tehas Volta sai jalad alla meenutab akadeemik Johannes Heil, kelle kogemused ettevõttes marjaks ära kulusid. Esineja on 90 kaheaastane. Pärast sõja lõppu siis keskkomitee määruse järele. Tehnikaministeeriumi. Rüüstatud elektrotehnikaosa oli seal väga pisikene. Kõik tema põhilised pinnad olid jagatud Veikese tehastele. Kuusseitse tehas. Esimene. Pani küsimuse niikuinii ei lähe. Saade see miinimum sisse seadis nakate midagi tihema. Tehas esimese aastal võis venelaste ainult kaks tuhanud. Ja selle põhjal me hakkasime ikka aastast aastasse välja laskma kõige rohkem ja rohkem ja ületama plaani. Muidugi, plaanid olid siis vastavalt väiksem, sellepärast et tea, seal käikulaskmise käigus. EKRE masinate tehaste seas liidu ulatuses, see oli esimene lennismi tehnilised tingimused, ent kõik olid siis nii tervise kooskõlas seal üht-teist seal aidata. Eakas akadeemik rääkis mulle palju veel tehnilistest üksikasjadest, aga nendega ma ei tahaks kuulajat koormata. Igatahes on ta südaööl praegugi pikkade aastakümnete järel tehase küljes kuid jutuks tulid ka kaadriprobleemid. Võldesse töötasime nii vanamoodi, tempude ei ole küll andmine, kaasaegsed tuli siis selles mõttes kõik see aeg kasvatada, vahetada need kaadrid, mis, Kus olid kõik, oli ära laastatud, seal ta nüüd kuskil teadlane ja siis ma neid kasutasin, tähendab, tuulid, Moisin praegu küünwaldes siiamaale kui enne oma meestega siin kohaliku meestega sai kolm neli masinaid kokku pandud päeva jooksul. Oli mulle see peamine kaadre masinate mähkimini seal muidugi sain nasteravatele õpetaja õpetamise protsessi on muidugi kerge, meil läks seal hurda niiviisi, et meeldima hakkasime, In kanis. Hästi, ministeeriumiga oli mulle alati. Edasi mõni sõna juttu Volta üleaegsest Tallinna masinatehasest, mida 40 aastat tagasi nimetati riiklikuks või liidu tehaseks number üheksa. Alates 1936.-st aastast oli seal töötanud praegune teeneline tööstustöötaja endine minister, Felixi Jürgens. Teha meenutab missugusena teda sõjast naastes tehas vastu võttis. Muidu oli 46. aastal juba tagasi ja tehas töötas juba korralikult võrdlemisi huvitavat tellimised olid sees, mida ta valmistas meie vabariigi ettevõtetele ja vabariigi otstarbeks tegime piimatööstusele, tegime väga palju seadmeid, kompressorit, külmutusseadmeid, põllumajandusele tuli teha väga palju. Ja üks oli muidugi huvitab ka, et meil nii massilisi tellimis ei olnud, kõik olid rohkem nagu meie praegu nimetame väikse seerialise. Kui ütleme seal viis, kuus tükki, 10 tükki, see oli nagu väikeseeria, aga sellest huvitavam oli. Ja kui mina tulin tagasi, volin konstrukterina. See oli väga põnev, sellepärast et iga kordan jälle uus ülesanne, millega sa kunagi ei ole nagu varemalt kokku puutunud, aga tuli midagi teha. Ma mäletan, minule anti teha naftapuurimise on meil vabariigis muidugi naftat ei ole, puurilise torne ka ei olnud, aga liidus läks neid vaja. Ja meil tuli ka sedagi kokku, pane siin õues ja see oli ka omaette päris huvitava ala ja, ja isegi teadvus, sellepärast meil ei olnud õrna aimugi, kuidas see asi käis, aga pärast me olime kõik juba asjatundjad, suurema võimsusega tõstukit põlevkivile tegime väga palju. Aga siiski üks suuremaid oli põlevkivibasseini taastamise tööd, seal tuli väga palju tunne lahjudele teha nüüd neid tagavara osi ja, ja üldse nyyd tuli uuesti teha ja uuendada põlevkivi utmise generaatorid tuli teha nii, et see töö oli võib-olla isegi domineeriv, hiljem läksid tellimused juba juba suuremate seeriate peale üle. Ja mõned väiksema tähtsusega asjad langesid ära. Aga eks põllumasinate osakond oli meil kõige vajalikum, sellepärast põllumajandus oli võrdlemisi palju kannatada saanud ja sinna tuli väga palju masinaid, tehakse kartulivõtjaid. Sõda Krull ehitas vedureid nii laiali kui kitsalöömisega, pärast seda enam raudteega ei oli, küll me tegime neid. Vedureid nimetati tankvedurit, nad olid selle õliga. Neid oli õige mitu tükki tehtud veel. Ma ei mäletagi, mis aastal nende tegemisi lõpetasime, ära nüüd pärast enam ei olnud. Üks suurem töö oli meil teha šokina klaasivabrikule. Sinna tuli küll väga palju seadmeid teha ja mõned olid täiesti suured, need isegi erivagunit ehitades nende veoks trumli läbimõõt oli midagi nelja meetri ümber ja pikkused oli ka üle 14 meetrini tolituks. Suured kamakad. Ahjaa, ma unustasin öelda, et selle jutuajamise juures oli veel teisigi inimesi. Me olime nimelt Masinatehase muuseumis siia vahele ma toongi nüüd selgitava repliigi Hans kriivalt, kes hoolitseb tehase ajaloo talletamise eest. Pärastsõjaaegsel perioodil tehas viidi üle üleliidulisse alluvusse ja põhised tollest ajast tehases valmistatud sisseseadmeid nafta ümbertöötlemistehastele, gaasitööstuse ja keemiatööstusele. Ja olgugi et tehase nimetuses reeri niisugune väike lisa nagu eksperimentaalne väljend, aga siiski vähemalt minu tunde järgi küll, nagu oleme seda olnud. Ja ilmselt varsti selle tõttu et ikka esimesed tellimused, mis olid üleliidulised, siin valmistati väga hästi, nähti, et siin tehases tullakse toime ka keerulisemate ülesannetega. Ja sellepärast meid vast ministeerium hoidiski nagu katse tehasena. Selle tehase tähtsust tol ajal oli tõesti väga suur, ta oli võib-olla ainuke selline laia profiiliga masinaehituse ettevõte temaga oli jõukohane teha masinaid ja võiks olla mehhanismi tõstukeid, igasuguseid ja kivilõhkumise masinaid, ühesõnaga neid on väga raske, raske meelde tuletab, need on niivõrd palju olnud. Paari-kolme sõnaga isegi ütleks, tehas ju hakkas pikkamööda hoogu juurde võtma, uusi ülesandeid täitmas, tähendab, tuli tööjõudu ka juurde vaja? Kaadreid ikka oli väga paljud olid tagasi tulnud peale sõja lõppu. Meil oli väga suurt konstrueerimisbüroo, kus minagi töötasin tol ajal. Ja seal oli väga suurte kogemustega inimesed, küll vanemaid ja nooremaid, tuli juurde. Ja ei ole nagu tunda saanud, et kaadrist oleks nagu puudu. Ühes kaadris meil oli võrdlemisi vilunud kogenud inimestega eesotsas. Kas nii sõjajärgsete aastate nii tuntumaid nimesid meelde jäänud on, kes siis nii tehases esimest viiulit mängisid, võtame näiteks meie esimest TÖÖ kangelast, sans Kärdid, kes juhatas olude lasinate osakonda. Seitsmes viiblik tuli tagasi, esines valdav ja terve rida teisi nimesid. Masinatehase jutu lõpuks mõni sõna ettevõtte ühelt kangemalt mehelt sotsialistliku töökangelaselt Hans liblikult, kes pärast sõda pani tehases liikuma ratsionaliseerimistegevuse, millel on tuur tiibadest tänaseni. Kuidas see algas? See oli peale sõda seast välja tulin siis oli meil ühte, võrdlesin, mahukas töö oli seal, ta oli püsivaid raske töö. Ja siis ma läksin peatehnoloogi juurde. Naised, kurat, tule vaated kassi peas, nagu mehhanismid ostma või tegema. Noh, see muidugi laiutas käsi, et kes meile teeb ja ja mis see maksma läheb ja mina vedasin välja masin. Matan oma mehi sundima rasket tööd tegema ja, ja siis tõesti ei ole midagi, mis, võtsin südame rindu ja siis ma hakkan isetegevuseks. Üldiselt kõik õnnestusid ja ma tegin siis muidugi seal loomingust tööd, kui nii võtta, siis ütleme, laupäevad pühapäevad ja nii edasi, aga ma sellest siis midagi raha maksta ei saa. Kõige suurem rõõm on ikka see mehhanism, masin läks mul Justi tööle. Niukene iseloom. Iseloomuga mees on ka meie täna viimane vestluskaaslane sotsialistliku töö kangelane Raul Nikkolo, kellega ajame juttu Viktor Kingissepa nimelise tselluloosi ja paberikombinaadi laboratooriumis, kus tööveteran praegu töötab. 40 aastat tagasi tuli ta sõjaväe laest, jäi kombinaati. 47 just lõpetati neljanda masina taastamine. Ja neljas masin alustas siis õhukest nii-öelda puuviljapaberit, tegime siis kiku paberitel tegime tollal väga palju teate, niisugune tume Sinimistiku doosidele ümber pandi ja tikkude pakkimiseks. Just niisugused õhemad paberid. Töötas veel ka teine masin mis oli sõjast siiski natuke säilinud, kolmanda masina taastamine toimus aastatel 48 49. Ja siin muidugi abistasid ka tootmistöötajad, see oli tules hävinud, kõik seal tuli väga palju uusi detaile panna ja vanad ümber ehitada, kuna enne sõda see masin tootis ka tselluloosi pärast masina käima laskmisel, siis muidugi oli küllaltki pidulik sündmus meile seepeale, kaua aastaid jälle hakkas kolmandat paberit tegema. Hakkasime tootma kolmandal masinal, juba siis kirjutas värvilisest, tollal nimetati teda ümbrikupaberiks ja tapeedi aluspaber, millele pärast trükiti juba tapeti tootvates ettevõtetes mustreid peale. Teie käis siis ka mitmes vahetuses. Töö käis ikka kolmes vahetuses. Tol ajal töötasime 12 tundi, tegime tööd ja 24 vabad pealesõjaaegsel perioodil, kuni jah, kuni 49. aastani töötasime niimoodi. Siis tuli ametiühingu kesknõukogu määrus välja, et ära lõpetada selline tootmistegevus. Olgugi, et me ise ei tahtnudki. Käisime veel palumas, et lubage meil edasi niimoodi tööd teha, käi siiski keelati ära. Ja tollal ei olnud meil ka puhkepäevi, lihtsalt tegime 12 tööd 24 vaba pideva graafiku alusel. Ja alates 49.-st aastast ja siis tuli koos selle üleminekuga kaheksatunnisele tööle. Tulika puhkepäevad, mille sisse ja siis tuli juba graafik. Kui oli puhkepäev, siis kolm päev olime vaba. Tundus küll algul, et. Äragi kasutada, töötasu oli muidugi kõrgem võrreldes teiste ettevõtetega sest ikkagi pideva töötsükli juures ikkagi väikesed eelised peavad olema. Muidugi selle öötasu tuli juurde ja progressiivtasu alusel töötasime tol ajal mis vabrik või kombinaat pärast sõda kaadrit sai, kas oli see vana kaardivägi või tuli uusi juurde õpetama hakata? Põhiliselt tuli muidugi vana kaardivägi veel alles siis, aga muidugi noori ikkagi tuli ju õpetama hakata, sest ega kõik ju sõjast ei tulnud tagasi. Ja kõik siis õppisime, koostasin ta paberi tegemist, aga muidugi masina juhid oli ikkagi veel vana kaader alles, kas väljastpoolt vabariiki kadeedi hakkas siis tulema kohega juurde, piisas oma inimestest ikkagi oli meil omal noori küllaltki, kes tahtsid siin õppida paberi tootmist. Ja ikkagi põhiline oli kohalik kaader. Ja just kes elasid siin meie oma ümbruses, tol ajal õpetati välja ja neid on osaliselt veel praegugi mõned üksikud tööl jäänud edasi kooli kui sellist erilist eriotstarbekad lihtsalt ei olnud. Väljaõpe toimub kohapeal otsemasinate juures ja eeskujuks muidugi olid meile siis vanad masina juhid, kes on eluaeg seda tööd teinud ja muidugi nende eeskuju järgi sai ka õppida õiget töö, tegemist tuleb mõni nimiga meestele. Fermanovski oli, kes oli eluaeg olnud neljanda masina peal. Jaani neid mehi juba enam ei olnud, mõlemad olid tol ajal juba vanad mehed. Johansson Runtal kõiki praegult korraga meenutada, muidugi ei jõua meelde tuletada 40 aastat tagasi, mis siis nii-öelda kogu kollektiivi kõige keerulisem, kõige murettekitavam probleemi olis, olmeprobleemid olid sel ajal muidugi, riietumine toimus otse masina juures, riiete kapid olid meil seal väikese vaba pinna peal. Puudusid meil pesuruumid. Selle olime ka ise teinud sinna masina taha, ühe nurgakese eraldanud, sest Meie tootmises on ju seda vett ümberringi. Meil olmetingimused muidugi eriti rõhku sel ajal veel ei pandud sellele. Kuid üks nüüd on muidugi ehitatud nii uusi olmeruumi ja teised nõudmised. Kuid siiski ma pean, ütleme just see, kuid et meie ettevõte on siiski teistest Tallinna ettevõtetes veel kaugeltki maha jäänud just olmetingimustes just töölise nii-öelda heaolu loomiseks tootmises. Töömehed rääkisid tööjuttu, sest töö oli ka 40 aastat tagasi nende elu sisu. Kui oleks tahtnud, oleks võinud tagantjärelegi palju nuriseda. Jah, olmest küll, räägiti pisut, aga elamistingimused ja söögimured, kõik need probleemid olid olemas, kuid siis suhtuti neisse teisiti kui praegu. Ja hoopis unustatud on see omalaadne sunnismaisus, mis säilinud sõjaaegsete rangete ettekirjutuste näol võtsid töö inimeselt valikuvabaduse tööluus, rääkimata omavoliliselt töölt lahkumisest viis kohtu alla. Väikseimgi sotsialistliku omandi riisumine kas või see, kui mõne oma tarbeks valmistatud Muttikaga vahele jäid, tõotas kuni 20 aastat sunnitööd. Tasapisi hakkas tulema ka migrante, kuid need olid põhilised õnnetud inimesed, kelle sõda oli jätnud ilma peavarjuta ja ilma tööta. Ja kes nüüd siis otsisid nii seda kui teist. Aga nad tulid teisest keskkonnast, tõid kaasa oma elulaadi ja töössesuhtumise siis pikkamööda mõndagi väärtuslikku olemasolevates traditsioonides. Põrmustus. 40 aastat tagasi, meie vabariigi tööstus alles võttis hoogu. Suured probleemid olid veel ees.