Õpinguaastad Pärnus 1905 kuni 1910 tähendasid suurt käänakut mu elus olles järjest uute ja paremate akende avamiseks ellu. Selles linnas tekkisid mu esimesed tõelised sõprused. Sel ajal loetud leheküljed jätsid mu mällu kustumatut jäljed. Mu esimesed kirede kiindumused, unistused ja pettumused. Esimesed teadmised ühiskonna ja poliitikaelust, mu esimesed sõnavõtud ja kõned. Esimesed teatri ja kontserdielamused, esimesed päevikud, esimesed luule ja proosakatsetused. Kõik see on lahutamatult seotud selle merehõngulise ja parkide küllase linnaga. See katkend Johannes Semperi mälestustest oli tagasipilk eelmisse saatesse, milles saime kuulata kirjaniku meenutusi varasest lapsepõlvest õpinguteni Pärnu gümnaasiumis. Kuid tänase saate muusikaline algus Tšaikovski Roomeo ja Juulia on seotud Johannes Semperi esimese kontserdielamusega ja esimese pikemamatkaga. 1909. aasta juunis oli mul õnn kaasa teha juba pikem reis sõita Poltaava lahingu 200. aastapäeva pidustustele. Õhtul Riiga jõudes polnud kellelgi mahti ennast korraldama hakata, sest otsemaid tuli edasi sõita majorenhoffi majorisse kus ranna kõlakojas pidi toimuma sümfooniakontsert Helsingi kuulsa dirigendi Shieefakti juhatusel. Ma polnud veel ühtki suurt sümfooniakontserti kuulnud. Ta pidi väike orkester Pärnus, äratas ainult isu suurema ja parema järele. Ning ma ei mõistnud kaaslasi, kes mujale kippusid. Oli väga soe, liigo õhtu ja inimesed olid kõikjale mere äärde laiali pudenenud. Pingiread lahtise taeva all polnudki täis. Kalemmikovi esimene sümfoonia ja Tšaikovski roomioodia Juulia jätsid unustamatu mulje. Esimene selle poolest, et oli suur pettumus ega meeldinud mulle põrmugi. Ma ei taha seda tänapäevalgi kuulda. Teine sellepärast, et ta mind tugevasti vaimustas. 1905. aasta revolutsioonist liikuma pandud tugevad hoovused viisid oma vaiksest voolusängist välja kunstid. Johannes Semperi kirjandus huvide kujunemises oli sellel küllaltki suur tähtsus. Ta haaras aplalt kõike uut. Hakkasime senisest innukamalt lugema Külkorkit küll vene dekadente ja sümboliste, küll suitsu ja Grüntarit, küll Tuglast ning teisi kaasaegseid vene ja eesti kirjanikke. Mu esimesed abitud värsi ja proosakatsetused toetusid kõige loetu eeskujule. Johannes Semperi vastuvõtlikkus uuematele kirjandussuundadele määras paljus ka tema suhtumise muusikasse millega ta samuti samm-sammult ikka tuttavamaks sai. Ja kui Pärnu muusikaelu siiski veel üsna vähe suutis pakkuda, siis ülikooliaastat Peterburis andsid muusika muljeid kuhjaga. Olin õnnelik, et sain Peterburis kustutada oma muusikajanu. Kamo enese noodivaramu kasvas tasapisi. Enne viiuli või klaverikontserti, püüdsin tutvuda ettekantavate teostega, see on neid kodus aegapidi klaveril veerida. Raskemalt loetavate teoste kõrval hankisin endale lõpuks ka kergemaid paru kriks kreabin TPS-i Sibeliuse, Prokofjevi. Helide tuhanded kombinatsioonid pakkusid isenesest suurt lõbu. Aga kui kontserdil istusin, pidi helide kiirgus tulema kuskilt sügavamalt ja minema hingepõhjani. Bach hakkas tol ajal-Venemaal moodi minema, milleks palju kaasa aitasid Brauda loengud ja orelikontserdid. Bachini kasvasin aegapidi, siis aga jäin tasse kinni kuni tänapäevani. Screabinile vaadati viltu, esimesi klaverisonaate veel tunnustati, viimaseid aga hüljati, kui dekadentlik kahtlusega aktsepteeriti ta sümfoonilisi teoseid. Neis asteti ebatervet müstikat. Mind köitis ta šopäendlik Lürism taheks staatilised tõusud, rahutus, ta emotsionaalsed kontrastid, ta puhanguline rütmika. Ta põgusad talgud. Kord oli mul õnn teda ennast kuulda. Konservatooriumi väike saal oli rahvast puupüsti täis. Isegi lavale mängiva kunstniku selja taha oli paigutatud toole, kus mõned auväärt daamid istet olid võtnud. Seisin saalis tagumise tooliderea tagaseina ääres. Helilooja oli väikest kasvu, peene näo ja haprastatuuriga silmad unistavad, kulmud, kõrged kollakad, vurrud suuremat kui sama värvi kikkhabe. Ta ilmus poodiumile Lunaatikuna. Ta löök polnud tugev. Ta mänguviis oli intiimne nüanssidele rajatud puudus täielikult pianistliku efektitaotlus. Varitses koloriit ja kapriisne Rütma. Ei ole ma ühelgi kontserdil enne ega pärast üle elanud sellist ekstaasi, kui seekord ühta lisapala kuulates. Mis teos see oli? Kas improvisatsioon? Keegi ei teadnud mulle öelda. Vaimustus tõusis tipuni. Teisel päeval olin noodikaupluses, lasksin ette laduda kõik Screabini klaverinoodid. Otsisin ja otsisin. Müüja muutus juba rahutuks. Meeleheaks valisin välja neli, viis nooti, milles umbkaudu sees leidus niisuguseid tõuse, nagu olin kuulnud. Kuid eksisin, otsitavat pala polnud. Mõned aastad hiljem astus Tallinnas minu poole sisse Hanno Kompus, kes klaverit nähes kohe üht-teist sellele sõrmitsema hakkas. Ja äkki ma kuulsin neid helisid, öelgu ta ometi, jumala pärast, mis asi see on? See, kas te ei tunne Screabini piss mulle tööd? Miks ma ei tundnud, helid olid tuttavad, ainult hingeõhku polnud sees. Olen hiljem seda pala kümned korrad kontsertidel kuulnud, aga ikkagi oli see kurb jäljend, kord läbielatust. Tookord mees krabini, kontsert oli ta ilus viimne, sest paar nädalat hiljem suri ta veremürgitusse. Kui kummaline see ka pole, on selle tüüdi esitus säilinud helide autoriga ja meilgi olemas väga heas restaureeringus, muide. Johannes Semperi muusika huvide keskmes oli instrumentaalmuusika. Kuigi ta mõnikord käis ooperis, siis vaid selleks, et neid tundma õppida. Seevastu tegi mulle suurt lõbu vaadata ooperi paroodiaid nagu seda oli populaarne vampuka, mis paljastas ja naeruvääristas selle zhanri nõrku külgi ja absurdseid võtteid näidates, kui banaalsed ja mõttetud on lauljate liigutused, kuidas 10 statisti mängivad suure sõjaväemarssimist üle lava, kuidas artist paigutab suud ja masseerib oma südame kohta, kuna teine ta ees laulab südantlõhestavalt ja muud sellesarnast. Niisugused ettekanded grivojezercaro intermeediumide maja lavadel ja mujal olid mulle maiuspaladeks. Seevastu on Semper kirjeldanud Wagneri Parcifoli etendust Peterburi Maria Teatris Kunooperanti helilooja soovi kohaselt maailmalavade jaoks vabaks alles 30 aastat pärast autori surma tekitas selle etendus Peterburis suurt elevust. Lootsin näha ja kuulda maailmaimet, kirjutas Johannes Semper. Jõudnud teise pildi keskele Graali rüütlite püha õhtusöömaajani paisus mu sisemuses protestitunne nii suureks, et vaevalt veel suutsin stseeni jälgida. Oleksin tahtnud, et midagi oleks plahvatanud mingi kloun lavale ilmunud hundiratast viskama. Oli võimatu tundide kaupa taluda ääretult aeglast venivat pühasse nimbusesse mähitud muusikat endasse vastu võtta teose müstilist sisu vigurdamist pühaastja ümber, millest kristus pühal õhtusöömaajal oli joonud ja kuhu oli tilkunud verd külje haavast. Oli ebainimlik kannatus istuda ja oodata, millal ükskord see häälte venitamine lõpeb. Laigud meelelisemat muusikat roheldusid küll Oasidena sekka aga neistki jäi tempo ühetaoliselt aeglaseks. Johannes Semper oma mälestustelehekülgedel on kirjeldanud Peterburi aegadest tütarlast kellega tutvumine avastalle ühe interpretatsiooni kunsti põhitõdedest. Olin harjunud klaveril noote aegapidi Pešibreerima helide käike jälgides ja nautides lugeva noote, nagu loetakse raamatut, mitte aga üht ja sama tüki harjutama, et seda lihvitult ette kanda. Temaga olid klaverit süstemaatiliselt õppinud. Olin lugenud kriigi klaverisonaati Grigori tol ajal lemmikheliloojaid mõnda kohta selles abitult veerinud kuigi juba oli kujunenud ettekujutus ideaalsest interpreteerimist. Temaga istus klaveri taha ja tuttavat noodid, mida olin aegapidi peaaegu koraariliselt mänginud. Kõlasid nüüd kindla rütmiliselt temperament pikalt ja mulje oli hoopis teistsugune, kui olin ette kujutanud. Teadsin ennegi, mis tähendab interpretatsioon. Nüüd aga tundsin seda, nagu oleksin selle saladuse esmakordselt avastanud. See oli konkreetne kogemus, moment, mis ta nimi meelde on jäänud. Just niisama nagu mulle grivoie Sirk kala-nimelises teatris. Ühe ja sellesama tekstilehekülje nelja laadi lavastust nähes, millel üksteisega kõige vähemat tühist polnud konkreetselt selgeks sai, mis tohutu tähtsus on lavastuslikul tõlgitsusel. Jätnud Peterburi Ülikooliga pärast lõpetamist hüvasti jäi Johannes Tsemperit närima rahulolematus. Oma mälestustes ütleb ta, et humanitaarteaduste ajaloolist ainete ebakindlus ja subjektiivsus ei pakkunud seesmist rahuldust. Ja teda hakkasin rohkem köitma. Orvud, numbrite kõikumatu maailm. 1915. aastal astus kirjanik Riia polütehnikumi mis oli sõja tõttu Moskvasse evakueeritud. Erialaarhitektuur. Siis lõi aga sisse nagu välk mobilisatsiooni käsk, mis viis kirjanikku kõige kunsti kaugemasse maailma. Revolutsioon tõi värskete ohvitseri paberitega kirjanikku taas Eestisse. Mis ohvitser idesse puutub, siis uskusin, et küllap leidub teisigi minutaolisi, kes kodanluse ei hakka teenima, vaid revolutsioonilise töörahva poole hoiavad. Sõitsin kodumaale, on kirjanik meenutanud. Selle ajastu heitlikes oludes tuli Johannes Semper taaskirjandusse ning hakkas plaanitsema katkenud arhitektuuriõpingute jätkamist. Nüüd tõusis silmapiirile Berliin. Berliin oli inflatsiooniaastail kuni 1925.-ni nagu rahvusvaheline laadaplats sõjas lüüa saanud Tiigestunud, vaesunud alaväärsust tundvaid välismaalasi. Vihkavaid sakslasi kohtasid allmaaraudteel trammis, kauplustes alatasa. Kuid Berliin, mille sõjajärgseid olusid Johannes Semper üksikasjalikult ja värvikalt kirjeldab oli siiski üks Euroopa suuri muusikalinnu. Ja see külg annab meiegi saatele edasimineku. Kõigi kunstide hulgas oli muusika, see, mis Berliinis kõige rohkem huvi salvi täitis. Mõjuta ei saanud jääda muidugi ka see, et mu elukaaslane, kes Berliinis klaverit õppis niisuguste meistrite juures nagu šnabeli Peetrit, muusika kõrgemas koolis käis ja vabakuulajana ka ülikoolis eri muusikateaduslikke loenguid kuulas ahvatles mind kaasa tuleva igale kontserdile, kuhu tema läks kuni kontsertidel käimine varsti endastmõistetavaks tarviduseks muutus. Ja nii siis tuligi, et ma sel perioodil kuulsin lõpmata hulk interpreet. Kui meelde tuletada nimesid, siis ulatub juba klaverikunstnike arv üksi, 50 lähedale või isegi üle selle. Neist mõned on jätnud mulle jälgi eluks ajaks. Nii kõigepealt ferro jobu sooni, kes minu Peterburis õppimise ajal 1912 ja 1913 käis seal küll Concertreerimas, kelle vastu, aga siis veel suurt huvi ei tuntud. Ja siis Berliinis kuulsin teda nii ta iseseisval kontserdil kui ka Mozarti üheksa. Klaverikontserdi ettekandjana ta esinemine Võrus jälgima iga nooti. Seejuures oli tunda, kuidas ta mõte põimub muusikasse kuidas ta hoiab oma ohje tugevasti peos nii et ei saa olla mingit taltsutamatu minnalaskmist, vaid iga takt. Iga noot on mõtestatud. Kuigi haruldane, virtuaalse interpreet kuulus bosooni nende esinejate hulka, kes lavale ei näitle ega millegagi oma emotsionaalsust ei ilmuta. Ta istus liikumatult klaveri taga nagu skulptuur omamata ka tavalist kunstniku välimust. Puudus juuksetehnik, ainult sõrmed liikusid helisid välja nõidudes. Kontrastina sellele jahedale või ükskõikne leivale ettekandele. Meenub Berliini ajast elli nei väike, temperamentne mustade kohevil juustega pianist, kellele klaver oli nagu mängivale kassile hiir. Ta tormas selle kallale, haaras teda tukast, sakutas, laskis küüned lahti, et siis uuesti kõigi oma liigutustega sisendada kuulajale-vaatajale oma mängimislusti ja muusikakirge. On teisi, kes mõjuvad publikusse mitte pärlimänguga, vaid rahe sajule nagu talv, väär, kellele massiivse mängu juures korda ei läinud, kas ta käed mitte vale noot ei võtnud või Tallinnaski esinenud korrowski turjekas klaverisorrist, kelle jõulisele ettekandele vahel üsna mõnusalt kaasa mõjusid, grotesksed, liigutused ja miimika, Fischer, noore Ergmann, korpulgaarlane Vladigeerov, ter, tolle bandžo kuulused samuti mürakarude hulka. Kuna naabel oivaline Schuberti, Beethoveni mängija, Sulmann ja paljud-paljud teised, keda kuulsin, hoidsid mõõtu väärikust, et mitte naeruväärsust langeda. Sai kuulda rohkesti ka välismaiseid kuulsusi, nagu Prokofjevi, Hoffmani, arr, au ja teised. Muidugi ei mängi neid jutulõike taustana saatnud ja praegugi kõlavat Mozarti A-duur klaverikontserte ükski eespool nimetatu ist. Olgu küll, et heliplaadid on mõndagi ei suutnud jäädvustada. Teisteks kaasaegse helitehnika tasemel olevate salvestiste kõrval tuleks fantast vahest liiga häiriv. Ja nii kõlab praegu teos pianist Artur Moreira liima sõrmede alt. Ka sümfooniakontserdid meelitasid kuulama Berliinis esinesid paljud maailmakuulsad dirigendid niikis furt, vängler. Kuulajaskond jagunes kaheks vaenuleeriks, Ühed plaksutasid, teised trumpi syda, vilistasid. Meie naaber, kes vanemasse ikka kuulus ja uut ei tunnustanud, võttis, kui minu elukaaslane ikka veel plaksutamist jätkas taskust väravavõtme ja hakkas sellel vilet ajama. Saal möllas kaua aega, isegi siis, kui orkestrandid poodiumile hakkasid tagasi tulema, et uut tükki alustada. Hiljem võis mujalgi niisugust publiku poolitumist näha. Aga nii ägedat sõda enam mitte kuskil. Aga eks sellist maitsete lahkuminekut ole hiljemgi kogetud iga järsu uuenduse puhul nii muusikas Screabin, Šostakovitši rääts, kujutavas kunstis, Impressionism, Ekspressionism, abstraktsionism, kirjanduses iga uus vool või meetod teatris meier, fold, ekspressionismi absurditeater ja muu selline. Võitlus on siin seaduspärane aga samas ei määra selle tagajärjed veel uue väärtust. Reaktsioon Saksamaal hakkas aktiivseks minema ja tee läks peaaegu sirgjoones Hitleri poole. Vastumeelt oli jälgida Saksa sotsiaaldemokraatia järk-järgulist alistumist reaktsioonile. Müncheni õllekeldri lõhn hakkas levima mööda kogu Saksamaad. Sõitsin kevadel 1925 Berliinist ära.