Leedu muusika jaoks tähendab Juozas Kroodis sama. Mis meile, Mart Saar või Heino Eller? Tšul joonise järel oli ta teine kõrge professionaalse haridusega Leedu helilooja kelle kanda oli rahvuslik muusikakultuuri. Okkaline algus. Helilooja sündis 20. detsembril 100 aasta eest Põhja-Leedumaal. Vanemad olid vaesed, leivast tunti tihti puudust, kuid südamesoojus ja elurõõm oli selles peres salati. Isa pidas puusepaametit ja oli ümberkaudsetes külades tuntud meister. Peale laudade, toolide ja puusärkide olid tema käed elu andnud ka viiulile, millel meister mõned viisidki üles võtta oskas. See oli ka tulevase helilooja esimene pill. Perekonnaliikmeist musikaalseid oli kahtlemata vanaema. Tõeline rahvalaulik, kelle lauluta ei möödunud ümberkaudu ükski suurem tähtpäev. Iso otsis paremat teenistust Juozas lapsepõlves koolis pere mitu korda külast külla. Poisid avatud musikaalsust märgati varakult, kuid õppida polnud kelleltki. Isegi kohalikud organistid ei tundnud nooti. Sajandi lõpu Leedumaal said kujuneva rahvuskultuurikoldeks mitmesugused lauluseltsid ning nende juures tegutsevad laulu ja pillikoorid. Koorilaul sai populaarseks üle kogu Leedu. Koorid tegutsesid mitte ainult linnades, vaid ka väikeasulates ja külades. Kõik tolleaegsed leedu muusikud on kooride tegevusega enam või rohkem seotud. Meenutagem, et sarnast rada kulges ka Eesti muusikakultuuri areng samal perioodil. Esimesed muusikatunnid sai Kroodis 15 aastaselt. Kui perekond elas obel, jäi külas Sealse muusikaelu. Hingeks oli Mikas Petraoskas sajandivahetuse leeduma. Väljapaistvaim muusikategelane helilooja, esimese Leedu rahvuslik ooperi autor Kroodis lõi kaasa Petrauskase organiseeritud kooris, proovis viiulimängu ja harjutas orelit. Lühikest aega õppis ta kohalikus eramuusikakoolis. Selle sajandi kolmandal aastal sai Kroodis organisti koha Utena Väikelinna. Petrauskas eeskujul organiseeris ta seal laulukoori. Energiline üheksateistaastane noormees sai ümbruskonnas kiiresti populaarseks ja inimesed osalesid meelsasti nii kooris kui ka väikeses orkestris. Sobiva repertuaariga oli raskusi. Utenas kirjutas kraadis esimesed kompositsioonid. Need olid lihtsalt pillipalad. Seaded rahva seas populaarsetest, lauludest ning koorilaulud. Sageli esines Kroodist tollal laulusolistina. Tal oli väga ilus hääl, leidus ka lauluõpetaja ning stuudium Peterburi konservatooriumis näis olevat käeulatuses, kuid saatus tõmbas sellele unistusele kriipsu. 1907. aasta sügisel kaotas Kroodis pea täielikult hääle ja see ei taastunud Ena. Loobuda tuli nii edukalt alanud laulutundidest ja lahkuda koorist, kuhu Kroodis oli pannud nii palju energiat. Kuid laul jäi Kroodise looming. Kus see ja sealt omakorda tänaste kammerlauljate repertuaari laula, Birgilius, Noreika. Peale hääle kaotamist ühendus Kroodis kogu energiaga kompositsioonile. Ta hankis viimase raha eest noote ja klaveri ning läks vanematekoju. Seal alustas ta iseseisvat tööd, muusikadistsipliinide ka harjutas klaverit, uuris kättesaadavat lääne muusikat. Töö oli pingelisem, kui lubas seda tervis. Raske liigesepõletik tegi mõneks ajaks sõrmed liikumatuks. Eneseületamist oli vaja haigusega võitlemiseks ja ka töö jätkamiseks. Raske oli õppida ilma juhendajata. Ise tuli katsetada, otsida ja mis kõige raskem otsustada tulemuste üle. Oli aegu, meenutas Kroodis hiljem, kus ma oleks kasvõi 100 kilomeetrit jala käinud. Et saada nõuannet. 1912. aastal asus kraadis uuesti organistina tööle. Kogunes pisut raha edasiõppimise jaoks. Kroodis otsustas minna Moskva konservatooriumi sisseastumiseksamitele. Muide ta oli tollal juba kolmekümneaastane. Kuidas suhtusid Moskva konservatooriumi professorid kauges provintsis tunud ise õpiasse? Kompositsioone polnud kuigi palju ette näidata. Kaks klaverifantaasiat ja mõned väiksemad palad. Tollane direktori poliitov Ivanov organiseeris Kroodisele loomingutunnid ning soovitas esialgu vabakuulajana loengutes käia. Moskvas. Stuudium kestis kaks aastat. Liigesehaigus andis uuesti tunda ja kraadist sai ravile krimmi. Siis tuli esimene maailmasõda ja mobilisatsioon. Sõjaväeteenistuses läks tervis veel halvemaks, Kroodis pidas vastu vaid aasta, siis ta vabastati. Järgnev periood Jaltas sanatooriumis oli loominguliselt rikas. Sel ajal on loodu hulgas Kroodise populaarsemaid teoseid. Klaverisonaat number üks, Tseeemmoi. Nonii inspireeritud Krimmi loodusest sele võimsate mägede ja mässava merega teose romantiliselt impulsiivne orgestraalse kõla taotlus ja sümfoonilise arendusega kaasaegselt keeruka harmoonia, samas ka selgelt tajutavat leedu rahvamuusika intonatsioonidega esitus on Alexandra Josep binaite Eesmaalt. 1920. aasta sügisel oli litsi konservatooriumis järjekordset sisseastumiseksamid. Ukse taga ootavate noormeeste ja neidude hulgas võis näha tõsist keskmistes aastates meest kes vaevaga purssis saksa keelt eksamitööks voodisel, kaasas seesama c-moll sonaat. Samal ajal õppisid lipsisis leedu muusikust veel folklorist ja Dvigatšurjo niite kuulsa helilooja ja maalikunstniku õde ning 16 aastane pianist Paalist varianas. Tollane. Siis Lääne-Euroopa väljapaistev kultuuritsentrum tahia kevandhausi, linn arendas muusikuid ka väljaspool konservatooriumis. Heino tutvustas Euroopa eesrindlik Kuimat uut nii loomingus kui interpretatsioonikunstis, aga võimaldas meenutada ja hinnata parimat oma rahvuse kunstis. Kroodise Laitsisi aastate loomingus on meisterliku folkloorikäsitlust, seda eriti nende aastate väljapaistvaima teoses sonaadi viiulile ja klaverile. Sonaadi teemastikus kasutas Kroodis meloodiaid leedu vanimast rahvalauluvormist. Sutartinest. Vanade töölaulude Sutartiinede iseloomulikuks jooneks oli paralleel Mõne sekundi liikumine viisi reas ning sünkopeeritud rutt. Kodanlikul perioodil oli Leedu pealinnaks jaga kultuurikeskuseks Kaunas. 1919. aastal alustas seal helilooja ja ühiskonnategelase Juozas no ealise eestvedamisel tööd muusikakool. 1927.-st aastast jätkas tema tööd Kroodis, kes oli saanud hiljuti leipzigi konservatooriumi kõrgema järgu diplomidirektoril. Tuli muretseda kõige eest värvata uusi pedagooge, tõsta õppetöö taset, koostada programm, maadelda igasuguste majandusraskustega. 1933. aastal sai Kaunase muusikakool konservatooriumi staatuse. Haritud muusikuid oli Leedust tol ajal veel vähe. Paralleelselt kooli juhtimisega osales kraadis kontsert elu korraldamises. Dirigeeris ooperiteatris juhatas sümfooniakontserte. 1933. aastal lavastus Kaunases Kroodise ainus lavateos. Ballett juraate ja kasti disteose aine pärines Maironise poeetilises ballaadist, mis jutustas kaluri kastiitise ja merevalitseja Euraate armastusloost. Balletimuusikas on palju rahvalaulumeloodiaid, mida on kasutatud klassikalise vormi ja romantiliselt värvika, kohati Ekspressiivse harmooniaga. Mitmed üksiknumbrid balletist on tänaseni kontsertrepertuaaris populaarsed, nende hulgas valss ning juraataja kastiitise poeetiline Adaadio. 1940. aastal taastati leedus Nõukogude võim ning rajati heliloojate liit. Kroodis oli liidu esimene esimees. Helilooja suri 16. aprillil 1948. aastal. Viimane loominguperiood. Sõjajärgsed aastad see oli üsna viljakas. Sel ajal valmisid Kroodise parimad soololaulud ja rahvaviisi töötlused orkestriteostest sümfoonilised variatsioonid rahvalauluteemale. Palju oli Kroodis elus võitlust nooruses õppimise ja enda arendamise eest hiljem Leedu muusikakultuuri edendamiseks ning läbi elu kestis võitlus iseendaga. Ennastsalgavad olid pingutused selleks saada jagu raskest kroonilisest haigusest, et teostada kõigele vaatamata oma sihid ja unistused. Ja peamine nendest on täitunud. Tänane Leedu on väljapaistva muusikaga. Kultuuriga maa, mille tippsaavutusi tunneb kogu maailm. Saate lõpetavad leedu rahvaviisi töötlus ning seal on meie Airisse luuleread, mida Kroodis kasutas soololaulus. Sirel. Mind ei olnud siis veel kui sirel õitses. Kord pole mind enam, kui ta jälle õitseb. Ja langevate hõlmed päikesest ja tuulest. Nagu peotäis liiva minust südamele