13. detsember 40 aastat tagasi oli erakordselt ärev laupäev. Päeval saavutasid kuuldused rahareformist oma haripunkti. Millal rahareform tuleb ja mis see kaasa toob, ei teadnud täpselt keegi. Oli ainult kumu ja üks kuulujutt erutavam kui teine. Kuid inimesed olid hellaks tehtud. Mäletati ju veel hästi, kuidas tsaaririigi raha paberi pahmaks muutus. Eriti hästi oli meeles see, kuidas hiljuti inimestelt okupatsiooni Margad ära korjati. Idmaat midagi vastu oleks antud. Kuigi need Margad enamasti olid ka tööga teenitud. Hirm taas rahast ilma jääda, panigi hulgad liikuma. Rahareform kuulutati välja pühapäeva 14. detsembri õhtul ja koos sellega tehti teatavaks ka toidukaupade kaardisüsteemi kaotamine. Sellekohane EKP Keskkomitee ja NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrus kandis Jossif Stalini ja Georgi Marenkovi allkirja. Tšekikaubandus oli tõepoolest kõik inimesed ära tüüdanud, kuid rahareformi tähtsust oli lihtsurelikule raske mõista. Ometi oli see sõjajärgsel majanduse kordaseadmisel vältimatu samm. Paberraha oli üle liiga palju käibel ja ka sukasääres. Nii et riigil polnud võimalik raha hulka reguleerida. Oli ju sõja-aastail tsermoonetseid järjest juurde trükitud, et nendega kata tohutuid sõjakulutusi. Tsermoonetseid olid trükkinud ka fašistliku Saksamaa rahapojad nagu naelsterling, kuid ja dollareidki, et neid ohjeldamatult käibele lastes kahjustada antifašistliku ühenduse riikide majandust. Paljud vist ei mäletagi enam, et Nõukogude Liidu okupeeritud aladel olid Sermoonetsid ja rublad käibel kogu okupatsiooniaja kõrvuti nõndanimetatud ida markadega vahekorras üks mark, 10 rubla. Niimoodi neid valerahasid levitatigi. Nagu meenutab oma mälestusteraamatus kauaaegne NSV Liidu rahandusminister arseeni Is veerev pöördus Stalin rahareformi asjus tema poole esmakordselt juba 1943. aasta lõpus. Siis lepiti kokku, et alustatakse viivitamatult ettevalmistusi selleks. Kõik, mis kavatsetavasse reformisse puutus, kuulutati rangelt salajaseks. Esialgu teadsid sellest ainult mõned üksikud. Hiljem tuli küll teadjaid juurde, kuid nende arv ei ulatunud millalgi üle paarikümne. Kui näiteks 1946. aasta viimases kvartalis hakati Kosnaki trükikodades. See on firma, mis trükib väärtpabereid trükkima uusi rahamärke, öeldi trükkalitele, et pikkamööda vahetatakse kõik vanad rahad uute vastu välja rääkimata mingist reformist. Kui kõik oli otsustatud, saadeti uued rahamärgid pankadesse kinni pitseeritud. Neid pakke võis avada üksnes erikorraldusega. Kõik korraldused rahareformi kohta saadeti välja samuti kinni pitseeritult ei mitte kellelegi muule kui kohalikule riikliku julgeolekuorganile. Ja jällegi manitsusega avada üksnes erikorraldusel. Ja kui see korraldus tuli ja pitserit lahti murti, olid saadetistes eeskirjad parteikomiteede esimestele sekretäridele, täitevkomiteede esimeestele ja rahandusorganite juhatajatele. Et nad teaksid, mis meil teha tuleb. Edasi aga palun rahareformist rääkima Eesti NSV teenelise ökonomisti Nelli Ruljova, kes 40 aastat tagasi koos abikaasaga töötas Eesti NSV rahandusministeeriumis. Reform oli saladus küll, aga eksrahandusministeeriumi juhtkond, vähemalt minister pidi siiski olema reformist lähemalt informeeritud. Ei olnud, et rahareform tuleb mitu päeva varem, nad said teada, aga sisu keegi, mitte keegi ei, teadvuse sisu. Aga mõningad siiski isikud oli niivõrd uudishimulised, et tavaliselt varem jäid kohe ahelaga avas ahah, et see raha, mis mul käes on, muutub 10 korda odavamaks. Ja siis ruttu-ruttu, seal viidi hoiukassasse, aga pärast kontrolliga tuli tõveline, kuidas. Kuid nüüd sellest, kuidas vanad rahad uute vastu välja vahetati Vihje tingimustes vahetati nädala jooksul põhjarajoonides seal Viljandi selleks kaks nädalat, kus vahetuspunkt oli võib-olla kaugel ja vahetamine toimus ühe uue rubla eest 10 vana raha hoiukassades vahetus käis need Sqelle hoiul tulid kuni 3000 rubla see vahetati rubla rubla vastuollu, sul 3000 3000 jäi? Oli see 3000 sul kodus? Sa said 300 rubla. Nii et siin hoiukassa tähtsus oli väga suur, kuid seal, kus olid juba kujulised 3000-st kuni 10000 rublani seal anti kolme vana raha eest, said kaks puht rubla. No ja seal, kus oli siis üle 10000 rublahoiused seal iga kahe rubla eest. Et kogu aeg läks väiksemaks kooperatiivorganites kolhoosides, seal oli teine vahekord neil neli uut rubla, viis rubla seal. Kuid kõik riigi lennud läksid ümbervahetamisele, kuni välja arvatud 47. aasta ära vahetatud kõigi eelmiste aastate riigi laenupiletid. Üks kolme vastu, kolmeprotsendilised läksid. Valt liikus niimoodi, see oli üks, viie vastu, kõik maksud, võlad, finantskohustused need ei muutunud, kuna palgad ei muutunud, sildastajaid on kokku tulnud, maksid kõik. Ja tegelik raha vahetamine kohtadel. Minu abikaasa ja rahandusministeeriumi suurem osa juhtivaid töötajaid, mina sõidumata ootasin last, sõitsid rajoonidesse maakondadesse tol ajal. Minu abikaasa näiteks oli Viljandimaal ja seal nad pidid siis ette valmistuma, nad juba teadsid, ütlesid, et rahareform tuleb, tingimusi mingisugust ei teadnud. Igas vallas olid vastuvõtuvahetuspunktid varustatud uute rahadega linnarahval, teenistujatelt, eelistel, nendel oli miinimum, mida vahetada ja mis käes oli. Aga maa elanikkonnale olid suured rahad käes oma kodus või sukasääres, nagu neid nimetatakse. Kolhoos ei olnud kogu oma kaup. Turule, nii, et rahad olid seal suured käes teatud kontingendi abikaasa taimed, tema käis kontrollimas neid vahetuspunkte vaatamas, kuidas asi käib. Et tulid mutikesed või seal ka mehelgi küll kartulikotiga, kes korvidega niisugune mulje temal jäi. Et paljud ei teadnudki, palju tal seda raha on, sest nagu ta turul sai, oli nad ära niimoodi kokku pandud, midagi seal korvis olid. Eks selle raha vahetamisega oli mõnel pool tegu küll. Näiteks saartel kihnusse meritsi ligi ei saadud, lennuvälja seal polnud rahavahetajad, kaks meest tuli langevarjudega alla lasta. Nad pidid kauaks sinna jääma, sest lennukile tagasi hüpata ei saanud. Merel aga oli jääsupp ja sügistorm. Mis aga veel on rahareformiga seoses meelde jäänud? Õhtul siis, kui juba poed on üldiselt kinni sel ajal, siis raadio teel teatas rahareformi kohta raadiot sisse lülitatud ei olnud, aga tean seda, et mõningad isikud jõudsid veel seal samal õhtul. Ah, kulutada siis olid ju avatud väga kaua teatud kauplused ja viinaputkad ja restoranid ja mõningaid isegi jõudsid väiksematesse kauplustesse, kus raadio sisse lülitatud, kus tuld, käsku kohale, et lõpetada kõik ja inventuur, teha rahad ära anda. Et meil oli 800 rubla, vanas rahas. Abikaasaga kokkuhoiukassasse muljeid ei viinud. Ma ei mäletagi osta, aga kuulutati välja ja siis oli nii. Õhtul mul oli kaheksanda rubla hommikul mul oli 80 rubla ja see oli nii imelik. Võiks arvata, et minusugusel tühja taskuga tudengil erilist muret raha pärast polnud ja ega üldiselt ei olnud küll. Kuid siiski sel pühapäeval, nimelt 14. detsembril 1947. Väike mure ikka oli. Nimelt tulin lõuna paiku maalt, tädi oli andnud mulle 100 rubla, et osta poiss endale midagi saanud, sellest rohkem ära kulutada kui 30 rubla. Selle eest käisin kohvikus saia söömas. Ülejäänuga polnud midagi peale hakata. Ja järgmisel päeval oli 70-st rublast saanud seitse rubla, mille eest sai parajasti pakki odavat pabeross osta. See muidugi oli tilluke häda mõne mehe suure mure kõrval. Nagu mäletab Hendrik Allik. Tuntud kirjanik realt rohtemalt ilmus parajasti üks teooriasse sellelt pildilt honorari saama 30000 rubla. Ka sellekohane korraldas loomale, Nad on sellega siis helist sai, seda draamat on, ilma, teda võib honorar kohe kätte saad. No rahul muidugi raha ka vaja ja võttis 30000 välja, sest paari päeva pärast oli see selles 3000, need ma mäleta. Teha võimalust ei olnud ja oli teisi, kes ka ausa tööga teenitud raha kaotaks, et kui olukord oli niisugune, et nähtavasti teist teed ei olnud ja ta oli niisugune Sammeta, võtad sõnaga seda liigset ringluses olevat raha hulka lahendad. Nagu juba märgitud, toimunud rahareform üheskoos toiduainete kaardisüsteemi kaotamisega. Et selle sammu tähtsust mõista, teeme koos Hendrik Allikuga põgusa tagasivaate sõja aastatele. Sõja ajal oli muidugi toiduainete varustamises kehtestatud kaardi süsteem suuremates ja väiksemates linnades maa, elanikkond, kolhoosnikud ja neid ei saanud üldse vist riiklikul toiduainetega varustamisel. Teenistujatele siis oli ülalpeetavate laste kaardid ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Ja nende realiseerimine oli ka nii, kuidas sugusega lollim leib ega sai enam-vähem kogu aeg, aga palju muid asju käida lihtsalt realiseerimata. Nii et nende kaartidega võib-olla vast siiski suhteliselt Väike-nar elanikke, kes nendega täielikult sai, varustatud toiduainetega teised ostsid siis turul, tööstuses moodustati oma abimajandid, soodustadi igatpidi linna elanikel. Individuaalaiamaad. Siis tekkis ka nõndanimetatud kommertskaubandus kommertsrestoranid, siis olid kommertstoiduainete kauplused ja hiljem olid ka kommertskauplused tööstuskaupade alal siin olid hinnad juba väga kõrged ültse tööstuskaupadega varustamine oli hulga juhuslike toiduainetega, sellepärast et baas selleks oli väga väiketööstus oli üle viidud ja selle sõja tarvidust rahuldamiseks ei olnud tooraine tee olnud. Nii toiduainet, aga ma tean, et võetega järjest suuremaid Taastamine ja niisamuti ka põllumajanduse taastamine 1947. aastal tööstuse toodanguga saavutati. Toodangud ta oli rohkem ja nõnda edasi nõnda edasi. Nii et selle juba kõigiti eeldused vabakaubandusele üleminekus kaardisüsteemi kaotamiseks. Muidugi, selleks tuli teha väga palju ka ette valmistada varude soetamiseks nii toidukaupade tööstuskaupade alal vastavate ruumide muretsemiseks, sellepärast et see oli väga palju kaubanduse ruumised võetud muudeks otstarveteks, eriti niisugustes kohtades, mis olid Juurde kasvatama ka sellepärast, et naisi, kes ennem töötas Edgar kaubanduses paljud olid üle nende tööstusesse, kus olid palgad, olid paremad. Ka selle kaadrid tuli uuesti ette valmistada. Tähendab, et ma ei ole mitte kelner, vaid see, et ta tõesti oli juba inimese kaubanduses kesin teada selle kaubandus-teenindusskulptuuri vaid lihtsalt nii-öelda viskas kaubad ette ehk sööklas või restoranis viskas selle supid lodercrete, milliseid. Hoobi tarbijate pihta. Ja et seda leevendada, siis maksti kõigile töötajatele. Kui meil pole aegses vääringus alla 900 rubla kuus said, maksti teatud lisatasu, mis rahva seas sai, siis nimetatakse leebara marsti seal leivaraha juur kommertskaubanduses hindasid alandati korduvalt. Alguses kohe ma ei öelnud, et Hendrik Allik töötas 40 aastat tagasi Eesti NSV Ministrite nõukogu esimehe asetäitjana, kelle hooldada oli ka kaubandus. Aga edasi hinnad pärast rahareformi ja kaardisüsteemi kaotamist. Hinnad teatud osa seid saamaks liha, kalarasvained, suhkur, kondiitritooted, sool, kartul, juurvili, viin, vein, tubakas, jäätikud jäid vana hinnaga. Olid alandatud riiklikud hinnad, leivajahu, tangainete, makaronide ja õlle peale. Sisuliselt määrati uued hinnad. Piima, muna, teepuuvilja. No ja siis kangaste jalatsite riietuse trikotaaž, esemete pealne, need hinnad olid ka siiski 3,2 korda madalamad kui kommertshinnad. Lisaks mõni sõna sellest, kuidas kohtadel toimiti, kui teatati kaardisüsteemi kaotamisest, meenutab Eesti NSV kaubandusminister Kuno todesson, kes 40 aastat tagasi töötas Tallinna Kalinini rajooni kaubandusosakonna juhatajana. 14. kuupäeval igal pool inventuurid. Mina olin seotud selle küsimuse ka niimoodi, et iga kauplus täitevkomiteed pidi andma omapoolse esindaja inventeerimiskomisjoni ühe päevaga, praktiliselt kõik kauplust osteti tühjaks. Siis, kui õhta meil toimus inventuur, kaupu meil polnudki. Aga siis oli väga suur töö sellest, et öösel siis vedada järgmiseks päevaks õigeks ajaks leivad ja kõik vajalikud kaubad. Et kui inimesed tulid kauplusse, nad vaatasid need uued hinnad, raha oli uus kaubale. Kas algperioodil, kui kaardisüsteem kaotati varustamisraskusi esines tol ajal rohkem reguleerisid need hinnad tööstuskaupade osas ja muidugi tänapäeva sortimendi ikka meie seda ei saa võrrelda, sellepärast kolis siit siis oli mingisugune üksid. Kui me räägime mingisugust teadlased, siis tolleaegne Ta osteti elanikkonnalt kokku ja siis kujuneva hinnaga hakati müüma. Kas see hind oli siiski vastuvõetav? Tüki kauplused meil Eestis ja Tallinnas nad olid väga populaarsed. Aga kas teie rajoonis kaubanduspinnaga ka probleeme? Üks väga suur küsimus Lenini rajoonis ja need olid veiksed kauplus, mõned nendest veel praegast töötavat ning praegast vabriku tänava. Aga muidugi suurem osa nendest kinni pandud. Need olid kõik veiksed kauplused, mida need parandasin, tegime, remondid see kõik see võrk, kus meie varem kaarti süsteemi ajal varustasime inimesi, see ehitus tegelikult algas mõni aasta hiljem. Minu meelest on see Volta kõrval seal tööstus tänava ja Kungla tänava nurga peale. See oli üks esimene maja, mis selle kopli rajoonist tulija seal alumisel korrusel. Kauplus. Vabakaubandusele üleminek eeldas kahtlemata mitte ainult kaubandustöötajate vaid ka tootjate valmisolekut tööks uutes tingimustes. Puudutame täna selle kandi pealt toiduainetetööstust, mida mäletab toonane toiduainetetööstuse ministri asetäitja Christoph Väärsi. Seoses selle suure muudatusega muidugi Tonjunud tööstuspidi korda seadma üle maa igal pool võimsused. Et oleks võimalik siis ka, kui oleks suurenenud nõudmised rahuldada neid nii koguseliselt sortimendis ja kvaliteedis, kvaliteedile pantiga võrdlemisi suurt rõhku. Milline olukord, mil oli Tallinnas oli Kingissepa nimelise teraviljakombinaadi leivad, ühte oli suurtööstus leivaandja peale selle oli veel kaunis suur arv väikesi leiva ja saiatööstusi pagaritoolid olemas, töölistel olemas, kõik kaadrile olemas, aint et siis olime võimelised kõik rahuldama, vajadused hiljem juba tekkisid uued otseselt uue tööstuste loomiseks ja nii edasi. Tartus oli samuti endise koogi leivatööstus Emajõe ääres suurem. See oli ka teisi tööstusi, nii oli ka teistes linnades nii meie arusaamise järgi kõige õnnetum olukord oli siis põlevkivibasseinis Kohtla-Järvele leivatööstus olemas, sahtmist anti meile üle vangilaagri leivatööstus, nagu te võite ette kujutada, missuguse tehnilise baasiga ta oli. No me võtsime vastu ja siis hakkasime ehitama uut, et korraliku tööstus samme Narvas sai laiendatud leivatööstust ja mujal. Et küsimustik kerkinud puutub nüüd muust toiduainetööstus, siis Kalev oli korras, kondiitritööstus Folta ruumides töötas ta, sealt tõsteti varsti välja ja hiljem kui välja tõsteti, siis meie nõudsime uue hoone ehitamist. Ehitati ka, kuidas lihaga oli sihaga niiviisi, et lihatööstus oli tol ajal kaunis sesoonne. Nii et sügisel käisse varumine ja selle tõttu tekkis meile otsekohe küsimus, et tarvis ehitada ühtegi suurt külmahoonet. Leningradi maantee külmhoone sai siis üles ehitatud. Sest see külmoone, mis meil varem oli liha, ekspordi oma sadamas, see purunes sõjategevuse kaudu, tast ei olnud mitte midagi järgi jäänud. Kui üleminek oli, siis võisime rahulikult kõikide vajadused rahuldada, tol ajal oli põhimõte see ja mis peaks olema praegustki jat palgad kaetakse summadega, mis kauplustes müüakse. Ja selle tõttu pidi meile alati olema sellist kaupa, et inimesed said palgast kaupu osta saab linn, oli vist siis ja pangadirektor juhtus niisugune olukord, et tema pidi minema deponent, leiti, et palka maksta ja seal deponendist oma raha siis tema jope, informeeri sallikud. Et asi on mittekorras. Mõne tunni pärast olime meie siis juba allika juures. Ja kalkuleerisin seda asja just ressursse on meil, mida me saaksime täiendavalt veel lasta kauplustesse, kaubandusele, käibeks suure rangusega hoitised tasakaalu, et kaup ja palku oleksid kooskõlas. Kust on see asi läinud käest ära ja need pingutused ongi selles, et uus tasakaal sisse viia ka kas oli, tõusis nii märgatavalt ka nõudlus toiduainete järel pärast kaardisüsteemi kaotamist? Ei võiks öelda, ta jäi samale tasemele, ainult sortimendis tekkis muutus, leib, hakati tarvitama vähemusel töölinuma 80 grammi hakanud välja võtma, lihtsalt, kui ennem oli, aga kaardisüsteem seda võttis ta välja. Ja mis ta taga tekkis, ei tea. Kartus, et me ei suuda vastu panna, seda ei olnud. Kuidas nii-öelda turu rollis siis tol ajal oli liha, piim, kartul, juurvili soli, turu kaup, riiklik kaubandus sanslihaga ei kaubelnud. See tuli hiljem piimaga, kauples küll ja siis oli lahtine piima, mäletan poest jah, alguse saate kooli, aga varsti läks pudeli piimaks. Põhiliselt oli pudelipiim. Piim oli ja, või? Need olid ikkagi kaupluse kaubad. Rahareformi kampaania läks peagi üle tavaliseks igapäevaeluks. Ainult senisest suuremad tsaariaega meenutavat rahamärgid tuletasid seda paanikat veel mõnikord meelde. Toidukaartidega inimestel enam sekeldamist polnud. Kaubavalik hakkas aegamööda suurenema. Siis tulid igakevadised hindade alandamised. Enamasti puudutasid need tööstuskaupu ning viina ja tubakatooteid. Eriti kiiresti alanesid just viimati mainitud hinnad. Hindade alandamine oli regulaarne, et 1950. aastal ma mäletan, üks marksismi-leninismi õppejõude soovitas tudengitel välja arvestada, millal jõutakse selleni. Kui kõiki kaupu tasuta saab, siis olevatki kommunism käes. Ma ei mäleta enam, kui palju aastaid see rehkendus välja pakkus, aga meeles on, et vaevalt keegi seda arvudega manipuleerimist tõsiselt võttis. Praegu me teame, et Stalini nõutud kurss hindade järjekindlale alandamisele polnud majanduslikult põhjendatud. Siis aga tekitas see aja karmusest hoolimata optimismi. Ega osanud keegi ka arvata, et tuleb aeg, kus hinnad üksnes tõusevad. Et järjest rohkem tekib defitsiitseid kaupu. Et tulevad erikauplused väljavalitutele, et Eestimaa ei suuda enam oma rahvast toita.